Saturday, July 30, 2022

paar sõna ka hugo surmast

victor hugo oli muidugi silmapaistvalt tagasihoidlik mees. kui ükskord arutati, et millisele pariisi tänavale panna pärast tema surma nimeks hugo ja lõpuks jõuti järeldusele, et pariis ise tuleb hugoks nimetada, siis hugo kommenteeris vaid tagasihoidlikult "see aeg tuleb, tõesti tuleb".

kui hugo 1885. aastal surema hakkas, kogunes tema maja ette päratu rahvasumm. hugo võttis suremiseks aega viis päeva, tõelisele romantismiajastu kangelasele kohaselt. rahvas muudkui ootas. hugo poetas iga natukese aja tagant mõne tsitaadi, mis lendas kohe eetrisse ajalehteses: "ma olen valmis", "teiega räägib surnud mees", "kui surm peaks saabuma, on ta teretulnud" jne.

hugo käskis end matta kõige lihtsamas külamehe kirstus. ainuke asi oli, et see kirst pandi pariisis triumfikaare alla kõrgele katafalgile, triumfikaar kaeti kangastega ja peale kirjutati suurelt victor hugo initsiaalid. ümber triumfikaare aga põlesid ööpäev läbi tõrvikud. mööda champs-elyseed aga müütasid tänavakaubitsejad hugo pilte, laululehti, surivoodistseene jne.

hugo oli esimene suurmees, kes maeti panteonisse ladina kvartalis ehk et hugo surm oli ettekääne, et vabariiklik valitsus sai panteoni üle võtta ja muuta ilmalikuks matmispaigaks. kui emile zola 1908. aastal suri, siis pandi ta panteonis samasse krüpti, kus oli hugo. nii nad kügelevad seal nüüd kahekesi. 

No comments:

Post a Comment