1524. aasta abiellumisskandaal

teatavasti oli tallinnas vanasti mihkli nunnaklooster. seesama klooster, mille nunnad olid 1422. aastal oma solgivee shnelli parki vallikraavi suunanud ja ordufoogti käest noomida saanud. nunnad kutsuti välja ja foogt käskis nunnadel mitte reostada linna kaitsekraavi, vaid jätkuvalt suunata oma solk lihtsalt tänavale. 

selles nunnakloostris elasid peamiselt rüütelkonda kuuluvate dünastiate võsukesed. kui aga reformatsiooni käigus hakati seletama, et tegelikult võivad nunnad ka abielluda, siis tekkis mihkli koguduse nunnade seas abiellumisbuum.

probleem oli selles, et nunnad abiellusid allapoole oma taset. nt üks nunn abiellus kellegi michael lodega, kes ei olnud tallinna kodanik ega aadlik. ta küll sai 21. aprillil 1524 tallinna kodanikuks, kuid samal ajal rüütelkonna palvel keeldus ordumeister michael lodele õigusi andmast toompeal või harjumaal, mis tähendas, et ta ei saanud turvaliselt väljaspool all-linna liikuda.

kui märtsis 1525. toimusid ordumeistri ja tallinna all-linna kõnelused, siis heitis ordumeister tallinnale ette, et linn lubab nunnadel abielluda "sepasulaste ja muude kõigi alamatega". tallinna linn solvus hirmsasti ja palus tõde mitte väänata.

ensv kirjanike liidu koosolek 1950

IIMS järgset aega ehk neljakümnendate teist poolt on nimetatud ka järel-eesti ajaks. ehk et ühiskond kandis edasi paljuski eestiaegset vaimu, õpetajad, arhitektid, kultuuritegelased ei olnud päriselt lülitunud ümber stalinismile. 

ning teatavasti 1950. aasta märtsis toimus legendaarne eesti kommunistide märtsipleenum, kus hakati laamendama ja represseerima. siis vangistati ka suur hulk juunikommuniste. ensv välisminister hans kruusil peksti lõualuu sodiks, teate küll. 

ning loomulikult pidid ka eesti nõukogude kirjanikud reageerima. kirjanikud kogunesid ja otsustasid järgmist:

- semper tuleb kirjanike liidust välja heita, sest ta on kodanlik natsionalist

- alver, merilaas ja sang on dekadendid

- metsanurk ja raudsepp on nõukogude korra halvustajad ja fashistide käsilased

- ajakirjanik ja tõlkija ita saks kurtis, et luuletaja debora vaarandi on üle löönud tema mehe juhan smuuli

- kirjanik eduard männikut süüdistati joomarluses. kirjanik eduard männik oli tegelikult kirjutanud 1930. aastal ühe romaani "hall maja", mis kajastas tartu prostituutide elu. ja siis hiljem nõukaajal oli ta kirjutanud punaseid novelle. no igatahes teda süüdistati nüüd joomarluses. eduard männik kaitses end, et ta purjutab ainult koos punaarmeelastega, kes on kõik kommunistid ja eriti valvsad.

ignatsi jaagu heitlemistest

teatavasti tiris forselius rootsi kuninga ette pakri jüri ja ignatsi jaagu. forselius ise uppus botnia lahes aga ignatsi jaagust (1671-1740) saigi kooliõpetaja rõngus, otepääl ja pärast kambjas.

palupera mõisnik franz von rennenkampff (1678-1727) aga ei mõistnud sugugi, et kuidas tema pärisori saaks olla midagi muud aga mitte pärisori. rennenkampff nõudis kohtu kaudu, et talle tema pärisori tagastataks koos kõigi nende lastega, kelle too sigitanud on. kuna aga ta nõude andis sisse 1727 ja ise ühtlasi kohe ka suri, siis ignatsi jaak pääseski minema.

hirmus skandaal halliste kirikus

1929. aastal oli halliste kiriku õpetaja erwin von dehn (1862-1949) justkui vanaks jäänud ja vajas endale asetäitjaks noort hakkajat kirikuõpetajat. teiseks õpetajaks toodi viljandist alfred kõiw (1899-1979).

tasahaaval hakkas selguma, et noor kirikuõpetaja omastas kiriku rahasid. 

vähe sellest, et ta igasugu liikmemaksud ja vaeslastele suunatud annetused oma tasku pani, ta jättis kirikuraamatusse ka sissekanded tegemata. nii ei teatud enam, et kes kellega abielus on ja kes surnud on ja kes mitte. 

pärnumaa praost härra grünberg kutsus kõiwu pärnusse ja avaldas talle valju noomituse. alfred kõiw aga mobiliseeris enda selja taha väidetavalt 300 "vana naist", kes teda toetavat ning kõik teised hoopis olevat süüdi. 

20. jaanuaril 1934 peeti halliste koguduse juhatuse koosolekut ja otsustati häältega 18 poolt, 4 erapooletut kõiwu ametist kõrvaldamine. kuna see asi oleks edasi kohtusse läinud, siis tunnistas kõiw puhtsüdamlikult ja "pisarsilmi" oma süü üles ja lubas kahjud hüvitada. 

juhatus kõiwu palvet ei rahuldanud aga kõiw ühtlasi ka keeldus ametist lahkumas.

selles olukorras saadeti värske usuteaduskonna lõpetanud kirikuõpetaja karl raudsepp hallistesse olukorda klattima.

kui karl raudsepp siis suure reede hommikul kirikusse läks teenistust läbi viima, oli kiriku ukselukk tina täis valatud. politseiniku juuresolekul tehti lukk lahti.

karl raudsepa sõnadega, mis juhtus edasi:

"kui saabusin kirikusse, siis voogas inimmass, keda oli mitu tuhat ustest sisse. läksin altarisse ja mu viimane julguseraasuke langes. suur kirik oli tulvil inimesi, kes käratsesid ja irvitasid ning mitmed istusid mitte pinkidel, vaid kõrgete pinkide seljatugedel. kisa oli nii suur, et orelimängu üldse ei kuulnud. kiriku viimane osa, kes lähemal olid orelile, katsus laulda. alustasin liturgiaga ja kuigi mul on kõva hääl ja ma lausa karjusin, oli see asjata. kõik uppus ja kadus suminasse, mis neelas kõik. olin pisarais, kui väljusin altarist, et minna sakristeisse ennejutlust. kas need on inimesed, kristlased? kas nad ei tea, et on suur reede, millal issand löödi risti? kodus lapsena me ei tohtinud kolistada ega kõvasti kõnelda, siin karjuti ja irvitati kirikus ristilöödu kujule otse näkku".

 

eesti karskuse kongress tartus 1907. aastal

see, et karskusseltsid moodustati ainult seetõttu, et tsaaririigis ei lubatud muid seltse asutada, on ilmselt ainult poolenisti tõde. ja see, et karskusseltside kattevarju all joomas käidi, on samuti vaid poolenisti tõde. 

tutvusin nimelt 4 augustil 1907 tartus toimunud eesti karskuse kongressi protokollidega. seal ikkagi inimesed täiega siiralt kiitsid karskust ja uskusid ise ka sellesse. 

kõigepealt tooks välja suure karskusliikuja jaan tõnissoni kõnest mõned momendid. ta ikka kandus oma ideedega päris hullult ära. aga kahtlemata uskus iga sõna mida rääkis: "meie senine kultuur on suuremalt osalt alkoholi sünnitus; luule, kirjandus, kunst, teadus, ühiselu korraldamine jne. üleüldse kõik, mida ühe sõnaga kokkuvõetult kultuuriks nimetatakse, kannab alkoholi märki oma otsa ees, on alkoholiga kord kaudses, kord otsekoheses ühenduses. alkoholi võim kultuuri kujunemise pääle seisab selles, et tema üks suurematest ärritamise abinõudest on. ilma ärrituseta ei ole edu, ärritus peab olema, kui kultuuris edasi tahetakse saada. nektarist saadud kuni praeguse alkoholini on inimsugu ennast mitmesuguste ärritusvõimude läbi erutada lasknud. kultuuris mahajäämises paljude rahvaste juures see põhjuseks, et neil teatud ergutuse-abinõud puudusid."

tõnissoni jutt kokkuvõtvalt - mahajäänud rahvad on maha jäänud, sest nad liiga vähe joovad. eesti rahvas ei ole mahajäänud, sest me oleme piisavalt joonud. nüüd aga algab eesti kultuuris karske ajastu ja kultuuri hakatakse tegema ilma alkoholita.

kongressil oli eraldi sessioon pühendatud laste joomisele. siin käsitleti järgmisi punkte:
- koolides õpetajad joovad ja annavad lastele halba eeskuju
- lapsed ise ka joovad
- laste karskusseltse ei luba aga tsaarivõim asutada

kongressil tunti headmeelt selle üle, et kõige suuremate joodikute ehk setude juures on ka õnnestunud karskusselts asutada. selle nimeks on "püha nikolai imetegev selts".

veel üks sotsiaalgümnastika

see lugu juhtus eile päriselt. 

draamateatri vöötraja ees jalakäijate valgusfoori taga oodates. üks vanamees võtab sisse sprinteri stardipositsiooni, laseb keha ootusärevalt ettepoole, üks jalg läheb teise ette, teine jalg on justkui stardipakul. vahepeal vanamees sirutab ennast sirgeks, vaatab väljakutsuvalt teistele jalakäijatele otsa. siis teeb soojendusharjutusi, tammub jalalt jalale, kallutab pead ühele ja teisele poole. ja võtab jälle sisse stardipositsiooni. 

lõpuks läheb tuli roheliseks.

vanamees tõstab selja sirgu ja kõnnib väärika aeglusega üle tee. 

eesti-vene diplomaatiliste suhete ajajoon

välisministeerium avaldas eesti-vene diplomaatiliste suhete ajajoone: https://moscow.mfa.ee/et/eesti-ja-venemaa-diplomaatiliste-suhete-ajajoon/

täiesti adekvaatne ajajoon. ma pakun siiski alternatiivse ajajoone välja

- 1920. aastal tartus diplomaatilisi suhteid sõlmides küsivad vene diplomaadid eestlaste käest, kas turul müüakse per nase üks kera juustu või mitu. ning sibasid siis rahukõneluste vaheajal vanemuise tänavalt allamäge turule juustu ostma

- 1922. aastal töötas saatkonnas leitnant nikolai vildenau. ühe versiooni kohaselt pidasid venelased teda eesti luurejuhiks ja arreteerisid seepärast. teise versiooni, richard majaku versiooni kohaselt oli ta lihtsalt saatkonna kaudu moskvas spioneerimas ning venelased vahistasid ta seepärast. nagu kommunist richard majak hiljem meenutas, käis majak tal vangimajas külas ning vildenau palus talt lugemiseks marxi teoseid. nagu majak meenutab, oli vildenau tsitaat olnud järgmine: "ma tundsin juba ammu marxi tööde vastu huvi, aga viinavõtmine segas...." tõsi on ka see, et kui vildenau venemaalt tagasi koju sai, siis alandati ta reameheks.

- 1922. aastal olla kodanliku eesti diplomaadid venemaale minnes suurema koguse toitu kaasa vedanud. mitte ainult söömiseks, vaid ka äritsemiseks. nii kirjutavad hendrik visnapuu ja august alle, igatahes

- 1922. aasta paiku tuvastati, et saatkonna töötajad on välja laenanud saatkonna raha tundmatutele isikutele ning kellelgi ei ole ülevaadet, et kellele ja kui palju. lõpuks anti saatkonna maj osakonna juhatajale hr jõesarele kinga.

- 1926. aastal tekkisid kuuldused, et saadik ado birk on venelaste poole üle läinud. tal paluti tallinnasse tulla. ta ei tulnud. ja ta kadus üleüldse ära. moskvasse saadeti uueks saadikuks heinrich laretei. kui laretei ükspäev moskvas parasjagu norra saatkonnas einetas, siis ilmus sinna läbimärg ado birk, kes oli tshekistide käest põgenedes moskva jõest üle ujunud.

- 1927. aastal pandi venemaal vangi saatkonna sekretär juuli kera, kes olevat olnud ka lähemates suhetes ado birgiga ning kes väidetavalt töötas siis vene luure heaks. juuli kera istus aastatel 1927 kuni 1934 legendaarsel solovetsi saarel. kui ta vangist vabanes, siis tuli ta eestisse, sest venemaal "on väljakannatamatu elada". nagu tollane ajaleht kirjutab, oli naine riietatud närudesse aga "praegugi välimuselt üsna nägus"

- 1944. alguses muutis nsvl põhiseadust nii, et liiduvabariikidesse tekkisid välisasjade rahvakomissariaadid (selleks, et üro-s hääletusel rohkem hääli oleks). moskvas hakkasid stazheerima tulevased nn välisministrid ehk välisasjade rahvakomissarid. hans kruusist pidi saama ensv välisasjade rahvakomissar. siis aga avaldati manchester guardianis artikkel, kus meenutati, et kruus oli kolmekümnendatel kommuniste kritiseerinud ja vabadussõda kiitnud. ning ta kupatati moskvast minema. molotov oli siiski kruusile lohutuseks öelnud, et see minemakupatamine ei tähenda lõplikku otsust kruusi suhtes.

- 1944. aasta sügiseks oli olukord muutunud ning kruus sai siiski välisasjade rahvakomissariks. 20. oktoobril 1944 kinnitati kruus ametikohale. kruus võttis oma ametikohta väga tõsiselt, ta kirjutas, et tema ise küll ei vaja suurt korterit aga ensv välisasjade rahvakomissaril on kindlasti vaja suurt esinduskorterit. suurt esinduskorterit on vaja selleks, et kohe hakkab eestisse tulema suures koguses välisdelegatsioone. ja et üleüldse, ka tema vanas korteris tehakse remonti väga aeglaselt. 

- 1950. aasta märtsis otsustasid tšekistid, et välisminister hans kruus on tegelikult ikkagi kodanlik natsionalist, vangistasid ta, peksid tal lõualuu viltu ning hambad suust välja.