miks ma sellest kirjutan?
olen viimasel ajal jälginud rehabilitatsioonitööd meie kaitseväes. vigastatud sõdurite abiks ja toeks on moodustunud väike kollektiiv )analoog karaski laagritele, eestvedajad käisid ka sellega tutvumas), kus tegeletakse nii füüsilise kui ka psüühilise rehabilitatsiooniga. on tekkinud nagu "pesa", kus iga vigastatu saab igakülgset abi. temaga tegelevad inimesed, keda ta on hakanud usaldama. igasuguse taastumise üks tähtsamaid osi ongi see, kui sul on keegi, keda sa usaldad. tähtis on see, et need inimesed - psühholoogid, terapeudid, kirurgid, füsioterapeudid, massöörid - suhtlevad omavahel, jagavad kogemusi ja tähelepanekuid ning suudavad puudega inimest igakülgselt aidata.
minus on kasvanud veendumus, et nii peaks see toimuma kõigi raske ja eriti sügava puudega inimestega. vaja on, et tekiksid hästi koostöötavad kompetentsikeskused, mis korraldaksid ka kohanemislaagreid ja eespool nimetatud "pesad" oleksid kohad, kust inimene saaks alati abi. kus tema probleemiga oleks tuttav kogu meeskond. hädatarvilik, et selles meeskonnas oleks ka perenõustaja ja jurist. nii tekiks üks usaldusväärne keskus.
sinna peaks kannatanud, eriti raskelt kannatanu, sattuma kohe, kui juhtus õnnetus, olgu avarii või muu. olen veendunud, et abi oleks siis tõhusam.
minu töö rehabilitatsioonikoolitustega on jõudnud lõpule.
olin juba üle 75 aasta vana ja oli aeg lõpetada.
No comments:
Post a Comment