juba tsaariajal hakkasid meie juhtivad intellektuaalid muretsema rahva tõuküsimuse pärast. tõnissoni, reimanni, ridala jt ideaaliks oli võõrastest mõjudest rikkumata puhas eesti tõug. eestlaste tõus leiti rohkelt puudujääke ja degenereerumise märke. üldiselt nähti, et tõuparanduseks on vaja parandada sotsiaalseid olusid, inimesi siduda maaga, anda haridust, edendada karskusliikumist ja ühistegevust.
leiti, et erinevalt lätlastest ja venelastest, puuduvad eestlastel välised tõutunnused, sest nad pole suutnud oma algtõugu puhtana hoida. ning eestlaste negatiivseid omadusi nagu lahkpüüdlus, jonn ja rahvuse salgamine, tuleb suures osas kanda teiste rahvastega veresegamise arvele.
eesti kirjanduse seltsi koosolekul 1912. aastal tegi tõnisson ettepaneku kogu selle tõuparandusprotsessi monitoorimiseks seada sisse tõuraamat. analoogselt karjakasvatajate poolt kasutatavate tõuraamatutega.
No comments:
Post a Comment