juunikuises vilniuses on soe ilm kõik koolilõpetajad tänavale toonud. või parki. istuvad pinkidel, ei suuda turvalisest lapsepõlvest lahti lasta ja moodustavad paarikesi.
uzupise kõrval bernardinu pargis istusid siis kõikjal noored. kudistasid seal. ühel pingil istus selline pardimokaga (no on selline imelik ülahuul ja tavaliselt selle huule taga ei ole väga ilusad hambad) brünett noormees ja üritas suudelda täitsa kena tütarlast. tütarlaps ei lasknud. ma jalutasin neist mööda, käisin umbes gediminase mäe, käisin katedraali juures, nerise ääres, rahvusliku muuseumi juures jne. ja kui olin tagasiteel lähenemas bernardinu pargile, siis tuli see pardimokaga noormees koos tüdrukuga vastu. tüdruk püüdis kõndida sirgelt ja otse. poiss aga püüdis tema ümbert kinni hoida ja igal kümnendal sammul suudelda. samal aja püüdis piinlikku olukorda ja oma ebaõnnestumisi justkui lõbusa jutuvadaga varjata.
mul nii omaenda noorus tuli neid vaadates meelde...
No comments:
Post a Comment