eesti poeesia lätetelt

üks läte

visnapuu oli loomulikult üks kandvamaid poeete, eriti nooremas eas. hiljem andis ta natuke standardis järele, nt ühe episoodil pühendas ta ühe ja sama luuletuse kahele erinevale naisele. vbl seda seletab see, et ta elu teises pooles ei plaaninudki eriti poeesiale pühenduda. maria lentsole kirjutas ta 1911. aastal oma loomingulise karjääri planeerimisest nii: "minu plaan on seesugune, et ma ilmaski juttusid kirjutama ei hakka, vaid valin luule nooremas eas ja draama pärastpoole". 

teine läte

samal ajal aavik ahastas eesti keele seisundi pärast ja palub või käseb poeetidel vähemalt paarkümmend aastat mitte luuletada, et keel jõuaks välja areneda. senikaua võivad aaviku arvates poeedid proosat kirjutada.

kolmas läte

ühel teisel meeleheite hetkel kirjutab aavik: "oh under, semper, visnapuu, alle, barbarus ja muud, ma palun, ma vannutan teid: õppige enne vähemalt kümneni selgesti lugema, siis alles hakake luuletama"

neljas läte:

kui visnapuu ja gailit kahekümnendate alguses venemaale läksid (mäletatavasti purjutas seal visnapuu koos jessenini ja duncaniga), siis võtsid nad spekuleerimise eesmärgil eestist toiduaineid kaasa.

viies läte:

alle iseloomustas visnapuu luulet nii: "kaasvõitlejad, mis on juhtunud?! ons tuli kuskil lahti? pole midagi: poeet visnapuul on peied, ta matab täna vanu jumalaid ja prassib - segab vahukoort kohviga ja revolutsioneerub iga lonksuga ikka rohkem.

kuues läte:

see on siis eduard laamani seisukoht sellest, kui keegi oli ants orast tema luulekriitika eest sõimama hakanud: "visnapuu on luuletaja, kes tihti langeb maneeri. barbarusel aga peale maneeri muud ei olegi. see on kubofuturistlik "moodne" plekk-ventilaator, kellest ette teada, kuidas ta igal tuuletõmbel plärisedes tiirlema pistab. seda plärinat surematuks kunstiks kuulutada ja "neuvashai-koroto" tsünismi uuteks ideedeks, seks peab oras tõesti olema luule raamatupidaja, kes omas tsunftilikus snobismis asetab "moodsa" raamatupidamise üle luule, kätteõpitud maneeri üle inspiratsiooni, kooli üle ande. kas eestis tõesti arvustajat ei leidu, kes orase arvustuse üle kirjutaks?"

üks jooming ühes stockholmi hotellis

ükskord kui hellar grabbi oli tulemas usa-st läbi rootsi eestisse, kutsus ta stockholmis tuulisuilased kalju lepiku ja raimond kolgi oma hotellituppa jooma. 

toas oli olnud ainult kaks tooli ja kaks klaasi. kalju lepikul ja raimond kolgil olla kõrisõlm kiirelt liikuma hakanud ja silmad kilama hakanud, kui hellar grabbi kotist suure virginia viskipudeli välja võttis. 

nad siis kolmekesi kahest klaasist kuidagi hakkasid jooma. samas oli tegelikult hellar grabbi tahtnud selle viski eestisse tuua. aga need tuulisuilased muudkui jõid. ja kui klaas tühi oli, siis hakkasid teda laual tähenduslikult viskipudeli poole lükkama. no et grabbi neile juurde valaks.

samal ajal hakkasid lepik ja kolk omavahel vaidlema. luuleteemadel. ja kirjandusteemadel. ning argumentidele kaalu andmiseks hakkasid rusikaga vastu lauada põrutama. nagu grabbi hiljem kirjeldas, need põrutamised olid nii tugevad, et klaas laual hüppas.

grabbi hakkas juba kartma, et tuulisuilaste luulekoolkond läheb nüüd tema hotellitoas lõplikult tülli ja laiali. palus neil mõista paremini üksteise argumente ja mitte tülitseda. tuulisuilased käskisid grabbil mitte vahele segada. ütlesid, et nad alati räägivadki omavahel nii.

kui aga kell oli läinud üle 12, siis tõusid tuulisuilased laua tagant püsti, nagu midagi poleks olnud ja läksid sõbralikult hotellist minema. 

grabbil jäi tollest joomingust pool viskit alles. tõi selle järgmisel päeval eestisse ja jõi koos ain kaalepiga ära.

eestlased on mongolid

mul oli senini arusaamades see lünk, et kui mongoleid uuriv berliini professor orientalist wilhelm schott (1802-1889) oli ühtlasi ka eestluse fänn, siis mis see loogika siin taga oli? et kust otsast ta siis selle eestluse otsa komistas?

mäletatavasti oli ta lugenud kreutzwaldi kalevipoega ja oli kreutzwaldiga kirjavahetuses. ning muuhulgas saatsid need kaks tiirast vanamees üksteisele noore koidula pilte. kiitsid üksteisele tema ilu. kreutzwald oli küll koidula tekste lugenud aga schott mitte. st et schotti ei huvitanudki koidula looming, vaid ainult tema näopilt. kusjuures see ei olnud mitte foto, vaid kreutzwaldi joonistus koidula foto pealt. 

ning mäletatavasti kirjutas ükskord koidula kreutzwaldile kirja, et ta oli oma venna harryga vaielnud, et kes on kõige targem rahvakild ilma peal. ning jõudnud järeldusele, et need on mongolid. mäletatavasti kaasnes selle vaidlusega ka see, et neil tähelepanu hajus ja vahaküünal süütas klaveri peal olnud kreutzwaldi kirja. aga et mis loogika alusel siis koidula jõudis järeldusele, et mongolid on kõige targemad inimesed maa peal.

point ongi selles, et eestlasi peeti mongolite, st asiaatide hulka kuuluvaks. venelasi aga nt mitte. ja eriti ohtlikuks peeti eestlase seetõttu, et oma valge naha tõttu, jätsid nad võlts-eurooplaste mulje. ning ohustasid seega tõelist valgete inimeste tõupuhtust. kui eestlased 19 saj lõpul ameerikasse läksid, siis deklareerisid nad end pigem venelastena, sest mongoliteks olemine tähendanuks kohe ka diskrimineerimist. nt oli ameerikas määrus, mille kohaselt minimaalselt 1/8 mongoloidse päritoluga inimene ei tohtinud valgega abielluda. 

encyclopedia britannica kirjuats 1910 aastal, et eestlased on mongolitele omaselt väikest kasvu, lühikeste jalgade, madala otsaesisega ning puuduva habemega. ning on ka üldises kehalises arengus maha jäänud. aga et oma keelest hoiavad nad kramplikult kinni ning ilmutavad suurt võimekust värsside sepistamisel, laulavad igal võimalusel varahommikust hilisõhtuni. 

momentidest vana-võrumaa karskusliikumises

1. moment

räpinas asutati 1891. aastal karskusselts "võhandu". tema esimeseks esimeheks oli samuel vijand. kuna ilmselgelt tekkisid raskused karskuse mõiste määratlemisel, siis 10. mail 1892 tehti koosolek, kus otsustati, et liikmed tohivad olla vaid need, kes on 4 kuud kained olnud. selle peale vabastati liikmeskonnast kohe 15 kohalikku talumeest.

2. moment

lisaks karskuse definitsiooni määratlemisele, koondas karskusselts "võhandus" senised kaks laulukoori üheks ning nimetas selle karskuskooriks. 08.03.1892 viidi läbi näitusmüük, kus esines laulukoor ja pasunakoor kauksist. kokku teeniti 50 rubla, sh annetasid räpina mõisahärrad samuti 10 rubla.  

3. moment

üks legendaarne tegelane oli sealkandis jaan talune, veriorast pärit. kuigi ta eelnimetatud karskusseltsi "võhandu" asutamise juures 1891. aastal oli, pidas ta vajalikuks juba 1892. aastal hakata uut karskusseltsi asutama. lugu oli nimelt selles, et võrumaa laulu- ja mänguselts "kannel" katkestas pidevate joomingute tõttu tegevuse ning jaan talune tahtis selle seltsi asemel asutada karskusseltsi "ilmrarine". võimud ei andnud selleks luba.

4. moment

samas kippus ikkagi nii olema, et endiselt kippusid paremad mõtted tulema joomingu käigus ja mitte karsklasena kuivades. nt ühel prassimisel olla võru linnapea välja tulnud ettepanekuga, et kui vanasti palavatel suvepäevadel hakkasid pritsimehed kaheksa päeva enne tulekahju oma voolikuid niisutama (et nad ei praguneks), siis linnapea arvates oleks kolmest päevast piisanud. 

5. moment

suure alkoholismi tõttu olla vaimuhaiguste levik olnud laialdane. liivimaal olla olnud iga 222. inimene nõdrameelne ning võru linnas olla taolisi inimesi olnud 9. dr strömberg ütles selle koha peal kommentaariks, et "kaaselanikud olevat nendega niivõrd harjunud, et keegi nende vaimuhaigust tähele ei pane".

6. moment

1903. aasta postimees kirjutas, et võrumaa kaupmehed olla muutunud kavalaks. selleks, et keegi neid viina müümises süüdistada ei saaks, annavad nad viina tasuta aga sinna kõrvale müüvad võileiva viina hinnaga.

7. moment

eelnimetatud isik jaan talune ehk jaan sibul, jäi muuhulgas valeraha tegemisega vahele. ning üritas ennast siis vaimuhaiguse abil süüdimatuks muuta. istus pikalt tartus hullumajas. küll aga ei suutnud ta end tagasi hoida maailmaparandamisest. tollal oli leo tolstoi humanistlik ideoloogia laialdaselt levinud ja paljud pidasid end tolstoilasteks. ka jaan talune pidas vajalikuks tolstoile kirjutada ja tutvustada end eesti rahva moraalse õpetajana: "...kes siin ette valmistab, et avalikult välja astuda oma moraalse missiooni täitmiseks.... ma tahan inimsoole pakkuda reaalse aksiomaatilise moraalisüsteemi, mille järele seni nii suurt vajadust on tuntud. esimene reform peab olema moraalne elureform, seal oleme teiega täiesti ühel arvamusel. ma ei ole aga teiega mitte nõus, et meie, nüüdisaja inimesed, oma kõlbelisi vajadusi vanade religioonide abil rahuldada võime... aga see on olemas ... see tuleviku religioon, ta peitub aga veel minu hinges - varsti kuulete sellest esimesi toone. minu poolt kuulutatava moraali juured on meie hinges ja ühiskondlikus elus. mõistus, südametunnistus ja tahe moodustavad minu moraali kriteeriumi. ma ei paku aga inimsoole oma moraalseid kiiri mitte teostes, vaid elavates sõnades, seepärast annavad minu ettekanded küll tervikut paremini edasi. see tähtis ülesanne sundis mind ohverdama kõik, mis mulle püha oli: elan maha jätnud oma perekonna, varanduse, ka tahan väikest eesti rahvast juhtida eemale kõigist riigi-illusioonidest moraali võimsale teele. palun täitke minu palve, ühe oma esimese kultuura samme tegeva miniatuurrahva moraalse valgustaja ja juhi palve".

nii rajatigi prantsuse kirjandusele vundament

prantsuse vennad edmond (1822-1896) ja jules (1830-1870) de goncourt olid ühed veidrad kirjanikud. nad kirjutasid kõik oma raamatud kahekesi koos, lisaks pidasid nad päevikut kahekesi koos. kuigi üks vend suri jupp aega varem, siis nad on praeguseks siiski maetud kokku ühte hauda pariisis montmartre kalmistul.

kaasaegsete sõnul kirjutasid nad selleks, et olla kirjanikud. mitte selleks, et lugejatele rõõmu valmistada või oma loomingulisi tunge rahuldada. väidetavalt ei armunud ega pidanud nad kunagi suhet, sest igasugune suhe oleks takistanud nende kirjanduslikku tegevust. siiski pidasid nad kahepeale ühte naist, ühte ämmaemandat. selle naise kohta kirjutasid nad oma päevaraamatus nii:

"sellised mehed nagu meie vajavad vähese silmaringi ja madala haridusega naist, kes on rõõmus ja loomu poolest alati heatujuline, sest sellisena teeb ta meile rõõmu ja võlub meid nagu üks kena loomake, kellesse võib isegi kiinduda. aga kui meie armukesel oleks mingitki kasvatust, mingeidki teadmisi kunstist või kirjandusest ja ta tahaks meiega suhelda de plain pied, jagada meie mõtteid ja ilumeelt ning püüaks olla meile kaaslaseks tööprotsessis ja meelelahutuses, muutuks ta väljakannatamatuks nagu üks häälest ära läinud klaver - ja üsna peagi vastumeelseks."

kui üks vendadest oli surnud, siis asutas teine vend academie goncourt, mis võtab prantsuse keeles kirjutavaid kirjanikke palgale. akadeemia maksab konstantselt palka 10-le kirjanikule. nad suutsid sellele akadeemiale sellise pärandi kaasa panna, et täna defineeritakse prantsuse kirjanikke läbi selle akadeemia liikmelisuse. 

ühtlasi asutasid nad praegusel prantsusmaal kõige tuntuma kirjandusauhinna - le prix goncourt. tõsi küll, selle suurus on ainult 10 eurot. 

nii pandigi vundament prantsuse kirjandusele.