sotsiaalne sündmus

vastavalt max weberile ei ole sotsiaalne sündmus see, kui kaks jalgratturit tänavanurgal kokku põrkavad.
küll aga on sotsiaalne sündmus see, kui nad pärast kokkupõrget kaklema hakkavad.

kuidas ma töötervishoiuarsti juures käisin

muuhulgas suunati mind silmaarsti juurde. silmaarst oli venelanna. pani mulle ette selle konstrui, millel saab klaase vahetada. ühe silma ette pani läbipaistmatu plaadi ja teise silma ees hakkas klaase vahetama.
tema: "kas te alumist rida näete?"
mina: "t, g, ..."
tema vahetab laksaki klaasi poole peale ära
tema: "aga nüüd näete?"
enne, kui ma vastata jõuan, vahetab jälle laksaki klaasi ära
tema: "lugege keskmist rida!"
mina: "4, 8, ..."
paneb laksaki, laksaki kaks klaasi mulle ette. siis võtab need ära ja paneb veel ühe klaasi. mul otsaesine on juba higine. ma ei jõua midagi öelda. siis paneb pildi selliseks, et pool on roheline ja pool punane.
tema: "kumb on võrdsem?"
mina: "mõlemad on võrdsed"
vahetab klaasi ja küsib: "aga nüüd öelge, kumb on võrdsem!"
mina: "no justkui punane on parem"
tema: "kuidas nii?" vahetab laksaki ja laksaki mul klaase ja küsib: "kumb on nüüd võrdsem?"
mina: "ei ole nagu erilist vahet"
tema: "kuidas nii?" vahetab jälle klaasi
mina: "no nüüd justkui läks roheline paremaks"
tema: "ahaa!"
siis istub laua taha ja hakkab pabereid täitma. mina istun puki peal ja ei julge seda konstruid eest ära võtta. see oli kindlasti mälestusväärne vaatepilt.
siis võttis ta lõpuks mult selle konstrui eest ära ja vaatasime koos rahustamiseks neid pilte, kus punane õhupall õõtsub rohelise aasa kohal.
teine silm jäigi kontrollimata.

päev königsbergis

7.20 ärkan ja lähen jooksma
7.40 duši alla
7.50 söön putru moosiga
8.10 lähen tööle
8.40 jõuan tööle
9.00 joon kohvi ja hakkan tööd tegema
11.10 lähen ja ostan ühe salati
12.00 söön salatit
12.40 teen veel ühe kohvi
17.00 panen arvuti kinni ja lähen koju
17.30 jõuan koju
17.45 keedan endale teed
18.30 lähen trenni
20.30 tulen koju ja joon veel teed
21.00 peksan lapsed magama, vahin lolli näoga telekat, paremal juhul loen raamatut
22.30 lähen magama
ja nii iga päev.
see ei ole immanuel kant. see olen mina.

kuidas ma oma naise steriliseerimisest päästsin

täna oli see päev, kui tuli teatavaks kreeka äärmusvasakpoolsete valimisvõit.
eile näitas kanal rossija24, et II ilmasõja aegsed eesti ss naisveteranid õpetavad välja ukraina vabatahtlikke.
ja täna esines viktor Vassiljev riigikogus selliselt: "Miks ta abiellub siis vastutustundetu mehega ja saab temaga veel igavese hunniku lapsi. Minu meelest tuleks selliseid naisi karistada seadusega, kes abielluvad vastutustundetu mehega. Seadus võiks täie karmusega sekkuda ja sellised naised võiks steriliseerida"

visnapuu gailitile

et sul oleks päris põhjalik ülevaade majapidamisest, siis lase ma seletan, et olen ise oma perenaine ja selle tõttu halvasti passitud. geislingenis ei leidu naisterahvast, kes tuleks keedaks ja peseks. eesti naine ei tule rahatasu eest ja sakslast ei tohi võtta. kui siin saaks see talitaja lisanormi selle töö eest, siis vast tuleks, aga muidu mitte. pangsioni ka keegi võtta ei taha, sest pole ju õieti millestki võõrale keeta. lisa hankida väljastpoolt mitmele inimesele pole võimalik, naised siiski on mu pääle halastanud, et nad ei ole mind vägisi sundinud treppe ja trepikoda pesema ja koristama, mida iga tuba järjekorras peab tegema. parajat armukest ei ole ka leidnud, kellega kokku elama asuda või kes tuleks ja need toimetused sooritaks. kirjanik on ja jääb ikka paraadhobuseks ja muud midagi.

võta mehu

soomepoiss olev mikiver meenutab, et kui nad olid soomest eestisse tulnud augustis 1944, siis koguneti männikule. üks saksa kindral pidas kõne, milles ta väitis, et sakslased kindlasti võidavad sõja. selle järel pidid nad hitlerile truudusevande andma. kindral luges vande teksti ette. mehed rivis vastasid "võta mehu!". kindral jäi selle vastusega rahule.

kiievi näärikuusk

kui ma juunis maidanil olin, siis ajasin juttu seal ühe noorega, kes kandis karumõmmi kostüümi ja kogus sedaviisi endale raha. ta rääkis, et nad tahavad väga euroopasse aga et keegi peaks neid juhendama. ja et on tudeng jne. uhkusega näitas ta nääripuud. ma muidugi kiitsin, et tõesti tore. seal olid peal igasugu patriootlikud hüüatused, muuhulgas ka lause, et nad armastavad venelasi aga vihkavad putinit.
lugesin nüüd raamatut "ukraina päevik" ja sain aru, miks see kuusepuu talle nii oluline oli ja miks ta mulle seda presenteeris. nimelt, kui miilits hakkas maidanlasi kumminuiadega peksma novembris 2013, siis toodi põhjenduseks, et linnavalitsus vajab ruumi näärikuuse jaoks. kui mindi linnavalitsusest küsima, et kas nad tahavad tõesti novembris kuusepuud üles panna, siis vastati, et linnal küll parasjagu mingit kuusepuu püstitamise plaani pole.
ja nüüd tegi klitško linnavalitsus otsuse, et enam kunagi ei panda maidanile nääripuud. maidan on koht, kus sajad inimesed on hukkunud ja seal ei sobi nääre pidada.

teatris turtsuja

vat alati on teatris keegi, kes ei suuda turtsatusi ja kihistamast kinni hoida. neid on tavaliselt seal ikka vähemalt 10 tükki. aga mõni on kohe täitsa ohjeldamatu. ja ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on. sest need, kellega ma teatris käin, niimoodi ei turtsu.
nüüd käisin no99 teatris vaatamas harala elulugusid. ja minu kõrval istuski see turtsuja. oli siuke 40 peal mees. saapad tõmbasid erilist tähelepanu, olid sellised pruunid nahast massiivsed tanksaapa moodi. seljas pintsak ja jalas teksad. naine oli tal ka kaasas aga naine oli vait.
iseenesest sümpaatne mees aga muudkui turtsus.

kuidas embankmendil magada

vanade aegade mälestuseks ja igaks juhuks tuleviku jaoks.
kui orwell oli 1929 aastal kodutu Londonis ja pariisis, siis kirjeldas talle üks iiri hulgus, kuidas embankmendil magamine käib:
"kogu asi kaldapealsega on vara magama saada. sa pead olema pingil kella kaheksaks, sest seal pole liiga palju pinke ja vahel on nad kõik ära võetud. ja sa pead kohe proovima magada. liiga külm on magada pärast kahteteist ja politsei ajab su hommikul kell neli ära. ometi pole kerge magada nende kuradi trammide pärast, mis kolistavad mööda pea kohal kogu aeg ja nende reklaamtuledega üle jõe vilkumas sulle silma. külm on õel. need, kes magavad seal, üldiselt keeravad end ajalehe sisse, kuid see ei aita palju. sa oled kuradi õnnelik, kui saad kolm tundi magada."

selline asi oli täna hommikul kaitseministeeriumi ees

parun le botz

vat kunagi ei tea, kas mõni hull on omast ajast ees olev vabadusvõitleja ja tulevase ühiskonna sõnumitooja või lihtsalt hull.
igatahes oli pariisis kunagi 18. sajandi lõpus üks parun le botz. oli rikas mees aga muidu vaikne. kui aga revolutsioon algas, siis ta tundis, et tema tund on tulnud. kui kätte jõudis louis XVI hukkamine, siis hüppas ta rahva seast välja, tõstis mõõga üles ja karjus: "minu juurde, kes tahab kuningat päästa!"
mitte keegi ei tulnud tema juurde.

jõulutundest

nüüd tuli meelde, et misasi see jõulutunne on. see on see, kui jõuluvana habe ja vuntsikarvad tükivad suhu ja neid peab kogu aeg välja puhuma või sülitama.
aga tegelikult on jõuluvanaks olemisel väga palju dilemmasid.
kõigepealt peab alustama sellest, et tuleb valida, kas võtta kodus krunt alla või mitte. kui võtta krunt alla, siis kõik edasine on juba puhas improvisatsioon. siis võib jõuda välja kuhu iganes. aga selleks peab muidugi julge mees olema. ja on oht, et lapsed ei jää teenusega rahule.
teine dilemma on see, et kas olla traditsiooniline ka-siin-majas-häid-lapsi-on jõuluvana või tahta olla originaalne. viimase puhul tuleb valida stiil. kas rääkida väärtkirjandusest, olla mingi zz top tsiklimees või spordimees või või hakata onu heino nilbeid nalju veeretama.
mõnikord on muidugi nii, et pererahvast mõni tahab ise stiili kujundada. hakkab näiteks nilbeid nalju jõuluvana kulul viskama. sellisele tuleb pakkuda:"ohhohhoo, seda ma just ootasingi, et keegi hakkaks minu kulul nilbeid nalju tegema. sa ei kujuta ettegi, milleks mina võimeline olen!" pärast seda on rahu majas.
uksest sisse tulles tuleb paika panna see, et kes juhib mängu. mõni entusiastlik lapseemme võib tahta ette ja taha kõike jutustada, et mida jõulumees tegi ja kus käis ja kuidas päkapikud teda aitasid ja mis kõik veel. siuksed tuleb paika panna kohe alguses ja initsiatiiv nende käest ära võtta.
siis tuleb otsustada professionaalsuse tase - kas kasutada ära kingisaaja eraelulist informatsiooni või mitte. parem on seda mitte teha. ainult algajad teevad selliseid eraelulisi viiteid.
järgmiseks tuleb valida kingijagamise meetod. kui on palju inimesi ja kui habe kõditab, siis tuleb teha kähku. aga muidu võib minna hirmsaks uinamuinaks. mõni algaja jõulumees arvab, et peab igaltühelt mingi luuletuse välja pigistama. loll mõte. siuke tuleb hakatuseks mõnesse vanadekodusse jõulumeheks saata, las saab oma kooli kätte. paratamatult on kiusatus igale ühele midagi etteaste järgi kommentaariks öelda. siin tuleb hoiduda, et ennast kordama ei hakka.
siis tuleb otsustada ära lati kõrgus. kas anda mingitele halturtshikutele kinke või mitte. teate küll, näärivana punanina hüppas üle laualina. nüüd kipuvad inimesed arvama, et on täitsa okei internetist kähku midagi surfata ja siis telefonist ette lugeda. niukstelt tuleb telefon käest ära võtta.
erilised fruktid on teismelised. need ju ei taha üldse jõulurõõmust osa saada. algaja jõuluvana võib hakata arvama, et peab teismelised koostööle meelitama. sellega ei jõua kuhugi. ainult venitad protseduuri.
üleüldse tempo on tähtis. protsess peab olema jõuluvana juhitud. tempo peab olema peal. intensiivsus peab olema selline, et keegi ei hakka kusagil kapsast sööma samal ajal. muidugi teatud olukorras (nt kui kõik on purjus) oleks mängu ilu selles küll, kui jõuluvana muutub passiivseks ja lõpuks keegi enam ei märkagi, et jõuluvana istub nurgas.
lõpuks on lahkumine. habe ja müts varjavad nähtavust, eks. ja ega mõnikord hästi ei mäleta, et kus see uks oli. tähtis on säilitada väärikus lõpuni. enne mingis suunas liikumist veenduda, et tegemist on ikka õige suunaga.

lambaaasta tuleb saatuslik

et ärkad peale jõulusöömingut üles ja kuidagi katsud ennast tasakaalu saada. teed delfi lahti ja loed, et astroloog taimi uuesoo lubab, et uus aasta tuleb saatusliku tähendusega kõikidele tähtkujudele.

igaks juhuks märgin üles

et teaks, kes ma olen.
Maavägi LOGISTIKA JAGU, MEESKOND VÄLJAÕPETAMATA RIVI PIIRANGUTETA ÜLEM, KOMANDÖR TRANSPORT

sõjaväeline kirjatöö

pidin ühte sõjaväelisesse väljaandesse kirjutama 7000 tähemärgi mahus ühe jutu. kirjutasin 5200 tähemärki teksti, kaks nelja salmiga luuletust, lisasin ühe maali ja ühe foto.
sain majorilt sellise vastuse:
"nõutud oli 7000 tähemärki!
luuletused ei lähe arvesse!
aega on 10 detsembrini!"
mis mul siis muud üle jäi vastata:
"sir yes sir!
kirjutan 7000 tähemärki!"

arenguimmuunne

prof jüri saar on maha saanud hea raamatuga. xxi sajandi väljakutse. tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused. põhimõtteliselt väga hea raamat. ja väga kõva sõna, et Eestis siukseid raamatuid avaldatakse.
ta räägib põhiliselt sellest, mis meid ootab seoses sellega, et läänekristliku tsivilisatsiooni kõrval on slaaviõigeusklik ja islamistlik tsivilisatsioon. ja et teatud alusprintsiipide tõttu on kogu koostöö ja kommunikatsioon määratud nurjuma. räägib, kuidas läänekristliku tsivilisatsiooni ajataju on teistsugune, kuidas suhtumine omandisse on teistsugune, kuidas võimudistants on teistsugune, kuidas suhtumine riigi olemusse on teistsugune, kuidas õigusemõistmine on teistsugune, kuidas faktidesse suhtumine on teistsugune, kuidas pettusesse suhtumine on teistsugune jne. väga kõva ja väga aktuaalne raamat.
raamatus esineb aegajalt sõna arenguimmuunne. et lääne tsivilisatsioon ei ole ja slaaviõigeusklik ja islamistlik on arenguimmuunsed tsivilisatsioonid.
raamatu lõppsõnas aga hakkab omapärast teksti tulema. et multukulti on eliidi projekt, millest võidab eliit ja kulud kannab lai rahvamass. et kiire arengu perioodil 1946-1974 jõuti läänes heaoluühiskondadeni kuid edasine vaimne areng on takerdunud. et lääs on natsionalismi väljajuurimisel välja juurinud ka enda identiteedi.

igori sõnad

see on ikka nii hea, et tuleb siia üles panna. muidu ähvardab oht, et lähevad ajaloo jaoks kaduma:
"
Lùhidalt. Paet on tavaline tartu kaabakas. Rœhutan, et tema läbipeksmises on filosoofiline idee, aga juriidiline probleem. Meil on hàsti ju. Raidmaa on minister, paet ilma pkrsmata eurooplane ja mina... Ma arvan, et Reformierakonna soov, et ma ruttu sureks, pole aluseta.“

meie pere jõulud

kallis jõuluvana
kas sa palun kingiksid mulle jõuludeks montster high, ma mõtlen nendest uutest kõige rohelisema. mu issil pole selleks raha.

kalle leopold

tuleb välja, et kalle muuli nimi on tegelikult kalle-leopold muuli.

kellele panna oma tütar mehele?

eks tuleb juba varakult näppu pulsil hoida, et milliste poistega mu tütar suhtleb. eks see ole üldteada, et ei tohi panust teha nendele poistele, kes koolieas coolid on. pole vaja jalgpalluriga semmida. pole vaja klassi kõige suurema naljamehega semmida. pole vaja nendega sebida, kellel kõige lahedamad riided seljas on. või kellel kõvasti raha on ja kes ostavad iga päev kooli kommiautomaadist komme.
panus tuleb teha nohikutele. need on need, kellel täiskasvanud peast on maja viimsis, kaater Pirital ja lexus maja ees. need on need, kes hakkavad otsustama maailma asjade üle. need on need, kes saavad kuulsaks. need on need, kes teenivad ära ühiskonna lugupidamise.
no umbes nagu minagi.

eneseabigrupp

moostes pidi kohalik aa grupp koos käima mõisa viinaköögis

james ja christian

james stuarti naine oli teadupärast taani kuninga Christian IV õde. 1606. aasta suvel tuli Christian oma õele külla. seda Stuartid ei aimanud, et millised joodikud taanlased on. läks joomaks. kutsuti küll kohale juhtiv näitekirjanik ben jonson, et kõik peod oleksid suurejoonelised ja näitemängulised. kuninglikud kõrgused pidid ka aegajalt näidendites osalema. aga see palju ei aidanud. kohalekutsutud näitlejad asusid ka jooma.
pealtnägija john harrington kirjeldab seeba kuninganna stseeni: daam, kes täitis seeba kuninganna osa, pidi ulatama mõlemale kuningale kallihinnalised kingitused, kuid unustas, et poodiumile viib trepp. vaeseke komistas ja pillas kallihinnalised laekad kuningatele sülle ja taani kuningas kaotas tasakaalu ja kukkus seeba kuningale otse. pärast Christian IV tõusis, et tantised seeba kuningannaga aga kukkus ja jäi kuningannale jalgu. siis viidi ta ära ühte kambrisse ja asetati kuninglikku sängi, mille ta tublisti ära määris andidega, millised seeba kuninganna oli tema rõivastele jätnud: vein, kreem, keedis, limonaad, kook, vürtsid ja teised meeldivad asjad. pidutsemine ja etendused jätkusid. enamik osatäitjaid olid kas laiali jooksnud või vajus jala pealt maha, nii palju oli vein nende ajusid uimastanud. kuid siis ilmusid toredasti riietatud lootus, usk ja headus. lootus püüdis midagi öelda, kuid vein oli teda nii nurgaks teinud, et ta lahkus, väljendades lootust, et kuningad andestab talle tema kõne lühiduse. usk oli nüüd üksi jäänud aga ma olen veendunud, et teda ei hoidnud ülal head teod ning ta lahkus vaarudes saalist. siis langes headus kuninga jalge ette, nagu varjates oma õdede pattusid, pomises kuidagi tervituse ning ulatas kingitused. kui ütles, et läheb ära, sest pole niisugust andi, mida tema kõrgus poleks juba taevalt saanud. pärast seda ühines ta alumises saalis lootuse ja usuga, kes mõlemad, vaesekesed, seal oksendasid.

aasta kunstielamus

asub bristolis. ühe saare peal. paadikuuride ja laevaremondi töökodade taga.

john donne

vanasti oli Londonis st paulsi katedraal üks põhilisi kohti. kirikus ei palutud ainult jumalat vaid tehti kõike bisnessit. westminsteri lossi ei olnud siis ju veel olemas. teiselpool jõge õieti linna ju ei olnudki. st paulsi kõrval oli leiva tänaval üks kõrts nimega "näkineitsi". seal käis boheemlaskond koos. Shakespeare, ben jonson, james burbage jne.
seal käisid koos ka püssirohuvandenõu tegelased. teate küll, guy fawkes.
aga nende boheemlaste seas oli üks rikka kaupmehe poeg nimega john donne. ta oli muidu päritolult katoliiklane. aga 1615 hakkas kuninga survel anglikaaniks ja asus st paulsi kirikus teenima. tema jutlused säilitasid poeesia omadusi.
üks nendest kõlas nii:
ükski inimene ei ole saar. täiesti omaette. iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast. kui meri mullamakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks. samuti ka siis, kui maanina uputab või sinu sõprade või sinu enda lossi purustab. iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulunu inimkonda. ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

originaalis:
No man is an iland, intire of it selfe; every man is a peece of the Continent, a part of the maine; if a clod bee washed away by the Sea, Europe is the lesse, as well as if a Promontorie were, as well as if a Mannor of thy friends or of thine owne were; any mans death diminishes me, because I am involved in Mankinde; And therefore never send to know for whom the bell tolls; It tolls for thee....

dark lady

dark lady'ks nimetavad sheikspiroloogid ühte naist, kes ei olnud Shakespeare naine. kuid kellele ta pühendas lembeluuletusi. üks lembeluuletus on selline:

mu armsal puudub päikse pilk ja jume
ta suul ei näe koralli verevust
kui lumi valge on, tal rind on tume
kui juus on traat, siis peas tal traat on must

tean mitut värvi roose toredaid
ei õheta mu armsam roosipõsi
et lõhnu olen haistnud hõrgumaid
kui tema hingeõhk - ka see on tõsi

mul tema kõnet kuulata on hea
ehk muusika on kaunim küll, ei salga
kuis jumalannad sammuvad, ei tea
mu armsam käies maha toetab jalga

ja siiski teda kallimaks pean muist
noist võrdlustega võltsilt kiidetuist

ps. see oli nüüd puhas kirjanduslugu, minu eraelu ja naissuhetega ei ole siin midagi pistmist.

levy-straussi lääneteooria

kuulsal teksaspükste loojal Claude levy-Straussil on teooria, et linnad arenevad idast läände. ehk et asustus laieneb alati idast läände. kusjuures jõukamad linnaosad tekivad läände ja vaesemad itta.
sisemine loogika on selles, et inimesel on arusaam, et päikese liikumine on liikumine lõpetatuse ja täiuslikkuse poole.

aevastaja

Birminghamis elab mees, kes on alates 2007. aastast blogisse kirja pannud kõik oma aevastused. viimane aevastus oli 03.10., tugevusaste "keskmine", asukoht lidli pood kings heathis. arvult 4059.
mees ei ole sellest blogist oma tuttavatele ja sugulastele rääkinud, sest arvab, et need peaksid teda veidrikuks.
http://sneezecount.joyfeed.com/

suvorovi kirstuteooria

suvorovil on II ms osas kirstuteooria. nimelt kui oleks olnud nõue, et venelased peavad oma hukkunuid matma kirstudes, siis oleks sõda võidetud rutem. asi oli selles, et venelased matsid oma hukkunuid ilma kirstudeta ühishaudades. nn vennashaudades.
siis oleks iga suurema lahingu eelselt pidanud koos kütuse, moona, toidu, sidemete jne asjadega tellima ka kirste. ja kui oleks nt tellitud kurski kaare puhul 78 000 kirstu, stalingradi lahingu puhul 500 000 kirstu, Berliini lahingu puhul 100 000 kirstu, velikije luki puhul 30 000 kirstu jne. sellise hulga kirstude transport oleks võtnud meeletu mahu, võtnud kohutava aja ja tõmmanud ka vastaste luure tähelepanu. samuti oleks pidanud hakkama arvestama kohustusega pärast lahingut laipu kokku koguma. mis oleks tähendanud seda, et rünnakuid oleks hakatud planeerima nii, et hukkunute arv oleks minimaalne. mis oleks tähendanud ka seda, et need nelja aasta jooksul hukkunud 10 000 000  vene sõdurit ei oleks hukkunud vaid oleks suuremas osas elus olnud ning võidelnud.
suvorovi teooria nõrk koht on see, et kõigi nende jaoks ei oleks pruukinud varustust jätkuda ja nad ei oleks saanud nii efektiivselt võidelda.

skopetsid

18. sajandi lõpus veenis üks orioli piirkonna talupoeg andre Ivanov teisi talupoegi selles, et munandite mahalõikamine on hea mõte. et see on väga kristlik ja viib lähemale täiustumisele. Ivanov koos oma jüngritega saadeti siberisse. aga üks jünger nimega selivanov pages minema. elas Peterburis ja värbas endale uusi jüngreid. ta oli nii edukas, et aastatel 1847 kuni 1866 saadeti 515 meest ja 240 naist siberisse enda organite mahalõikamise eest. 1874. aastal oli sektil juba 5444 järgijat. liikmeteks astusid kõik - lisaks talupoegadele ka ohvitserid, preestrid, meremehed. hinnatakse, et 20. sajandi alguseks oli neil 100 000 järgijat.
meestel oli kahte sorti lõikumist. väiksem ja suurem. väiksem oli munade mahavõtt. suurem oli peenise mahavõtt. suurema puhul tekkis küsimus, et kuidas siis mees pissis edaspidi? pissis läbi lehmasarve. lehmasarv oli kogu aeg rinnataskus.

kuule

1869. aastal käis üks Ungari rännumees Eestis rändamas. uuris eestlaste elu. eestlasi kutsuti siis linnades kuuledeks. sakslased leiutasid selle nime. loogika oli selles, et kui tänaval karjatada "kuule!", siis pöörduvad kõik eestlased hüüdja poole arvates, et nende poole pöördutakse.

kuidas mati unt oma poega kõnelema õpetas

kui mati undil sündis poeg Indrek, siis nad elasid vanemuise ühiselamus. ja seal õpetas siis mati unt oma poega rääkima: "Indrek, ütle panso, panso, ütle panso"

kukul külas

täna oli kukul külas toomas lõhmuste.
kui kätte jõudis kuulajate küsimuste esitamise aeg, siis saatejuht küsis, et kas toomas lõhmustele võib kõiki küsimusi esitada. tema vastas, et vaatame õunte pealt.
esimene küsimus oli saatejuhilt endalt (vist): "sa oled nüüd siin raadioeetris ohverdanud kaks tundi oma ajast. kas kaks tundi on sinu jaoks pikk või lühike aeg?"

kuidas furtseva pissil käis

furtseva, eksole, oli hruštšovi lojaalne meeskonnaliige. kohe alguses, kui hruštšov võimule tuli, kaalusid molotov, malenkov ja kaganovitš tema kõrvaldamist. furtseva viibis ruumis. teatas, et tal on pissihäda ja läks ruumist välja. tegelikult aga tormas hruštšovi juurde ja hoiatas teda vandenõust.

intriigid

kus on kõige rohkem intriige? ikka ooperiteatrites. primadonnad jne.
ükskord nägi eri klas moskvas kusagil äärelinna avalikus tualetis koristamas tädikest, kes enne oli töötanud moskva ooperiteatris.
eri klas: kuidas te siia sattusite?
tädike: teate, härra, intriigid, ikka intriigid.

krupskaja otsib leninit

krupskaja läks 1908 aastal prahasse, kus lenin pidi elama hr modraceki nime all. koputas korteri uksele. naine tuli uksele. krupskaja küsis hr modracekki. naine kutsus modraceki. uksele tuli kõhetu tšehhi mees. mees ütles: mina olengi modracek.
krupskaja läks seejärel münhenisse, kus lenin pidi elama rittmeier nime all. maja all oli kõrts. krupskaja läks kõrtsmiku juurde ja küsis, et kus siin elab hr rittmeier. paks kõrtsmik vastas: mina olengi rittmeier.

vargad peredelkinos

kord käisid vargad peredelkinos pasternaki naabermajas vargil. selle peale pani pasternak 600 rubla ümbrikusse ja pani juurde kirja:
"lugupeetud vargad,
panin sellesse ümbrikusse 600 rubla. see on kõik, mis mul praegu on. ärge raha otsimisega vaeva nähke. midagi enamat siit võtta ei ole. võtke raha ja minge oma teed. nõnda on nii teil kui meil rahulikum. raha üle lugeda pole vaja.
boriss pasternak"
ümbrik lebas peeglilaual. päevad tulid ja läksid. pasternaki naine hakkas sellest ümbrikust majapidamiskulude jaoks raha näpistama.
ükskord tuli pasternakil pähe ümbriku kontrollida ja ta avastas, et raha on puudu:
"või nii" karjus ta, "te võtate minu varaste raha! te röövite minu vargaid! mis siis, kui nad äkki täna tulevad? mis olukorda te mind panete? mida ma oma varastele ütlen? et ma olen valetaja? et minu vargaid on röövitud?"

sain 40

et kuidas seda tähistasin. endalegi ootamatult ootamatult elegantselt. olin brüsselis. kuna oli palav, siis jõin kolm õlut ja ladvas hakkas sumisema. läksin ja istusin Luksemburgi platsil john cockerilli kuju jalamile maha päikesevarju. ootasin ja vaatasin, kuidas sumisemine üle läheb.

hüüdlauseid pariisi 1968 üliõpilasrahutustelt

sous les paves, la plage (munakivide all on rand, tänavakivide all on teatavasti liiv)
je jouis dans les paves (ma saan rahulduse munakivide vahel)
soyez exigeant: demandez le cognac hennessy (olge nõudlikud, nõudke hennesy konjakit)
baisez-vous les uns les autres, sinon ils vous baiseront (keppige üksteist, et teid ei kepitaks)
deboutonnez votre cerveau aussi soient que votre braguette (nööpige oma aju sama tihti lahti nagu püksidki)
si tu rencontres un flic, casse-lui le gueule (kui kohtad võmmi, anna talle molli)
ne dites plus: monsieur le professeur: dites: crève, salope! (ärge öelge enam: härra professor: öelge: kärva lita!)
reforme, mon cul! (reform, no mida perset!)

ma tean lahendust

ma tean, mida peab tegema ukraina kriisi lahendamiseks.
putin ei saa kodupubliku ees häbisse jääda. ja see on praeguseks tema tegevuse põhiline motivaator. samuti ei saa ta ka alustada ametlikku sõda ja ukraina vallutamist.
seega peab tekkima mingi kolmas olukord, kus putin saab naasta kodupubliku ette ilma häbita.
see olukord saab olla ainult selles, et porošenko astub tagasi. siis saab putin kodupublikule näidata, et ta saavutas natside ja banderalaste hunta üle võidu. loomulikult viib porošenko ellu olulised reformid ja valmistab ette olukorra stabiilse ukraina edasiseks eluks. ning siis teatab, et ei tule pingelise tööga toime või et ukraina huvides astub tagasi. selle peale saab putin lõpetada sõjategevuse ja võidukalt koju naasta.
seejärel tulevad uued valimised ja valitakse presidendiks porošenko 2.

eesti sõdurid slavjanskis

hüsteeriline krupskaja32 saadab slavjanskist appikarje, et tänavatel kõnnivad Ameerika ja eesti sõdurid ning irvitavad vene inimeste üle. kommentaatorid arutavad, et kuidas krupskaja32 aru saab, et tegu on justnimelt ameeriklaste ja eestlastega. ning jõuavad järeldusele: ameeriklased tunneb ära selle järgi, et nad kõnnivad kiiresti. ning eestlased tunneb ära selle järgi, et eestlased kõnnivad aeglaselt.

laulupeoaegne facebooki sissekanne

Kas kellelgi on keskealisele rinnakale naisterahvale laenata nädalalõpuks korralikke rahvariideid? Maakond pole oluline, kingad ja valged sukkpüksid on endal olemas.

tuhkapäeva kohtunikud

keskajal teatavasti joodi palju õlut. sest vesi ju riknes. keskmiselt kolm liitrit õlut jõi üks linnaelanik päevas. tegelikult kujunes välja kohe selline joomiskultuur, et pidevalt pidi jooma. ja kui ei joonud, siis trahvi maksma pidi õllevaatides.
asi jõudis sinnamaani, et 1540. aastal seati narvas üks kohtuotsus kahtluse alla, kuna see tehti tuhkapäeval. sel päeval aga olid ju kõik linnaelanikud purjus ja seega ei saanud ka kohus kaine olla.

lvivi vanamutt

lvivil on ilmselt maailmas kõige rohkem munakiviteid. ja nende ääres on lahedad kolmekordsed franzjosephiaegsed kivimajad. tõeline rännak ajas, eksole. üks hommik kell seitse läksin ma jalutama nendele tänavatele. ikka selleks, et sisse hingata seda vana galiitsia atmosfääri. ma peaaegu olin juba ajas üle kandumas aga siis juhtus järgmine lugu:
üks punnis silmadega sassis peaga vanamutt vahtis akna peal. esimesel korrusel.
kui ma temani jõudsin, küsis ta: "sigaretõ jest?"
ma vastasin: "net"
ta ütles: "zhal, a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu ja läksin tema akna alt mööda.
tagasiteel jõudsin sama akna alla.
mulle tuli eemalt vastu krimmitatarlase moodi noormees. kui ta akna juurde jõudis, küsis talt vanamutt: "sigaretõ jest?"
krimmitatari noormees vastas: "net"
vanamutt: "zhal. a gde dostat?"
krimmitatari noormes kehitas õlgu.
aga siis jõudsin mina vanamuti akna alla.
vanamutt küsis: "sigaretõ jest"
ma vastasin: "net"
vanamutt sedastas ja küsis: "zhal. a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu.

pildike brodski noorusest

brodski lõpetas üppimise juba 15 aastaselt. hakkas tööle. muuhulgas töötas oblasti surnukuuris lahkajana. lõikas kolpasid lahti, võttis valja sisikondasid, õmbles kehasid kinni.
suvel aga tabas leningradis paljusid lapsi surm seedehäirete tõttu. no ja kui tal ükskord olid surnud mustlaskaksikud lahti lõigatud, tuli ruumi nende isa. kui ta nägi oma lapsi lahtilõigatult hakkas ta, nuga käes, brodskit mööda surnukuuri taga ajama. tahtes teda tappa.
brodski jutustab: ma jooksin tema eest laudade vahel, millel lebasid linadega kaetud laibad. vaat see oli sürrealism, millega võrreldes jean cocteau on tatikas! lõpuks sai ta mu kätte, haaras rinnust ja ma mõistsin, et nüüd juhtub midagi hirmsat. siis haarasin ma kättesattunud kirurgihaamri ja, tehes osava liigutuse, lõin seda mustlast vastu randmeluud. ta käte haare lõtvus, ta vajus istuma ja puhkes nutma. mul aga oli väga halb olla.
parast seda läks brodski surnukuurist töölt ara.

kas mu tütrest saab tantsija?

1933. aastal avas george balanchine new yorgis balletikooli. esimene ema, kes oma lapsega sinna tuli, kysis:
will my daughter dance?
balanchine vastas:
la dance, madame, c'est une question morale.

tolstoi 80. synnipaeva puhul

1908. aastal, st tolstoi 80. eluaastal, asutas mihhail gorodetski peterburis ajalehe kopeika. ajaleht maksis ainult ühe kopika. 4-6 lehte oli mahtu, pool sellest olid pealinna uudised, rahvusvahelised sündmused, kurioosumid, kollased uudised jne ja pool sellest olid kuulutused. lehe tiraazh põrutas kohe sadadesse tuhandetesse.
kui siis sügisel tolstoi sünnipaev oli lähenemas, siis tegi ajaleht selle sündmuse tähistamiseks oma juhtkirjas järgmise ettepaneku:
poleks paha, kui kas või tolstoi kaheksakümnenda sünnipaeva auks loobuda sel pidulikul päeval sugulistest läbikäimistest aga sel moel kokku hoitud raha annetada kooperatiivse ettevõtmise arendamiseks.

solomon volkovi nooruspõlv

emigreerunud peterburilane solomon volkov kirjutab oma raamatus, et nooruspõlves puutus ta kokku jossif brodski, anna ahmatova, george balanchine ja dmitri sostakovitšiga. ja et see suhtlemine oli eriti innustav ja et need inimesed mõjutasid tema elu. ma jäin mõtlema selle peale, et kui sa niukste inimestega piisavalt palju kokku oled puutunud, siis sul ilmselt pole enam lootustki, et su enda elust midagi järgi jääks. ja sa oled nagu wittgenstein, et appi ma olen keele pantvang! ma ei saa keele seest välja! appi ma olen ahmatova, brodski, balanchine ja sostakovitši pantvang! ma ei saa neid oma peast enam välja!

kuidas dostojevski kuulsaks sai

dostojevski esimene oluline romaan oli "vaesed inimesed". dostojevski oli siis alles noor.
ta elas ühes korteris keigariga, kelle nimi oli dmitri grigorovitš, kes oli ka ise väikestviisi kirjamees ja avaldanud jutustuse leierkastimeestest.
aga siis see keigar dmitri grigorovitš võttis selle dostojevski käsikirja ja läks nekrassovi juurde. nad lugesid seda öö läbi. kui jõuti viimase leheküljeni, siis nekrassov nuttis. spontaasusehoos otsustati minna dostojevski poole. ka dostojevski polnud öösel maganud vaid oli ringi jalutanud ja istus parajasti akna peal. kui tuppa tungisid nekrassov ja grigorovitš, siis "tekkis erutatud, kõrgendatud meeleolus jutuajamine, hüüatustega, teemalt teemale hüppamisega, ühise ebajumala gogoli rohke tsiteerimisega".
kui nad olid natuke aega dostojevski korteris kilganud, siis krabas nekrassov käsikirja ja jooksis kirjanduskriitik belinski poole ja hüüdis juba ukse peal: "uus gogol on ilmunud!" belinski porises: "teil kasvavad gogolid nagu seened."
kui belinski oli käsikirja sama päeva lõunaks läbi lugenud, süttis temagi põlema ja hüüdis: "tooge, tooge dostojevski kiiremini siia!"
dostojevski toodi sinna, kahvatu, tedretähniline ja hirmus närvis.
aga nagu dostojevski hiljem oma vennale tunnistas, siis sellel hetkel sai ta aru, et "ta on võrratu geenius"

mihhail petraševski habe

1848. aastal juhtus petrerburis selline lugu, et kultuuriinnovaator aadlimees mihhail petraševski läks kaasani katedraali naiseriietes. seisis naiste sekka ja hakkas palvetama. kuna tal oli aga suur must habe, siis tekitas see teistes naistes ebakindlust ja nad kutsusid politsei. politsei tuli ja pöördus petraševski poole: "armuline proua, tundub, et te olete naiseriietes mees?" petraševski vastas viivitamatult: "armuline härra, aga mulle tundub, et te olete meesterõivastes naine". politseinik sattus segadusse ja seda hetke kasutades jooksis petraševski kirikust välja ja kihutas oma tõllaga minema.

suveniiri trummar

see oli siis suveniiri trummari raamat, kus ta kirjeldas seda, kuidas tema vanaisa ükskord tsaariajal soomes rongiga sõitis ja samasse kupeesse tuli mannerheim. ja suveniiri trummari vanaisa vahetas mannerheimiga ühe meeldejääva lause.
et mu lapselaps ka nüüd teaks, mida oma raamatusse kirjutada, siis märgin selle kohe kõik üles täpselt nii nagu see oli. nimelt kohtus vanaisa tema kuningliku kõrguse Walesi prints Harryga. harry ütles algatuseks, et tal on vanaisaga väga meeldiv kohtuda. vanaisa kinnitas samuti, et tal on harruga väga meeldiv kohtuda. siis küsis harry, et kas eesti sõdurid käivad briti haiglas ravi saamas? vanaisa vastas, et jaa, iga teine sõdur siit reast astub vahetevahel briti haiglast läbi. et mõni tuleb juunis ja mõni juulis. sellega jäi harry väga rahule. vanaisa ei unusta seda kunagi.
ja sealsamas juhtus ka see, et vanaisa pani printsiga kohtumiseks uue montoni ülikonna selga. ning siis tuli kohtumisele m.p., kellel oli samasugune montoni ülikond seljas.