eks ma olen sellest varasemalt kirjutanud, kuidas suured rahvuslikud ärkajad (jannsen, eesti üliõpilaste selts jne) inertsist siiski oma päevikuid saksa keeles edasi pidasid, oma kodus saksa keelt rääkisid, koosolekutel saksa keel rääkisid jne.
siinkohal leidsin oskar kallase näitel üles selle hetke, kui ta otsustas oma päevikus ümber lülituda saksa keelelt eesti keelele. see juhtus siis aastal 1891 ja siin on tema esimene eestikeelne päeviku sissekanne:
"ma olen mõne aja eest nagu unest ärganud, ja ülestõustes näinud ja tundma hakanud, et ma eestlane olen. tänini on see ehk ka mõnikord mul meelde tulnud, aga nüüd on mul see tundmus palju kindlamaks läinud. ma ei taha mitte nende sõnadega ütelda, kui peaksin ma seepärast sakslasi vihkama (mis mõned rahvamehed ainsaks eestlase tundemärgiks peavad) ma tahan paljalt enam oma keele, oma rahva heaks jõudumööda tööd teha püüda, tahan enam ka eesti keelt rääkida ja seda ka teiste seas edendada püüda. küll on meil emakeele rääkimisega halb lugu . eestis ei ole minu teades mitte ühtainust haritud eesti perekonda, kus eesti keel kodu keeleks oleks. eestlane on tänini ikka veel enam seisus kui rahvas."
No comments:
Post a Comment