Thursday, November 14, 2019

londoni klubielust

charles william heckethorn kirjeldab oma londoni mälestustest 19. sajandi keskpaiga klubisid. olid vaidlemisklubid, olid prostituutide klubid. cripplegates asus peeruklubi, mille liikmed "kogunesid kord nädalas, et mürgitada naabreid ja valjude kärtsudega üksteisest üle peeretada".
billingsgate lähedases trahteris asus klubi, kus selle kandi kaupmehed "harjutasid rõvedat keelepruuki ja oskust toime tulla vastasseisudes".
oli veeringukorjajate klubi, mis koosnes "peamiselt koonritest ja kitsipungadest".
oli ka allakäinud poepidajate klubi, kuhu kuulusid selle valdkonna pankrotistunud ja muidu ebaõnnestunud tegelased.
ühes baldwini õlletoas kogunes pilakangelaste kubi, mille liikmed kandsid mõne muistse kangelase nime.
westminsteris kella kõrtsis käis koos valetajate klubi, kus ei tohtinud kõlada ühtegi ausat sõna.
oli ka uimaklubi, mis "hõlmas rahuarmastava meelelaadiga härrasmehi, kellele pakkus rahuldust saada trahteris kokku, suitsetada piipu ja olla täiesti vait kuni südaööni".
igavikuklubi oli aga selline, et "sada liiget jagasid öö ja päeva ja kakskümmend neli tundi omavahel nii, et klubi oli alati hõivatud - keegi ei tohtinud tõusta enne, kui saabus teda asendama järgmine klubiliige".
londonisse asutati ka berliini ja pariisi klubide eeskujul enesetapjate klubi. selle londoni klubi tegevusest ei ole palju teada. küll aga on teada, et pariisis oli klubil 12 liiget ning berliinis 6 liiget. igal aastal tehti klubis hääletus, et kes sel aastal end ära tapma peab. berliini klubi viimane liige sooritas kohustusliku enesetapu 1819. aastal. sellega sai ka klubi tegevus lõpu.

No comments:

Post a Comment