t4

huvitaval kombel oli hitler siiski teatud olukordades sunnitud arvestama avaliku arvamuse ja õigusriigi printsiipidega. juba 1934. aastal otsis ta võimalusi raha kokku hoida hooldekodude arvelt. lahenduseks oli massimõrv. samal aastal koostati elamisväärtuseta elu hävitamist lubav seaduseelnõu. aga hitler ei kuulutanud seda välja, sest kartis avalikkuse reaktsiooni. ta otsustas sama asja ära teha ilma seadusteta ja ilma avalikkuseta. hitler kirjutas selle asemel ühe kirja reichsleiter bouhlerile ja dr brandtile, et "laiendataks nimetatud arstide pädevust selliselt, et inimliku arusaamise järgi parandamatult haigetele oleks võimalik tagada armuandmissurm". arstide komisjon asus tööle aadressil tiergartenstrasse 4 (ja nii sai aktsiooni nimeks t4). haigete nimekirjas märgiti inimese nime taha kas + või -. asutati transpordiühing miinusega märgitud haigete transportimiseks tapmisasutustesse. seal surid nad väga ruttu loomulikku surma ning lähedastele saadeti koju kahetsev kiri ning urn tuhaga. peredele seletati, et tuhastada tuli taudivastaste meetmete tõttu. tapmisasutuse juurde asutati perekonnaseisuosakonnad, kes väljastasid jooksvalt surmatunnistusi. samal ajal aga kogunes prokuratuuri ja justiitsministeeriumi lähedaste avaldusi. prokuratuur ja justiitsministeerium aga ei teadnud asjast midagi ning tahtsid algatada uurimisi. justiitsminister läks parteilt aru pärima, kuid põrkus vaikimisele. ka kirikud hakkasid huvi tundma, et miks nad nii paljusid inimesi matma peavad. selleks ajaks (august 1941) oli 60 000 inimest juba tapetud. aga pinge mahasaamiseks lasi hitler aktsiooni katkestada.