mariupoli reisikiri

kuna postimehe ajakirjanik käis euroopa liidu ajakirjanike delegatsiooniga mariupolis ja jäi nähtust rääkides kidakeelseks, siis võtan ette ja täiendan tema juttu. 

saabumine

kui mariupolisse maanteedmööda läheneda, siis paratamatult pöörad tähelepanu maanteele. tavaliselt on ukraina maanteed vanad ja auklikud. see on uus ja sile. selliseid on ukrainas vähe. tegemist on nn presidendi maanteega. no et president ise näitas initsiatiivi selle ehitamiseks ja et selle eest tuleb talle tänulik olla. 

sellel siledal maanteel on enne mariupolit kolm automaaturitega mehitatud betoonist tõket. ühes neis käsutatakse meid bussist välja. bussis olingi tegelikult mina ja seitse kohalikku vanaprouat. kõik peavad politseinikule dokumente näitama, ütlema, kelle juurde lähevad, oma ja oma kohaliku kontaktisiku telefoninumbri ning elukoha aadressi andma. 

kuna vanaprouad trügivad minust järjekorras mööda, siis jään viimaseks. politseinik vaatab mu passi eest ja tagant, mitte midagi ei küsi ega kirja ei pane. annab hoopis demonstratiivselt ohates selle mulle tagasi. äkki ohkab sellepärast, sest on minusuguseid kriisipiirkonna turiste varemgi näinud või et eestlased teda ei huvita, neid siin ei loeta.

kolm maanteetõket tekitavad igal juhul linna saabudes sellise tunde, et oled justkui blokaadi all olevasse leningradi saabunud. ja tegelikult ongi linn ümbritsevast maailmas füüsiliselt ära lõigatud. 

astun kohe linna piiri juures bussist maha ja kõnnin mööda rahu ehk miri prospekti kesklinna poole. tajun, et teen seda lugupidamisest selle linna ja siin elavate inimeste ees. liiga äkitsi keset linna bussist maha astuda poleks piisavalt respektaabel.

stepituul

oluline komponent oktoobrikuise aasovi põhjakalda külastamises on stepituul. nimelt lõõtsutab ilma vähemagi vaheajate pidev intensiivne maatuul. see tuleb põhja poolt steppidest ning kestab sügiseti ca kuu aega. täpselt ühtmoodi, ühest suunast, ööl ja päeval.

selle tuule käes olles liigub mu mõte kõigepealt sellele, et sellise tuule käes hakkavad prügikastid, prügi, plakatid ja mistahes muu lahtine kraam lendama. aga ei lenda. asi on selles, et kõik vähegi lennukõlbulik materjal on juba ammu minema lennanud. otse merele. 

stepituul tähendab ka seda et see puhub nõukaaegsetest paneelmajadest otse läbi. korteris on üsna külm. küttehooaeg aga algab alles 15 oktoobril ja mitte päevagi varem.

mariupoli ajaloost

mariupol küll osutab oma kreeka päritolule ja on koguni linnavalitsuse maja ette parki oma linna nime kreeka keeles kirjutanud. kuid linna asutajad ei pruukinud üldse kreeklased olla. lihtsalt tol ajal nimetati kõiki kreeklasteks, kes tulid üle mere. 

linna omapära on ka see, et kui tavapäraselt avanevad mereäärsed linnad merele, rannas on kalameeste hütid, tänavad suunduvad mere äärde, seal on sadamakaid jne, siis mariupolis lõppeb linn paarsada meetrit enne merd ära. tahaks nagu päikeseloojangu ajal mere ääres promeneerida aga tutkit. seal on hoopis üks maha jäetud jaamapaviljon, kus elab umbes 50 kodutut koera.

kohalik ajalooprofessor seletab mulle seda nii, et need esimesed mariupoli asukad ei olnud üldse mingid meresõitjad, vaid olid põlluharijad ning karjakasvatajad. põhja poolt tulid kasakad ja lõuna poolt üle mere endised bütsantslased. nende poolest oleks see meri võinud olemata olla. 

industriaalne revolutsioon

mariupoli areng sai 19 sajandi lõpus hoo sisse eelkõige kahe teguri mõjul. need tegurid olid raudtee ja metallitööstus.

raudtee tähendas seda, et mariupol muutus sadamaks, kustkaudu viidi välja põhja pool toodetud vili. esimese metallitööstuse rajasid ameeriklased 1896. aastal ja siis kandis see nime nikopol-mariupol, praegu kannab iljitshi nime. 

teise metallitööstuse ehk azovstali rajasid linna juba kolmekümnendatel kommunistid. azovstaliga on aga see häda, et see ehitati ülestuult. ning kõik, mis korstendest välja tuleb, tuleb linna. 

jäin ühel hetkel juttu ajama kiievist pärit vagunisaatjaga, kes parasjagu ringutas oma vaguni ees. ta kurtis, et just zaporozhije ja mariupoli metallitööstuste piirkonnast läbi sõites kattuvad rongiaknad musta tahmaga. ja eriti hull on lugu siis, kui sa juhtud valge-sinise rongiga sõitma. sellest valget värvi vagunist ei ole pärast järel enam midagi. 

sõda

mariupol oli 2014. aastal umbes kaks kuud venemeelsete separatistide valduses. ehk teisiti öeldult - see oli periood, kui ukraina riik ei suutnud tagada korda linnas.

lahingud said alguse nii, et kohalikud politseinikud olid vangistanud mõned kremlimeelsed aktivistid. selle peale tuli kohale suurem kogus separatiste, kes piirasid politseimaja ümber. nii et politseinikud ise sattusid justkui vangi. seejärel toimus nagu miski savisaare "toompead rünnatakse" stsenaarium - kohalikud elanikud tulid ja piirasid omakorda separatistid ümber. 

linnas peeti ka tänavalahinguid aga suurem hulk inimohvreid tekkis siis, kui kremlimeelsed relvajõud lasid juba ukrainlaste valduses olevasse linna ca 50 gradi ja uragani raketti. selles rünnakus sai üle 30 linnakodaniku surma.

linnas on üks mälestusmärk rajatud ka vasakkaldale viiva silla juurde, kus juunis 2014 korraldatud varitsuses langes viis ukraina piirivalvurit. muudes siinsetes lahingutes langes veel piirivalvureid, nii et monumendile on kantud kümne mehe nimed.

sealsamas vasakkalda nõlva peal asubki linna saastaja azovstal. sõja puhkedes rajas ukraina rikkaim oligarh rinat ahmetov omaenda pataljoni nimega azov (oligarh pidi palgakuluks neile maksma 600 000 dollarit kuus) ning selle üksuse asi oligi siis kaitsta tema tehaseid. pataljon sai kaitsmisega hakkama ning on praeguseks liidetud ukraina rahvuskaardiga.

sõja mõju

linna tagasivallutamine on moment, mis pani ukraina võimud pingutama. tuli näidata, et kiievi valitsemise all on (võrreldes moskvaga) parem olla. 

eks linn oli juba ennegi keskmisest kõrgema palgatasemega aga nüüd võttis riik kätte ja renoveeris kõik suuremad tänavad. samuti sillutati kõik kõnniteed. kuna kõnniteed sillutati punase tänavakiviga, siis on justkui punane kõnnitee nüüd mariupoli kuvandi lahutamatu osa. nagu mariupoli ikoon. ning erinevalt näiteks läheduses asuvast auklike tänavatega berdjanskist saavad kohalikud lapsed tõuksidega mööda neid punaseid kõnniteid sõita.

investeeriti ka ühistransporti, bussid on suured ja täitsa euroopalikud. bussipeatustesse pandi elektroonilised infotahvlid, mis teavitavad busside liikumisest. kui aga infotahvlil ühendus kaob, siis ilmub sinna kiri, et "ühendus ühe .lt lõpulise veebisaidiga on maas". ehk et selge pilt, kes oma tarkvara siia toonud on. 

vaatamisväärsused

tõsi on see, et mariupolis mitte keegi ei arvesta turistidega. linnas on kaks muuseumit aga kummaski pole külastajaid. postkontoris pole selliseid marke, millega euroopasse saaks kirju saata. 

seega tuleb ise läbi hammustada, et mida vaadata ja mida mitte. üks kindel soovitus on käia ristipõiki läbi shevtshenko ja metallurgide tänavate poolt moodustatud nurka jäävad kvartalid. tegemist on miljööväärtusliku tsaariaegse madaltiheda elamupiirkonnaga. 

kindlasti tuleb minna surnuaiale. see asub kohe keskturu taga. ning kui algul jääb mulje, et selles põõsas ei saa ju surnuaeda olla, siis sellest ei tasu heituda vaid tuleb pöösasse sisse ronida. on küll surnuaed ja isegi väga suur surnuaed. 

vasakkalda elamurajoon ehitati enamvähem paarikümne aasta jooksul ning see tähendab, et tegemist on autentse stalinistliku linnaplaneerimisega alates monumentalistlikest majadest kuni bulvarite, purskkaevude, skvääride ja ristmikuteni. seal asub ka nüüd seesama azovi pataljon, kohe jäähalli kõrval. 

tuntud linnakodanikud

linnas on kaks muuseumi. üks on üldine ajaloomuuseum ja teine on arhip kuindži (1842-1910) muuseum. kuindži oli siis kreeka verd maalikunstnik, kes sündis 1848. aastal mariupolis. peredvižnikute hulka kuulunud kuindži on tuntud muidugi ka oma maastikumaalide poolest aga ka selle poolest, et kui ta aivazovski juurde õpilaseks läks, siis aivazovski lasi tal ainult oma aiaplanku võõbata.

teine tuntum mariupoli tegelane on andrei ždanov (1896-1948). tema oli see, kes orkestreeris tallinnas 1940. aastal juunikommunistide tegevust. mariupoli linn kandis ka ždanovi nime aastatel 1948 kuni 1989. olgu meenutuseks sellest ajatud lisatud siia üks ždanovi nime kandev kanalisatsiooniluuk.