üldiselt on karl august hermannist justkui mingi rõõmulauliku kuvand kujunenud. tema laulud on kõik sellised naiivsed lõõritamised. tema isik ise ja tema elukäik on aga sügavalt traagiline. siinkohal lähemalt.
kui hermann veel noore poisina põltsamaal elas, siis tahtsid nad koolivendadega pasunakoori asutada. tellisid endale saksamaalt pasunad. nagu hermann ise kirjutab oma päevikus: "puhujad olid varsti käes, kelle seas ka mina üks olin. küll oli raske õppida, esimesel ja teisel nädalal oldi mokad üsna paistetanud ja katki. aga juba kolmandal ja neljandal nädalal läks asi paremini"
kui ükskord hermann vanas vanemuise majas poole ööni koos jannseni poegadega kooriharjutusi tegi ja majast välja tuli, siis tungisid purjus baltisaksa veterinaariaüliõpilased talle raudkangidega kallale. hermann hakkas karjuma, et tal löödi silm välja. kui nad arsti juurde jõudsid, siis arst siiski tuvastas, et tal oli silm alles. küll aga visati ta selle kakluse eest tartu ülikoolist välja.
kui hermann oli pruudi leidnud, siis ta otsustas, et teeb endale enne saksamaal kraadi (tartu ülikoolist oli ta ju välja visatud) ja siis võtab naise. berliinist kirjutas hermann oma naisele õhinal seiklustest berliini lõbumajades ning saatis talle raamatu, mis õpetas olema korralik koduperenaine ja abikaasa. olulisemad kohad selles raamatus oli hermann alla jooninud. näiteks joonis ta alla hoiatusele naistele oma iharust kunstlikult õhutada.
postimees oli teatavasti hermanni ja tema poolvenna omanduses kahasse. kui hermann 1896. aastal postimeest müüma hakkas, siis palus ta jaan tõnissonil kirjutada oma pakkumise hermanni naise nimele, sest ta ei tahtnud, et ta vend ei näeks ega kuuleks läbirääkimistest midagi.
postimehe müük ja venestamiskampaania hakkas hermanni majanduslikult ahistama. tartu ülikoolis sunniti näiteks eesti keelt õpetama vene keeles. kuna hermann oli eüs-i liige, siis tehti kokkulepe, et kõik eüs liikmed panevad end hermanni loengutele kirja. see kuigipalju siiski ei aidanud.
hermann üritas endale noores põlves edu toonud laule trükkida ladina, saksa ja prantuse keeles. ning võttis endale nimeks karl august hermann-estoff. pani hulga raha nende laulikute alla aga tagasi see raha ei tulnud.
seejärel otsustas ta kirjutada eesti kirjanduse antoloogia. uuema aja kirjameestest eraldas ta enda loomingule seal kõige rohkem ruumi, juhan liivi loomingule aga vaid viis rida.
seejärel kirjutas ta uurimuse "sumeri-akkadlased. uurimine vanast muinasajast". muuhulgas jõuab ta seal järgmise väiteni: "edasi minnes tabame ikka jälle imelise võõra kõmaga, kuid oma kõlaga nimesid kiilkirjades. nõnda on sumeri vägev kuningas ghas-gur-galla umbes 4300 aastat enne kristust sumeri rahva üle võimutsenud. ta nimi kõlab väga võõras, kuid on oma, sest ghas-gur-galla on üsna ilma vaevata "kase-kuru-kallas" ära seletada. kas juba tol hallil ajal kaske tunti? küsime tahtmata. vastama peame - miks mitte?"
kõik hermanni projektid kukkusid järjest läbi. viimases hädas üritas ta tegeleda kinnisvaraäriga. tema kaastööline aleksander treumann-heraklides tahtis rakverest tartusse kolida ja soovis tartus kinnisvara soetada. hermann lubas teda aidata ja võttis tartu krundi ettemaksu enda kätte. tehing jäi aga katki. kui treumann-heraklides oma raha hermannilt tagasi tahtis, siis selgus, et hermann oli selle rahaga maksnud mingeid oma muid võlgasid ja raha enam ei olnud. treumann-heraklidese elupäevad lõppesid tartus jaama tänava vaeste vanadekodus.
