kuidas dostojevski kaotas ja taasleidis usu inimese headusesse

teatavasti arreteeriti dostojevski 1849. aastal selle eest, et ta petraševski majas luges ette vissarion belinski kirja gogolile, kus belinski kutsus üles isevalitsust kukutama ja mõistis hukka õigeusu. dostojevskile ja tema kamraadidele määrati selle eest surmanuhtlus. kui nad juba mahalaskmist ootasid, siis tuli keisri armuandmiskäsk, mis saatis nad hoopis siberisse.
dostojevski jaoks oli kõige suurem šokk see, et ta nägi seal, millised lurjused teised väljasaadetud kriminaalid on. tal tekkis juba tunne, et kõik tema üllad mõtted ja kirjutised on läinud tühja. pole ju mõtet revolutsiooni või reforme korraldada, kui inimesed jäävad ikka kaabakateks. siis aga meenus talle lapsepõlves kohatud talumees, kellega ta sõbrustas ja kelle kareda olemuse all peitus siiski hea inimene. selle talumehe näitel otsustas ka dostojevski, et need siberis kohatud väljasaadetud kriminaalid on siiski mingi omaduse poolest head. lihtsalt see ei pruugi raskete olude tõttu välja paista.
samas aga jäi dostojevski seisukoha juurde, et poola rahvusest väljasaadetud kriminaalide juures ei ole absoluutselt mitte midagi head.

millest stravinski ja sostakovitsh omavahel rääkisid

teatavasti oli sostakovitsh stravinskist üsnagi palju mõjutatud. stravinski aga oli nõukogude liidus keelatud. kui lõpuks hrustsov lubas stravinskil 1962. aastal venemaale tulla, siis korraldati talle ka sostakovitshiga kohtumina. hatsaturjan oli ka seal juures ja edastab meile, et mis seal toimus:

"nad olid pandud kõrvuti istuma ja istusid täielikus vaikuses. mina istusin nende vastas. lõpuks võttis sostakovitsh julguse kokku ja tegi jutuotsa lahti:
- mida sa puccinist arvad?
- ma ei kannata teda, kostis stravinski.
- oh, ka mina ei kannata teda, ka mina, lausus sostakovitsh."

borororood

amazonase džunglis elab bororoo hõim. neid on kaks tuhat ainult. tegelikult oli neid pool sajandit tagasi ainult 600. see kaks tuhat ei tähenda muidugi, et neil jätkusuutlikkusega enam muret ei oleks. aga nende puhul on tähelepanuväärne see, et nad arvavvad, et nad on punased papahoid. st et ei ole mitte nii, et nad pärast surma saavad papagoideks või et bororood on metamorfoosi läbi teinud papagoid. ei, nad ongi reaalajas täiesti tahkelt omast arust punased papagoid.

kanalisatsiooniluukide vaatlemise tähtsusest

kui uurida, et mida arvatakse, et kust sai pasternak oma živagole nime, siis räägitakse midagi, et see tähendab vene keeles elusat. ja et kirikuslaavi keeles lõõritatakse seda sõna, kui on see koht, et "ärge otsige elavat surnute seast". anna pasternak kirjutab, et tegelikult oli nii, et kui vana pasternak olgaga käima hakkas, siis neil ei olnud kusagile minna, sest vanal pasternakil oli kodus kuri naine zinaida ja olgal oli kodus kaks last, ema ja kasuisa. ja siis nad muudkui jalutasid mööda tverskajat puškini monumendi juurde ja tagasi. aga tsaariajal oli olnud mingi živago metallitööstus, kes tootis muuhulgas kanalisatsiooniluuke ja need luugid olid kasutuses puškini monumendi juures. ning nende luukide peal oli kirjas "živago".

veel tema luulet

see on ikka nii hea. halb mõeldagi, et mitte keegi pole seda varem eesti keelde pannud. ehk siis taaskord saint-john perse lihtsamat luulet saamuel pliuhkami tõlkes:

uksele kirjutatud asjad (1944)

ma armastan ka oma koeri
hõikan oma kõige kenamat hobust
näen sirge avenüü lõpus
oma kassi väljumas majast
saatjaks ahv
nendest piisab et ma ei peaks kadestama
taevasarnasel merel
purjetavate laevade purjeid
mis paistavad mu maja plekkkatuselt

saint-john perse

nobelisti saint-john perse (1887-1975) kergemat luulet saamuel pliuhkami tõlkes.

ekvinoktsiumi laul

issand, maa peremees, näe sajab lund
taevas ei liigu üldse
maa on koormast vaba
seti ja sauluse maa
chi huang-ti ja cheopsi maa

inimeste hääl on inimeste sees
pronksi hääl on pronksi sees
ja kusagil maailmas
kus taevas oli hääletu
ja vanusele ei pööranud keegi tähelepanu

laps sündis maailma
tema rassi ega klassi ei teatud
geenius koputab eksimatu täpsusega
otsmikule otse käärude pihta

jõulumõtisklus

nüüd jõuluajal kirikusse minnes on hea mõtelda sellelegi, et enne trullo kirikukogu ehk kuni siis aastani 692 kujutati ristil kristuse asemel lambatalle. kui trullo kirikukogu lamba kujutamise ära keelas ja käskis kristust kujutada, siis hakati lammast salaja risti tagumisele küljele panema.

einsteinist

1. lugu

kui einstein oma esimeste artiklitega maha sai, siis ta oli kole õnnelik. saatis oma sõbrale conrad habichtile postkaardi, kus oli kirjas ainult üks lause: "kahjuks lamame me mõlemad purupurjus laua all". alla kirjutas sellele postkaardile lisaks einsteinile ka tema esimene abikaasa mileva maric.

2. lugu

kui einstein juba kuulus oli, siis hakkasid kõik teda värbama ja mingil ajal läks ta prahasse. praha ülikoolis einsteini kabineti aknast avanes vaade varjuliste puude ja hoolitsetud aedadega kaunile pargile. hommikuti liikusid pargis ainult naised. pärastlõunasel ajal mehed. einstein pani tähele, et mõni inimene jalutas üksinda nagu sügavais mõtteis, teised aga kogunesid elavalt väitlevatesse gruppidesse. lõpuks einstein küsis, et mis park see on. talle vastati, et see on vaimuhaigla sisehoov.

3. lugu

kui einstein juba päris kuulus oli ja oli vastu võtnud ametikohad berliinis, siis otsustas ta kirjutada rahvapäraselt oma teooriatest raamatu. raamatu nimi oli "relatiivsuse eri- ja üldteooria". veendumaks, et tavainimene sellest aru saab, luges einstein seda raamatut kõva häälega ette oma teise naise elsa einsteini tütrele margotile. ja küsis iga natukese aja tagant, et kas ta saab aru. margot vastas kogu aeg kohusetundlikult "jah albert". tegelikult ei saanud ta midagi aru.

4. lugu

kui einstein sai 50-aastaseks, siis kõik õnnitlesid teda ja saatsid kinke. peegi pesuõmbleja saatis talle luuletuse ja üks töötu mees saatis talle pakikese tubakat. berliini linn otsustas talle maja kinkida. linn ostiski ühe maamaja schwielowi järve ääres. kui proua einstein siis põnevusega majani jõudis, selgus, et seal elab sees üks vanem aristokraatidest abielupaar, kes ei kavatsenudki välja kolida. aristokraadid väitsid, et nad müüsid maja küll linnale aga neile jäi õigus seal sees elada. kontrolliti dokumente ja nii oligi.

pärnu 6. üksik jalaväepolk

21. novembril sai 99 aastat pärnu 6. üksiku jalaväepolgu sünnist. siiamaani on alles üks polgu kasarmu. see asub kalamehe ja suur-jõe tänava nurgal. selle kasarmu küljel asub enamvähem viimane pärnu avalik kaev. ning kasarmu ees on alles enamvähem viimane pärnu algupärane munakivisillutis.

pildikesi antoine lavosierist

antoine lavosier oli hull teadusejünger. tuvastas näiteks selle, et põlemine on aine segunemine hapnikuga, valmistas ette meetermõõdustiku kasutuselevõttu jne. tema oli ka see, kellele prantsuse revolutsiooni timukas ütles, et vabariik ei vaja teadlasi. (täpsemalt nägi see vestlus välja nii, et tapalavale ronides palus lavosier timumat, et ta ellu jäetaks, sest ta on teadlane. ja timukas vastas siis, et vabariik ei vaja teadlasi).
enne giljotineerimist jõudis lavosier ka paluda oma kolleegi, et see loeks kokku, et mitu sõna suudab tema giljotineeritud pea ütelda. teise jutustuse kohaselt palus hoopis lugeda, et mitu korda suudab tema pea silmi pilgitada. väidetavalt pilgutas 15 korda.
umbes sada aastat peale tema surma tehti talle pariisi ausammas. hiljem aga selgus, et ausamba nägu oli tehtud marquis de condorceti järgi, kes oli lavosieri ajal prantsuse teaduste akadeemia liige ja kes ka suri prantsuse revolutsiooni ajal vanglas.

herberts cukurs ja trussikutes mehed

herberts cukurs oli teatavasti läti sõjakurjategija, kes varjas end peale IIMS brasiilias. kui adolf eichmann kinni võeti, siis hakkas tema ka kartma oma elu pärast. sellegipoolest lasi ta mossadi agentidel meelitada end brasiiliast uruguaisse. mossadil oli vaja teda uruguaisse meelitada, sest seal ei olnud surmanuhtlust. kui mossadi agendid oleks brasiilias vahele jäänud, siis halvemal juhul oleks võim saanud neid hukata. uruguais seda ohtu polnud. seega meelitas mossad cukursi uruguaisse. kui cukurs seal siis sisenes ühte majja, ootasid teda majas mossadi agendid trussikute väel. asi oli selles, et nad aimasid, et läheb löömiseks ja verevalamiseks ning ei tahtnud oma üleriideid verega ära määrida. ja nii oligi, et läks ninade viltulöömiseks. kuni üks trussikute väel olev mossadi agent virutas cukursile selja tagant nuiaga vastu pead.

londoni ja aberdeeni tüdrukutest

francis galtoni isa suri, kui ta oli 22-aastane. francis sai päranduse ja ei pidanud enda elatamiseks tööd tegema. hakkas hoopis amatöörteadlaseks. vaatles näiteks erinevate briti linnade tüdrukuid ja pani neile hindeid. tulemuseks sai, et londoni tüdrukud on kõige ilusamad ja aberdeeni omad kõige koledamad. uuris ka kirikumeeste ja riigimeeste eluigasid ning tuvastas, et kirikumehed elasid lühemalt ning seega on palvetamisest vähe abi.

lõuna-aafrika matemaatik

lõuna-aafrika matemaatik john kerrich juhtus olema 1940. aastal taanis. siis kui sakslased taani okupeerisid. millegipärast panid sakslased johni vangi. vangis oli tal palju aega ja ta hakkas kulli ja kirja viskama. kui ta oli 100 korda ära visanud, siis oli tulemuseks. 44 kulli ja 56 kirja. kui ta aga jõudis 10 000 viskeni, siis oli kulle 50.67%

maltat ei ole

türklastega olla juhtunud selline lugu kusagil 19 sajandis keskel. et kui olid suured ottomani sõjad, siis saatis sultan mereväe vahemerre, et nad võtaks ära malta saare. merevägi oli paarutanud jupp aega mööda vahemerd, tulnud siis tagasi ja öelnud sultanile, et maltat ei ole olemas.

kuidas john gray omaenda raamatuid kokku ostis

john gray (1866-1934) on eelkõige kuulus selle poolest, et dorian gray sai nime tema järgi. eks ta hängis oscar wildega tõesti palju ringi. seda luulet, mida tema ja tema sõbrad tol ajal kirjutasid, nimetati dekadentlikuks luuleks. tegelikult räägib see tänapäevase mõõdupuu järgi armastusest, romantikast ja lembehetkedest. no samas on tal päris paljud luuletused pühendatud meestele ja seal on juttu kallikesega kahekesi kõndimisest, südamete heitmisest lillede keskele, silmade sulgemisest (aga mitte uinumiseks), ühtelugu muru peale heitmisest, huulte värvusest, suveõhtu unistustest, sellest, et ta ei tea, kas tema südame paneb leegitsema mees või naine jne.
kui aga oscar wilde vangi pandi, siis hakkas john gray katoliikluse poole kalduma ja alustaski tööd 1901. aastal edinburis katoliku preestrina. mis aga ei seganud tal edasi olemast homoseksuaal (tema partneriks oli luuletaja marc-andre raffalovich). samas aga häbenes ta hirmsasti oma dekadentlikku luulet. ta käis oma elu lõpuni maniakaalselt mööda briti raamatupoode ja ostis kokku oma luuleraamatuid, et teised neid osta ei saaks.

neli jutustust straussi kohta

1. lugu
ega see austria-ungari keisririik ja habsburgide dünastia ei olnud mingi suur ja mõjutamatu koloss. nad sõdisid alatasa nii teiste riikidega kui ka surusid maha iseenda kodanike ülestõuse. kord, kui ungarlased jälle pead tõstsis ja austerlased ei jaksanud neid talitseda, siis kutsuti venelased appi. venelased tulidki appi ja surusid ungarlaste ülestõusu maha. ungarlasi see ei rõõmustanud üldse. 1853. aastal üritas üks ungarlane keisrit pussnoaga tappa. ungarlane aga torkas pussnoaga otse vastu keisri rihmapannalt. ungari patrioot tõmmati simmeringi nõmmel võlla. johann strauss aga kirjutas keisri imelise pääsemise puhul juubeldusmarsi - keiser franz joseph I rettungs-jubelmarsch.

2. lugu
kui ameeriklased tähistasid oma riigi 100. aastapäeva, siis ei leppinud nad vähemaga kui johann straussi endaga. strauss aga ei tahtnud sugugi ameerikasse minna, sest alatasa uppusid ameerikasse sõitvad laevad. lõpuks ta soostus aga kirjutas igaks juhuks siiski ka testamendi ära. ameeriklased ehitasid bostonisse ajutise puithalli 100 000 kuulajale. orkestris pidi olema 20 000 mängijat. straussile nähti ette 100 abidirigenti. mõte oli selles, et need abidirigendid jälgisid ja imiteerisid straussi liigutusi. ja kes straussi ennast ei ulatunud nägema, imiteeris lähima teise abidirigendi liigutusi. esimesena mängiti ilusat sinist doonaud. märguanne asja alustamiseks oli kahuripauk. nagu strauss ise ütles, kordasid sada abidirigenti tema liigutusi väga kiiresti ja kohe peale kahuripauku algas põrgumürgel. selles olukorras keskendus strauss ülekõige sellele, et kõik moosekandid ühel ajal vähemalt selle mürgli ära lõpetaks. ja nii juhtus, nad suutsid selle ühel ja samal hetkel ära lõpetada. ameeriklased olla kiitvalt möiranud.

3. lugu
kuna straussi kontsert ameerikas nii hästi läks ja et ta oli tegelikult ka enne kuulus, siis sai ta rohkelt tähelepanu. ameerika daamid pakkusid straussi teenrile altkäemaksu, et too öösel salaja lõikaks ühe kihara straussi juustest. straussil oli legendaarsed mustad turritavad juuksed. teener võttiski käärid ja lõikas ühelt njuufaundlandi koeralt salgu ja viis selle ameerika daamile.

4. lugu
straussil teatavasti ei vedanud kunagi libretistidega. kui ta kirjutas opereti öö veneetsias, siis oli seal algses versioonis selline salm:
laguuni laine vaikselt liigub
gondel öistel vetel kiigub
vaevalt et sa silmad suled
õnnis unenägu tuleb
öösel hallid kassid aus
öösel kostab õrnalt: miau!

5. lugu
ja ajaloolise ning muusikaloolise tõe huvides tuleb öelda, et doonau ei olnud tol ajal sugugi sinine ja ilus. pigem roheline, veniv ja haisev. kui strauss selle pala kirjutas, siis viini inimesed ei mõistnud seda pealkirja ja viskasid ühtelugu straussi üle nalja.

kuidas oscar wilde ennast ära tahtis tappa

kui oscar wilde oli vanglast välja saanud, siis ta jõi hirmsat moodi. ja tahtis end ära tappa. kui ta kord pariisis oli, otsustas ta, et teebki päriselt enesetapu. läks seine äärde pont neufi sillale ja püüdis vette hüppamiseks julgust koguda. korraga nägi, et keegi teine tüüp seisab ka sillal ja jõllitab jõge. küsis talt siis, et kas sa oled ka enesetapja? noormees vastas, et ei ole, et ta on juuksur.

anarhistlik kunstikriitika

tuntud anarhist ja literaat felix feneon, kes lisaks suletööle ka ühe pommi pani ja sellega kogemata omaenda tuttava anarhistist luuletaja pimedaks tegi, kirjutas anarhistide ajakirjas la pere reinard (vana kaval logard) ka kunstikriitikat. henri de toulouse-lautreci kohta kirjutas ta nii:

see pole minu jaoks - mina ei hakka ennast näitustel lolliks tegema ega vahi, kael kange, musta pesu kuldses raamis.
selle idiootsuse asemel kujuta ette, et oled tänaval: kused vastu seina, longid sõbraga ringi, lähed tööle või töölt koju ning samal ajal silmitsed ilma selle üle pead murdmata plakateid....
see on näitus vabas õhus , mis on tänavatel avatud kogu aasta jooksul.... ning jumala eest, see on tõeline kunst, mis kisendab sulle näkku, see on osa elust. kunst, mis ei püüa sind lolliks teha, ja tõelised mehed suudavad seda vastu võtta.

ja nii:

lautrec on vend, kellel on kuradi moodi närvi ja visadust; ta ei käi oma pliiatsi ja värvidega ringi nagu kass ümber palava pudru. suured valged, mustad ja punased värvilaigud - see on tema stiil. keegi ei ole temaga võrreldav kapitalistlikele sigadele kärssa kargamises, kui need lobisevad lodevate tibidega, kes lakuvad nende molu, et neist raha välja pigistada. la goulue, reine de joie, le divan du japonais ja kaks plakatit bruanti-nimelisest baaripidajast, see on kõik, millega lautrec on maha saanud, kuid need on julged ja karmid pildid, ning sellised idioodid, kes tahavad kõike suhkurdatult, jäävad pika ninaga, nägu moosine.

kuidas victor hugo ja oscar wilde kohtusid

victor hugo elas teatavasti eksiilis, sest oli kritiseerinud napoleon III võimuletulekut. ta elas eksiilis jersey saarel, mis on tegelikult üks omaette moodustis, mis kasutab tänapäeval näiteks briti välisministeeriumi ja briti rahanduse teenuseid aga ei kuulu näiteks euroopa liitu. ja victor hugo elas seal ühe suhteliselt kuulsa kennedyte perekonna majas. no see kennedy nimi oli niiöelda kodanikunimi, sest pereisa oli tegelikult krahv harborough sohilaps. kennedyte ehk siis krahv harborough sohilapse laps oli noor ajakirjandushuviline robert harborough sherard, kes oli saanud pariisis oscar wildega tuttavaks ja kutsus teda siis jersey saarele külla. oscar wildel tekkis nii võimalus tutvuda victor hugoga. tuttavaks jõudsid nad saada aga kui nad pärast õhtusööki edasi jutustada tahtsid, siis jäi victor hugo laua taga magama ja oscar wilde pidi oma vaimukusi ülejäänud õhtul loopima sosistades.

vilde ja gorki

eduard vilde ja maksim gorki olid paljus väga sarnased. nad sündisid aleksander II tsaaririigis paariaastase vahega. mõlemad surid 68. eluaastal. mõlemad olid kriitilised realistid. mõlemad pagesid kodumaalt ning nende tagasitulekust tehti kodumaal suursündmus. kui vilde kirjutas romaani „külmale maale“, siis gorki kirjutas näidendi „põhjas“.

tõsi on aga ka see, et kui vilde oli eestis tagasi ja töötas teataja toimetuses ning elas nunne tänaval, siis ei saanud ta ükskord öö otsa magada, sest allikad rääkisid mahtra sõda maha surunud tsaariarmee kapten bogutski pükste kaotsiminekust teineteisele risti vastu. gorki aga magas suurepäraselt.

viimane duell

duellid läksid 19. sajandil väga moodi. nii et terve hulk preisi kõrgeid aukandjaid käisid ringi armiliste nägudega.
teadaolevalt viimade duell oli aga 1967. aastal. see juhtus nii, et marseille linnapea gaston defferre (57 a vana) pidas prantsuse parlamendis kõnet ja gollist rene ribiere (45 a vana) muudkui segas teda saalist. lõpuks käratas defferre, et "taizes-vous, abrutil", et "hoia suu kinni, lollakas!" selle peale kutsus ribiere ta järgmiseks hommikuks duellile. charles de gaulle üritas vahele segada aga see ei õnnestunud. relvadeks valiti mõõgad. defferre haavas ribiere'd kaks korda kätte. kohal oli ka ajakirjandus ja võttis asja üles:
https://www.youtube.com/watch?v=e68nuAcSuWQ
ribiere võttis järgmisel päeval naise

horace de vere cole

horace oli üks iirimaalt pärit poeet, kes sarnanes välmuselt briti tööpartei juhi ramsay macdonaldiga. ükskord korraldas ta asja nii, et ramsay macdonald ei jõudnud taksoga õigeks ajaks kõnet pidama. horace läks ise kõnepulti ja rääkis töölistele sellest, kuidas nad peaksid tegelikult väiksema palga eest rohkem töötama.

haagi rahukonverents

teatavasti said haagi rahukonverentsid alguse sellest, et vene keisririik luges oma tulud kokku ja leidis, et ta ei suuda brittide ja sakslastega võidurelvastumises võistelda. et siis parem räägime maailmarahust jne.
kui esimene rahukonverents kokku kutsuti 1899, siis kommenteeris saksa delegatsiooni juht krahv münster asja nii: "konverents tõi siia kokku poliitilise rahvarämpsu üle maailma. ajakirjanikud on kõige hullemad. näiteks ristitud juudid nagu bloch ja naisrahufanaatikud nagu madame de suttner. kogu see pööbel, keda toetavad aktiivselt noortürklased, armeenlased ja sotsialistid, tegutseb avalikult venemaa taktikepi all."

noor sigmund freud

tegelikult alustas sigmund freud oma teadlasekarjääri angerja munandite füsioloogiast. tema doktoritöö kösitles aga alamate kalade luuüdi talitlust.

1593. briti parlamendi ülemkoja otsus

ülemkojas otsustati, et tuleb anda heategevuslik panus prantsusmaal, madalmaades ja merel peetud sõdades sandistatud ja vigastatud sõdurite abistamiseks ja toetamiseks. sel eesmärgil peab iga piiskop, markii, krahv ja vikont maksma 40š ja iga parun 20š ja kui mõni vaimulik või ilmalik härra peaks keelduma või maksmisest hoiduma (lootes au nimel, et keegi nii ei toimi), kasutatakse raha kogumiseks tavapäraseid meetodeid.
wilson, derek 2015, 128

tšehhovi kannatustest

lisaks sellele, et tšehhovil oli väga raske lapsepõlv, ei olnud tal ka nooruspõlv sugugi kerge. lapsena peksis tšehhovi isa kõiki oma lapsi ja oma naist, sundis lapsi vürtspoes töötama aga ise jättis poe kütmata, lapsed püüdsid samal ajal külmas poes koolitükke teha, sundis lapsi herneste peal põlvitades palveid lugema ning kirikukooris laulma.
aga kui noor tšehhov oli juba mõned jutustused kirjutanud, siis avaldas ta oma kuludega oma esimese raamatu. raamatu nimi oli melpomene jutustused. aga jutustused on vene keeles skazki. seega muinasjutud ja need raamatud pandi poodides lasteraamatute riiulile, kust mitte keegi neid ei ostnud.
ühel hetkel kirjutas ta ka näidendi "ivanov". esietendus toimus novembris 1887. tšehhovi perekond oli surutud looži aga tšehhov ise istus kulisside taga lava lähedal nišis. sealt vaatas ta, kuidas näitlejad enne etenduse algust rambipalavikus edasitagasi kõndides vaheldumisi sülitasid ja risti ette lõid. esimene vaatus kulges normaalselt, ehkki näitleja kisselevskil oli halb komme mäluaukude täitmiseks improviseerida. kolmanda vaatuse lõpus hakkas publik aplodeerima ja autorit väja nõudma. tšehhov juba mõtles, et teda saadab edu. aga oh häda. peale kolmandat vaatust hakkasid näitlejad lava taga napsutama ja läksid neljandaks vaatuseks purjus peaga lavale. nad hakkasid laval veiderdama. näitlejad pidid ette mängima enesetapu aga pudrutasid, liialdasid, grimassitasid ja publik hakkas vilistama. politsei sekkus ja ajas mõned rahurikkujad saalist välja. kaks korda mängiti seda etendust veel. rohkem ei mängitud.
ja eks tšehhov kannatas terve elu kopsuhaiguse käes ja suri lõpuks ära. ta suri saksamaal ja toodi siis kirstus moskvasse. kui rahvas teda moskva raudteejaamas ootas ning rong kirstuga kohale jõudis, siis vaguni külje peale oli kiri "austrite vedu".

zarah leanderi kirjavahetus

fännid kirjutasid zrah leanderile muidugi palju kirju. üks kirjutas nii:
"väga austatud härra leander! mul on kõik teie suurepärased grammofoniplaadid. palun saatke mulle oma autogramm. kirjale on vastamiseks lisatud margistatud ümbrik"

dostojevski kirjad naisele

hamburgist:

eile oli mul kole vastik päev. kaotasin liiga palju. närvid on läbi ja ma väsin ära.
armas anja, mu sõber, mu naine, anna mulle andeks, ära nimeta mind lurjuseks! ma olen kurjategija, ma mängisin kõik maha, mis sa mulle saatsid, kõik, viimase kreutserini

wiesbadenist:

mu kõige kallim, mu igavene sõber, mu taevaingel, sa saad muidugi aru - ma mängisin kõik maha, kõik 30 taalrit, mis sa mulle saatsid.

saxon-les-bainsist:

ma pantisin sõrmuse ja talvepalitu ja mängisin kõik maha. sõrmuse ja palitu eest tuleb maksta 50 franki ja ma ostan nad välja (küll näed, mis moel).
mu sõber, ära kurvasta, et ma olen sind laostanud, ära piinle meie tuleviku pärast. ma teen kõik, kõik heaks!
mu sõber, ma palun ogarjovilt 15. detsembrini 300 franki. esiteks ei ole ema herzen, ja teiseks, kuigi see on mulle lausa piinavalt valus ja raske - me ei seo end siiski moraalselt. ma ütlen seda talle laenamisel, ütlen õilsal viisil. siis maksame ogarjovi käest laenatud 300 frangist ära: palitu ja sõrmuse - 50 franki, sinu kleidid - 80 franki, briljandid - 150 franki. kokku 280 franki. järele ei jää suurt midagi aga see-eest jäävad asjad alles.

praha proletariaadi töömoraalist

teatavasti palus tšehhi eksiilvalitsus liitlastel mitte pommitada prahat. et ilusad majad ja et pärast liiga palju ehitamist. liitlased ei pommitanudki. hitler teadis sead ja rajas prahasse oma vabrikud. eks ju see praha oli vana austria-ungari tööstuslik süda. ja tšehhid siis töötasid seal hitleri vabrikutes. eks hitler oli sõda kaotamas aga palka maksti siiski korrektselt. ja nii juhtuski, et kuna mai alguses 1945 saada oli veel aprilli palk, siis töötasid töölised ilusasti mai esimestel päevadel ja ehitasid hitlerile relvasid. kuigi hitlerit enam ei olnud. aga niipea, kui palga kätte said, siis liitusid ülestõusnutega ja hakkasid korraldama tšehhi põrgut.

prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted

roger chartier kirjutas raamatu sellest. muuhulgas osutab ta raamatute leviku protsessile. enne revolutsiooni levisid raamatud ja loeti raamatuid järjest tõusvas joones. kuigi valitsus üritas tsenseerida. korraldati ühislugemisi ja asutati uusi raamatukogusid. pariisis oli koguni selline nõudlus raamatute järele, et raamat rebiti kolmeks tükiks ja neid laenutati paari tunni kaupa välja, et rahuldada lugejate nõudlust.

veel petserimaa integreerimisest

aga kui siis eesti valitsus üritas petserimaa venelastele ja setudele haridust pakkuda, siis taheti muidugi ka riigikeelt õpetada. see aga tekitas kohalikes kahtlusi ja umbusaldust. nii näiteks kirjutasid mõned saatse lapsevanemad haridusministeeriumile kaebekirja, et las valitsus lõpetab nende lastele saksa keele õpetamise ja olgu kõik õppetöö vene keeles.

riigivanema ristipojad

kuna petserimaal vohasid korraga nii suurvene monarhistlikud meeleolud kui ka kommunistlikud ning igasugune riigitruudus puudus täiesti, siis otsustas päts petserimaa venelasi ümber asustada. kuna peipsi ääres oli vene kaluritel nigel elu, siis otsustati tuua 1929. aastal sealt inimesi matsalu kanti, sest seal saab ju ka kala püüda. riik ehitas neile kiiruga majad ja eraldas krundid. kokku eraldati 17 krunti. pered aga olid suured. kuna oli kiire, siis olid majad kehva kvaliteediga ja lasid vett läbi ja sooja ei pidanud. kuna oli maikuu, siis pndi küll kartul maha ja saaki ei saadud. kuna oli maikuu, siis oli ka püügihooaeg läbi. seal matsalu lahes pidi nii olema, et kevadel tulevad kalad kudema ja siis on räigelt kala. pärast aga ei ole trve aastaläbi mitte midagi. riik andis küll majad ja raha aga paadid ja võrgud pidid petserimaa kalurid ise muretsema. igatahes oli sügiseks nii, et majad mädanesid ja olid lutikaid täis, kartulisaaki ei saadud, sissetulekut ei olnud, lastel polnud kusagil koolis käia ja kalasaaki ka ei saadud. nii juhtuski, et pooled nendest peredest läksid lõpuks tagasi petserimaale. kui valitsuselt aru päriti, siis valitsus vastas, et need inimesed ei olnudki ümberasujad, vaid olid lihtsalt tulnud tutvuma oludega.
need, kes talveks alles jäid, saatsid oma delegatsiooni tallinnasse valitsuselt abi paluma. mindi jalgsi ja minek võttis aega kaks päeva. valitsus pakkus neile abiks täiendavat laenu ja andis võimaluse oma mädanevad talud välja osta.
aga juba 1931. aastal avati vene-eesti segakool. ja need petserimaa venelased, kes alles olid, jäidki sinna elama ja integreerusid.

seltsielu petserimaal

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses seltsielu petserimaal eriti ei edenenud. kuna koole ei olnud eriti, siis polnud kirjaoskust. kirjaoskust üritati juurutada nii, et enne papp paari ei pannud, kui noorpaaril kirjatähed selged. suure vaevaga saadi räpinas käima üks laulukoor. karskusseltse tekkis küll, aga selgus, et seal olid liikmed rohkem jooma peal väljas. petseris oli siiski ka üks hoi-laenu ühistu. püüti ka ajalehte käima panna aga see jõudis ilmuda ainult 19 numbrit ja siis pandi see kinni. kuna sinnakanti oli ümber asunud palju eestlasi ja lätlasi, siis üritati luterlikke kirikuid rajada. ühe kiriku ehitamiseks koguti raha aga ehituseni ei jõutud. teine luterlik kirik ehitati laura külla, see aga põles 1916. aastal maha. ainuke ühistegevus, mis hästi arenes, oli vabatahtlik tuletõrje. selliseid tuletõrjeühinguid oli kokku 15.

haridusministri kõne riigikogus

1922. aastal oli pätsi valitsuses haridusministriks heinrich bauer. teemana oli üleval, et kas riik peaks kirjanikke rahaliselt toetama. heinrich bauer kuulutas, et eestis ei ole riiklikku toetust väärivaid kirjanikke, on vaid lendavad sead.

kuidas alle ja vabbe peksa said

1919. aasta nomvembris kutsuti soome tantsijanna maggie gripenberg vanemuisesse esinema. boheemlastele ei mahtunud see hinge.sest et see ei olnud piisavalt kõrge kunst vaid pigem mingi varietee. nad läksid vanemuisesse mädamunadega tantsijannat pilduma. pildusidki. ja said siis eüs-laste ja ohvitseride käest peksa.

aeropostale, air france eelkäija

teatavasti väljus prantsusmaa esimesest ilmasõjast kõige suurema lennukite hulgaga. vist oli neid 1200. kusjuures alguses teised riigid eriti ei panustanudki lennundusse. sakslased investeerisid oma tsepeliini sisse jne. nii et prantsusmaa oli juhtiv lennundusmaa.
need lennukid olid muidugi puust propelleritega ja riidest tiibadega ja lagunesid iga 5000 miili järel. korraga sai nendega sõita ainult 200 miili. sellegipoolest loodi firma aeropostale, kes hakkas postiliine teenindama nende lennukitega. selleks oli vaja marsruute luua koos vajalike toetusbaasidega. kui päris alguses sooviti luua toulouse-barcelona-alicante lennuliin, siis telliti hispaanlastelt alicante lähedale 600-meetrine lennurada. hispaanlased aga tõlgendasid, et vaja on luua 600-ruutmeetrine lennurada. ja nii sõidetigi üks esimesi lennukeid puruks.
oli täiesti tavaline, et lennukid kukkusid alla ning piloodid parandasid oma allakukkunud lennukeid ja lendasid edasi. sama tavaline oli, et lennukid kukkusid alla ja piloodid tulid jala lennukivraki juurest tulema. mitukümmend pilooti sai ka surma. surmajuhtumite puhuks oli olemas ka elukindlustus aga perele maksti hüvitis välja ainult siis, kui surnukeha on leitud. seega oli asustamata piirkonnas allakukkunud piloodil põhiline eesmärk teha kasvõi nii, et tema surnukeha leitaks. maksimaalselt tampis üks piloot andides inimasustuseni seitse päeva. saint-exupery, kes oli ka piloot, kukkus liibüa kõrbes alla ja tampis jalgsi läbi kõrbe neli päeva.
no ja, kui seesama saint-exupery, kes oli sel ajal juba ka kuulus kirjanik, alla kukkus ja kaduma jäi, siis tõmmati ajakirjanduses hädakisa üles. ja kui ta elusana välja ilmus, siis oli suur rõõmukisa. kui saint-exupery siis aleksandrias koos kohalike prantslastega oma ellujäämist tähistas, siis jäi ta kõrtsis täitsa purju. üks prantslane palus temalt autogrammi. saint-exupery püüdis kõigepealt raamatu kaane peale inimest joonistada aga see ei tulnud tal välja. siis kirjutas ta pühenduse: "andeks, et ma olen nii purjus, et ei suuda korralikku pühendust välja mõelda. aga ausõna, kui ma kõrbes olin, siis käitusin korralikult".

käisin niisiis keskraamatukogus

niisiis käisin keskraamatukogus. ma tavaliselt seal ei käi. läksin kolmandale korrusele ja kohtusin teenindajaga. saalis oli veel 4-5 inimest. teenindaja küsis, et kas ma otsin mõnda konkreetset raamatut. ma vastasin kõlava ja selge häälega, et jah, otsin küll, et ma otsin edgar savisaare raamatut nimega "majanduspoliitika".

autorist

kogumiku autor saamuel pliuhkam on majanduse teoreetilise ja praktilise poolega kokku puutunud aastaid ning on tulenevalt sellest omandanud ulatuslikud kogemused ja teadmised nii eesti majanduse spetsiifikast kui ka toimimise põhimõtetest. saamuel pliuhkam on olnud eesti majanduses tegev kõigil meie majandussüsteemi kujunemise võtmeperioodidel.
saamuel pliuhkam on selles mõttes täiel määral unikaalse majanduskogemuse ja teadmiste kandja, sest ta on olnud tipptasemel tegev kõigil meie tänapäeva majanduse saatust määravatel võtmeperioodidel, olnud hõivatud nii majanduse teoreetilisel arengustrateegilisel kavandamisel, praktiliste majandusstrateegiate elluviimisel kui ka majanduspoliitilisel kujundamisel. lisaks sellele on saamuel pliuhkam majanduse toimimisega kokkupuutunud ka kõige otsesemal ettevõtluse tasandil.
pliuhkami majandusteadmiste ja - kogemuste talletamine käesoleva majanduspoliitilise kogumiku väljaandmise näol on suur väärtus ning võimalus kõigile, kes on otsesetl või kaudselt huvitatud praeguse eesti majanduse tervikpildist, võimalustest ja ohtudest ning potentsiaalsetest tulevikustrateegiatest.
saamuel pliuhkam on oma avaldatud artiklites sageli ühel või teisel viisil pööranud tähelepanu asjaolule, et eesti peab suutma rahvusvahelisel turul pakkuda ja turustada teadmistel põhinevaid suure lisandväärtusega tooteid ja teenuseid.
saamuel pliuhkam on astunud temale omaselt julgeid ja edasiviivaid samme, mille sisu ei ole alati esimesel hetkel kõigile mõistetav, kuid aeg on tõestanud valitud kursi õigsust. saamuel pliuhkam on saanud sellisel viisil julgeid ja tulemuslikke samme astuda ainult seetõttu, et temas on koondunud unikaalsete isikuomaduste kogum juhioskustest, teoreetilistest teadmistest ja praktilisest kogemusest.
käesolevat kogumikku tuleb vaadelda kui tema seniste publikatsioonide, uurimuste ja majanduspraktilise poliitikutegevuse jätku. nii kogumikus avaldatud artiklid kui ka lisatud analüüsid ja kommentaarid sisaldavad pikaajalise majanduspoliitiku elukogenud tarkust ja süvateadmisi teoreetilistest protsessidest.
eesti majanduse kui terviku seisukohast on oluline kasutada maksimaalselt saamuel pliuhkami kogemust, mis suudab anda arengutõuke tervele riigile makromajanduslikul tasandil ja samas ka ehitada konkurentsivõimelisi majandusüksusi ettevõtlustasandil.
/// aitäh armas lugeja sissejuhatuse lugemise eest. see on tegelikult jaan õmbluse eessõna edgar savisaare raamatule "majanduspoliitika", kus ta eksikombel omistab need omadused ühele teisele tagasihoidlikule isikule.

tulin keskraamatukogu uksest välja

käisin tallinna keskraamatukogus laenutamas edgar savisaare raamatut "majanduspoliitika".
kui tulin raamat näpus uksest välja, peatas tänaval mind luuletaja tõnis luik. küsis, et kas ma olen luulehuviline. mul oli edgar savisaare raamatkaenla all ja ma ei saanud seda salata. ütlesin, et olen küll.
ta pakkus, et loeb mulle oma luuletusi ette. ma nõustisin.
jalutasime siis koos mööda estonia puiesteed, mina kõndisin vaikides ja tema luges oma luuletusi.
nagu ta ise ütles, oli üks luuletus filosoofilisem ja teine rääkis armastusest. tal oli just tulnud ka üks luulekogu välja, milles esimene pool olig filosoofiliste luuletustega ning teine pool armastusest ühe konkreetse tütarlapse peale mõeldes.
pärast armastuseteemalist luuletust, küsis, et mida mina armastusest arvan.
ma vastasin, et eks see taandub ikka baasinstinktidele ja evolutsioonile.
olime jõudnud estonia teatri ette ja läksime lahku.

seitse kirikutorni

keegi on kunagi lahti päästnud ukrainas väite, et tallinna kõige olulisem koht on üks koht raekoja platsil, kust näeb korraga seitset kirikutorni. ukrainlased tulevad siia ja muud näha ei tahagi.

neoliitiline paradoks

kuulus teksapükste looja claude levi-strauss selgitab seda vahekorda, kuidas inimkond on praeguseks jõudnud teadusajastusse ja kuidas ta seda kiviajal väidetavalt üldse ei olnud.
näiteks prooviti uurida, et kuidas siis see esimese vase juhuslik leiutamine aset leidis. visati vasemaak lõkkesse, lasti lõkkel ära kustuda - mitte midagi ei juhtunud. visati lõkkesse, võeti kuumast peast välja - ikka ei juhtunud mitte midagi. pärast rohkeid katsetusi saadi kõige vasesarnasem materjal nii, et hõõruti malahhit peeneks pulbriks ning kuumutati intensiivselt kummuli potiga kaetud savianumas.

brežnevi otsijaht

"kuulge, kas te teate, mis on otsijaht?" küsis brežnev pärast seda, kui oli kuulanud ühte kõnedest, mille filosoofiadoktor aleksander jevgenevitš bovin oli tema jaoks koostanud.
"ebamääraselt" vastas bovin.
"teeme siis nii" pakkus brežnev, "mina räägin teile otsijahist ja siis selgitate teie mulle, mida tähendab sõna konfrontatsija. oleme kokku leppinud?"
bovin nõustus.

ja siis veel üks küsimus jerome kaganilt

et mis oleks, kui üks bioloog leiutaks võrrandi, mille kohaselt rahvuse summaarne tervis oleks funktsioon, mille saab välja arvutada tavapäraste haiguste vastu vaktsineeritud ja klooriga töödeldud joogivett tarbiva elanikkonna osakaalu, tervishoiule tehtud kogukulutuste ja suure proteiinisisaldusega toiduainete ostmiseks kuluva sissetulekuosa põhjal.

veel üks hästi tore tsitaat jerome kaganilt

jerome kagan ütleb, et humanitaarteadlaste staatus on viimase 50 aastaga alla käinud. ta loeb eelkõige humanitaarteadlasteks ajaloolasi, filosoofe ja kirjandusteadlasi, sest need töötavad enamasti üksinda, ei sõltu riiklikest uurimistoetustest ning nende tõendumaterjali allikaks on enamasti semantilised tekstid.
ning siis kirjutab ta ühel hetkel:
"günekoloogiat ei peeta pervertide erialaks, sest see nõuab pikaajalist koolitust ja selle harrastajatel on enamasti heasoovlikud eesmärgid."

jerome kagan põhjamaadest

asi sai alguse muidugi legendaarsest charles percy snow raamatust "kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon", mis käsitles loodus ja humanitaarteaduste vahekorda aastal 1959.
jerome kagan kirjutas 2009. aastal vastuseks raamatu "kolm kultuuri. loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil".
ühes kohas seletab jerome kagan, et osad sotsiaalteadlased kipuvad kahtlema kultuuri loomulikkuses ja oletavad, et kõik inimesega seotud nähtused toetuvad kokkuvõttes indiviidi aju materiaalsetele struktuuridele ja protsessidele. et paljude indiviidide keskmistatud ajuprofiil ei kirjelda ühegi konkreetse indiviidi seisundit ja tundub seetõttu leiutatuna.
ja siis sel teemal edasi arutades ütleb ta järgmist:
"väärtused, mida vanemad oma lastele edasi anda soovivad, erinevad isegi kolmes põhja-euroopa riigis, mis kõik on protestantlikud ent mille ajalugu on erinev. rootsi emade sõnul tahavad nad, et nende lastest saaksid õnnelikud, eneseteostused edukad täiskasvanud, kes oleksid usaldusväärsed ja loovad ega hooliks liialt materiaalsest edukusest või tööeetika austamisest. soome ja eesti emad seevastu peavad esmaseks väärtuseks valisolekut kõvasti tööd teha ja tahavad, et nende lastest saaksid täiskasvanud, kellest ühiskond peab lugu"

kohtumised naabriga

1.
- ou, sa kust see küüslaugu hais tuleb? keegi on küüslauku söönud?
- ee, jah ma sõin porgandisalatit, seal oli küüslauk sees.
- pole hullu, pole hullu, see on okei. ma niisama.

2.
- mis sa hakkasid bakenbarde kasvatama või? need on kõige jäledamad asja üldse!
- ei ole ma hakanud bakenbarde kasvatama. see on mingi ajutine nähtus.
 - aa, ei ole hullu, ma teen nalja. kuigi bakenbardid on tõesti rõvedad.

3.
- kuule, mis kombinatsioon see on? see pintsak ei sobi ju üldse särgiga kokku.
- ei sobi või? mu naine ütles, et sobib.
- no ma niisama, see on okei, võibolla sobib kah.

4.
- täitsa annab inimese mõõdu välja aga sul on kaela peal karvad ajamata.
- öh?
- ei ma niisama, see on okei, see on okei. ma teen nalja.

roosiistutaja ajakiri

teatavasti avaldas rosenplänter ligi 20 aastat ajakirja beitröge zur genaueren kenntniss der estnischen sprache. kokku 121 numbrit ilmus seda ajakirja.
no tõepoolest, kui su ees on enamvähem uurimata asi ja sul on võimalus esimesena kirja panna kõik olulised asjad selle asja kohta, siis on see harukordne võimalus.
nii näiteks analüüsis üks kaasautor eesti rahvalaule:
"luuleannet ei olevat põrmugi leida. kunstist, mõõdust, ilust, kõlast mitte juttugi. vaid laulud olevat sisuta, mõtteta kõlksutused. tegijad seadnud neile viisiks ja taktiks sulgloomade ja lojuste häälitsemised, kellega talupojal rohkem kokkupuutumist olevat."

kaarma õpetaja johann holste

kaarma õpetaja johann holste ei olnud joodik. aga talumehed kurtsid, et neile kirikumehe asemel kaupmees preestriks pandud. 1521. aastal olnud ta kolm kuud kadunud, käinud preisimaal kaubareisil. seitse surnukeha seisnud matmata surnuaial ja haisenud nii kangesti, et keegi ei julgenud lähedale minna. ja kui ta üldse kunagi kedagi mattis, siis nõudnud endale lehma töötasuks. ning ükskord kui tema lehm ära uppunud, siis ta nõudnud, et talupojad talle hüvituseks uue lehma tooksid.

kolga-jaani õpetaja johannes laugius

karula rahval läks selles mõttes hästi, et ka näiteks kolga-jaani õpetaja johannes laugius purjutas koledal kombel. ja ajavahemikusaprill 1645 kuni märts 1646 ainult kaks korda jumalateenistust pidas. ülejäänud aja aga jauras mööda talusid. läks tallu, jõi talu tilgatumaks ja siis keeldus lahkumast. aga hullem veel - ta hakkas talurahvast peksma. lallaste tõnis tunnistas, et laugius tema lapsed nõnda ära ehmatanud, et need ahju peitnud, üks neist aga tulle kukkunud ja ennast tules ära põletanud. üks naine liisa kaebas, et laugius teda löönud ja nimelt nõnda, et temal ihu pääl 12 sinist ja pruuni kohta leitud. lääne jaak jutustab jälle, oma lugu: õpetaja löönud temale kirvega käevarre sisse, nagu veel näha ja puuhaluga andnud kuklasse, nõnda et ta veerand aasta otsa midagi pole saanud teha.

karula õpetaja johann hornung

vikipedia ütleb, et esimese põhjaeestikeelse uue testamendi pani kirja eberhard ja heinrich gutsleff 1715 aastal. aga villem reiman ütleb, et seda tegi johann hornung. pealegi ütleb seesama vikpedia, et heinrich gutsloff suri 1657. aastal.
ja tegelikult peakski rääkima nendest muudest asjadest, mida johann hornung tegi. nimelt oli ju põhjasõja ajal maa inimestest tühi. ka kirikuõpetajad panid kõik jooksu. ja siis juhtus, et igasugused suvalised tüübid võisid hakata kirikuõpetajateks ja elasid kiriku ruumides ja kasseerisid inimestelt kirikumaksu mitmeid aastaid järjest.
johann hornung oli muiduig ikka natuke haritud inimene, tõsi küll, ülikooli ta ei suutnud lõpetada, sest heebrea keele eksamit ta ära ei teinud. aga karula rahvale sobis ta küll. ja põhjasüja tingimustes käis ta ka otepääl, laatres, harglas, urvastes ja kus kõik veel jutlust pidamas.
lisandus veel see asjaolu, et ta oli enamus ajast purjus. kui ta karulas jutlust pidas, siis karula rahvale see sobis. aga kui ta esimest korda laatresse jutlust pidama läks, siis lõppes see konsistooriumi noomitusega. kuupäev oli 14.09.1706
"kuninglikule konsistooriumile on maavalitseja strömfeldt teatanud, mis kujul teie vägaauline põletatud viina ja kange joomaaja vangis olete ja et teie teile kätteustud püha õpetaja-ametit sel viisil pidavat häbistama, et sellest irvitamine, läilus ja ärakaotamise töö on tõusnud. kuidas teie alles 24. mail laatres pahulkäijaid ristitegemisega nii ülbelt ära saatnud. kui teie armulaua korda toimetanud, siis lasknud teie end käte alt ümber talutada, kusjuures mõnele armulaualeib kaks ja kolm korda pääle sunnitud, teised jälle päris ilma jäänud. teistest roppustest tahame nüüd vaikida. kuna niisugused teod kogudusele ja neile kõigile, kes seda kuulevad ja teada saavad, kõige suuremaks pahanduseks on, iseäranis ka evangeeliumi õpetaja-ametile teotuseks, siis ei ole meie mitte muud võinud, vaid peame, kui teatatud loo dõiged on, teie vägaaulist tõsiselt hoiatama ja manitsema, et teie purjutamise häbematast kõlvatusest kui ühest raskest surmapatust lahkute, selle vastu kainust ja karskust kangesti taga nõuate, jah igas tükis ennast laitmata üles peate, et teie oma vaese hinge hukatuse ja nii paljude ilmasüüta südamete pahanduse aegsasti kõrvale pöörate. vastikul korral, kui teie saadana köidikutest, millega tema teid sel viisil on sidunud, mitte ei taha kaineks saada: siis ärge pange seda mitte võõraks asjaks, kui teravamaid ja mõjuvamaid abinõusid tarvitusele võetakse, et niisugust kõlvatust kõige rõhuga maha suruda. mis teie peate tähele panema ja ennast kahju eest hoidma.