pühendusega jalgratturitele

kui jalgrattad leiutati, siis usuti, et see viib inimkonna taandarenguni. nimelt hakkavad inimestel kasvama pöörased tuharalihased ning käed venivad uuesti ahvisarnaselt pikaks.

paar versiooni prantsusmaa olemusest

mäletavasti enne esimest ilmasõda oli briti sõjavägi võtnud kasutusele khakivärvi mundri, saksa, Itaalia ja vene armee halli/rohelise mundri ning austria-ungari halli/sinise. siis selles diskussioonis postuleeris 1911. aastal sõjaminister etienne: "kui kaotada kõik värvid, kõik see, mis annab sõdurile tema lõbusa, entusiastliku ilme, ning püüelda kahvatute ja tuhmide toonide poole, tähendab see vastuollu minemist prantsuse maitsega ja sõjalise funktsiooni nõuetega. punased püksid on teatud mõttes rahvuslikud. punased püksid ongi prantsusmaa."

siis burkateemalises vaidluses võttis prantsusmaa olemuse kokku 2016. aastal peaminister manuel valls. kõrvalepõikeks, et delacroix maal 1830. aasta revolutsioonilist ja selle kangelasest, keda nimetatakse marianneks, on senini keskne kuju ja kõik mõistavad, kellest jutt, kui keegi viitab mariannele. niisiis argumenteeris burkakeeldu ning võttis ühtlasi kokku vabariigi olemuse peaminister nii: "mariannel on rind paljas, sest ta toidab inimesi. ta ei ole kaetud, sest ta on vaba. see ongi vabariik!"

iisraeli ülemkohtu otsus alice milleri küsimuses

teatavasti oli alice miller üks iisraeli piloot, kes soovis õhuväes teenida. teda ei võetud teenistusse, sest pilootide teenistusaeg on niigi lühike, naised jäävad rasedaks ning naiste väljaõpetamine ei ole kuluefektiivne. 

alice miller läks selles küsimuses kohtusse ning kohus leidis, et igaüks peab saama riigikaitsesse panustada. mitte kellelgi ei tohi seda keelata ja et alice millerile tuleb piloodikoht võimaldada. selleks ajaks oli juba palju aastaid mööda läinud ja alice miller ei jõudnudki enam iisraeli õhujõudude naispiloodiks hakata. küll aga lükkas ta lahti soopoliitika relvajõududes. ja eriti just väärtuspõhise soopoliitika. 

mina aga tahan juhtida tähelepanu iisraeli ülemkohtu otsusele. kohtunik dalia dorner tsiteerib oma sisendis wittgensteini: 

"‘Man kann von einem Ding nicht aussagen, es sei 1 m lang, noch, es sei nicht 1 m lang, und das ist das Urmeter in Paris’ ehk et see on lause selle kohta, et maailmas on ainult üks asi, mille kohta ei saa öelda, et selle pikkus on meeter. see asi on meeter ehk meetri etalon, mis asub pariisis. 

tema point oli selles, et kuidas defineerida naist või meest. et kui sa ütled, et naine ei tohi piloot olla, siis mismoodi sa määratled, et kes on naine ja kes mitte. 

vähe sellest. paar lõiku hiljem hakkas ta tsiteerima viktoriaanlikku poeeti alfred tennysoni:

‘Man for the field and woman for the hearth;

Man for the sword, and for the needle she;

Man with the head and woman with the heart;

Man to command and woman to obey.

                        All else confusion.’

seda luuletust tsiteerib ta selle mõttega, et näidata, et soorollid on ajas muutunud. et praeguseks on lubatud ka naistel olla kohtunik, kuigi enne ei olnud. 

kultuurilooline mälestus sellest, kuidas alice tisler minu juures magas

alice tisler oli muidu kundast pärit kommunist, kes läks 1918. aastal justkui veel I ilmasõja viimastes tõmblustes punakaardiga sakslaste vastu sõdima ja sai keila juures surma. nõuka-ajal olid igasugu tänavad ja pioneerimalevad alice tisleri nimelised. kusagil olid ka mingid monumendid.

nagu 1958. aasta põltsamaa ajalehes "kiir" kirjas: "Vaprate surma suri eesti rahva mehine tütar Alice Tisler. Isegi haavatuna ei olnud ta lahkunud lahingpositsioonilt, vaid jätkas saksa röövvallutajate tulistamist, kuni loomastunud timukad tema tääkidega surnuks torkasid. Rindele minnes jättis Alice Tisler kirja oma vanematele. Siin kirjutas ta: «...Lähevad muidugi vabatahtlikud ja mina lähen nendega kaasa ning võitlen oma aate eest ja, kui tarvis, ka langen... Ma ei saaks rahulikult pealt vaadata, kuidas sakslased meie seltsimehi pooma hakkavad.» Nõukogude inimesed peavad pühaks mälestust nendest, kes hukkusid võitluses töölisklassi õnne eest."

ühtpidi muljetavaldav, kuidas põltsamaa ajaleht "kiir" kogu seda lugu nii täpselt teadis. teistpidi täiesti muljetavaldav, et nad siukest teksti suutsid produtseerida.

tegelikult on siin ka see nüanss, et see lahing, kus alice tisler surma sai, oli natuke ka nagu viivituslahing, et bolshevikud tsaari käest kaaperdatud balti mere laevastiku laevad tallinnast helsingisse ära viia jõuaks. see sündmus sai nimeks jääretk ning selle mälestuseks püstitati maarjamäele obelisk.

ning sealt edasi - 1988. aastal oli kohtla-järve ikkagi raju linn ning andis oma täisväärtusliku panuse kultuuriellu (ning üleüldse lootusesse teistsuguse maailma võimalikkuse teemal) alice tisleri nimelise bändi näol. muuhulgas on neil laul "kohtla-järve õllemeeste ümn". 

siis me vaatasime kohtla-järvele ja sellele bändile alt üles. tahaks väga, et ka täna oleks midagi mille tõttu saaks me k-järvele alt üles vaadata.

ning mul oli samal ajal kirjasõbranna jõhvis, kes siis ükskord kirjutas, et tema sõbrad tulevad pärnusse ja vajavad vist öömaja. ma ütlesin, et meie juures ikka saab. mu kodu oli kanali ja pardi nurga peal. vt google mapsist järele.

lubatud reede õhtul (ilmselt siis kusagil kevadel 1990. aastal) saabus mulle ukse taha umbes 12 ilmselt mitte siiski lakku täis aga ülilamisevat punkarit. kaks-kolm tüdrukut oli ka. ma siis emale-isale näitasin, et näe, siuke lugu, et nad vajavad öömaja. lasime nad korterisse. 

kuidagi tõmbasime diivanid lahti aga ega no 12 ekstsentrilist ja vabalt käituvat punkarit ju ei mahu ühtpidi tuppa ära ja teistpidi õigel ajal üldse magama ei lähe. muudkui lamisesid ja käisid alatasa väljas suitsu tegemas. 

ja kui oli kõvasti üle kesköö, siis tuli isa ja kamandas nad korterist välja. nemad läksidki välja ja hakkasid siis südaöises pärnus tänavalaterna all vaikuses tantsima. mingit nurgelist punktantsu. seda suutis isa taluda veel vähem ja kamandas nad tuppa tagasi. 

kuidagi venitasime hommikuni ja siis nad lahkusid. 

täpselt ei mäleta kuidas, aga mingil viisil sain päeva peale nendest punkaritest kahega veel kokku ja kuna neil ei olnud kusagil magada, siis kutsusin enda poole. kaks punkarit käitusid vaguralt ja magasid. ilmselt olid ka kogu eelnevast möllust väsinud.

pühapäeva hommikul oli plaan tallinnasse plaadimäele minna. sel ajal oli raeküla rongijaam veel suhteliselt uus. seal oli see betoonääris ehitatud platvormile pinkide taha. rongijaamas tõmbasid kohtla-järve punkarid end korraga kükakile ja varjusid selle betoonäärise taha. ma siis kükitasin ka maha nende juurde ja küsisin, et mis värk on. 

värk oli see, et nad olid kusagil pärnu linnas eelmisel päeval saanud kokku kahe kohaliku punknaisega. ma ütleks praeguse standardi järgi, et need naised olid goodid. ja nad võibolla ei olnud ka pärnu linna kõige ilusamad naised. aga nad olid siis pakkunud alice tisleri punkaritele kummalegi 3 rubla seksi eest. no alice tisleri mehed olid ikkagi staarid, samas ilma rahata staarid ja sellise pakkumise tegemine jne oli tol hetkel väga loogiline. alice tisleri mehed olid siis sellest pakkumisest kõrvale viilinud.

nii me siis redutasime selle betoonääre taga ja mõtlesime, et mida teha. samas tallinnasse oli vaja minna. siis ootasimegi, kuni need punknaised olid rongi läinud ja meie ronisime siis nendest kõige kaugemasse vagunisse. 

sellega see lugu lõppes. rohkem ei mäleta. 

üks pikk lause 1706. aastast

see pikk lause on pärit 14.09.1706 rõngu praost stahlfot kirjast karula kirikuõpetajale johann hornungile:

kuna niisugused teod kogudusele ja neile kõigile, kes seda kuulevad ja teada saavad, kõige suuremaks pahanduseks on, iseäranis ka evangeeliumi õpetaja-ametile teotuseks, siis ei ole meie mitte muud võinud, vaid peame, kui teatatud lood õiged on, teie vägaaulist tõsiselt hoiatama ja manitsema, et teie purjutamise häbematast kõlvatusest kui ühest raskest surmapatust lahkute, selle vastu kainust ja karskust kangesti taga nõuate, jah igas tükis ennast laitmata üles peate, et teie oma vaese hinge hukatuse ja nii paljude ilmasüüta südamete pahanduse aegsasti kõrvale pöörate - vastikul korral, kui teie saadana köidikutest, millega tema teid sel viisil on sidunud, mitte ei taha kaineks saada: siis ärge pange seda mitte võõraks asjaks, kui teravamaid ja mõjuvamaid abinõusid tarvitusele võetakse, et niisugust kõlvatust kõige rõhuga maha suruda.

vana baretiga tohlakas ikka luuletab edasi

kui see ei ole armastus, siis on maailm küll hulluks läinud!

me trehvamised olid põgusad
kombeka naisterahvana sa ei lobisenud palju

pilgud kohtusid vaid korraks
mu südamesse hoovas magus valu

kõndisime manufaktuurini unes või ilmsi
ja siis lainevahus paljajalu

loomulikult vaatasime tähistaevast ja kuud
sina seal ja mina siinpool salu

kirjavahetuses meil särises ja mitte vähe
paberile panna oma tundeid oli sellegipoolest võimatu

ja kõik need vihjed, nohinad, mõtted, unistused
nende olemasolu tõestab ju ka midagi!

jeebummaria, pliuhkam hakkas jälle luuletama

kui ma ükskord olen tudisev geront
siis kahetsen vaid üht

seda, et ei vaadanud netist piisavalt pornot
ja et jätsin palju lolle nalju tegemata

et ei mörisenud pooliku õlle
ja rebadel pükstega ringi suveüritustel

et kinni hoidsin kõhutuult 
ega röhitsenud mõnuga

et taksojuhi kombel ei laksutanud keelt
kui mõni piff minust mööda kõndis

käsitlus ristija johannese emast ja isast

teatavasti olid ristija johannese ema eliisabet ja isa sakarias vagad inimesed. nad olid terve elu palvetanud aga lapsi neil ei olnud.

on märge, et eliisabet oli siis 70-aastane. sakarias pidi siis ka umbes sama vana olema. piiblis on veel kirjas nii: "sest eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad"

niisiis oli sakarias templis palvetamas, kui tema juurde tuli ingel gabriel ja ütles, et mingu koju ja tonksutagu oma naist. siis naine toob ilmale poja ja pojale pandakse nimeks johannes.

sakarias hakkas inglile vastu plõksima, et mis ta nalja teeb, et sakarias on vana ja tema naine on ka vana. ingel ütles selle peale, et selle uskmatuse eest jääb sakarias tummaks kuni selle hetkeni, mil poeg ilmale tuleb.

rahvas ümber templi oli juba murelikuks muutunud, et sakarias templisse nii kauaks jäi. kui sakarias välja tuli, siis ta ei saanud rahvale midagi öelda, sest oli tumm, ainult rehmas käega. ja kui ta oleks ka kõnevõimega olnud, siis ta oleks justkui pidanud rahvale ütlema, et sorri, et ma nii kauaks jäin, mul oli seal jutuajamine ingliga ning ingel käskis mul koju minna ja oma naist tonksutada, et me siis lõpuks ikkagi lapse saaksime.

sakarias läks siis koju. ei öelnud oma naisele ühtegi sõna sest oli tumm. aga võttis siis kätte ja tonksutaski oma naist. ja naine saigi käima peale.

kui naine oli käima peal, siis häbenes ta end rahvale näidata, sest rahvas oleks kohe aru saanud, et kaks vanurit on omavahel tonksutanud. seda enam, et üks vanuritest oli tumm.

kui ristija johannes oli sündinud, siis kirjutas sakarias puutahvli peale "tema nimeks peab saama johannes" ja siis sai ta kõnevõime tagasi.

pliuhkam hakkab jälle luuletama

- kristjan jaak, mis sul öelda on?
- oo, ustav alo, oo, selle maa keel, oo, vulinal üles ja alla

- anton, mis sul öelda on?
- ota kohe, no, armastus, töö, seal ta ongi, ja siis armastus, ja sakslane

- oskar, mis sul öelda on?
- jaja, punsliõli, juuli ja maali, heinamaa, kirikuaed, tead ise küll

- lydia, mis sul öelda on?
- Ich habe Papa, Garten, Straße, lettischer Arzt und Briefe vom Liedervater!

- noh, kreutzwald, mis sul öelda on?
- siin kreisilinnas käib post harva, tööd on palju, raha vähe

- artur, mis sul öelda on?
- oo, mul on nõukogude korra kohta ühtteist öelda, ja lehmad ja lennukid

- johnny, mis sul öelda on?
- ütlen vaid, et luuletaja koht on rentslis

lady gregory ehk isabella augusta persse sonett

kuna lady gregory ehk isabella augusta persse (1852-1932) luule on puha eestistamata, siis siinkohal üks sonett pliuhkami tõlkes. isabella oli teatavasti siis iiri ärkamisaja üks liidreid koos yeatsiga. lõi iiri teatri ja mis kõik veel. 

ta kutsub armastust

on kolm kaunist kuradit, kes mu hinge närivad
nad hülgasid mu ning jätsid paljaks
haigus näris, armastus näris
tühjad taskud, mu häving ja õud
mul pole isegi särki mitte
paljasjalgne ja palja tagumikuga
haiguse järel on mu meel nõder
mu keha hädine ning inetu
armastus lahkus, jättis mind põrandale vedelema
nagu poolpölenud süsi, mida keegi ei kustuta
hullem kui köha, hullem kui palavik
hullem igast needusest päikese all
on see kurat, mida inimesed kutsuvad armastuseks
ja kui ma oleks uuesti noor
siis ma ei pakuks ega küsiks ühtegi suudlust 

john goffe randile tuleb teha kerge hommaazh

asi oli nimelt selles, et aastal 1841 leiutas ameeriklane john goffe rand (1801-1873) värvide tuubi panemise tehnoloogia. ja alles siis said maalikunstnikud rahumeeles maastikke hakata maalima. enne tuubide ajastut kippus õues värv kiiresti ära kuivama. 

katkeid thomas manni päevaraamatust

thomas mann, kes oli peaaegu nagu meiekandimees (käis kura säärel hängimas ja raamatuid kirjutamas), kirjutas päevikut. eks ta oli oma geniaalsusest teadlik ja oli nõus vaid möönma, et oma esimeste raamatute kirjutamise ajal oli ta lihtsalt vähem kogenud geenius. aga oma päeviku kirjutamises nägi ta inimkonnale osutatavat teenet.  

1918. aastal kirjutas: 

"kerge kõhuvalu. sain kohe peale hommikusööki häda ära teha."

"eile tabas mind enne magamaminekut isevärki seksuaalne atakk, mis mõjus rängalt mu närvikavale: suur erutus, hirm, püsiv unetus, maohädad, mis ilmutasid end kõrvetiste ja iivelduse näol."

"seksuaalne häire ja tegutsemise häire, kui seisan silmitsi edasilükkamatu ülesandega kirjutada eduard keyserlingi nekroloog."

1919. aastal kirjutas: 

"halb enesetunne. jämesoolest tingitud kõhuvalu."

"pidin loobuma sellest tänapäeva kangest õllest mitte ainult sellepärast, et see mu maole halvasti mõjus, vaid ka seetõttu, et see toimis afrodisiaakumine, erutas mind ega lasknud rahulikult uinuda."

"eile õhtul ja ja ka täna pärastlõunal seksist vaevatud."

1921. aastal kirjutas: 

"öösel südamekloppimine ja pisted maos." 

"õrnus"

"halb enesetunne, sooleärritus."

"seksuaalsed liialdused, mis ühelt poolt küll erutuse tõttu uinumisraskusi põhjustasid, mõjusid intellektuaalsel tasandil hoopis paremini."

"üks kuldsete juustega tervisest pakatav noormes täitis mu hinge magusa õnnetundega."

"noorel aednikul oli sile nägu, pruunid käsivarred ja eest avatud särk, köitis tükiks ajaks mu tähelepanu."

1933. aastal kirjutas: 

"hommikust sõin voodis. kõht kipub korrast ära minema."

1934. aastal kirjutas: 

"kõht valutab"

"vihahoog teenijatüdruk josefa pärast"

"kokk ebalojaalne ja teenijatüdruk kurt"

"uutest teenijannadest paistab isegi tolku olevat."

1937. aastal kirjutas: 

"minu magu pole puhas. mul oli raskusi toidu neelamisega. see tuli läbi sõela lasta."

"kõik teenijad ähvardavad taas lahkuda, see vääritu närukael ajab mul südame pahaks ja kopsu üle maksa"

1938. aastal kirjutas: 

"olin tükk aega valehammasteta. vaevused."

1939. aastal kirjutas: 

"kõhukinnisus"

veel vähem korras tüüp oli fourier

charles fourier (1772-1837) oli siis justkui varajane sotsialistlik filosoof. 

tal oli ettekujutus, et inimkonna õnn seisneb koostöös. ja et kui inimesed niisama koostööd teha ei taha, siis tuleb neid selleks kallutada.

otstarbekas vahend selleks oli falansseer ehk siis suur kortermaja. 

kuna inimesel on 12 suurt kirge, siis järelikult saab olla kokku 810 erinevat iseloomu. ning seega peaks selles falansseeris elama 1620 inimest. 

fourieril oli mingi värk selle seksiteemaga. kõigepealt muretses ta, et kuidas kõik inimesed selles falansseeris seksi saaksid. seksuaalselt tõrjutuid pidid siis mingid haldja tüüpi inimesed eemale viima ning ravima nende armastusepuudust. ning nende 810 iseloomu põhjal pidi moodustatama isikukaartide register, mille alusel saanuks leida sobivaid partnereid juhuseksiks. 

tegelikult seksualiseeris fourier ka elu ennast falansseeris. see heaolu pidi nii suur olema, et ka töötamine pidi olema orgastiline elamus. mis tähendas siis, et inimesed oleksid olnud töönaudingust sõltuvuses.

kogu selle võrdsuse jne jutust hoolimata, tahtis fourier, et falansseerid oleksid neljakorruselised. kõige vaesemad elaksid all korrustel ning kõige rikkamad ülemistel korrustel. 

ja veelkord kogu selle võrdsuse ja õigluse jutu juures leidis fourier, et juudid on kõige kurja juur. nad võisid küll elada falansseeris aga pidid tegema põllutööd ega tohtinud olla kaupmehed. 

teisi mõtlejaid ei tunnustanud fourier üldse. on tuvastatud, et oma kirjatöödes kasutas ta sõnu filosoof või mõtleja või tsivilisatsioon alati negatiivses tähenduses. 

ja ühtlasi oli tal ettekujutus, et maailmameri kaotab oma soolsuse ja muutub limonaadiks.

petrashevski ei olnud ka päris korras tüüp

mihhail petrashevski oli teatavasti see, kelle korteris toimusid utopistlikud dissidentlikud isevalitsuse vastased kogunemised ja kus ükskord dostojevski luges teistele ette belinski kirja. ning mille järel siis dostojevski koos petrashevski ja teistega surma mõisteti.

enne veel, kui petrashevski surma mõisteti ning siis surmanuhtlus asendati aseumsiega siberis, jõudis petrashevski ellu viia ühe utopistliku idee. nimelt oli sotsialismi isa prantslane charles fouries välja mõelnud, et kõige efektiivsem on inimestel elada koos ühes majas. nii et 300 peret elaksid koos. seda maja nimetati falansseeriks. petrashevskil nii palju pärisorjadest talupoegi päris ei olnud. aga ta lasi algatuseks ehitada maja, kuhu oleks mahtunud elama seitse talupoja perekonda. 

talupojad said siis käsu kätte kolida oma hurtsikutest välja ning kolida sisse petroshevski ehitatud nn falansseeri. talupojad panid öösel enne sissekolimist falansseeri põlema.

veel sotsiaalgümnastikat

1. mul on meeles 1994. aasta kevadest, kui ma tulin remnikult piirivalve peastaapi, kuidas mind siis mu relvavend õpetas kaarli puiesteed ületama. vat seal on tee keskel see puude-allee. kui lähed esimesest valgusfoorist üle, siis teises valgusfooris on selleks ajaks juba punane ees. aga nagu mu kogenud kamraad õpetas: "kui tahad kohe esimese hooga üle saada, siis pead kohe esimese valgusfoori rohelise tule ajal täie pasaga jooksu pistma. siis jõuad ka teisest valgusfoorist üle."

2. pärast seda, kui on täie pasaga paar korda edasi-tagasi joostud, võiks seal ristmikul mõne inimese poole pöörduda: "vabandage, et ma teid segan, aga ma oleksin väga tänulik, kui te ütleksite või vähemalt osutaksite.......    .........ah ei, ma mõtlesin ümber, pole tarvis, ärge laske end häirida"

3. eriti just kopli trammiliinil telliskivi ja salme peatuse vahel on mul tunne, et tegelikult saaks selle vahemaa joostes kiiremini läbitud. selle tõestamiseks peaks siis näiteks jooksuvarustuses tulema trammiga telliskivi peatuseni, esimese ukse kaudu välja hüppama ja täie pasaga jooksu pistma. ning siis salme trammipeatuses haigutades vaatama, kuidas tramm saabub ning siis väärika sammuga trammi peale astuma.

4. aga kui juhtud näiteks linnapea või linnaosavanemaga kokku sattuma, siis tuleks arglikult aga samas suure sisemise veendumusega talle öelda: "teate, vaadake see loterii, mis te läbi viisite. seal oli see auhind, laevareis helsingisse. ma ei ole seda senini kätte saanud."

5. mistahes vestluses, eriti just võõra inimesega, tuleb korraga keset vestlust teatada: "andestage, aga küsimusi küsin siin mina."

das land ohne musik

19. sajandi euroopa oli väga elevil omaenda kultuurilistest arengutest. raamatud, ooper, teater, muusika jne. 

ning samal ajal hakati viljelema arusaama, et brittidel pole oma muusikat. no et teistel kõigil on beethoven, rossini, berlioz jne aga brittidel pole kedagi.

münheni kirjanik oscar schmitz pidas vajalikuks seda brittide ebamusikaalsust eraldi raamatuga käsitleda. raamatu nimeks pani: "Das Land ohne Musik. Englische Gesellschaftsprobleme."

ehk siis "maa ilma muusikata. inglismaa sotsiaalprobleemidest."

muuhulgas kirjutas ta järgmist: "inglased on ainus kultuurrass, kellel pole omaenda muusikat (välja arvatud kabareelaulukesed). ütlen: omaenda muusikat, sest võõramaist muusikat mängitakse inglismaal ehk rohkemgi kui üheski teises riigis. see ei tähenda mitte ainult töntsimat kõrva, vaid kahtlematult tervenisti vaesemat siseelu".

turgenev ikka päris korras tüüp ei olnud

 turgenev oli teatavasti pärit isegi justkui rikkapoolsest aadlisoost. aga tema ema oli karmi käega matriarh ja andis elatisraha jaopärast. ning kui turgenev tahtis kirjanikuks hakata, siis üldse ei andnud. turgenevi häda oli selles, et ta oli kõigele lisaks kangesti armunud lauljanna pauline viardot'sse. pauline aga oli niigi juba abielus. samas aga jõlkus pauline ümber kogu aeg austajaid ning turgenev trügis nende esiritta ning muutus perekonnasõbraks. 

kui ta veel paulinele päris lähedale ei olnud saanud, siis istus ta kontserditel saalis ja plaksutas kõige kõvemini. plaksutas ka siis, kui teised ei plaksutanud. see ajas raskelt närvi kõiki teisi kontserdikülalisi.

kui pauline koos oma mehega läks kontserdireisile, siis turgenevil ei olnud raha, et kaasa minna. istus siis nende kodus ja ootas. 

pariisis muutus turgenev sõprade seas tuntuks sellega, et ta lahkus restoranist alati teistest varem, et mitte arvet maksta. 

ühel hetkel hakkas pauline tiiba ripsutama hoopis noore andeka helilooja charles gounod'ga. turgenev oli räigelt löödud. ja kui nad kahekesi pauline viardot majja teda berliini kontsertreisi ajal ootama jäid, siis kohtles gounod turgenevit oma teenrina. no et too mu riided pesust ära jne. samas oli neil siiski nii palju ühishuvi, et õhtuti jälgisid nad kella ja kui jõudis kätte aeg, kui pauline pidi berliinis kontserti lõpetama, siis tõusid nad kahekesi püsti ja plaksutasid innustunult. 

ja kui turgenev enda juures pidusi korraldas, siis laste lõbustamiseks ronis ta laua peale ja sõi suppi kana kombel. 

antropoloogiahuvilisele lugejale 100 aasta pärast

panen kirja hipsterite karakteristikud. võibolla mõne jaoks on see praegu kohatu aga silmas pidades lugejaid 100 aastat hiljem, siis ilmselgelt on see vajalik ja valgustav.

niisiis 2000-date alguses ilmusid skeenele hipsterid. nad tarvitsesid koonduda teatud linnaosadesse (mida hakati kutsuma hipsterville'deks) ning viljeleda teatud elustiili. nende väliste tunnuste osas tuleks kirja panna järgmist:

- ühekäigulised jalgrattad

- meestel hoolitsetud ja kammitud habemed

- meestel manbuttonid ehk siis juuksekrunnid kuklal

- meestel lühikesed kukepüksid, mille sääre alt paistavad välja värvilised sokid

- puitalustest mööbel

- merekonteineritest majad

- pooleliitriste õllede asemel 0,33 liitriste nõgese- või kuuseokkamaitseliste kasitööõllede joomine

- väline viisakus, näiteks nurga peal hipsteriga kokku põrgates tekib ülimalt viisakas keskustelu: "palun, teie enne", "ei, palun teie enne" jne. 

- tänavakultuuri kodustamine ning tuppatoomine (nt grafitite tellimine kohvikute sisekujunduseks)

- tänavatoidu kultiveerimine ning selle pakkumine siseruumides

- endiste künasuuruste rasvapraadide asemel sõrmkübarasuuruste praadide lansseerimine

- restoranide ja poodide nimede mudeliks "see ja too", no näiteks "talleke ja pullike" või "sool ja pipar" 

romaan naissotsioloogist

aastatuhande vahetusel olevat mati unt rääkinud, et kavatseb kirjutada romaani naissotsioloogist, kes 1989. aastal tahab valide kolmandat teed, vältida liigset läänestumist ja vene terrorit. kes kaevab metsa punkri ja hakkab metsavennaks. tegelase nimi on karusoo. ning sellel nimel pole merle karusooga midagi pistmist.

kirjandusteaduse kvantifitseerimine

shakespeare -  stanislavski = barõšnikov

rimbaud x verlaine = rabelais

hlebnikov - severjanin = blok

unt + dovlatov = untdovlatov

vilde = tšehhov 

tolstoi - dostojevski = 0

dostojevski + 0 = tolstoi

donne + hemingway = james hetfield 

käin ära ja tulen tagasi

1. sotsiaalgümnastika

on mõte, et tahaks teinekord sobivas olukorras mõnest võõrast inimesest mööda minnes talle ütelda:

"teate, te arvate küll, et olete reaalne inimene ja olete siia tänavanurgale omaenda tahtmist mööda tulnud. tegelikult on nii, et te olete ainult fiktsioon minu peas. ma käin nüüd poes ära ja kui ma tagasi tulen, siis teid pole enam siin tänavanurgal."

2. sotsiaalgümnastika

vestluspartnerile saab dotseerivalt öelda: "sina tunnistad ainult sõnu. sina ootad, et sulle tehtaks asjad sõnadega selgeks. sina tarvitad sõnu ja provotseerid ka teisi sõnadega vastama. aga nii me ju jäämegi suletud ringi."

3. sotsiaalgümnastika

kunstinäitusel natuke ringi vaatanuna saab öelda: "kujutav kunst on ennast täiesti ammendanud".

teatris saab öelda: "etenduskunstid on surnud kunstivorm"

skulptuuri avamisel saab öelda: "skulptuur on surnud kunstivorm"

luuleõhtul saab öelda: "poeesia on niivõrd surnud kunstivorm"

kontserdil saab öelda: "muusika on täitsa surnud kunstivorm"

balti jaama rokker

nullindate esimeses pooles jõlkus balti jaamas üks selline üle keskea rokimees. hallide pikkade juustega, nahktagis, kõverate jalgade, pisikese punnis kõhuga. motorheadi või accepti särk oli seljas. 

tihti oli ta purjus. kui ta purjus oli, siis hakkas ta inimesi tüütama. rääkime neile, et tema on "rokker" ja et iga inimene peab teadma, kes ta on. sest tema ju on näiteks "rokker". ja siis mingi suvaline kopli mammi, kes oli balti jaama turul kapsast ostmas käinud, pidi oskama talle vastu öelda, et kes ta on. 

enamasti ei osatud vastata ja püüti temast lahti saada. aga tegelikult jumalast adekvaatne küsimus. 

marek hlasko on poola dovlatov

marek hlasko kirjutab, et ta hakkas kirjanikuks ainult sellepärast, et ta pidi poola kommunistlikule kgb-le koputamistööd tegema. ja et siis tekkiski tal käsitööoskus kirjutamise osas. 

oma raamatus "kaunid kahekümneaastased" on nagu deja vu sellest, kuidas dovlatov järvamaal kolhoosis ja pelgulinna sünnitusmajas käis sovetskaja estonija jaoks lugusid kirjutamas. 

nimelt anti marek hlaskole ülesanne minna ühte poole väikelinna, kuhu oli tööle suunatud üks noor naissoost arst. marek hlasko pidi sellest ohvrimeelsusest ja kommunistlikust ülesehitustööst kirjutama. 

marek hlasko läks sinna asulasse ja pani tähele, et inimesed on seal natuke nagu kuutõbised. kui ta küsis arsti kohta, siis inimesed mõmisesid selgusetult. hlasko leidis arsti üles ja küsis, et mis neil inimestel viga. algul arst seletas, et need on talumehed bugi jõe tagant ja et neil on koduigatsus. kui nad aga õhtul ennast purju jõid, siis tunnistas arst üles, et ta on terve asula muutnud morfiinisõltlasteks. mõte oli siis nagu natuke rahateenimine aga natuke ka soov, et ta mujale tööle suunataks.

järgmine kord läks marek hlasko kolhoosi, kus kolhoosnikud olla loonud harrastusteatri. hlasko läks kolhoosi laupäeval, sest pühapäeval pidi ühe sotsrealistliku kirjaniku näidendi esietendus olema. näidend pidi olema puurmasinisti ja treiali konfliktist aga ka põlvkondadevahelisest konfliktist. kui hlasko kohale jõudis, siis kolhoosi esimees viis ta meessoost peategelase ehk esimese armastaja juurde. too tegeles parasjagu vorsti tegemisega sigadest, kelled ta koos kolhoosi esimehega kolhoosist pihta oli pannud. 

õhtuks jõid nad end purju ja järgmisel päeval mindi siis kohalikku kultuurimajja. teatrijuht käskis kohalikul tenoril midagi laulda. noormees ronis lavale ja üürgas: "san remo, valge linn mere kaldal, kuidas armastan sind...." vatijopedes talumehed istusid saalis ja kuulasid oma kolleegi. 

seejärel algas etendus. esimene armastaja, üllas ja paatoslik, kandis ette triaadi treipinkide ülistuseks ja nõukogude liiduga sõpruse auks. sel hetkel jooksis lavale metsiku pilguga mees ja hüüdis: "ma sulle näitan, kuidas jadzkale taha keerata" ning lõi peategelasele päris ehtsa noa rindu. neil oli omavahel naiste teemal mingi arved klaarida. esietendus jäi pooleli ja ajalehereportaaži ei sündinud.

f1 episoode

teatavasti oli seitsmekümnendate autosport hullult ohtlik, ainuüksi 1976 esimesel poolaastal sai kolm pilooti nürburgringil surma. teatavasti 01.08.1976 tegi seal ka avarii niki lauda avarii ning jäi oma põlevasse autosse kinni. 

niisiis pilootidel oli närv sees nii et vähe ei olnud.

selsamal 1976. aastal toimus üks järgmine etapp jaapanis. aga seal sadas nii hullult, et vesi ei voolanudki rajalt minema. võistluse korraldajatel aga oli leping teleülekande osas ja nad ei saanud võistlust ära jätta. 

niki lauda tiimikaaslane oli james hunt. tema oli nii närvis, et kui ta lähenes oma autole, siis hakkas enne autot oksele. kohe seejärel läks ta kuutõbisena boksialast välja ja urineeris vastu võrkaeda. teiselpool võrkaeda olid jaapani naissoost fännid. need keerasid pea häbelikult kõrvale. 

veel natuke nooreestlaste valust

kogu selle ambitsiooni ja paugutamise juures jõudsid nooreestlased ka järeldusele, et eestlased ei ole euroopa kultuuri mitte kuidagi panustanud. ning et see rahvakultuur, mis eestlastel on, see ei anna euroopa kultuuri mingit lisaväärtust. ehk et teistpidi on eestlased kogu selle euroopa kultuuriloome juures olnud senimaani kõrvaltvaatajad. tuglas sõnastas selle mure 1912. aastal nii: 

"meie ei ole europa kulturiväärtuste loomisest aktiivselt osa võinud võtta. meid ei seo miski nende väärtuste ajalooga. meie oleme teoretilised europlased." 

anija meeste raamatust

tegelikult pani eduard vilde oma raamatu pealkirjast esimese hooga "kui anija mehed tallinnas käisivad". umbes 20 aastat hiljem muutis ta pealkirja johannes aaviku mõjul ära. kusjuures see "-id" vorm pidi "-ivad" vormist vanem olema. ehk et johannes aavik mitte alati ei teinud keelt uueks, vaid vahest võttis ka vanu vorme uuesti kasutusele.  

rinnahoidjate lavale loopimise tähendusest

lugesin ernst hemingway elulugu, kes oli teatavasti suur härjavõitluse huviline. ja siis seal oli kirjutatud ka sellest, et härjavõitluse lõppedes loobiti toreadoorile areenile kingasid ja jumal teab mida. selle loopimise mõte oli see, et pärast läksid need naised toreadoori garderoobi ukse taha, palusid sisselaskmist ning oma kadunud kingasid tagasi. 

üks kord sattus ka hemingway ise siis pärast võitlust olema toreadoori garderoobis. kui daamid sisse trügisid, siis üks hakkas kohe hemingway vastu huvi tundma ja palus, et hemingway talle oma arme keha pealt ette näitaks. hemingwayl oli piinlik, sest tal ei olnudki eriti arme.  

aa, ja see ei puutu nüüd sellesse episoodi aga härjavõitlejad pidid enne areenile minemist endale aluspükste sisse mõne soki panema. 

sissevaade nooreestlaste ambitsioonidesse

nooreestlased olid teatavasti parajalt hullud. ja ambitsiooni jätkus neil taevani. ma olen vist varasemalt kirjutanud, kuidas nende valik eesti kultuuri arendamisel oli prantsusesuunaline ning ehkki nad päris hästi prantsuse keelt ei mõistnud, ei seganud see neid tõlkimast rimbaud' ja verlaine' jne. 

teistpidi oli nende suhtumine eesti keelde selline, mida oleks suht raske ette kujutada, et praegusel ajal keegi niimoodi paugutaks. siin üks 1915. aasta tsitaat friedebert tuglaselt:

"sest meie edustame kõigepäält uut temperamenti, uut instinkti, uut eluintensiteeti. ja kuidas võiks meie mõtte vorm enam endine olla, kui meie mõtte rütmus, mõtte nüanss, mõtte valöör on muutunud."

selle lause kontekst on siis see, et see vana eesti keel ei kõlba kuhugi ja et noortel paugutajatel on paugutamiseks uut keelt vaja.

veel üks moment tema krahviliku kõrguse agendast

 venemaal käis teatavasti vanasti hull joomine. 

ükskord kuulis lev tolstoi ühelt voorimehelt, et naised kaotavad süütuse purjus peaga. see pani tolstoi mõtlema. ja ta taipas, et kuritegelikke tegusid sepistavad inimesed tarvitavad vägijooke julgustusena. või siis teistpidi - kurjategijad joovad selleks, et oma südametunnistust vaigistada.

tolstoi hakkas innukalt karskusliikumist vedama. 

tolstoi ja teised karskusliikumise aktivistid panid tähele ka seda, et just venemaa alamates kihtides oli alkoholism seotud kuritegevusega. 

1887. aastal jättis ka tolstoi ise joomise maha.

noorte kirjanike vastuvõtmisest

enn vetemaa kirjutab oma mälestustes, et kui ta alles oli noor kirjanik, siis ükskord oli jooming paul viidingu korteris pärnu maanteel. ja kui siis pidu läbi sai, sattus ta koos debora vaarandiga minema viru taksopeatusse. 

viru taksopeatuses kuulutas debora valjul häälel. "oi-oi, varsti jõuavad siia pikkade nägudega hoburatsanikud. hobu-ratsanikud pikkade-pikkade nägudega, oi-oi"

enn vetemaa sõnul hüüdis debora seda endale iseloomulikul "titehäälel"

kui ta need sõnad oli ära hõiganud, suudles ta noort enn vetemaad otse suule ja istus taksosse.

enn vetemaa nüüd vanas eas mõtiskles, et küll ikka vanasti võeti noori kirjanikke vanade sekka sõbralikult vastu. nüüdsel ajal ei pidavat enam päris nii olema.

üks episood fadejevi elust

nõukogude liidu kirjanike liidu esimees aleksander fadejev, kes kõigepealt kirjutas noore kaardiväe ja rääkis, et stalin on ajaloo suurim humanist ning lõpetas elu enesetapuga, mõistes kommunismi otsast lõpuni hukka, käis vahepeal bulgakovi lese korteris joomas. protokoll räägib täpsemalt nii:

"üleliidulise kommunistliku bolshevike partei keskkomitee sekretariaadi korraldusel vaatas parteikontrolli komisjon läbi nõukogude liidu kirjanike liidu sekretäri ja üleliidulise kommunistliku bolshevike partei keskkomitee liikme seltsimees fadejevi süüasja ja leidis, et seltsimees a.a. fadejev, kes oli saabunud rindelt komandeeringult, olles saanud infobüroolt korralduse, ei täitnud seda ja jõi seitse päeva tööle minemata, varjates oma asukohta. väljaselgitamise käigus tehti kindlaks, et jooming toimus kunstnik bulgakova korteris. nagu selgus, pole see ainus juhtum, kui seltsimees fadejev mitu korda järjest purjutas. sarnane asjaolu leidis aset ka tänavu juuli lõpus. faktid seltsimees fadejevi joomingute kohta on kirjanike seas laialt tuntud. üleliidulise kommunistliku bolshevike partei keskkomitee alla kuuluv parteilise kontrolli komisjoni büroo otsustab: arvestades seltsimees a.a. fadejevi ükbp liikme ja eriti ükbp keskkomitee liikme jaoks vääritut käitumist, avaldada talle noomitust ja hoiatada, et kui ta jätkab ebaväärikat käitumist, siis tõstatakse tema suhtes tõsisema parteilise karistuse küsimus".

rudolf tobiase visiidist pariisi

ferdinand kull kirjeldas oma raamatus ühte joomingut pariisis, kui juba küpsemas eas helilooja rudolf tobias sattus klaase tühjendama pariisis elavate noorte eesti kunstnike seltsis. 

nüüd leidsin sellesama joomingu kirjelduse roman nymani sulest:

"kuulsime et meie suguvennast helilooja rudolf tobias viibib läbisõidul pariisis. kuigi tobias oli meist vanem ja me teda koguni ei tundnud, otsustasime teda endi juures külla kutsuda. minul oli teistega võrreldes kõige peenem ateljee, majas, mida nimetasime mesipuuks, ja millele ta tõepoolest väga sarnanes. minu ateljees oli ka vürstlik toredus - pianiino, sest ka muusika oli minu nõrkuseks. pianiino oli muidugimõista vana loks, kuid sellele vaatamata meietaolistele näljarottidele tõeline luksusese. ettevalmistused peoks olid väga lihtsad, sest kunstnikkudena olid ju meie rahalised võimalused väga piiratud, kuid peaasi oli, et oleks midagi süüa - eriti juua. tobias oli väga mõnus mees, täiusliku kunstniku hingelaadiga, kes väga hästi aru sai boheemlasliku olemise hüvedest. kui veinipudeleid oli tühjendatud juba õige mitu ja meeleolu õige ülevaks läinud, palusime, et tobias meile midagi mängiks. väljas oli jumalikult ilus kevadine öö ja täis pehmet kuuvalgust. "ei ma siin umbses ruumis mängi", ütles tobias, "mängin väljas". öeldud tehtud. tassisime klaveri seljas aeda ja tänasime õnne, mis laskis mu ateljeel olla alumisel korral. tobias asus klaveri taha ja hakkas mu vanast pianiinoloksust välja nõiduma helisid, mille kohta ma ei võinud arvatagi, et mu klaver neid võiks sisaldada. ta mängis beethoveni kuuvalguse sonaati, kuid selles mängus ei olnud üksnes beethovenit, vaid seal oli ka tobiast. ei tea, kuidas see tuli, kuid muusika oli meid nii haaranud, et ronisime kõik üksteise järel puude otsa, et olla taevale ja tähtedele lähemal, hoolimata ülesärgenud majaelanike aknast väljavibutavaist rusikaist ja vihasest sõimuvalingust. see oli alles ettekanne ja praegugi, kui ma kuskil kuulen mängitavat beethoveni kuuvanguse sonaati, tuleb alati meelde, kuidas seda mängis tobias ja kuidas me seda kuulasime nagu linnud puude otsas. selles mängus oli midagi püha ja salapärast, seal oli seda tuld, milleta üks kunstnik ei saa olla kunstnik."

paar kultuurilioolist tähelepanekut

esimene tähelepanek

bulgakov oli teatavasti õigeusu papi poeg. ning see kass, kelle nimi on eestikeelses meistris ja margaritas peemot, on originaaltekstis iiobi raamatust võetud behemoth. eestikeelses piiblis on ta tõlgitud jõehobuks.

teine tähelepanek

seda, et koidula olla kleptomaan olnud, olla peterburis tema kohta rääkinud eugenie hurt ja villem reimann. nüüd aga selgus, et juba pärnus koidula lapsepõlves rääkis sama asja koidula kohta lilli suburg.

kolmas tähelepanek

kuigi rudolf tobias oli suur kunstnik ja helilooja, siis enamvähem kõik tema kontserdid saksamaal (no saksamaal ta enamuse ajast elaski ju) läksid pekki. kõik kriitikud ütlesid, et mehel on annet ja tahtmist rohkem, kui oskusi. 

karl august hermanni toomisest inimestele lähemale

üldiselt on karl august hermannist justkui mingi rõõmulauliku kuvand kujunenud. tema laulud on kõik sellised naiivsed lõõritamised. tema isik ise ja tema elukäik on aga sügavalt traagiline. siinkohal lähemalt.

kui hermann veel noore poisina põltsamaal elas, siis tahtsid nad koolivendadega pasunakoori asutada. tellisid endale saksamaalt pasunad. nagu hermann ise kirjutab oma päevikus: "puhujad olid varsti käes, kelle seas ka mina üks olin. küll oli raske õppida, esimesel ja teisel nädalal oldi mokad üsna paistetanud ja katki. aga juba kolmandal ja neljandal nädalal läks asi paremini"

kui ükskord hermann vanas vanemuise majas poole ööni koos jannseni poegadega kooriharjutusi tegi ja majast välja tuli, siis tungisid purjus baltisaksa veterinaariaüliõpilased talle raudkangidega kallale. hermann hakkas karjuma, et tal löödi silm välja. kui nad arsti juurde jõudsid, siis arst siiski tuvastas, et tal oli silm alles. küll aga visati ta selle kakluse eest tartu ülikoolist välja. 

kui hermann oli pruudi leidnud, siis ta otsustas, et teeb endale enne saksamaal kraadi (tartu ülikoolist oli ta ju välja visatud) ja siis võtab naise. berliinist kirjutas hermann oma naisele õhinal seiklustest berliini lõbumajades ning saatis talle raamatu, mis õpetas olema korralik koduperenaine ja abikaasa. olulisemad kohad selles raamatus oli hermann alla jooninud. näiteks joonis ta alla hoiatusele naistele oma iharust kunstlikult õhutada.

postimees oli teatavasti hermanni ja tema poolvenna omanduses kahasse. kui hermann 1896. aastal postimeest müüma hakkas, siis palus ta jaan tõnissonil kirjutada oma pakkumise hermanni naise nimele, sest ta ei tahtnud, et ta vend ei näeks ega kuuleks läbirääkimistest midagi. 

postimehe müük ja venestamiskampaania hakkas hermanni majanduslikult ahistama. tartu ülikoolis sunniti näiteks eesti keelt õpetama vene keeles. kuna hermann oli eüs-i liige, siis tehti kokkulepe, et kõik eüs liikmed panevad end hermanni loengutele kirja. see kuigipalju siiski ei aidanud.

hermann üritas endale noores põlves edu toonud laule trükkida ladina, saksa ja prantuse keeles. ning võttis endale nimeks karl august hermann-estoff. pani hulga raha nende laulikute alla aga tagasi see raha ei tulnud. 

seejärel otsustas ta kirjutada eesti kirjanduse antoloogia. uuema aja kirjameestest eraldas ta enda loomingule seal kõige rohkem ruumi, juhan liivi loomingule aga vaid viis rida. 

seejärel kirjutas ta uurimuse "sumeri-akkadlased. uurimine vanast muinasajast". muuhulgas jõuab ta seal järgmise väiteni: "edasi minnes tabame ikka jälle imelise võõra kõmaga, kuid oma kõlaga nimesid kiilkirjades. nõnda on sumeri vägev kuningas ghas-gur-galla umbes 4300 aastat enne kristust sumeri rahva üle võimutsenud. ta nimi kõlab väga võõras, kuid on oma, sest ghas-gur-galla on üsna ilma vaevata "kase-kuru-kallas" ära seletada. kas juba tol hallil ajal kaske tunti? küsime tahtmata. vastama peame - miks mitte?"

kõik hermanni projektid kukkusid järjest läbi. viimases hädas üritas ta tegeleda kinnisvaraäriga. tema kaastööline aleksander treumann-heraklides tahtis rakverest tartusse kolida ja soovis tartus kinnisvara soetada. hermann lubas teda aidata ja võttis tartu krundi ettemaksu enda kätte. tehing jäi aga katki. kui treumann-heraklides oma raha hermannilt tagasi tahtis, siis selgus, et hermann oli selle rahaga maksnud mingeid oma muid võlgasid ja raha enam ei olnud. treumann-heraklidese elupäevad lõppesid tartus jaama tänava vaeste vanadekodus. 

ellen niidu ja jaan krossi kiri juhan smuulile

lp sm juhan smuul

28. augustil 1961 a varastati meile kuuluva sõiduauto moskvitsh 407 rattad koos kummidega ja ilukilpidega. vargad tabati miilitsaorganite poolt mõned kuud hiljem. kummid ja rattad olid nende poolt aga muidugi ammu realiseeritud. seltsimeeste greeni ja vesteri abiga õnnestus meil käesoleva aasta märtsikuus osta kauplusest "volga" oma masinale uued kummid. veljesid ja kilpe pole meil läinud korda aga saada ega ole selleks ka arvestatvat lootust. praegu kasutame juba pikemat aega ühelt vastutulelikult tuttavalt laenatud rattaid, mida saame tarvitada talvekuudeks. kuna lumi on läinud ja pealegi liiklusvahendite tehniline ülevaatus juba varsti lõppemas, peame rattad kohe tagasi andma. meie suured loominguplaanid on seotud mitmete ringsõitudega vabariigis. uute rataste hankimiseks juhuslike pakkujate poole pöörduda pole me sündsaks pidanud, kuna on väga raske kindlaks teha, kust niisugused rattad pärit on. pöördume sellepärast veel kord teie, kui kirjanike liidu esimehe poole, palvega, et te meile teie võimuses seisvat abi osutaksite uute veljede ja ilukilpide hankimiseks. kuna tagavararatas jäi varastamata, oleks meil vaja neli ratast koos kilpidega.

kevadise tervitusega ellen niit, jaan kross

tallinnas 13. aprillil 1962 a 

kuidas jevtušenko kohtas kopenhaageni lennujaamas hemingwayd

kord oli jevgeni jevtushenko kopenhaageni lennujaamas. enda sõnutsi oli ta seal palju kohvi joonud. ning korraga nägi ta hemingwayle väga sarnast meest. mehel olid jalas räpased-rasvased püksid, tema nägu oli tuulest parkunud, tema seljas lehvis roheline parka, tema käed olid armilised. ta oli justkui äsja laevalt maha astunud. mees astus pika sammuga läbi lennujaama koridoride ning tema järel õõtsus reaalsus nagu lainetus. 

mees läks lennujaama baari ja tellis viina. baarmen pakkus ka toonikut aga hemingwayle sarnane mees keeldus sellest otsustavalt. mees nööpis krae lahti ja kulistas viina. 

pärast selgus, et see oligi hemingway.

jevtushenko oli nii rabatud, et kirjutas sellest luuletuse.

jaan unduski kaks ülo tuuliku lemmiklauset

1. lause

kõikides võõrastes jaamades, kui mind saadetakse või mul tuleb käes hoida paberisse mähitud lilli, vaatan alati vargsi tõmbetuuliste perroonide lõppu, ja ma olen selliselt tamsalu, kiltsis ja rakkes näinud üksinda, kellestki tundmata külmetamas leonid leonovit, halldor laxnessi ja willian saroyjani.

2. lause

rakvere jaamas muuseas tõmbas 1972. aasta oktoobris üksinda suitsu voltaire, ja ta ei läinud leningradi rongile, sest ootas hobuseid, ja kellelgi ei tulnud pähe talle öelda, et ajad on muutunud, teda ei tundnud keegi, isegi kohaliku kek-i mitmekordselt premeeritud mälumängurid, kes viiekesi sõitsid tööalasele komandeeringule ermitaaži, et nädala ajaga pähe õppida kõik seal olevad maalid.

carl gustav jungi rooma-probleem

carl-gustav jung pidas roomat nii pühaks paigaks, et hoidus oma elu jooksul sinna minemast. nagu ta ütles: "mulje sellest linnast ületaks mu vastuvõtuvõime". 

ja seletas lähemalt: "mind on alati imestama pannud inimesed, kes reisivad rooma nagu näiteks pariisi või londonisse. kahtlemata pakub rooma nagu iga teine linn esteetilist naudingut, ent kui te tunnetate enda ligiduses mingit võimsat vaimu, kui te igal sammul kohtate midagi teile lähedast ja salajast, kui siinsamas, müüritüki juures, või seal, samba kõrval, heiastuvad teile tuttavad näod, siis on tegu hoopis teise asjaga".

vanuigi otsustas jung end kätte võtta ja rooma siiski minna. ta läks piletikassasse aga minestas seal. siis ta loobus oma plaanist.

ado grenzteini antisemitismist

teadupärast muutus ado grenztein oma elu lõpupoole suureks juudivihkajaks. mäletatavasti pariisis oli tema naabriks üks juudi noormees ja grenztein puuris seina sisse augu, et vaadelda, mis nurjatuid asju noormees teeb.

aga ühtlasi lubas ta kirjutada raamatu, kus 200 argumendi varal tõestatakse, et jaan tõnisson on juut. 

hugo raudsepa tegelik nimi

 hugo raudsepa täielik nimi oli viktor paul hugo raudsepp.

batalist verestšagini kurb lõpp

vassili verestšagin (1842-1904) on kahtlemata üks tuntumaid bataliste. batalism tähendab lahingumaalimist. verestšagin on ka maailma suurimate maalide looja. ta tahtis olla batalist, sest tahtis näidata maailmale sõjakoledusi ja veenda inimkonda sõdasid lõpetama. perestšagin oli vene-jaapani sõjas soomuslaeva petropavlovsk pardal parasjagu taaskord maalimas, kui laev sai tabamuse ja läks põhja.

paar sõna mahatma gandhi pojast

mahatma gandhi poja nimi oli manilal. ükskord juhtus nii, et mahatma gandhi poeg sattus suudlema ühte noort hindu abielunaist. mahatma nõudis selle peale, et see naine ajaks end kiilakaks ning et tema poeg annaks eluaegse kasinusvande. 

manilal aga tuli varsti uuesti isa juurde jutuga, et tahab hoopis ühte moslemineiut naiseks võtta. mahatma keelas ka selle ära. 

mahatma otsis siis ise ühe hindu neiu, kellega ta oma poja naitis. mahatma loobus kasinusnõudest oma poja suhtes samuti. selle peale siis juhtuski nii, et mahatma poeg sai selle hindu neiuga kolm last.

karl ernst von baeri kannatustest

see et tartu tudengid talle shampust pähe valavad ja tema kuju otsas kõõluvad, see on lihtsalt üks paljudest ebamugavustest, millega tal on tulnud rinda pista.

tudengipõlves kõndisid kõik tudengid jalgsi. mitte ainult kristjan jaak peterson. ükskord tahtis von baer näidata, kui kõva mees ta on ja kõndis ühe jutiga piibelt tallinnasse. tallinnas aga hakkas tal suurest kõndimisest nina nii hullult verd jooksma, et veri voolas 10 tundi järjest. 

kui napoleoni sõda algas, siis läksid kõik arstitudengid rindele abi andma. rinne seisis siis riia linna all. riias suri hulk arste tüüfusesse, laatsaretid olid täis haavatuid. veelgi rohkem oli aga tüüfusehaigeid. von baer läks koos 25 kaastudengiga rindele haiglasse appi. haiglaid asutati tegelikult suvalistesse küünidesse. von baer koos oma kaastudengitega jäid kõik tüüfusesse. neid pandi teenima üks vene soldat, kes oli lakkamata purjus. von baer kukkus minestusse ega teadnud kaua ta teadvuseta oli. lõpuks ärkas üles ja hakkas tasapisi paranema. sellest paranemisest tuletas ta niiöelda äraootava ravimeetodi. 

kui von baer oli arstieksamit tegemas, pidi ta muuhulgas õpetatud isandate silmade all ühe lõikuse tegema. oli vaja laipa. von baer leidis ühest sõjaväehospidalist haige, kes heasüdamliku arsti kinnituse kohaselt oli kahe päeva pärast suremas. von baer arvestas kindluse mõttes nelja päevaga ja määras enda lõpueksamiks 24. augusti. haige aga oli siis ikka veel elus. von baer palus siis hardasti oma eksamineerijaid, et need talle lisaaega annaksid. lõpuks see haige sõdur suri 27. augustil ja von baer lõikas tal eksamikomisjoni silmade all jala otsast.  

karl ernst von baer oli enamuse elust töötanud königsbergis. siis avanes võimalus tartusse tagasi tulla arstiteadust õpetama. nagu ta ise kurdab, oli tartu elanikkond küll vahepeal kahekordistunud aga laipasid tudengite õpetamiseks endiselt ei jätkunud. nii siis juhtuski, et nad tirisid laipu tartusse lõikumiseks viljandist ja pärnust. 

vanasti oli selline komme, et kui sul lapsi ei olnud (aga su sugulastel oli), siis sa võtsid mõne sugulase lapse enda juurde kasvatada. nii kasvas von baer tegelikult pool lapsepõlve oma onu juures. ja juhtus nii, et von baeri vennal ludwigil ka ei olnud lapsi. ludwig kirjutas, et tuleb 1833. jõulude ajal baeri juurde ja valib ühe baeri poegadest endale lapseks. ludwig aga ei jõudnudki kohale, sest suri ära.

juba päris vanas eas aga nägi baer sellist unenägu. et ta suri ära, tuli taevaväravasse ja palus luba sisse astuda. peetrus küsis: "kes seal on?". baer vastas: "ma olen vana baer". peetrus küsis: "kas sa tseilonil käisid?" baer vastas: "ei, aga käisin kaks korda novaja zemljal". "lambapea!" karjus peetrus ja virutas taevase ukse kinni. 

paar sõna paide linna vaestest 19. sajandi esimesel poolel

hermenn hesse vanaisa oli teatavasti paide linnas arst. tema siis kirjutab, et paide linna inimesed on väikesed ja vaesed. aga ei olnud seetõttu kaugeltki mitte virgad ega tagasihoidlikud. hoopis vastupidi. kui keegi midagi vaestale annetas, siis vaesed võtsid need annetused vastu tänamatuse ja nurinaga. saksa härrad siis mõtlesid, et mida nende sunnikutega peale hakata, et neid aidata ja et neile natuke jumalakartust õpetada. 

hermenn hesse vanaisa ja proua grünewaldt otsustasid siis orbudekodu rajada. rajasidki. oli seal siis paar-kolmkümmend last. aga siis selgus, et jõukamad sakslased ei tahtnud orbudekodu jaoks annetada. orbudekodul sai raha otsa. ning kuna raha oli otsas, siis andsid nad 9 tütarlast orbudekodust tagasi nende päriskodudesse. 

ideedest kantud hans anton schultz

see on tegelikult natuke kurb lugu.

inimesest, kes tahtis väga kuuluda gruppi. tahtis olla arengute eesotsas. tahtis pälvida tunnustust. ja pingutas natuke üle. 

tegemist on siis koeru kandis 1866. aastal sündinud hans anton schultziga. ta pidas vaheldumisi rätsepa ja rändraamatukaupmehe ametit. 

ja kui jakob hurt tuli oma pärimuse kogumise kampaaniaga, siis oli ta üks viljakamaid korrespondente. koguni nii viljakas, et hakkas ise asju välja mõtlema. 

sellest veel ei piisanud. ta hakkas ette kujutama, et ta ei ole mitte lihtsalt jakob hurda korrespondent, vaid on ka ise kirjamees. 

ta avaldas tuhandeleheküljelise raamatu, mille nimi oli:

"eesti rahva vana usu tembud, nõiduse vigurid, juttud ja vanad arstimese kombed, vanad sõnad, 20-nemast oktoobri kuu päävast sõnni kui 21-ma mai kuu päävani 1893. esimene korjandus"

kuna tal haridust nappis aga tahtmist oli kõvasti, siis teksti muudkui tuli. kirjavahemärgid olid juhuslikud. üldiselt hinnatakse, et raamatu lõpupoole hakkab tal kirjutamine käsitööoskusena paremini välja tulema. üks näide raamatu tekstist:

"kui saa esimest korda, piale kuu loomist, noort kuud nääd, ja juhtub sul midagi assa kääs olema, kas vee ämred, ehk mõni muu asi, (ehk mis tahes muugi asi) siis tähendab see, et soad selle kuu aa sees kingitust, ehk pärandust, mõne inimese kääst. (vana usu punkt.)"

ta võtab endale tekstidesse sisse taarad ja vanemuised. ühtlasi esitab teooria, et vanarahval algas aasta jürikuu ehk mahlakuuga. maikuu oli tal lehe, õie, iie ehk lillekuu. 

kui tuli kätte aasta 1905, siis ta ei rahuldunud mõisate põletamisega, vaid asus kohe ka uut ühiskonda ehitama. ta rajas vaali vabariigi. ise hakkas ta vaali vabariigi presidendiks ja mõõtis siis kohalikele külameestele vaali mõisa maade küljest maajuppe. 

ta kirjutas vaali vabariigi põhiseaduse, millele nõustus alla kirjutama 9 kohalikku talumeest. põhiseaduses oli kirjas niimoodi:

"tõutame meie, et meie, kui juhtub, et vabariigi mõtte, ja püie, üle eestimaa, välja peaks kuulutatud saama. kohe sõia riistad kätte võttame, ja vabaduse ja vabadus sõiast osa võttame, oma vähematte vendade eest, oma rahva riisujattele ja timmukatele kätte tasuma saame. ja sugurahva vabaduse eest, ennem auga surema saame, kui võera rahva ikke all häbiga elama saame. ja kunni viimase vere tilgani, ise enese ja oma sugu rahva vabaduse eest võitlema saame. püha eesti isade maa võera rahva käest ära peastmiseks ja auks."

see kõik lõppes muidugi nii, et tsaari madrused tuli jõuluks koerusse ja lasid hans anton schultzi koos veel kahe talumehega maha. see mahalaskmine oli siis nii olnud, et kui mehi mahalaskmisele viidi koeru kirikust mööda, siis nende sabad oli kohe hobuvanker koos kolme kirstuga. koeru kirikuõpetaja pastor haller tuli kirikust välja ja pakkus jumalaarmu ning siis kobistasid surmamõistetud edasi. 

ooniksi ja vahtriku duell

ükskord 1886. aastal kui priidik andevei (haljava kooli õpetaja), karl ooniks (aruküla kooli õpetaja), jakob hermann vahtrik (raamatukaupmees) ja eduard vilde (tulevane kirjanik) harju-jaanis prassisid ja kaarte mängisid, läksid ooniks ja vahtrik tülli. ooniks kutsus vahtriku duellile. 

kuna aga oli ainult üks püss, siis pidid nad laskma kordamööda. vahtrik lasi esimesena aga lasi õhku. selle peale vihastas vilde ja kutsus ise vahtriku duellile. 

siis aga sai purjus ooniks püssi enda kätte ja hakkas huupi paugutama. 

kuidas nõbud eduardid uisutamas käisid

eduard vilde ja eduard bornhöhe emad olid teatavasti õed. ja mõlemad eduardid armastasid noorena uisusporti.

ainult et eduard vilde käis uisutamas schnelli tiigil. ning lõpetas uisutamise kohe, kui kenad neiud silmapiirile ilmusid. läks nende juurde juttu ajama.

eduard bornhöhe aga armastas uisutada merejääl. ükskord juhtus nii et ta sattus liikuvale jääpangale. ning tuul viis selle aegna saare taha. õnneks oli aegna saare taga parasjagu seilamas üks inglise laev, kes noore kirjaniku üles korjas ja kaldale tõi.

lõunaküla

lihtsalt võib juhtuda, et inimesed unustavad lõunaküla ära. tegelikult küla ajalugu puha actionit täis.

lõunaküla asub siis naissaare lõunaotsas. üldiselt teatakse, et seal on krimmi sõja ajal surnud prantslaste haud. 

vähem mäletatakse seda, et lõunakülas kuulutas 17. detsembril 1917 anarhosündikalist tsaari mereväe laeva "petropavlovsk" staabikirjutaja stepan petritshenko välja naissaare soldatite ja ehitajate nõukogude vabariigi. 

projektis osales 80-90 madrust ja väidetavalt 200 saareelanikku. iseend määras petritshenko rahvakomissaride nõukogu esimeheks. valitsuses olid veel sõja- ja mereasjade rahvakomissar, siseasjade rahvakomissar, tööasjade rahvakomissar, rahanduse rahvakomissar, tervishoiu rahvakomissar ning hariduse rahvakomissar. 

vabariigi lipul oli vikat ja oda ristatud, pealuu, ristatud kondid ning kiri "surm pursuidele". hümniks oli internatsionaal. 

veebruaris 1918 tulid sakslased ja petritshenko põgenes. läks kroonlinna, kus ta algatas teatavasti kroonlinna mässu. 

sinnasamasse naissaare lõunakülla saabusid IIMS ajal aga soome ja saksa sõdurid. naissaar oli hea vaikne koht IIMS möödasaatmiseks. soomlased leidsid aga ühest lõunaküla majast jahu ja hakkasid puskarit ajama. suure joomingu käigus põletasid nad sakslaste raudtee depoo koos veduriga maha. sakslased said vihaseks ja tulid asja uurima. soomlased ütlesid, et nemad ei tea midagi.

ja kui puskarit ei olnud, siis joodi õlut ja kakeldi. kaklus algas tavaliselt sellest, et sakslased ärplesid, et nad on terve euroopa ära vallutanud. soomlased osutasid aga alati, et soomet pole vallutatud. ja siis algas kaklus. 

üks probleem oli see, et järgmisel hommikul olid mehed rivis siniste silmadega. teine moment oli see, et vastavalt ohvitseride koodeksile tohtis sõdur lüüa ainult sõdurit ja ohvitser ohvitseri. sakslased olid väga nördinud, et soomlased sellest koodeksist lugu ei pidanud. 

peter steele

peter steele ehk petrus thomas ratajczyk oli poola immigrantide järeltulija, sündis new yorkis. üldiselt tuntakse teda type o negative järgi. aga tegelikult oli ka tema kaheksakümnendate bänd carnivore täiesti epohhiloov. ta tegelikult ei elatanudki end muusikaga ära, vaid töötas pargihooldajana brooklynis. kui ta type o negativega kuulsaks sai, siis kutsuti ta playgirl ajakirja modelliks. ta oli 2,03 pikk, käis jõusaalis, üleni gooti ja oli ilmselgelt hea materjal. 

pärast ajakirja avaldamist sai ta teada, et playgirl ostjate seas oli vaid 23% naisi. ja oli sellest ülimalt nördinud.

ajakiri soviet life 1986 a veebruarinumber

nsvl usa saatkond andis välja ingliskeelset ajakirja "soviet life". 1986 a veebruarinumbris oli 10 lk pikkune lugu pealkirjaga "rahu ja küllus pripjatis". pripjat olevat endast siis kujutanud kosmopoliitset idülli. nagu kirjutati: "praegu koosneb linna elanikkond rohkem kui kolmekümnest rahvusest üle nõukogude liidu" ja "tänavad on lillepeenardega ääristatud. kortermajad seisavad männisalude keskel. igal elamurajoonil on oma kool, raamatukogu, poed, spordirajatised ja mänguväljakud. hommikul ei kohta siin palju rahvast. vaid nooremapoolsed naised lapsevankritega, kes kuhugi ei kiirusta".

ja et kui linnas üldse on probleeme, siis see on see, et uute elanike jaoks on vähe ruumi "pripjatis on praegu beebibuum" ütleb linnapea. "oleme küll ehitanud kümnete kaupa lasteaedu ja lastesõimi, ja uued on peagi valmimas. aga sellest ei piisa vajaduse rahuldamiseks."