neil kõigil oli õigus

churchillil, hitleril, chamberlainil, asquithil, clemenceaul ja neil kõigil oli õigus. bolševism on katk. ja et peaks tegema kõik, et see ei leviks.
asi oli selles, et venemaal oli 100 000 000 kirjaoskamatut inimest. oli selge, et 20. sajandil tuli neid õpetada lugema. kui normaalses maailmas oleks see kõik nii jäänudki, siis bolševistlikul venemaal oli kohe järgmiseks küsimus, et mida me neile lugeda anname? ega ometi monarhistlikku ja kapitalistlikku rämpsu? otsustati, et tuleb luua nõukogude oma kirjandus, mis kasvatab üles õige nõukogude inimese. ja see mida me tänapäeval peame homo soveticuseks ja see mismoodi üks suurriik käitub praegu, ongi sellesama nõukogude inimesele lugeda antud kirjanduse vili.
selle kirjanduse loomise diskussiooni alguses leiti, et see kirjandus peaks olema selline, et äsja lugema õppinud talupoeg tahaks seda lugeda. teiseltpoolt muidugi tuli arvestada ideoloogilise korrektsusega. et seda õiget proletaarset kirjandust tuvastada, asutati terve proletaarsete retsensioonide majandusharu.
talupojale anti lugeda majakovski ja bloki luuletusi ja küsiti, et no mis te arvate? kumb on parem?
"kasulik, sellest ma näen, kuidas ma pean naisena elama", hindas keegi kaheksateistkümneaastane maatüdruk gorki raamatut "ema"
mullaste küünealustage kartuliskasvatajad viidi tšaikovski luikede järve vaatama: "seal räägitakse printsi armastusest printsessi vastu ja tema reetmise tõttu ka surevast luigest. seda on neli vaatust. kõigist igavatest lugudest on see kõige igavam. see ei huvita tõesti mitte kedagi."
ja veel "kolm meie hulgas - olime seal seitsmekesi - jäid korduvalt magama. neid tonksasid vahetevahel tagapool istuvad inimesed "hei poisid, ärge norsake" ja meie? meie kannatasime."
üks tööline käis avangardses vahtangovi teatris ja avastas seal oma ehmatuseks, et publiku seas oli ainult kolm töölist peale tema, "ülejäänud publik koosnes aadlikest, üleslöödud daamidest ja puuderdatud, sõrmuste ning käevõrudega ehitud preilnatest"
kui ühes ühiskorteris tehti nagu mingi delfi-meetodil uuring pasternaki luuletustest, siis vastuseks saadi järgmist:
"siin ei ole millestki kinni võtta. luuletus kaagutab nagu paljakskitkutud kana. kohutav"
"see, mis siin seisab, on pahn ja rämps"
"mul pole midagi pasternaki vastu. aga tema luuletus tundus mulle nii vastikuna, et mul läks süda pahaks."
"sõnad on küll vene keeles aga ei ütle mulle midagi"
"nad tiirutavad nagu kärbsed ümber pea, summ-summ-summ"