velimir hlebnikov

eesti hlebnikovistika peab lõpuks ometi esimesi samme tegema. hlebnikovil pole konkreetset algust, millest pihta hakata. kõik on hlebnikov. iga hlebnikovi puudutav mõte viib tundidepikkusesse mõtisklusse.

kui hlebnikov esimest korda hullumajja pandi, siis kirjutas ta pletnikovile:kasutage juhust ja saatke mulle ümbrikke, paberit, suitsu, leiba ja kartulit.

kui hlebnikov käis kirjastustes oma luuletusi pakkumas, siis ta otsis neid oma taskutest. need olid erinevatele paberitükikestele kirjutatud. tavaliselt luuletusi vastu ei võetud. hilisemas elus kandis hlebnikov oma luuletusi padjapüüris. kui ta suri, siis kogu ta varandus koosneski kahest padjapüürist, mis olid paberitükke täis

kui punaarmee üritas pärsias revolutsiooni teha, siis hlebnikov kuulus staabi valvemeeskonda. ja veetis kogu oma aja mererannal supeldes. nii ta ka selle maha magas, kui väeosa lahkus. ta jõudis alles kuu aega hiljem oma väeosale järgi.

kui hlebnikov suri, siis majakovski ütles, et hlebnikov oli tegelikult kõige organiseeritum inimene. kogu oma elu jooksul ei avaldanud ta ühtegi rida.

1920 aasta aprillis pühitsesid jessenin ja marienhof hlebnikovi Harkovis maakera esimeheks. hlebnikov oli laval paljasjalgselt ja solvus hirmsasti, kui aru sai, et teised nalja tegid temaga.

sõber mituritshile kirjutas ta ükskord, et avastas aja põhiseaduse, kus teatud hulga päevade järel toimuvad negatiivsed ja positiivsed nihked. kui tänu nendele nihetele muutub tulevik läbipaistvaks, siis ajataju kaob, sulle näib, et sa seisad liikumatult tulevikku vaataval laevatekil. ajataju kaob, aeg näib ees ja taga laiuva väljana, muutudes justkui ruumiks.

sama kirja lõpus: kandke mõttes oma käel rihmaga kinnitatult minu leiutatud inimkonna kella ning andke mulle teie tehtud tiivad, oleviku raske samm on mind juba tüüdanud.

1912. aastal küsis hlebnikov: kas pole 1917. aastal oodata riigi lagunemist?

tema luuletus: äike au-kuul
pupuopo! see on kõu.
gan gra gra rap rap
pi-pipizi. see ta on.
bai gzogzigzi. välguhelk.

ükskord kirjutas ta: vaimuteadus omandab ülisuure tähenduse, sest hakatakse uurima, mil moel ühe inimese laiskus võib soodustada palju teiste tööd. sel kombel leiab laiskvorst õigustuse, sest tema südame töö aitab suurendada üldist töörõõmu.

mandelštam kirjutas: hlebnikov jändab sõnadega nagu mutt. ja on seejuures uuristanud maa alla käike tuleviku jaoks ette juba terve sajandi jagu.

nagu ta ise ütles: ma tahtsin leida võtit inimkonna kellale. tahtsin olla ta kellassepaks ja visandada tulevikuennustamise põhialused.

ja nagu ta veel ütles: 1913. aastal nimetati mind kaasaja suureks geeniuseks ja seda nimetust kannan tänase päevani.

ja veel: pikkamööda olin ma saanud kogu maakera ülemaks.

1922. aasta 30. jaanuaril andis ta välja käskkirja:
maakera esimehe käskkiri
igav on siin maailmas
velimir esimene

majakovski ütles, et hlebnikovil oli sada lugejat. viiskümmend neist nimetasid teda grafomaaniks. nelikümmend lugesid ja imestasid, et miks küll sellest midagi välja ei tule. ja ainult kümme armastasid seda uue luulekeele Kolumbust tõeliselt.

jefim etkind arvas, et hlebnikovi ideed olid rikkamad kui ta looming.

kui ta 37-aastaselt suremas oli, siis kirjutas ka kusagilt külahaiglast a. davõdovile:
teatan teile kui arstile oma meditsiinilised hädad.
sattusin suvitama Novgorodi kubermangu borovenka jaama santalovo külla. tulin siia jala, magasin maa peal ja jäin jalgadest ilma. ei saa käia. elundite häired. mind paigutati korostetsi haiglasse Novgorodi kubermangu korostetsi linnas, 40 versta raudteest.
tahan paraneda. saada tagasi kõndimisvõime ja sõita mõskvasse ning sealt kodukohta. kuidas seda teha?

tema viimane sõna oli "jah". nimelt 27.06.1922 küsis fedosja tshelnokova küsimuse, et kas tal on raske surra. ning hlebnikov vastas: jah.