ilmamaa on lai
ütlevad inimesed
aga minu jaoks
ikkagi liiga kitsas
päike on hele
ütlevad inimesed
aga minu jaoks
ikkagi liiga hämar
kas on nii kõigil
või olen hädas üksi
kui vaid mõistaksin
haruldast inimsündi
nii nagu inimesed
künnan hoolikalt põldu
seljas vilets ürp
voodrita ja käisteta
õlgadel ripuks
justkui merevetikad
räämas räbalad
katmas küürakil selga
viltuvajunud
kitsas puulobudikus
palja mulla peal
roost ja põhust asemel
isa ja ema
magavad mu jalutsis
ümbritsevad mind
nurina ja nutuga
tuleasemelt
suitsu ammu ei tõuse
paja on katnud
paks tihe ämblikuvõrk
riisi keetmise
mälestus ammu kustus
mu hääl nõrk
kui kirjurästal oksal
kõigele lisaks
lõigatakse lühikest
veelgi lühemaks
ütlevad inimesed
kärkima tuleb
piitsaga külavanem
vali hääl kostab
otse magamistuppa
kas tõesti nõnda
lootusetu siin ilmas
ongi inimese tee
No comments:
Post a Comment