me üleüldse teadvustame liiga vähe, et vanasti oli eestlaste jaoks härg hobusest levinum põlluloom. härjal oli mitu head omadust, ta oli aeglasema käiguga, vedas paremini vagu, teda sai lõpuks lihaks teha jne.
siinkohal mõningaid aspekte härgade kasvatamisest.
I aspekt
härga oli muidugi raske õpetada käske täitma. aga õpetama pidi. kui härjal kopp ette tuli, siis ta istus lihtsalt põllu peale maha. selleks, et härg oma tagumiku jälle püsti ajaks, tehti talle tagumiku alla lõke.
II aspekt
härgade kohitsemise meetod oli tagumine. carl jordan vaatles seda 1852. aastal ja pani kirja järgmist: "balti kubermangude talupojad kohitsevad oma pulle, nii noori kui vanu, sageli loomadele väga piinarikkal viisil, mille puhul nad munandeid kõval alusel kahe laua vahel puunuia või vasaraga taovad mitte eriti kõvasti senikaua, kuni need pisut õhemaks, pehmeks ja lõdvaks on muutunud, mis enamasti üle poole tunni kestab".
ma siiski olen lugenud teisest kohast, et nad siiski mitte mune kahe laua vahele ei tagunud, vaid munajuhasid tagusid kuni need katkesid.
III aspekt
1939. aastal oli eestis kasutusel veel 530 härga. ning viimased kaks härjapaari olid kasutusel veel 1950. aastal nõva vallas.
IV aspekt
kui kellelgi oli küsimus, et miks ungernitel selline nimi oli, siis vanasti ei olnud kastreerijateks mitte peremehed, vaid rändruunajad. mõisates olivad käinud rändruunajateks ungari mustlased. ning sealt tuligi siis see sõna nii baltisaksa, läti, leedu ja ka eesti keelde kohitsemise tähenduses. eesti keeles oli see sõna siis ungur. tõsi on muidugi ka see, et ungern tähendab kodusaksa keeles ebameeldivust. eks ta härgadele omajagu ebameeldiv oligi ju.
No comments:
Post a Comment