tuntud anarhist ja literaat felix feneon, kes lisaks suletööle ka ühe pommi pani ja sellega kogemata omaenda tuttava anarhistist luuletaja pimedaks tegi, kirjutas anarhistide ajakirjas la pere reinard (vana kaval logard) ka kunstikriitikat. henri de toulouse-lautreci kohta kirjutas ta nii:
see pole minu jaoks - mina ei hakka ennast näitustel lolliks tegema ega vahi, kael kange, musta pesu kuldses raamis.
selle idiootsuse asemel kujuta ette, et oled tänaval: kused vastu seina, longid sõbraga ringi, lähed tööle või töölt koju ning samal ajal silmitsed ilma selle üle pead murdmata plakateid....
see on näitus vabas õhus , mis on tänavatel avatud kogu aasta jooksul.... ning jumala eest, see on tõeline kunst, mis kisendab sulle näkku, see on osa elust. kunst, mis ei püüa sind lolliks teha, ja tõelised mehed suudavad seda vastu võtta.
ja nii:
lautrec on vend, kellel on kuradi moodi närvi ja visadust; ta ei käi oma pliiatsi ja värvidega ringi nagu kass ümber palava pudru. suured valged, mustad ja punased värvilaigud - see on tema stiil. keegi ei ole temaga võrreldav kapitalistlikele sigadele kärssa kargamises, kui need lobisevad lodevate tibidega, kes lakuvad nende molu, et neist raha välja pigistada. la goulue, reine de joie, le divan du japonais ja kaks plakatit bruanti-nimelisest baaripidajast, see on kõik, millega lautrec on maha saanud, kuid need on julged ja karmid pildid, ning sellised idioodid, kes tahavad kõike suhkurdatult, jäävad pika ninaga, nägu moosine.
No comments:
Post a Comment