uus siseneja skeenele

nagu ma juba üks kord tähele panin (vt http://saamuelpliuhkam.blogspot.com.ee/2015/12/prantsuse-keele-tolgi-raamat.html) on lisaks mart kadastiku seksromaanidele tulnud skeenele veel üks uus zanr. nime ei oska ma sellele zanrile pakkuda aga selle zanri olemus on see, et niiöelda tavainimene kirjutab oma elust raamatu. ja see raamat on täis tavalise inimese tavalisi asju. nüüd lugesin ühe endise pedagoogi raamatut sellest, kuidas ta ükskord kohtas eugenia gurin-loovi, kuidas ta ükskord võtme ära kaotas ja lukuvana tema luku lahti muukis, kuidas ta ükskord taanis rongiga sõitis ja kaasreisijad palusid tal vaiksemini kõnelda, kuidas ta mitu korda oma asutuse tippjuhi juurde väärnähtuste üle kaebama läks, kuidas noored mehed on kombed täiesti minetanud ja ei võta muuseumis mütsi peast ära, kuidas tema otsene ülemus on alati jobu olnud jne.

karl sebulke

karl sebulke. 1845-1928. asutas pärnus metallitöökoja 1877. aastal. asukoht oli linavabriku krundil. tootis muuhulgas ka sisepõlemismootoreid. oma ajalehereklaamides lubas, et kirjutab isiklikult oma toodetele "vastutusekirja" kaasa.

pierre de coubertini ideaalidest

siiski meenutaks nüüd seda, mida olümpialiikumise looja tegelikult silmas pidas ja mis tegelikult praegu brasiilias toimub. lembitu kuuse tegi õigesti, et sinna minemata jättis.

harald rajametsa tõlkes:

oo sport, sa oled viljakus!

eesmärgikindlalt vääristad sa inimeste tõugu

lämmatades haigeid idusid ja kustutades plekke

mis ähvardavad mürgitada tema puhtust

jõust pakatades ihaldab atleet

endale sigitada poegi, kes võimelised nagu tema

on kätte võitma kuulsusrikast loorberit

lembit ja nigol

lembit andresen oli teatavasti nigol andreseni vennapoeg. kord ütelnud nigol lembitule, et ega see peda pole ikka õige ülikool. lembit jäänud seepeale kurvaks. siis nigol lohutanud lembitut, et ega kool polegi nii tähtis kui on eneseharimine.

hey baby

singapuri sündimuskordaja on üks maailma väiksemaid - 0,8. ning singapur on üks maailma rikkamaid ja maailma haritumaid riike. kodanikel on väga kõrged nõudmised oma tarbimiseelistuste osas, hariduse osas, karjääri osas ja ka partnerite osas. see seletab ka madalat sündimuskordajat. nüüd võttis singapuri valitsus ette programmi "beautifully imperfect", et tuua kodanike ootused vähemalt partnerite osas maa peale tagasi. ning kuna inimesed ei oska enam abielluda ega partnereid leida, siis asutati koduleht heybaby.sg, mis õpetab, et kuidas abiellumine ja kodu rajamine käib.

suur vene poeet

kui brodsky nobeli sai, siis tema maja peale peterburis liteinõje prospektil kirjutati kodanikualgatuse korras, et "siin elas suur vene poeet jossif brodski". kohe kraabiti see maha ja kirjutati asemele, et "räpane juut - vaat see on teie brodski aga mitte suur vene luuletaja". ja nii siis vaheldumisi neid kirjutisi seal vahetati. kui mihhail lotman ükskord läks sinna maja juurde, siis parasjagu kaks tüüpi kratsisid maha mingi juudivastast kirja et asemele kirjutada, et "siin elas suur poeet jne". lotman pakkus neile, et rahuldaks ühe kirjaga mõlemad pooled ära: "siin elas räpane juut - suur vene poeet jossif brodski"

lahendus birmale

1988. aastaks oli birma jõudnud nii viletsasse seisu, et limiteeriti inimestele müüdavat riisi, polnud ravimeid ja kütust. rahvs protestis. ning valitsev kindral ne win üritas probleemi lahendada korraldades rahareformi. kuna astroloogid ütlesid talle, et tema õnnenumber on 9, siis uued rahatähed olid 45- ja 90- kjatised. selle sammuga kaotas rahvas üleöö oma säästud ja hakkas muidugi veel rohkem mässama.

stercoraria

me kõik teame seda hetke, kui vastvalitud paavst tuleb rõdule. ja et kuidas inimesed üle maailma tulevad seda hetke ootama. küsimus aga on, et mis sünnib enne seda hetke.
vanasti, st enne kui michelangelo selle vatikani peetruse katedraali ehitas, resideerus paavst lateraani basiilikas. ja seal oli kombeks nii, et kui paavst ära valiti, siis ta keeldus sellest ja teised pidid teda siis veenma. kui ta ära veendi, siis lauldi talle laulu, et jumal on teda valinud jne. ja siis pidi ta lateranuse katedraalis sisse võtma teatava sünnitava naise asendi, natuke selili ja puusad ettepoole välja sirutatud ja jalad harkkis. sest ta pidi sümboliseerima kirikut, kes on meie kõigi ema. selleks oli talle valmistatud spetsiaalne pidulik sünnitustool. selline, mille keskel oli auk. kui ta oli sünnitamise ära imiteerinud, siis läks ta alles rõdule rahvast tervitama.
aga teatavasti oli ühel hetkel üks paavst naine. või väidetavasti oli. ja pärast seda piinlikku juhtumit, otsustati, et seda sünnitustooli hakatakse kasutama paavsti soo kindlaks tegemiseks. kleerik läks tooli juurde, pistis käe sisse ja siis kui leidis üles munandid, siis teatas "habet testes!"

rooma pommitamisest

10.07.1943 maabusid ameeriklased sitsiilias. seitse päeva hiljem hakati roomale lendlehti viskama. et näe, mussolini poliitika on toonud teie õuele selle. kahe päeva pärast algas rooma pommitamine. kuna protestantlikud piloodid olid paavstivihkajad, siis nemad lennata ei saanud. et nad vatikani maatasa ei teeks. lennata lubati ainult katoliiklastel. sihtmärkideks olid lennujaamad ja raudteejaamad. mõned pommid kukkusid ka ühe surnuaia ette, kus mitmed lillemüüjad surma said. kokku kestis rooma pommitamine kaks ja pool tundi, alates 11.03 kuni 13.35.
kui hiljem ameeriklased rooma sisse tulid, siis üks ameerika sõdur jäi kolosseumi ette seisma: "mu jumal, me pommitasime isegi seda"

kommunaaluudiseid

tallinna küte läks ka üle kaugloetavate arvestite süsteemile. sellega seoses paigutati majade küttesõlmedesse sellised pikkade antennidega saatjad. nüüd kui küttehooaeg läbi sai, siis tõmbasid korteriühistud süsteemidel pistikud seinast välja ja sealhulgas tõmmati ka seinast välja need pikkade antennidega kauglugemisseadmed. tallinna küte siiski palub, et pandagu nende antennidega seadmete pistikud nüüd pistikupesadesse tagasi. et muidu nagu need lained ei võngu nii hästi

kuidas lewis ja clark üldse magada ei saanud

indiaanlastel oli teatavasti mingi teema nägemustega ja nägemustes nähtud asjadega. iga mees pidi nägemusi nägema ja see kujundas tema identiteeti ja õnne. õnnetud olid need mehed, kes nägemust ei näinud. nad ise tunnistasid seda ja kurtsid seda kõigile aga ühtlasi olid sellega seoses määratud olema alamklass. mõned indiaanlased ajasid end nägemuste nägemiseks muutunud teadvuse seisundisse enesepiinamisega, seente söömisega, kaktustega, alkoholiga jne. mõnedes hõimudes võtsid nägemuste koha hoopis unenäod. nii juhtus, et kui lewis ja clark juhtusid uurima ühte lääne tasandike indiaanihõimu, siis nad ei saanud üldse magada, sest iga kord, kui mõni indiaanlane unes midagi nägi, ärkas ta üles, hakkas trummi taguma ja karjuma, et kõik teaksid, mida ta unes nägi.

mittesõdimine on kuritegelik

antropoloog ruth benedict kirjutas 1934 aastal klassikalise raamatu "patterns of culture". muuhulgas käsitleb ta seal sõda. on hõime, kes peavad sõjaolukorda normaalolukorraks, on selliseid, kes sõdivad aegajalt ja selliseid, kes ei saa üldse aru, et mis on sõda. need on huvitavad, kes peavad sõda normaalseisundiks. nimelt on nende arvates naaberhõimudega mittesõdimine kuritegelik, sest nendega mittesõdimine tähendaks nende tunnistamist inimolendite kategooriasse kuuluvaks. naaberhõimud on aga defineeritud selliselt, et nad ei ole inimolendite hulka kuuluvad.

13.04.1992 ülemnõukogus

ülemnõukogu arutas 13.04.1992. aastal kaitseministeeriumi loomist. rahvasaadikud said valitsuselt küsimusi küsida.
vello pohla küsis järgmist: lugupeetud ettekandja, kas loodavaid kaitsejõude kavatsetakse tulevikus kasutada ka UFO-de ja tulnukate vastu? tänan!
enn tupp vastas: see on hea küsimus. ma loodan, et meie iseseisvumisele on kindlasti aidanud kaasa ka merivälja kivi. hr tamme elab muide seal lähedal. ma arvan, et sellest on tulevikus abi. minu meelest hoiab see maa-alune kivi kindlamini ära UFO-de ründed kui meie kaitsevägi. selle ala spetsialistid arvavad, et on võimalik meie õhuruumi kaitsta ka mainitud viisil.

kuidas kilk ja aasav restorani tegid

see lugu pärineb kohtu poolt keelustatud raamatust.
aga oli nii, et tartu restoranipidaja olga aasav ja rein kilk otsustasid tartu vaksalisse teha slaavi restorani. kilk pidi maja ära remontima ja aasav pidi köögi püsti panema. aasavil oli juba restoranile tegevjuht palgatud, kui ta kuulis linnavalitsusest, et kilk pole isegi veel ehitusluba taotlenud. tahtis siis kilgiga kokku saada, et asja arutada. kilgil oli kogu aeg kiire ja üldse ei saanud kokku saada. no ja lõpuks siis leppisid teatud päeval kokku, et saavad õhtul kell seitse vaksalis kokku. aasav läks igaks juhuks juba mitu tundi varem kohale ja juhtuski nii, et kilk tuli kella seitsme asemel pool seitse kohale. kilk pakkus aasavile, et lähme istume ühte kohta maha, et kusagil lähikonnas peetakse ühe hosteli avamispidu, et lähme sinna. aasav tõrkus, sest ta ei tundnud sealt hostelist mitte kedagi. aga kuna kilk käis peale ja rääkida oli vaja, siis lõpuks läkski. istusid siis kilgiga seal avamispeol suure laua taha maha ja kilk pakkus aasavile, et võtame pitsi viina. no aasav siis võttiski. tahtis hakata restoranist ja täitmata lubadustest rääkima. kilk pakkus, et kuule võtame veel pitsi viina. aasav tõrkus, aga lõpuks võttiski ka teise pitsi. niipea kui ta teise pitsi viina oli ära joonud, tõusis kilk püsti ja ütles, et ta peab nüüd hambaarsti juurde minema ja panigi minema. aasav jäi aga võõraste inimeste keskele istuma, viinapits käes.

rõõmsaid kohtumisi veteranipäevalt

- ou tere meelis, kuidas kõlgub? saabusid ka rokkima, jajaja.
- oi tore sind näha, kuule ma pean korra sinna teiselepoole platsi minema
- jou jou, kristjan, lahe kontsert, mis? kuidas endal läheb? ikka vanaviisi jah? me peame ikka kokku hoidma, onju.
- ei kurda, hästi läheb, jaja, hoiame kokku. tead ma tahtsin just minna sinna putkasse sinilille ostma.
- hei hei viktor, jõudsid ka kohale? mäletad, kui me omal ajal... nii et vähe ei olnud. mäletad jah, mäletad?
- ja, ikka mäletan. olid ajad, olid ajad. tead ma lähen vaatan endale kuskilt tassi kohvi.
- ou jee, kaido, sina ka siin! no kuidas sul vahepeal läinud on? see on sinu pruut, jah? pole paha!
- tere jah, pole ammu näinud. ah tead mis siin ikka, me just hakkasimegi lahkuma.

kalamaja külg facebookis

keegi kirjutas kalamaja küljele facebooki: "Tere, kiire mure, kas kellegil on mutrivõtit 24/26, hakkasin segisti sisu vahetama ja nii suurt pole kodus, Vana-kalamaja ja tööstuse nurgal-"
siis arutati paari postitusega, et kas tellitavad torutangid sobivad või mitte.
ja siis 55 minutit hiljem: "Ah panin hetkel kokku tagasi ja tegin õlle lahti"

loeng sotsiaalmeediast

tartu ülikooli lektor tuli tallinna ülikooli loengut pidama sotsiaalmeediast. info loengu kohta levis kohalike pensionäride ühingud või mingis kolmanda nooruse ülikoolis või kusagil. igatahes esireas olid pensionärid.
kui lektor jõudis kuulajaid tervitada, siis kohe tema järel võttis sõna esimene pensionär:
- aga mis see sotsiaalmeedia üldse on? mida te mõtlete kui te ütlete meedia ja sotsiaalmeedia?
üks vanamees võttis kohe seejärel sõna:
- teate, mul on see pahulaste teem aväga südamel. ma tahaks inimesi harida pagulaste teemadel. kuidas teha nii, et nad kuulaksid mu sõnumit?
kolmas pensionär võttis kohe sõnasabast kinni:
- aga mis see on, kui sotsiaalmeediat kasutatakse, kas see on nagu arvuti kasutamine või võib ka telefoni kasutada?
kuna aga lektor polnud juba jupp aega midagi jõudnud rääkida, siis käratas neljas pensionär:
- olge tasa ja laske lektoril rääkida!

draamateatri lehm

ega see elu saksa okupatsiooni ajal nüüd eriline pillerkaar ei olnud. kunstiinimestel oli eriti raske. nagu ikka. näitlejad näiteks ei saanud ju kõike lavale tuua tsensuuri tõttu. osad eesti näitlejad asutasid koguni saksakeelse eesti teatri, et saksa klientuurilt raha teenida.
no vot ja siis draamateatri majandusjuht karl sahk sebis aga lehma ja tiris selle teatrisse. nagu ta ise ütles, et ega ta ei saa lasta oma näitlejatel nälga surra. tiris siis lehma teatrisse ja hakkas tükkideks raiuma. igaüks läks siis oma känakaga koju. juhan sütistel tegelikult ei lubanud saksa võimud teatris töötada aga ta oli kuidagi selline mittekoosseisuline dramaturg. ja sütiste sai ka siis suure tüki lehma küljest. läks selle tükiga koju kalamajja tööstuse tn 36 oma korterisse teisel korrusel ja tegi neist kotlette. tegi ka sousti kotlettide kõrvale aga kuna elektrit ei olnud, siis pani soola asemel kogemata sousti sisse riidevärvi. ning soust tuli minema visata.

ekp tartu komitee tegevusest

1930. aastaks oli kommunistide tegevus eestis suuresti kokku varisenud. oli näiteks riigikogu liige valter kaaver (eesti tööliste partei), kes põgenes leningradi. et selles mõttes, kui savisaar moskvas käis, siis see küsimus, et kas te tulete ka tagasi, ei olnudki väga kohatu.
aga siis sellel kommunistlikul liikumisel oli ka tartus esindus - ekp tartu komitee. sellel aga oli ainult esimees ja muid liikmeid või töötegijaid ei olnudki. moskvast tulevat raha oli aga vaja kuidagi kulutada. see esimees oli aleksei botin peipsiäärsest nina külast, kes oli tulnud tartusse tööd otsima. ja siis see aleksei botin trükkis salaja lendlehti ja käis neid ise laiali kandmas. üks varahommik nägi üks tartu politseinik, et keegi tüüp sokutab lendlehti majade aknaluukide ja hooviväravate vahele. politseinik asus asja lähemalt uurima ja sattus aleksei botiniga tulevahetusse. ning lasi ta lõpuks maha. sellega lõppes ajutiselt ka ekp tartu komitee tegevus.

seoses sütistega

loen noore sütiste lembeluulet ja meenus, et ma 15-aastasena kirjutasin nii:
vastu pille mulle linnas tulid
ei teinud nägemagi - selge
justkui mingid oleksime sulid
ühelt poolt kott sul kollane
teist ei näidanud sa küge
see võis olla porine või mullane

taas kord riigikogu kantselei pressi- ja infoosakonna peale mõeldes. ning salvestiste säilitamise ja mittesäilitamise üle diskuteerides

vat habermas kirjutab sellest (2001, 116), kuidas järjest rohkem inimesi on kaasatud võimu teemal kaasa rääkima. briti parlamendis 18. sajandi teisel poolel oli inimestel põhimõtteliselt lubatud istungeid kuulata aga märkmeid teha ei tohtinud. kui keegi tegi, siis sai trahvi. william woodfall keda hiljem hakati kutsuma memory woodfalliks asutas tol ajal londonis ajalehe morning chronicle. eks ajalehtede vahel oli kõva konkurents. aga tema konkurentsieelis oli see, et ta suutis meelde jätta 16 poognat parlamendi kõnedes tekste, läks oma kontorisse, pani kõik kirja ja avaldas selle kõik ajalehes. piisas ajalehepoisil vaid tänava peal hõisata, et "värsked diskussioonid westminsterist!" kui rahvas sööstis kui murdu ajalehte ostma. nii viis ta oma ajalehe läbimüügi tippu.

musklihangeldamisest

teatavasti olid avalikud maadlusmatšid ja muud jõunumbrid enne esimest maailmasõda väga populaarsed. oli diskussioon, et kas raha eest maadlemine on ikka õigele spordimehele lubatud või mitte. mitte ainult mehele muidugi, sest ka naised maadlesid hoolsasti. ja siis oli muidugi akordionimängijatel ka pappi nagu putru, sest jõunumbrite ajal kippusid atleedid peeretama, akordionimäng aitas seda summutada ja nõudlus akordionistide järele on suur. õieti peaks ka tänapäeva akordionistid aru saama oma kunsti lätetest ja ajaloost - nad on olemas ainult selleks, et summutada maadlejate peeretamist. aga see selleks.
no vot ja siis selle kolme punase nädala jooksul tartus pandi muidugi postimees kinni. kohalikul saksa ajalehel lasti natuke aega ilmuda ja siis pandi kinni. punast infot levitas eelkõige edasi. hakati avaldama ka venekeelset ajalehte molot kuni üks toimetuse liige toimetuse kassaga jooksu pani.
no vot ja siis see edasi kirjutas 09.01.1919, et ega see "jõuustikusport" ei ole ju midagi muud kui oma musklitega hangeldamine. ja et "kommuuna"-tingimustes on ju kõik hangeldamine keelatud ja keelatagu ka ometi see musklitega hangeldamine ära. või et kui musklitega hangeldamist lubatakse, siis lubatagu ka muud hangeldamist.

31.12.1918 peetri kirikus

teatavasti langes tartu linn 1918. aasta lõpus punaste kätte kolmeks nädalaks. muuhulgas kästi kirikuõpetajatel uttu tõmmata. need kes uttu ei tõmmanud, lasti tartu krediidipanga keldris maha. nagu nt isa platon.
ükspäev saabus narva töörahva kommuunist tartusse endine õpetaja artur vallner, kes on oli nüüd punase kommuuni hariduse rahvakomissar. mõeldi, et ta võiks rahvale esineda. aga et kus. kirikud oli suurimad vabad ruumid. nii pandigi kuulutused üles, et 31.12.1918 toimub kell 18 jumalateenistus, kus jutlustab töörahva jutlustaja õpetaja a.vallner.
rahvas oli liginädal elanud ilma jumalasõnata ja mutikesed tormasid kõik kirikusse. kirik sai rahvast täis ja osa huvilisi ei mahtunudki sisse. kirikusse olid riputatud punased lipud ja algatuseks mängis orkester oreli saatel internatsionaali. vaga publik ei teadnud, mis sellise liturgia puhul peale pidi hakkama ja osad tõusid püsti, osad istusid. inimesed vaheldumisi tõusid ja istusid.
siis asus kantslisse artur vallner. tema jutluse sõnumid olid sellised:
- kõik, mis siit kantslist varem räägitud on, ei ole tõsi
- venemaal ei ole mingit töörahva nälga vaid kõigil on töö ja kõhud täis
- mitte üheski riigis ei ole hariduse andmine jõudnud sinnamaani nagu venemaal
- kohe on meie väed tallinnas ja paneme punalipu lehvima
- kokkuvõtteks tuleb öelda, et praegu on kaks asja olulised. üks on see, et töölistele haridust anda ja teine et püssitikku tuleb teritada
mutikesed kuulasid silmad punnis ja lõid risti ette.

oldenburgi prints ja nihilist

1870-datel soovis oldenburgi prints pjotr georgevitš peterburi gümnaasiumides ringkäigu teha. teda saatis õpperingkonna ülem vürst mihhail volkonski.
ühe gümnaasiumis kummardus prints tunni ajal vürsti poole.
prints: miks sellel õpilasel seal pingis nii pikad juuksed on?
vürst: kasvasid, teie kõrgus.
prints: ega ta nihilist ei ole?
vürst: ei, teie kõrgus.

kuidas vürstinna volkonskaja keila-joale maeti

teatavasti oli elizaveta volkonskaja katoliiklane ja kirjutas kaks raamatut sellest, kuidas ida ja lääne kiriku vahe on kunstlikult suureks aetud ja et kuidas selline lõhe ajamine on vene õigeusu pappide huvides.
kui ta peterburis surema hakkas, siis ei olnud kedagi, kes tuleks vürstinnale viimset salvlmist tegema. lõpuks leiti üks katoliiklik isa lagrange. järgmine küsimus oli see, et lehte tuli panna kuulutus, et millal on jumalateenistused. kuulutust läks panema vürstinna poeg sergei mihhailovits volkonski ja ta pani, et teenistused toimuvad kell 14.00 kell 17.00 ja kell 20.00. kuna aga kell 17 oli katoliiklaste jumalateenistuse aeg, siis õigeusu papid ei lubanud üleüldse jumalateenistust läbi viia. ja kui vana leskvürst volkonski seda kuulutus nägi, siis hakkas ta juukseid peast kiskuma, sest mis siis, kui keisrinna tuleb jumalateenistusele kell 17.00 ja satub katoliiklikule jumalateenistusele?!
järgmine küsimus oli see, et kuhu teda matta. peterburgi ei lubatud teda üldse matta. perekonna järgmine eelistus oli mõis pavlovkas aga õigeusu papid keelasid selle ära, sest seal oli ainult kirikuaed. siis küsis perekonad pappide käest, et aga kas keila-joale võib matta? et seal on mõisa juures perekonna rahula. sinna lubas papp nimega pobedonostsev teda matta. nii siis pidigi peterburi rahvas imestades vaatama, kuidas protsessioon kirstuga mohhovaja tänavalt vales suunas ära keeras ja narva poole edasi loksus.

minu mees

teate, minu mees ei ole üldse mingi napsu- ega naistemees. ta on selline intelligent-tüüpi inimene tegelikult. ta ei ole selline väga praktiline inimene, ma teen ikka kõik kodutööd ise.
ei-ei, ta ei ole joodik, tal on lihtsalt halvad sõbrad.
jah, tal on hetkel väga raske periood. te ei kujuta ette, milline pinge tal praegu on. kõik need mured tööl ja kodus. pole ime, et tal vahest nii juhtub. tegelikult mitte keegi ei mõista teda. ta on sisemuses väga õrn inimene.
eiei, ta ei ole alkohoolik. lihtsalt vahest juhtub.
aga mina? praegu on tema tähtsam. mina ikka toetan teda ja küll me saame koos sellest üle.

seda lugu ilja ehrenburg kirja pole pannud

nimelt juhtus teise ilmasõja lõpus taanis selline lugu, et paber sai otsa. inimesed ei saanud enam endale plotskit keerata. lahendus oli loomulikult selles, et kasutusele võeti piibud. aga harjumatu vaatepilt oli see, et ka kõik taani suitsetavad naised hakkasid piipu popsutama.

presidendi kõne

austatud pingviinid
me oleme kogunenud täna siia siidrit jooma ja tikuvõileibasid sööma, sest me oleme sanitaarkordon. cordon sanitaire. sellise sõna võttis pea sada aastat tagasi kasutusele prantsuse peaminister georges clemenceau. seda mõtteviisi, et bolševistlikku venemaad tuleb tsiviliseeritud maailmast eristada teatava sanitaartsooniga, toetas tollane maailmavõim ühendkuningriik. nad nägid selgelt bolševismi olemuse läbi ja käitusid üsnagi resoluutselt.
admiral sinclairil läks küll üks laev põhja ja ta taganes liepajasse aga teda oli võimalik siiski ümber veenda ja ta saabus soome lahele. ta võttis bolševikelt ära alused, millele sai nimeks vambola ja lennuk. ta blokeeris kroonlinna ja andis eestlastele tuhandeid relvi. erilisteks lemmikuteks kujunesid vabadussõjas eestipäraseks kohandatud hüüdnimega lüüsid ehk automaatrelvad lewised.
tegelikult soovis eesti saada hoopis briti protektoraadiks ja esitas ka vastava taotluse buckinghami majale. aga näe, saime sanitaarkordoniks.
tõsi, sellise nimega meid ei nimetatud. me olime "pays limitrophe" ehk "limitrophe states". seda terminit kasutas ka näiteks hitler oma direktiivis wehrmachtile, kui ta nägi ette, et nende "limitroopriikide" saatuse määravad ära ainult saksamaa sõjalised huvid ja et need "kuramaaga piirnevad" alad tuleb liita reichiga.
nüüd, pea 100 aastat hiljem näeme, kuivõrd adekvaatne oli brittide, sakslaste ja prantslaste hinnang bolševismile. me ei pea silmas mitte ainult tollaseid bolševismi kuritegusid vaid ka seda, milliseks bolševism kujundas enda all olnud rahvaid ja seda, mis sellest kõigest tänaseks päevaks saanud on.
tõsi. nüüd ei ole ammu enam maailmavõim brittide käes. maailmavõim oli vahepeal ameeriklaste käes aga nad kaotasid selle 2014. aasta suvel otsustades süürias sõjaliselt mitte sekkuda (mäletate assadi rünnakut keemiarelvadega oma rahva vastu ja lääneriikide nõutust?). hetkel vedeleb see maas. hiinlased muigavad ja togivad seda varbaga.
meie jaoks on aga küsimus selles, et kuivõrd meid on veel sanitaarkordonina vaja? nüüd ja saja aasta pärast. sest täpselt niikaua me saame siidrit juua. võibolla ei ole tänased briti ja prantsusmaa liidrid oma väljaütlemises enam nii otsekohesed. aga ma usun, et nad mõtlevad täpselt samamoodi nagu 100 aastat tagasi. sanitaarkordonit on vaja.
terviseks.

henry VI kroonimine

teatavasti oli keskajal kuningliku võimu kandmisel kohustus seda kõike teha avalikult. sünnitati nii, et hulk inimesi seisis voodi kõrval. surdi nii, et tunnistajad hingasid kõik õhu ära jne.
ükskord kui krooniti inglise kuningat henry VI 1431. aastal pariisis, siis avati kiriku uksed juba hommikul. juba varahommikul oli pööbel ukse taga ja kui uksed avati, siis tungiti sisse. rahvas näppas lauanõusid ja pistis palukesi suhu. kui kroonimise aeg kätte jõudis, saabusid parlamendi- ja ülikooliisandad, linnaametnikud ja vandekohtunikud. kui need läbi rüsina pidulaua juurde jõudsid, siis istusid igasugu käsitöölised laua taga. neid püüti siis sealt minema kupatada. nagu kroonik kirjutab: "aga kui üks või kaks neist püsti kamandati, istus seitse või kaheksa samal ajal teisele poole maha"

veel olulisi küsimusi burgundia õukonnast

keegi daam saadab vaesele rüütlile oma särgi, et too võitluses kannaks seda relvakuuena ilma soomusrüüta. vaene rüütel ei ole mingi rüütel, kui ta daami soovi ei täida. ja ta läheb turniirile ilma soomusrüüta, selle asemel seljas naise särk. ta saab rindkeresse raskelt haavata aga jääb ellu. särk räbaldub ja on verine. tema ebatavaline vaprus torkab silma ja ta saab peaauhinna - daam kingib talle oma südame. nüüd tekib rüütlil õigus vastuteenele. ta saadab verise särgi daamile tagasi nõudega, et too kannaks seda turniiri lõpetanud pidusöögil oma riiete peal sellisena nagu see on. daam teebki seda.
nüüd küsimus: kumma poolt toodud ohver oli suurem?

shakespeare aasta

nüüd, kus terve maailm tähistab shakespeare aastat, tuleb hea sõnaga meenutada ka sir thomas lucyt. see oli üks kange protestant ja kiusas kõiki katoliiklasi taga. tal oli loss warwicki maakonnas ja lossis oli suur park hirvedega. ja edasi läks lugu nii, et noor shakespeare varastas sealt ühe hirve. sir thomas lucy andis välja käsu shakespeare vahistamiseks. ning nii põgeneski shakespeare londonisse, kus temast sai kuulus näitleja ja näitekirjanik.

kottitoppimine

meil oleks praegu üks traditsioon äärepealt kaduma läinud. see on kottitoppimise traditsioon. räägitakse küll, et 1905. a revolutsiooni käigus põletati rohkelt mõisaid ja tapeti mõisnikke. tegelikult tapeti vaid kaks mõisnikku. aga kotti aeti ikka hulga rohkem mõisnikke. lisaks aeti kotti ka kirikuõpetajaid ja kordnikke. minu isiklik lemmikepisood pärineb loomulikult pärnust. seal oli prostaviks keegi o.h. hahn. ta juba 03.11.1905 ronis tööliste koosolekule ja aeti sealt minema. aga kui ta 09.12.1905 jälle töölistele ette jäi, siis võeti talt mõõk ja revolver ära ja topiti kotti.
toomas karjahärmi värskest raamatust "1905. aasta eestis" saab igaüks otsida enda lemmikut kottitoppimise episoodi.

bayeri kangekaelsed kalad

eksole see friedrich bayer (1825-1880). kui ta alles oli oma töösturikarjääri alguses ja katsetas värvide tootmise kallal, siis lasi ta kõik oma solgi otse jõkke. kohalikud wuppertali elanikud hakkasid kaeblema ja lõpuks kaebasid bayeri kohtusse. bayer rajas oma kaitse kohtus sellele, et tema solk on puhas ja et kalad surevad lihtsalt puhtast kangekaelsusest.

01.11.1956

nlkp presiidiumi istungi päevakord 01.11.1956 oli:
1. komnoorte delegatsiooni lähetamine suurbritanniasse prantsuse-nõukogude liidu sõprusühingu kohtumisele
2. nõukogude tarbija kooperatiivide liidu tehing, 50 autot vahetada põhja-korea õunte ja maapähklite vastu
3. 60 000 sõjaväelase sisseviimine ungari ülestõusu mahasurumiseks

abel eksamil

moskvas oli teatavasti gitises aatsatel 1948-1953 eestlased näitlejaks õppimas. ita ever, kalju karask, kaljo kiisk, virve kiple, ervin abel, grigori kromanov, ben drui jne. ja kuna nad algul vene keelt hästi ei osanud, siis ei mõistetud hukka, kui neil eksamil sõnavarast puudu tuli.
nii läks ervin abel ükskord teadusliku materialismi eksamile. võttis tooli, tõstis selle kõrgele ja ütles "solntse". siis osutas endale ja ütles "zemlja". ja siis hakkas ringiratast ümber tooli jooksma.

sooteemad missioonipiirkonnas

oli koolitus, et gender issues in the mission area. kaitseväelastele.
lektor küsis, et: "what do you think, what is sexual violence?"
veebel kolmandast reast vastas: "sex plus violence."

pusle

ühel naisel oli ükskord stress. mees ostis talle 3000 tükiga pusle. et naine saaks stressi maandada. mees tegi naisele toas suure ruumi vabaks, et naine saaks rahulikult puslet panna. naine kallas siis pusle laiali põrandale. ja keeras kella kolmeni öösel pusletükke õigetpidi.

ossip naumovitsh abdulov

ossip naumovitsh abdulov oli kuulus nõukogude näitleja. ükskord jäi ta trammi alla ja kaotas jala. aga ta sai puujala ja käis sellega. kord õhtul teatrist koju minnes tulid talle pätid kallale. andsid hakatuseks vastu lõugu. abdulov kukkus pikali ja tal tuli puujalg otsast ära. pätid küsisid, et oot, kas sina oled kuulus näitleja abdulov. abdulov vastas, et olen jah. selle peale aitasid pätid ta püsti ja saatsid koju, sest see linnaosa ei pidavat üldse turvaline olema.

ellen?

tema: mis sa arvad nimest ellen?
mina: mmm, no mu klassiõel on sellise nimega laps
tema: aga kuidas sulle tundub jaak?
mina: no ma pean mõtlema
tema: aga jaagust võime edasi liikuda ka jakobi peale.
mina: jaa, tõesti võime liikuda.
tema: tead, aga paneks lapsele nimeks hoopis miina?
mina: mm, ma tean ühte hullu, kelle nimi on miina.
tema: aga mis sa arvad, kui paneks lapsele nimeks anna?
mina: hm, oi ma pean seedima seda. aga mis sa arvad nimest madis?
tema: see lõppeb s-tähega
mina: aga mihkel on hea nimi!
tema: no sellel ju on laps nimega mihkel

põhjanaela asukoht

kreeklane pytheas. see on seesama, kes väidetavalt käis saaremaal ja nimetas seda thuleks. tema jutte on põhiliselt kritiseeritud ja teda valetajaks kutsutud. aga muuhulgas omistatakse talle ka üks väide. et saaremaal (või kusagil samal laiuskraadil) olles tuvastas ta, et põhjanael ei asu tegelikult maa pöörlemistelje pikendusel. aga selle järelduse tegemiseks pidi ta tundide kaupa öösel selili maas lamama ja taevast vahtima. sest selline oli tol ajal astronoomi töömeetod.
seega ei maksa kohe järeldustega tõtata, kui leiate kesköösel kellegi silmad pärani selili maas lamamas.

kui jäme on jäme?

iisraelis tehti selline uuring. neil tuleb alatihti pidada asümmeetrilist sõda. standardolukord on see, et terrorist varjub inimkilbi taha. ja nüüd lähevad vastuollu kaks põhimõtet. et kas saavutada eesmärk või olla proportsionaalne. kes millist põhimõtet eelistab? selleks võeti kolm gruppi - regulaarväe sõdurid, reservsõdurid ja tudengid. need grupid pandi isikuomaduste tuvatsamiseks kolme joonlaua peale - autoritaarsus, religioossus ja poliitiline skaala. kõigepealt tuli välja, et need kolm skaalat toimivad korrelatsioonis - autoritaarsusele kalduvad inimesed on ka rohkem religioossed ning nende poliitiline maailmavaade on parem-konservatiivne. olgu vahele öeldud, et iisraelis on parem-konservatiivsuse põhiline näitaja valmisolematus rahu nimel loobuda teatud maaaladest (golani kõrgendikud, paremkalda alad). neile gruppidele presenteeriti olukorda majja varjunud terroristiga, kus olid ka naised ja lapsed. aeg ülesande lõpetamiseks oli limiteeritud ning valida oli alates kergrelvadest ja läbirääkimistest kuni kopteri ja buldooserini.
tulemus oli see, et autoritaarsusele/parempoolsusele/religioossusele kalduvad inimesed kaldusid kasutama jämedamaid torusid.

tsutomu yamaguchi

seoses põhja-korea tuumapommiga meenus, et üks jaapanlane, nagasaki linnas asuva mitsubishi tehase insener, oli parasjagu hiroshimas käimas 6. augustil 1945, kui ameeriklased viskasid sinna pommi. yamaguchil läks pool pead kiilaks, kaotas ühest kõrvast kuulmise aga läks ikkagi tagasi oma kodulinna nagasakisse. läks 9. augustil 1945 tööle ja siis kukkus talle teine pomm peale.
pärast elas ta edasi haigena (leukeemia jne) kuni aastani 2010.

doktor hioni hüpnoos

eesti ajal ravis doktor hion tartu linnas alkoholismi hüpnoosiga. ta sisendas inimestele, et viin on tegelikult petrooleum. ka nikolai triik läks tema juurde ravile. ainult et olevat juhtunud hoopis see, et edaspidi hakkas nikolai triik igalt poolt otsima petrooleumi maitsega viina. ja see otsing oli lõputu ja ta jõi veel rohkem kui enne.

lutsu allkiri

mina ei ole seda oma silmaga näinud aga üks tudeng, kes uuris postimehe raamatupidamist 20-datel ja 30-datel, pani tähele, et kui luts sai honorari oma jutukeste eest, siis ilmnesid teatud reeglipärasused.
kui summad olid suured, siis kirjutas luts raha saades oma nime ilusasti välja O.Luts. aga kui summad läksid väiksemateks, siis L täht muutus ebamäärasemaks ja mõne nurga alt vaadates hakkas meenutama P-tähte. või siis U täht jäi küll justkui alles aga millegipärast tuli talle peale i-täpp. aga kui summa oli eriti väike, siis kadus U-tähelt üks post ära ja oligi päriselt nagu I täht.

lutsu kõned

luts kirjutas palju raamatuid. veel rohkem jutustusi ja följetne. ja oli ikkagi nii umbes top 5 kirjaniku seas. ja teda kutsuti kogu aeg igale poole kõnesid pidama. kõned olid tal lühikesed. üks kõne oli selline: "ärgem olgem rahvuskirjanikud ja teised kirjanikud koma vaid olgem kõik ühed eesti kirjanikud punkt"
teine kõne oli selline: "ma tervitan teid! raamatut lugedes võib saada küll nalja, aga raamatu tegemine pole naljaasi. head aega!"
oma 60. sünnipäeva pidustustel pidas sellise kõne: "mul on hea meel näha nii palju eesti rahvast kokku tulnud... eks te tea isegi..." ja rahvas plaksutas.
aga ükskord kui kapitalist jüri kodres tallinnas kaubamaja avamas oli ja tellis lutsult reklaamlause, siis kirjutas luts talle sellise reklaamlause: "mine perse, jüri kodres, sinu sitast kaubamaja pole eesti rahval vaja!" kodres võttis selle lause ja panigi oma kaubamaja seinale.

kuidas marlene dietrich eestis ära keelati

pätsi riigipöörde järel kehtestati teatavasti eestis tsensuur. kinoinspektoriks võeti tööle artur adson. tema kohustus oli kõik eestisse toodavad filmid üle vaadata. ja otsustada, et kas lubatakse linale või mitte. või siis järsku lubada nii, et mingid lõigud lõigatakse vahelt välja. tema töö nägi välja nii et kui mõni maaletooja mõne filmi maale tõi, siis kutsus adsoni filmi vaatama. adson istus üksi keset kinosaali maha ja vaatas. ja siis otsustas. see vaatamine mõjus ta silmadele nii et ta pidi prille kandma hakkama.
no ja ükskord tõi maaletooja eestisse marle dietrichi filmi hispaania capriccio (inglise keeles; the devil is a woman), mis oli ka veneetsia filmiauhinna saanud. filmis kasutati tšaikovski muusikat. adson keelas filmi ära. sest "see osutus lihtsalt kokotilooks, milles alavääristati nii meest, kes "vambi" võrgus siples, kui ka naist, kes oma vulgaarsusega eeva-sugu alla kiskus. ja sellega profaneeriti lisaks tšaikovski ilusat ja puhast kunsti."
filmi maaletooja andis sisse kaebuse. argumentatsioon oli see, et peategelane muudab oma halbu kombeid filmi lõpus ja et seega räägib film ju õigest asjast. see aga adsonit ei rahuldanud - kui film 99% ajast räägib valet asja ja siis kõige lõpus ütleb, mis õige on, siis see ei lähe mitte. see, et 99% ajast mängivad ärimehed madalatel instinktidel ja siis kõige lõpus ütlevad midagi kõrgemat, siis see ei ole piisavalt hea eesti kinovaatajale.

müügikunn 2015

müügikunn 2015 müüb ostas tsaariaegset königsbergi õllevaati. selline dialoog ostjatega:

jack36 küsis 20.12.2015 21:36

Mõõdud paluks?

98277 vastas 20.12.2015 21:44

Õllepudelid ongi mõõduks juurde lisatud.Mis vahet seal on ,kas ta on 50 cm või 60 cm kõrge.

jack36 küsis 21.12.2015 15:42

Minu jaoks on tähtis! Sooviks kõrgust ja ümbermõõtu? Ei tasu olla nii üleolev kui soovid kaupa müüa

98277 vastas 21.12.2015 15:52

Mida see muudab kui vaadi kõrgus on teada ? Kas me tunneme teineteist,et sinatame ? Saku pudeli kõrgus on 30 cm , arvutage ise vaadi kõrgus ja ümbermõõt.Vaat on minust piisavalt kaugel,et EXTRA minna mõõtma.Saan selle vaadi siin müüdud niivõinaa ja kusjuures ILMA MÕÕTMATA

vitek küsis 27.12.2015 19:33

Tere! Kas tünn peab vett ja kraan ei tilgu?

98277 vastas 27.12.2015 20:56

Tere.Ma pole seda proovinud ja ei hakka ka proovima.

frakivaidlus

kuigi estonia teatri ehitamises oli kogu üldsus ühte meelt ja teater sai 1913. aastal valmis. siis avamise puhul leidis aset frakivaidlus. küsimus oli selles, et millistes riietes peaksid inimesed avamisele tulema. kas frakis või harilikus pintsakus. ühed ütlesid, et me oleme kehvad inimesed ja talupojarahvas, et mis me edvistame. teised aga rääkisid, et kui me oleme uhke teatrimaja valmis ehitanud, siis me peame ka vastavalt riietuma. lõpuks oligi nii, et enamus avajatest tuli kohale frakkides ja mõned pintsakutes.
ja kirja olgu pandud ka menüü, mida estonia avamise puhul pakuti:
külm eine,
kanaleem pasteediga,
väina lõhekala välja kastega ja võiga,
looma küpsis (saksakeelset sõna "praad" ei tahetud kasutada)
linnu küpsis kompoti ja salatiga
jäätis
kohvi

burman ja uurits

paul burman ja aleksander uurits olid maalikunstnikud. burman olevat üleüldse olnud üks esimene eesti loomamaalija. väliselt üsna hoolitsemata aga endast siiski kõrgel arvamusel. uurits aga jälle hoolitses enda eest, pani näiteks iga kord pärast väljas käimist kingade sisse ajalehe. et kingad paremini vormis püsiksid. kuigi kingad olevat olnud juba pragulised.
no ja kui ükskord burman ja uurits suvisel pühapäeval kadriorus jalutasid, siis tulid ühed preilid neile vastu. nad otsustasid liini hakata ajama. burmani instruktsioon uuritsale oli: "sina räägi, mina meeldin."

kuidas juhan liiv voorimehega sõitis

teatavasti oli juhan liiv üsna vaene mees. ja kuna tal õieti kodu ei olnud, siis pendeldas siia sinna. enamasti käis ta tartust alatskivisse või vastupidi jala. aga vahest arutas kindlal häälel, et ostab kelleltki 10 000 rublaga maja või et ostab trükikoja. ja kui tal raha juhtus olema, siis kulutas selle kõhklemata ära ja sõitis näiteks tartust voorimehega koosale.
karl eduard sööt jutustab, et 1909. aastal ilmus noor-eesti väljaandena raamat "juhan liivi luuletused". sööt pidas sel ajal raamatupoodi tartus aleksandri tn 5. söödi lugu läheb siis edasi nii:
ühel talvisel õhtupoolikul sõitis voorimees suure ajuga mu kaupluse ette ja saanist astus välja - juhan liiv. see oli haruldane nähtus - ma ei olnud liivi kunagi voorimehega sõitmas näinud. kiirel sammul tõttas ta ärri ja laskis müüjal endale anda oma hiljuti ilmunud luuletustekogu.
raamat käes, ruttas ta kannapealt jälle välja, õiendas voorimehega sõiduarve ja ulatas talle ka raamatu. kui ta tagasi ärisse tuli, pöördus ta minu poole: "pagana tore mees see voorimees! hästi sõidab. temaga sõites tunned, et oled kuningas mis kuningas! vaata missugune traavel tal saani ees!.. ma kinkisin talle oma raamatu."
"jajah, eks häid hobuseid leidu ikka ka", laususin mina ja katsusin talle seletada, et tema poolt kingitud raamat kuuluub õiguslikult minule, sest olen ta kirjastajalt müügiotstarbeks ostnud.
liiv naeris mu välja. võttis siis poeriiulilt raamatu, tõi selle mu näo ette ja küsis:"kas lugeda oskad? vaata, siin kaanel seisab must valge peal: juhan liivi luuletused! mina olen see liiv, mitte sina - karl eduard!"