mäletatavasti lansseeris siuru end 1917. aastal estonias. kuna siurulastel on hilisemalt üldjuhul positiivne kuvand jäänud ja on unustatud, mis tookord nendest arvati, siis siinkohal tookordse pealtnägija karl menningu arvamus asjast:
"Ettekannetest enestest ei saanud Artur Adsoni murdelise proloogi järgi, mis Siurule eluõigust nudis, tema looja iseloomust suuremat pilti. Johannes Semperi novell "Üle kanarpikuse palu" oli kirjanduslikult haritud mehe stiiliharjutus, vaevalt enam.
Marie Underi luuletustest ulatusid ainult riismekesed minu kõrva, kuid nad lasksid kahetseda, et ettekanne nii nõrk oli, ka neiski tundus luulet, mis isegi sel kujul valdas.
Kõige sümpaatsem mõju oli Friedebert Tuglase novellil "Kangastus", olgugi et stiil töös ühtlane polnud ja plastika huke. Sugugi ei suutnud mind Visnapuu oma "poeeside" sisse uskuma panna. Käsi püksitaskus, vanema abiõpetaja jutlusetoon - see laskis mitmevärvilised erootilised polemised poosiks ära kahvatada.
Ja lõpuks A. Gailiti novell "Saatana karusell" oli kirjanduslik snobism, mis groteski käepärases vormis võõrastel eeskujudel suuruse järele küünitas, kuid ometi ainult enese ülespuhumiseni jõudis, kõigi "Schopenhauerite" ja "siniste porsaste" peale vaatamata."
No comments:
Post a Comment