la gioconda e trovata!

üks ajastu suurimaid kunstirööve oli 1911. aastal mona lisa vargus. terve maailm oli paanikas. isegi paavst pidas murekoosolekuid sel teemal. ühtegi jälge ei olnud. ühtegi teooriat ei olnud. muuseumikülastajad tõid louvres mona lisa koha peale lilli ja panid küünlaid. murekoorem püsis.
kuni ühel päeval 1913. aastal võttis keegi vincenzo peruggia, kes oli töötanud klaasijana louvres, ühendust firenzes uffizi galerii direktoriga. ütles, et tal on mona lisa ja et tal on hea meel teatada, et mona lisa on kodumaal tagasi. et kuna ta töötas louvres, siis ta lihtsalt üks kord töölt koju minnes võttis selle kaasa. ja et ta annab selle üle teatava vaevatasu eest uffizi galeriisse. galerii direktor teatas sellest politseile ja nad leidsidki vincenzo korterist mona lisa.
üle terve maailma levis uudis, et mona lisa on leitud.
itaalia parlamendis parajasti kaks parlamendisaadikut kaklesid kui keegi astus saali ja hõiskas "la gioconda e trovata!". mehed lõpetasid seepeale momentselt kaklemise ja suudlesid teineteist suurest rõõmust.