puhkus egiptuses

nägin unes, et egiptuse puhkusepaketid maksid 220 eurot. ostsin selle.
kui egiptusesse jõudsime, siis pandi kõik eesti puhkajad ühe võimla gardekasse. igaüks sai justkui hotellitoa võtme aga see oli ainult gardeka kapivõti. ja magamisase oligi siis see kapiesine pingikökats. tundus, et mõnel puhkajal käis kapp alla pikali ja sai selle peal magada. aga mul ei käinud. läksin siis välja jalutama, randa vaatama. ei olnud seal ühtegi valget inimest. mõned kohalikud olid.
siis sain telefonile sõnumi ja ärkasin.

benito ja karjus

kui 1943 aasta suvel tehti itaalias paleepööre ja benito pandi kinnisesse kohta, siis juhtus seal nii. see oli saar ja benitot hoiti kinni võõrastemajas. üks õhtu sattus mingil kombel üks karjus võõrastemajja ja tahtis pudelit veini osta. teda juba oldi sealt välja viskamas, kui benito sekkus. palus teda enda juurde lauda.
küsis, et kuidas fašism lambakasvatust paremaks oli teinud.
karjus pani talle käe õla peale ja vastas: "sa tegid valesti. sa maksustasid meid liiga rängalt ja sa lasid neil liiga palju villa ja juustu kokku varastada."
benito vahetas teemat ruttu. küsis mida ta sõja kohta arvab.
karjus vastas: "liiga palju vargad oli asja juures. leib pidi liiga palju inimesi rammusaks tegema, enne kui jõudis sõjamehe suhu."
siis patsutas karjus benitot õlale ja tõusis püsti: "vaata enda järele, mussolini. ja tänud veini eest."

kuidas adebowale ja adebolajo päästsid mõne jaoks päeva

eelmise nädala alguses põgenes londoni linnapea boris johnson kaamerate eest, sest ei tahtnud rääkida oma paralleelabielust, sinna sündinud lapsest ja sellega seonduvast võimalikust ametist tagasiastumisest.
eelmise nädala alguses oli ka cameron väsinud kaamerate ees seletamast, et kas nüüd seoses homoabielute seadusega läheb valitsus lõhki ja et kas ta võidab selle seaduse aga kaotab usalduse oma parteis.
kuni kolmapäevani, kui mängu tulid woolwichis adebowale ja adebolajo.
neljapäeval tulid boris johnson ja cameron ise tähtsate ja tõsiste nägudega kaamerate juurde tagasi. enam üldse ei kartnud.

nõuandeid max kaurile

niisiis, kui sa oled sellise linna linnapeaks ootamatult sattunud. siis sa pead ju mingeid värskeid tuuli tooma. andma linnale uue hingamise. nagu leif kalev ütles politseiameti peadirektori valimisel, et väljast tulnud inimesel on hoopis teine pilk asjale. ja miks mitte konstrueerima hakata linna identiteeti uuesti. või vähemalt uuesti defineerida seda.
kui muidu maksab see umbes 10 000 eurot, siis mina teen selle max kaurile praegu täiesti tasuta.
niisiis meie linn mustvee. mis linn see on?
1. mustvee on keskkonnasõbralik linn. linn on eriliselt roheline oma murulappidega. ning jalutajal ja jalgratturil on puhas nauding kruiisida meie linnas.
2. mustvee on lastesõbralik linn. mustvee pöörab erilist tähelepanu lastele ning hoolib nendest. seda tõestab max kauri visiit koolimajja ning kohtumine seal kooli direktoriga ning volikogu liikmetega.
3. mustvee on ettevõtlik linn. mustvee asub iidsete kaubateede ristumiskohas ning see koht ei ole oma aktuaalsust kaotanud tänagi. linnavalitsus suhtub eriliselt soosivalt uutesse ettevõtetesse ja toetab neid igati.
4. mustvee on auväärsete traditsioonidega linn. linnaelanikel on omad kombed, omad pidustused ja oma täisväärtuslik kultuur. igal turistil tasub neid traditsioone uurima tulla.
5. mustvee on kultuuri väärtustav linn. loomingulistel inimestel on mustvees eriliselt hea elada ning loomulikult on mustvee õhustik eriliselt viljastav.
6. mustvee on kuurortlinn. külalised ja puhkajad on mustvees eriti teretulnud. linnakeskkonda on igal külalisel mõnus sulanduda. ei ole mingit hõõrdumist.
7. mustvee on spordilinn. kõik rahvasportlased saavad mustveesse tulla sporti tegema. mustvees toimuvad mitmed suure tähtsusega spordivõistlused ning areng selles valdkonnas on dünaamiline.

need on siis nüüd vabaks kasutamiseks. õigekeelsus on garanteeritud. aga loomulikult tuleks tekst ka inglise ja soome keelde tõlkida. ja kui max kaur peaks edaspidi sattuma mõne teise linna linnapeaks, siis on üsna lihtne asendada mustvee nimi selle teise linna nimega ning seda reklaamteksti jätkuvalt kasutada.

briti geograaf

keegi briti geaograaf teeb bbc peal saateid erinevatest linnadest. oma treileris jutustab erutunud geograaf järgmist: "i firmly believe that towns are the places where we get urban." ja "it is so true that towns are the communities of the future."

mikko

mul tundus, et facebook pakkus mulle sõbraks mikko lagerspetzi. no panin siis, et kutsun sõbraks. nüüd vaatan, et sõbraks tuli hoopis mikko fritze...

farmi-gabrieli limusiin

rentisin farmi-gabrielilt limusiini.
tegime kiiremaid tiire kesklinnas.
solarise ja kaupsi ees.
šampus ja naised.
vabakal ja toompeal.
tegin katuseluugi lahti
ja vehkisin luugist pudeliga.
sadamas ja viru ringil.
naised kiljusid.
šampus voolas.
kummid vilisesid.
mitte keegi ei näinud mind.

punknaine

kui ma olin noor ja algaja kalkar 25 aastat tagasi, siis pärnus oli mingi selline tüsedavõitu punknaine, kes käis pikas mustas palitus ja kelle juuksed olid enamasti punaseks värvitud. ikka tuli ta vastu mulle tänavapeal kusagil.
nüüd kus ma olen juba vilunud kalkar ja elan tallinnas, on ikka nii, et see punknaine pikas mustas palitus ja värvitud punaste juustega tuleb mulle tänava peal vastu.
ma kahtlustan, et seda punknaist ei ole tegelikult olemas. ta on olemas ainult minu peas.

kojameeste streik

me ilmselt oleme liiga vähe tähelepanu pööranud sellele, et 1917-1918 olid punased reaalselt tallinnas võimul. kingisepp, anvelt, pöögelmann, käspert jne.
ahistasid kapitaliste nii et vähe ei olnud. näiteks kuulutati välja kojameeste streik. ükski kojamees ei tohtinud tööd teha. ja nõuti trotuaari ruutmeetri puhastamise eest mitmekordset summat. kuna kojamehed ei tohtinud tööd teha, siis järelikult hakkasid tänavad prügiseks muutuma. selle tuvastamiseks käis ringi tolleaegne mupo ja lasi mingil brigaadil mustad majaesised ära koristada. selle töö eest aga esitati majaomanikule röögatu arve.
et pääseda sellest röögatust arvest, nühkisid majaomanikud ise siis luuaga maja ees. aga arve said ikkagi.

danzig

kardetavasti mitte kõik seltsimehed pole mõistnud danzigi pärandi kogu suurust (parafraseerides gorbatshovi).
aga jah. selle kirjapanemiseks peab mitu korda sissevälja hingama.
kui alustaks sellest, et danzig on preisimaal ja preislased olid üks balti hõimudest. aja jooksul vahetasid preislased oma keele saksa keele vastu.
danzig on läbi aja olnud üks maailma rikkamaid linnu. hansaliidu ajal oli ta balti piirkonna hansalinnade pealinn.
kui napoleon euroopat vallutas, siis ta hindas danzigit niivõrd, et andis sellele eristaatuse ja kehtestas seal linnriigi.
see rikkus kippus igal moel end väljendama. kuni selleni, et töötati välja arhitektuurivool, mida hakati kutsuma danzigi renessansiks.
ja kui nüüd meenutada, et mis riigi kantsler oli raudne kantsler? preisi riigi eksole. ja kui toimus saksamaa ühendamine, siis ühendaja oli preisi kuningriik ja ühendatavad olid ülejäänud. selle asja valguses (et danzig ja königsberg meile nii lähedal olid) võtab ju liivimaa hertsogiriigi ja igasuguse muu saksa dominiooni kehtestamine siin palju enam arusaadavama ilme. ja malborki loss on nüüd ju ametlikult maailma suurim loss (danzigist 60 km)
millest algas teine maailmasõda? danzigi koridori nõudmisest. pärast esimest ilmasõda eraldati danzig saksamaast ja muudeti taas iseseisvaks linnriigiks. muide täiesti demokraatlikult valisid danziglased kolmekümnendatel linnriiki juhtima natsid. ning need siis õiendasid teiseltpoolt üle poolakate peade hitlerile vastu, et on ikka vaja danzigi koridori küll.
danzig oma asukoha poolest näitas taaskord oma olulisust teise ilmasõja lõpus, kui kogu balti piirkonna põgenike voog (nii tsiviilelanike, kui sõjaväelaste) käis läbi danzigi ja gotenhafeni (see on tänapäeval gdynia). ikka ju teatakse ajaloo suurimat laevakatastroofi - wilhelm gustloffi hukku. nii see kui sajad teised laevad läksid teele ikka sealtsamast. võib ette kujutada, milline rahvamurd seal põgenemise ajal liikus. kokku käis sealt läbi teise ilmasõja lõpul 2 116 500 inimest. eestlased sealhulgas.
märkida tasub ka seda, et hitler elas enamuse teise ilmasõja ajast preisimaal hundiurus. kah mitte kaugel danzigist.
teise ilmasõja lõpul põgenesid ja küüditati sealt kõik sakslased. praegustelt poola aladelt preisimaalt, pommerist ja sileesiast lahkus kogu saksa elanikkond - 11 miljonit inimest. need inimesed asendati poola idaaladelt ja ukrania läänealadelt toodud inimestega. kui ma nüüd panen end sõjajärgse poola valitsuse kingadesse, siis mul oleks tohutu valu ruttu teha nägu, et preisimaa, pommer ja sileesia on põlised poola alad. see seletab ka seda, miks näiteks stettin maatasa tehti ja stettini kividest ehitati üles varssavi. taoline meeletu format disk käsklus danzigini ei jõudnud. seal võib siiamaani näha mõnes linnaosas saksakeelseid kirju.
danzigist minema küüditatud inimesed peavad siiamaani üleval danzigi eksiilvalitsust ja nõuavad teise ilmasõja viimase ülekohtu likvideerimist ning danzigi iseseisvuse taastamist. vt http://www.danzigfreestate.org/
et noh nüüd jääb küsimus, et kuidas edasi? millal tuleb uus danzigi tõus?

armunud hitler

nägin sellist und. hitler oli armunud ühte ohvitseri. ja tahtis talle kinkida ühe lüürilise filmi. filmi sai tellida telefoni teel. tellimiskeskus asus pakendiringluse kontoris. kui hitler helistas, siis automaatvastaja ütles: "kui tahate tellida lüürilist filmi, siis öelge üks". (justnimelt öelge üks, mitte ärge vajutage klahvile 1). no ja hitler siis ütles muudkui "üks" ja "üks". meie pakendiringluses ei osanud selle kõnega midagi peale hakata. andsime muudkui toru üksteisele edasi, et umbes kuule vaata, kas sa saad aru, mida see tahab. siis läks pilt tagasi hitleri juurde. tema ukse taga ootasid vastuvõttu paavst ja üks viikingipealik suure mõõgaga. ning kabinetist kostis kärkimist "ein! ein! du! russische schweine! ich sage ein!"

kuidas riiki kahest keskkohast juhtida

jaan lattik meenutab, kuidas ta 1917. aasta varakevadel tartus käis maakonnasaadikuks tartus. saaniga käis. täpsemalt see juhtus 11-14 märtsil. teine viljandimaa saadik oli andres loorits. tegemist oli põhja-balti komitee koosolekuga, kus pidi otsustatama tulevase autonoomia küsimusi.
koosolekut juhatas tõnisson. niimoodi juhatas, et teistel üldse rääkida ei lasknud vaid ise muudkui targutas. kuni lui olesk hõikas saalinurgast: "kas ühtegi inimest ei ole, kes võiks koosolekut juhatada, sest juhataja räägib ise ja ei lase teistel suudki lahti teha." tõnisson solvus selle peale.
aga mida see tõnisson siis seletas? tema ja teised tartu mehed seletasid seda, et tulevasel riigil peab kaks pealinna olema, sest "nii ülemineku ajajärgul ja ka tulevikus on kergem juhtida maad ja rahvast, kui seda tehakse kahest keskkohast".

mu esiisa jaan kaabel

05.01.1837 sündis vastseliina kandis mu esiisa jaan kaabel. 1866. aastal kirjutas vastseliina kirikuõpetaja kirikuraamatusse tema kohta märkuse 6. käsu vastu eksimises. nimelt rikkus ta abielu soldatinaise tiiu mürgiga.

heategevuslik lõuna

sain kutse heategevuslikule lõunale. osalustasu 100 eurot.
kellega mind nüüd segi aeti? ma hea meelega edastaksin selle kutse selle tegelikule adressaadile.

kapten reinvaldt

soomusrongi nr 2 dessantpataljoni ülem oli kapten reinvaldt. ta oli tulevane zooloog ja teadusemees. vabadussõja ajal tegi ta vaikselt uurimistööd hiirtega. tal olid hiirelõksud seljakotis kogu aeg kaasas, sealhulgas ka lahingus. ta püüdis kogu aeg hiiri. igal pool püüdis hiiri. neid ta siis nülgis pärast rongis omaette. nülgis hiiri ja hoiustas eelkõige hiirepealuid. lõpuks oli tal neid kokku 400. kõik detailideni ära mõõdetud. pärast sõda ostis viini loodusloomuseum selle hiirepealuude kogu ära.

kerenski tallinnas

teatavasti oli kerenski alguses üsna populaarne. 1917. a suvel käis ta korra tallinnas ja rahvas võttis ta juubeldades vastu. hilisem soomusronglane otto jürgens meenutab:
"olime umbes seitse koolipoissi "estonia" teatrihoone ees, ei lastud enam sisse, et on täis. ootasime, kuni kerenski tuli, jooksime, tõstsime ta kätele ja viisime ta "estoniasse". saime kah sisse ja jäime lavale kükakile, kuni ta kõne lõppes. õigemini, ma pean tunnistama, et ma teda kätele ei tõstnud, teised olid kõik vanemad ja pikemad. ma sain ainult ta saapast kinni, mis rippus allapoole..."

käesuudlemisõpetus

ilmar raamot õppis I ilmasõja ajal tartu reaalkoolis. muuhulgas õpetati ka tantsu ja kombeid. eraldi oli olemas käesuudlemisõpetus. ilmar raamot kirjutab: "saali ühte nurka oli asetatud istuma üks vanem daam. kaelas rippus tal kuldkell pika kuldketi otsas. kas tal lornjett käes oli, seda ma ei mäleta." posid siis võtsid saali ukse taha järjekorda ja astusid ükshaaval sisse. lähenesid ettenähtud sammudega daamile, esitlesid ennast ning kui daam "gratsioosselt" käe välja sirutas, siis suudlesid seda. kui käsi oli ära suudeldud, siis tuli vabandada ja eemalduda. kõik need poisid, kes olid käe ära suudelnud rivistusid seina äärde ja jälgisid vaikides, kuidas iga järgmine poiss kätt suudlema tuli.

viietärnikindralid omavahel

kui stalingradi lahing oli praktiliselt lõppenud. kui venelaste poolel oli hukkunud 1 130 000 meest ja sakslaste poolel ligi poolteist miljonit (91 000 sakslast võeti vangi ning nendest jõudis koju vaid 5000). kui valitses külm ja nälg. kui kindral paulus oma kuuenda armeega oli ümber piiratud ja kui tal oli oma meestele süüa anda päevas 200 grammi leiba ja natuke hobuseliha. ja oli külm. pauluse mehed surid külma ja nälja tõttu. mingit vastupanu enam ei osutatud ja rinnet ei suudetud pidada. venelased olid juba kaks korda ultimaatumi sakslastele üle andnud. sakslased panid tuima, kuigi teadsid, et mingit pääsemist ei ole.
19.detsembril oli manstein käskinud paulusel välja murda edelasse. kuid kõik teadsid, et see ei ole võimalik, kuna mehed lihtsalt ei jaksa ja on kümunud ja surevad nagu kärbsed.
paulus vastas sellele: "mu armas feldmarssal, kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi pärast ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi..."

leelo ja doris

kui ma kirjutan oma teksti
nii et see visuaalselt meenutab
luuletust

siis järelikult ma olen niisama hea
nagu kristjan-jaak ja kivisildnik
ma olen luuletaja

mis siis et keegi mu talenti
ei tunnusta ega rein lang minu kätt
ei suru

see just tõestabki, et ma olen tõsine tegija
ja mitte mingi kommertslullade kirjutaja

villem ja elisabet narro

minu vanavanavanavanemad.

tõde eestist

nüüd kus 50 halli varjundit on kõigil läbi loetud, on loomulikult järgmiseks raamatuks savisaare tõde eestist.
kuna tegemist on piiblilaadse raamatuga, siis pole üldse vajalik raamatu lugemine algusest. võib võtta suvalise koha lahti.
võtsin.
lehekülg 51.
sain teada, et george w bush tahtis halvendada usa-venemaa suhteid ja saatis suhteid rikkuma vene piirialadele oma emissare. lätis, leedus ja ukrainas on emissarid peale bushi ametiaja lõppu taandunud. aga ilves ja saakašvili on endiselt veel ametis.
kuna aga barack obama on nüüd valitud presidendiks, siis see oli neile suur pettumus. aga nüüd hoopis ilves poeb obamale. ja saavutab oluliselt rohkem edu kui omal ajal karl vaino gorbatshovi suunal pugedes.

JA SIIS.
võtsin lahti järgmise koha. lehekülg 70.
autor kirjutab, et eesti ja hiina majandussuhted on olulised. "tallinna lasnamäe trammiliini avamine oleks olnud suur samm eesti-hiina koostöös. olime sellele üsna lähedal, aga pole mingi saladus, et dalai laama demonstratiivsed kohtumised tallinnas eesti riigijuhtidega rikkusid need suhted ära. me peame lõpuks ikkagi aru saama, mis on meie riigi huvi ja millest me peame lähtuma."

court

aino kallas kirjutab oma londoni mälestusteraamatus sellest, et kuninglikul õukonnal oli kombeks korraldada court'e ehk õukonnapidusid. kutsutud olid tavaliselt diplomaatiline korpus ja aristokraatia. court'id toimusid buckinghami palees. siis muide ei olnud buckinghami paleel seda suurt raudaeda ees. aga sõdurid olid seal täpselt needsamad, kes praegu.
no ja pidu kestis tavaliselt kaks tundi. kutsutud oli mitusada kuni kaheksasada paari. buckinghami palee trepikodades ja koridorides olid diivanid. selleks, et minestanud inimesi sinna puhkama saaks toimetada. minestasid tavaliselt naised ja siis need vahiteenistuse sõdurid. iga pidu oli keegi ära minestanud.

allee, mida pole kellelgi vaja

üks koht

ma ei ole kindel, et olen seda unes näinud. võibolla on nii, et ma lihtsalt tean seda.
nimelt pärnus ristub tallinna maantee ühe väikese tänavaga, mille nimi on noorteväljak. see on see koht, kus on buss nr 40 lõpppeatus. no ja kui sinna tänavasse sisse keerata, siis tegelikult ei ole seal üldse need asjad, mis google street views näidatakse.
tegelikult läheb sealt selline mullane tee. seda ääristavad vanad mitmekordsed puumajad. ning see tee viib väljaku või platsini. on selline pooleldi heinane ja mättane väljak. selle väljaku ümbes on samuti mitmekordsed puumajad. need majad on kõik räämas ja mõnedel pole aknaid ja uksi ees. see on üsnagi mustvalge keskkond, isegi tuvastada ei ole võimalik, et mis värvi need majad kunagi olla võisid. aga sellegipoolest mõned inimesed elavad seal. natuke on see nagu mingi vesterni tegevuskeskkond. elu käib seal laisalt. keegi eriti üle selle platsi ei kõnni ja oma majast eriti kaugemale ei lähe.
selline koht.

lilibeti nahk

1948. aastal olid printsess elizabeth ja prints philip värskelt abiellunud armulinnud. kui nad käisid ükskord kentis sõpradel brabournedel külas, siis ütles omavahel john brabourne prints philipile elizabethi kohta:
"ma ei märganud kunagi, milline kena nahk tal on."
philip vastas: "jah, ta on igalt poolt selline."

on see vanadus?

on see vanadus või mis? panen tähele, et kui reisile lähen, siis enne loen tohutult kirjandust selle koha kohta. vanasti, mäletan, läksin igasugu kohtadesse. ise teadmata, et mis või kes või kus see on.

john snow kaev

legendaarne koolerabakterite kaev londonis sohos.

travelodge

elan inglise kõige odavamas hotellis. travelodges.
voodi kohal seinal on naivistlik pilt magavast mehest. norskab. juures on kiri: "but i, being poor, have only my dreams."

cameroni kõne

mina tean, miks cameroni kõne hilines. ei olnud asi liibüas ega berliinis ega hollandis. asi oli selles, et seda kõnet ei olnud olemas. ning senikaua kui kõnekirjutajad püüdsid midagi paberile saada, udutati ja eksitati avalikkust.
ja kõne ei kukkunud suurem asi välja. et mis me teada saime?
et brittidel on eriline saare-inimeste natuur. see erineb ülejäänud eurooplastest (näiteks maltalastest ja iirlastest).
et britid on ratsionaalsemad kui ülejäänud eurooplased. tõepoolest, soomlaste emotsionaalsusest ärgem üldse rääkigemgi, hirmujudinad tulevad peale.
et erinevalt ülejäänud eurooplastest küsivad britid, et "why?", "how?", "to what end?"
vat sellised kõnekirjutajad on cameronil. pimeda viid metsa aga mis sa sellistega teed?
aga cameronile endale hingestatud esituse eest kümme punkti.
muide, kui cameronilt endalt küsiti briti parlamendis, et kas ta hääletab referendumil liikmeksoleku poolt või vastu, siis ta ei vastanud.

hea toon

tuleb meeles hoida, et inglismaal viibides on täiesti kohane aegajalt teistelt samas ruumis viibijatelt küsida, et "would you like a cup of tea?"
mitte ainult.
sobib ka mööda maja ringi käia ja teistelt inimestelt teistes tubades küsida, et kas nad tahaksid teed.
ja kui keegi ei tahagi teed, siis sellegipoolest tasub keedukann käima panna, sest järsku veekeedu hääle peale tekib inimestel refleks ja nad hakkavad tahtma. samas muidugi on ka hea, kui kannus on kogu aeg kuum vesi. siis on ju hea kohe välja kallata, kui teeisu tekib.

hilishommikul londoni lähistel

istun hilishommikul bussi, et sõita leatherheadist epsomisse. bussi peale tulevad neli vanamutti, kellel kõigil on kaasas see ratastel käru kauba vedamiseks ja ilmselt ka kõndimise abistamiseks. istume siis kõik viiekesi bussi poolkõvadel istmetel ja vanamutid ajavad mingit smalltalki.
ühes peatuses tuleb peale kepi, soni ja päikeseprillidega vanamees. ta tervitab: "good morning ladies!"
meie vastame: "good morning!"

hans kruus

vat muidu ei mõtle ju nii ja ei jõua sellistele järeldustele.
aga et hans kruus ei olnud mitte halb propagandamees. tema pingutus nõukogude tagalas seisnes selles, et tõestada, et hitleri sissetung oli lihtsalt järjekordne saksa agressioon reas: ristisõda - jüriöö ülestõus - mahtra sõda - landeswehri sõda.
"selle muistse võitluse tulikiri on jäänud püsima eesti rahvale läbi sugupõlvede, elulisena, julgustavana ja õhutavana, on püsinud, sest et püsima jäi vaenlane, sama vaenlane, kellele avas tee XIII sajandi esimese kolmandiku röövrüütel, samasugune matsik ja vägivaldne hävitaja ja orjastaja, nagu tema praegune haakristatud järglane"
ja
"selleks, et eestlased saaksid elada, tuleb tappa sakslasi"
et noh. ühesõnaga II ilmasõda oli sakslaste ja eestlaste privaatne omavaheline asi.

ikka mähkli, mis muu!

jean-pierre minaudier jõudis eestlaste ja prantslaste rahvuslikku mälu võrreldes järeldusele, et prantslastel on see palju rohkem seotud esemete ja monumentidega kui eestlastel. näitena ütleb ta järgmist:
"karula rahvuspargis lüllemäe ja tsooru vahel lookleva kruusatee ääres seisab mitu ilusat uut teeviita, mis suunavad huvilise kalmistu või eelajaloolise asulakoha juurde viivale metsarajale. jalgrattamatkaja, kes otsustab huvi pärast näidatud suunas kõrvale põigata, avastab oma suureks nördimuseks, et metsaraja lõpus ei ole peale kauni eesti metsa mitte midagi vaadata - ilmselt on siltide paigaldaja arvates piisanud siltidest endist."
no see ei saa ju miski muu olla, kui mähkli muinaseluase ja mähkli muinaskalme! ja ma tean omast kogemusest, et seal tõesti ei ole mitte midagi. ning see metsarada on ka juba võssa kasvanud.

torma kalevipoeg

1923 püstitati tormasse vabadussõja mälestussambaks kalevipoeg. näoga itta.
1940 keerati kalevipoeg näoga läände.
1942 keerati kalevipoeg tagasi näoga itta.
1944 keerati kalevipoeg uuesti näoga läände.
1948 lasti kalevipoeg õhku.

sellist juttu räägitakse riigikogu kõnepuldist

Üldiselt on üldine lapsetoetus ju ka vajaduspõhine toetus, kui me toetame lapsi, siis seda vajadust tõestab juba see, et laps on olemas. Samas on olemas vaesustoetused või toimetulekutoetused, kui on toimetulekutoetused olemas, siis on see kriteerium, milleks antakse toimetulekutoetust. Aga antud juhul me anname vaesustoetust sel tingimusel, et laps on olemas, kusjuures selleks, et saada seda vajaduspõhist toetust, peab siis perekond vaeseks jääma. Sellega tekib selline loogika, et me soosime sellega vaesemaid perekondi, ja vaestel inimestel, ma ei tea, millegipärast sünnivad vaesed lapsed, kellest kasvavad samuti vaesed.

habemekeeld

krahv vladimir sollogub meenutab, et millalgi 1830-datel aastatel jalutas ta koos aleksander pushkini ja euroopast saabunud sergei sobolevskiga peterburis nevski prospektil. sergei sobolevski oli euroopas kasvatanud endale kikkhabeme. aga venemaal kehtis endiselt habemekeeld.
äkki ilmus politseisillale suletud ehitud tõld. sellega sõitis tsaar nikolai I. nagu meenutab sollogub: "astusime pushkiniga trotuaari servale, peatusime ja võtsime tsaari möödumist oodates kübara peast. sobolevski oli kadunud. märganud tsaari lähenemas, lipsas ta poodi. kartis oma habeme pärast."

trikoloorne siga

nägin täna öösel unes, et sain oma lambapidajast klassivennalt ühe lamba. jõuluks või nii. klassivend äsas kirvesilmaga lambale kuklasse ja see ajas koivad sirgu. kui lamba koju tõin, siis oli talle aga eluvaim jälle sisse tulnud. ja päris lammas ta ka enam ei olnud vaid oli trikoloorne siga. kosserdas meil mööda tuba ringi ja viimane unenäo episood oli selline, et oli koos meie koeraga köögilaua all ja nuuskisid seal kahekesi midagi.

pioneeripataljoni ajaloost

kelle otsa komistas 7. augustil 1939. aasta öösel pikast jalast üles minnes toompea lossi vanemkordnik a. leiste?
lähemalt uurides selgus, et tegemist on pioneeripataljoni reamehega. kes oli nii purjus et ei suutnud ühelegi signaalile reageerida. taskus oli tal linnaluba rms a. kanepi nimele.
magister kopõtin ja doktor lõhmus on tänuväärsel kombel pühendanud pioneeripataljoni ajaloost kõnelevas raamatus terve peatüki seal aset leidnud erinevatele joomingutele aastatel 1917-1940.

juudiküsimus 1932. aastal pioneeripataljonis

31. jaanuaril 1932 pöördus reamees j. karing pataljoni sööklas lauavanema kapral ormissoni poole küsimusega: "miks juudil pikad juuksed on?" saades vastuseks, et reamees s. schocheril on see lubatud, küsis karing uuesti: "kas juut ka täna sööb - lõunaks on seapraad?"
sööklast väljudes kutsus schocher karingu teistest eemale, mille peale karing vastas, et tal pole aega. schocher aga lõi karingule rusikaga kaks korda näkku purustades tema ninaluu.
karing sai 2 ööpäeva aresti ning schocher 14 ööpäeva aresti.

saaniteki all sai suveks talv

see on mul ilmselt vanusest, et näen igal pool sügavaid tähendusi ja kauneid kujundeid. kui ma näen õues autoomanikku oma autot soojendamas ja lumest puhastamas, siis see on vaatepilt, mis toob mulle pisara silmanurka.
seisatan eemal ja vaatan õrna heldimusega.

rutiin

meil elab viimasel korrusel üks mees. u 50 aastane. ei tea, et tal peret või miskit oleks. kõik need kuus aastat, mis me siin elanud oleme, on tema juures toimunud ülirutiinselt teatav pidude muster. iga reede õhtul tuleb tema juurde vähemalt üks või kaks kahekümnendates noormeest. kaasas paar kuuspakki. korterist hakkab kostuma täisväärtuslik 80-date disko. huvitav, mis sorti pidu seal korteris toimub?

gangnam style

november 2012 tuleb meelde jätta, sest just siis tuvastati, et justin bieberi videot vaadatakse youtubes vähem kui gangnam style videot. lääne kultuuri domineerimine on lõppenud. ida invasioon on alanud.

70-date legendaarsetest dissidentidest

soldatov kirjeldab oma raamatus ühte kirikuõpetajast kgb koputajast dissidenti. huvitav kes see oli? kirjeldus on järgmine:
ta tutvustas mind silmakirjatsejaga - silmapaistva kirikutegelasega, aktiivse ja külmalt kalkuleeriva inimesega. too oskas isegi kandidaadiväitekirja kaitsta ja sai tehniliste teaduste kandidaadi kraadi. tal oli oma kogudusele väga suur mõju ja ta kartis paaniliselt kõike, mis võis viia vastuolule nõukogude võimuga. ta kohtus kureeriva kgb majoriga mitmel korral oma autos, pärast aga palvetas kirikus pisarsilmil, nähtavasti pattu kahetsedes.

karpovi elu

milline oli karpovi elus kõige põrutavam sündmus? pole palju tarvis nuputada. loomulikult isiklik kohtumine leonid iljitšiga.
aga milline oli põrutavuselt järgmine sündmus? tema oma sõnad: "mu elu teine meeldejääv sündmus oli uue nõukogude konstitutsiooni vastuvõtmine 1970. aastal. mängisin parajasti caracases rahvusvahelisel turniiril, kui ülmnõukogu seda arutas. isegi poliitikakauged välismaa suurmeistrid tulid mult erutatult küsima, et kas teie uus põhiseadus on juba kehtima hakanud"

spasski pruut

male suurmeistri boriss spasski pruut ei olnud kerge olla. paraku oli pruut prantsuse saatkonna töötaja ja ühtlasi ka vene emigrandi järeltulija. ja kgb-le loomulikult sellised suhted ei meeldinud.
mis nad siis tegid? otsustati kasutada psühholoogilist mõjutamist.
kgb muretses naha ja suguhaistue dispanserist trihhomoniaasi põdevalt patsiendilt kubemetäis. operatsiooni vahetu läbiviija oli kgb major ivankin. niisiis major ivankin läks kubemetäidega spasski pruudi korterisse ja soputas neid pruudi trussikutele.
paraku pruut siiski ei olevat nakatunud.
major ivankin aga sai kgb esimehelt andropovilt aukirja operatsiooni elluviimisel ülesnäidatud vapruse eest.

paddington 16.50

see oli siis hilisõhtul londoni lähistel rongis.
peale tulid kaks assakat, üks veritses natuke. mul oli pusal õla peal eesti lipp ja kiri "estonia".
nemad "ooh, estonia!"
mina "yeah, estonia"
nemad "give me a cigarette"
mina "i dont have a cigarette"
nemad "give me three pounds"
mina "no"
nemad "give me a cigarette, i smoke, i smoke, i smoke, i need a cigarette!"
mina "i do not have a cigarette"
nemad "do you believe in god?"
mina "no"
nemad "do you believe in devil"
mina "yes"
nemad "if you believe in devil then you have also to believe in god"
mina ei osanud selle peale midagi vastata.
nendel laks ka selle viimase jarelduse peale vist tuju ara ja olid edaspidi vait.

ood vihmaveetorule

see, kuidas oktoobrikuu öösel vihma ladistab. kuidas täiuslikus korras vihmavee äravoolusüsteem vett juhib. kuidas vihmaveetoru sülgab joana vett tänavale. kuidas vihmaveetoru metall vee läbivoolust helisema hakkab. see kõik on ilus.
kui vaid koer, vana tõhk, ei sikutaks mind kodu poole.

õigeusu tankid

mäletatavasti kui ükskord stalin rooseveldi ja churchilliga juttu ajas ja jutuks tuli paavst, siis küsis stalin, et ot paavst? kes see on? mitu diviisi tal on? a see ei olnud mitte ainult sarkastiline märkus vaid vene õigeusukirikul oligi teises ilmasõjas oma tankidiviis.

prillitoos

ükspäev helistas mulle keegi lauatelefonilt. toru ei saanud võtta ja enne tagasihelistamist vaatasin netist, et kes see olla võiks. tuli välja, et see oli reet linna number, prillitoosi saate toimetus. eks ma läksin väga elevile.
siiski mu elevus ei kulmineerunud reet linnaga. oli hoopis puutepunkti saade.
aga ma usun, et see asi nii ei jää! tuleb päev, kus siiski reet linna helistab mulle. ma usun!

vene-lääne suhted

need vene-lääne suhted on ikka paras müsteerium. püüaks nüüd midagi kirja panna, et selgemaks saaks.
niisiis. vene poliitiline ja majanduslik eliit varastab. varastatud raha toimetatakse läände, sest eliit teab, kui õhukesel jääl nende heaolu on. kui läheb halvasti, võib hetkega kõik kaotada. sealhulgas teab seda ka putin. ja teavad omast kogemusest seda berezovski ja hodorkovski. samal ajal ei saa eliit lubada poliitilise süsteemi muutmist (läbipaistvamaks, demokraatlikumaks jne), sest sellisel juhul kaoksid nende tulud ja hullem veel - neid võidakse kohtu ette tirida. erinevalt nt azerbaidzhaanist või turkmenistanist ei saa vene eliit kruvisid ka täiesti kinni keerata, sest siis rikuksid nad suhted läänega ja neid ähvardaks läände toimetatud vara külmutamine.
mida teeb samal ajal lääs? lääs räägib õpetlikult demokraatiast, inimõigustest, sõnavabadusest, inimeste enesemääramisõigusest, võrdõiguslikkusest, ajakirjandusvabadusest jne. mõni võibolla kõneleb sellest ka siiralt. mõned aga kindlasti kadedusest, et krt meie omal maal sedasi asju kokku varastada ei saa ja siis järelikult teie seal venemaal ka ei tohiks saada.
mida aga veel selline dotseerimine annab? selle jutuga vajutatakse venelastele kogu aeg konnasilmale ja tagatakse see, et vene eliit kardab süsteemi muutust (nt nagu ukrainas, serbias ja gruusias) ja kogu noosist ilmajäämist. ning taolise kartuse taustal tassib vene eliit jätkuvalt kokkuvarastatud varandusi läände. seda aga justkui ju ongi vaja, sest siis on ikkagi mõnevõrra tagatud venemaa ja lääneriikide väliskaubandusbilansi tasakaal. lääs saab oma kinnisvara ja jalgpalliklubisid venelastele müüa ja ühtlasi tagatakse see, et venemaal investeeritakse vähem sisemaiselt.
et mis siis järeldus on? häda läänele, kui venemaal tekib turvaline majanduskeskkond. ning puhas õnn läänele, kui pukis istub putin ja kehtib taoline repressioonide ja kleptokraatlik õhkkond. long live putin!