mikita heebel

ühel suvisel pärastlõunal mõtistkledes parajasti sellesama raamatu üle, tabas mind üks isevärki kogemus. istusin metsaserval, seljaga vastu vana aeda, ja äkitselt näis mulle, et kusagil minu sees on mingi hoob. ma ei mõistnud algul selle tajuvirvendusega midagi peale hakata, ent siis ma lükkasin kuidagi poolkogemata seda kangi ja see toimis nagu heebel. mulle näis, et midagi oleks nagu muutunud. nihutasin veel - ja siis tundus mulle, et see heebel liigutab mingit piirjoont minu ja maailma vahel. niipea kui heeblit nihutasin, muutus maailm haruldaselt selgeks ja kirgastavaks, tekkis täieline kokkusulamise tunne. teistpidi lükates muutus maailm jälle harilikuks tagasi. heeblit edasi-tagasi nügides kulgesin nagu erinevate maailmade vahel ja see erinevus kahest täiesti erinevast füüsilisest reaalsusest hämmastas mind tõeliselt. see kang näis nihutavat otsesõnu mina piire. kunagi hiljem pole ma enam seda edasi-tagasi kulgemise tunnet kogenud, kuigi siseilmas seda taga otsinud.