Saturday, May 6, 2017

preili donoghue pärastlõuna

augustis 1928 läks müüjatar preili donoghue koos oma sõbraga kohvikusse lõõgastuma. sõber ostis talle jäätist ja ingveriõlut. preili valas pool ingveriõlut jäätisele. ja sõi isuga. siis valas teise poole ja pudelist volksas välja kõdunenud tigu. preili donoghue sai shoki ja seedehäire. kui ta oli kosunud esitas ta joogitootja stevensoni vastu kahju hüvitamise nõude. kuna kohalikud kaks kohtuastet ei osanud asjaga midagi peale hakata, siis saadeti see asi house of lordsile londonisse. need mõtlesid viis kuud ja jõudsid ainsale ühisele järeldusele, et pretsedenti selles asjas pole varem olnud. keeruline oli see, et preili donoghue ei olnud ju ise ostja ehk tehingu osapool. ja kohvikupidaja oli vaid vahendaja ega saanud kontrollida kinnise pudeli sisu enne müümist. aga joogitootja stevenson ju isiklikult ei tundnud ei preili donoghuet ega tema sõpra. kuna varasemaid lahendeid ei olnud ning kohus oleks selle otsusega uue normi loonud aga kohus ju ei tohtinud ometi parlamendi rolli astuda, siis nad leidsid, et kohus ei tohi selles asjas seisukohta võtta. seejärel leidsid kohtunikud, et kui mitte kusagilt pole norme ega näiteid võimalik leida, siis tuleb minna tagasi loomuõiguse juurde. nad leidsid sobiva näite piiblist, mis ütles, et ligimesele ei tohi liiga teha. ehk et kedagi ei või kahjustada - neminem laedere. siis aga tekkis küsimus, et kas stevensoni õllevabrik on preili donoghue jaoks ligimene. õllevabrik ju ei olnudki teadlik preili stevensoni olemasolus. ning samuti pole õllevabrik üksikisik. lõpuks leidis kohus, et firma stevenson oli olnud hooletu oma kohustuse täitmisel, mis nägi ette, et pudelid pidid olema puhtad ning teod neist eemal hoitud. preili donoghuel oli siiski õigus saada hüvitist.

No comments:

Post a Comment