tony judti monumentaalne raamat "pärast sõda. euroopa ajalugu alates 1945. aastast" ütleb, et seitsmekümnendad olid närune aeg. usa lasi oma valuuta vabakursile, oli naftakriis ja kuuekümnendad said läbi. kultuuri valdkonnas aga oli eriline madalseis:
subkultuurina esile tõstetud punk oli tegelikult kultuuri peasuunal eksisteeriv parasiitnähtus, mis kasutab jõulisi kujundeid ja radikaalset keelekasutust tihtipeale omakasupüüdlikel eesmärkidel.
ja
siiski oli punkbändide poliitika sama ühemõõtmeline kui nende muusikagi, kusjuures viimane piirdus liigagi tihti ainult kolme akordi ja lihtsa rütmiga ning selle mõju sõltus iseäranis helitugevusest.
ja
ükskõik kui võltsid olid punkarite poliitika ja muusika, siis vähemalt nende põlvkonna künism oli tõeline ja ausal teel päritud. nad moodustasid kibestunud ja enamasti andetuma osa üha kasvavast lugupidamatute massist.
ja
eurovisiooni lauluvõistlus - kus teisejärgulised levilauljad ning täiesti tundmatud suurused üle kogu euroopa esitasid standardseid ja kergesti ununevaid laulukesi, et peaaegu kõikide puhul taanduda peagi tundmatusse, millest nad vaid põgusaks hetkeks olid avalikkuse ette ilmunud - osutus nii kontseptsioonilt kui ka teostuselt sedavõrd banaalseks, et seda oli võimatu parodeerida. ja just seepärast sai sellest millegi täiesti uudse ettekuulutaja.
No comments:
Post a Comment