Monday, June 10, 2019

marie sternfeldi veike tunnikell

marie sternfeld oli tartu ehitusmeistri wilhelm sternfeldi abikaasa, kaheksa lapse ema. wilhelm sternfeld ehitas näiteks senini alles olevad majad kastani 3 ja 5. ehitas ka oskar rütlile maja ja nende pere olevat olnud üldse eelmise sajandi alguses üks tartu rikkamaid. hiljem nad vaesusid ja abikaasa wilhelm pani oma naise hullumajja. aga see selleks.
igatahes kui nad elasid veel hästi seal kastani tänaval, siis ostsid nad 1905. aastal pommidega kella, mis igal täistunnil mängis mingit kellamängu. sealhulgas ka öösel. hiljem marie sternfeld kirjutab oma mälestustes, et see teda üldse ei seganud, vaid "et öösel tunnilöömise aegus ikka laulu oli kuulda, siis ärkasime ülesse ja saime tunda mitmed õnned meie majas".

Monday, June 3, 2019

põhimõttekindel tänavakunstnik

eks üldiselt on nii, et kui sa oled juba soliidses eas härrasmees, sul on naine ja lapsed, siis sa enam öösiti salaja, kapuutsiga dressipluus seljas, teiste inimeste seintele sodimas ei käi. selle elustiiliga kaasneb muidugi ka käkaskaela üle aedade kättemaksuhimuliste kinnisvaraomanike eest põgenemine ja vahel ka peksasaamine.
aga ma kuulsin ühte lugu, et üks selline põhimõttekindel tänavakunstnik on tallinnas olemas. ja ta on selline hardcore-mees, et ta ei joonista mitte ainult seinu vaid ka ronge. õigemini, et midagi alla rongide ta ei joonistagi. ja et kodus naine just armastabki meest selliste asjade pärast. rongide joonistamisega on see nüanss, et kui vahele jääd, siis võidakse ka vangi panna. ja pannaksegi. nii et see tüüp ongi reaalselt plate peal istunud.
eks naine saab mehe plate peal istumise ajal kodus majapidamise juhtimisega üksindagi hakkama. loomulikult saab, sest ta on sellega arvestanud. naisel aga suunurk samal ajal tõmbleb ülespoole ja rind paisub uhkusest, et küll mul on ikka äge põhimõttekindel mees.

Thursday, May 30, 2019

pärnu 1986

mul on kogu aeg tunne olnud, et 1986. aasta oli murranguline. et midagi kogu maailmakorralduses muutus sel aastal. et kuidagi mingi uus ajastu algas. midagi tektoonilist juhtus. miski ei olnud enam endine.
- slayer "reign in blood"
- iron maiden "somewhere in time"
- voivod "rrroooaaarrr"
- metallica "master of puppets"
- tšernobõli katastroof
- usa kosmoselaev challenger plahvatas
- halley komeet oli maale lähedal
- olof palme mõrv
- jne jne ja muidugi ka see, et pärnus kukkus sel aastal alla vene sõjaväelennuk
pärnu lennundust tuleb vist hakata lugema 1930. aastast, kui 24. septembril tuli saksa dirižaabel nimega krahv zeppelin pärnu kohale. oli tulnud uulu suunalt üle waldhofi, siis teinud tiiru kesklina kohal ja üle nikolai kiriku torni edasi tallinna poole sõitnud. pärnakad olid maa pealt rätikutega lehvitanud ja zeppelini pealt olla vastu lehvitatud. pärast pärnakad ajalehes kurtsid, et väga tore sündmus oli aga et kael jäi vaatamisest kangeks.
lennuvälja sai pärnu teatavasti nõksa hiljem, kusagil kolmekümnendate keskel. vanasti ei saanud ju lennukiga üle paarisaja kilomeetri korraga lennata ning pidi iga natukese aja tagant maha tulema tankima. nii näiteks pidi helsingist berliini lendav lennuk kogu aeg peatusi tegema. sh pärnus.
vene ajal oli loomulikult tegemist sõjaväe lennuväljaga. nõukaaegne pärnu elu tähendas seda, et iga natukese aja tagant oli kuulda lennukimüra. ma mäletan, et oli isegi julgeid linnakodanikke, kes selle vastu eraviisiliselt protesteerisid, kuna pärnu pidi olema siiski kuurortlinn. ja tõesti oli nii, et kui lennukid lendasid, siis aknaklaasid klirisesid.
nagu vene ajal tavaks oli muidugi sõjavägi eraldiseisev ja kontaktid kohalikega olid napid. ning samal ajal toimus tihe mitteametlik aga samas kasulik suhtlemine.
tatikate seas levisid jutud, et kui panna lennukibensiini (loomulikult seda, mida lendurid lennuväljalt varastasid) sapikasse, et sapikas näitab siis kõigile tagatulesid.
päris kindlasti aga näiteks ostis mu isa lennuväelastelt mingeid raudplaate, millega pidi saama rajada lennurada suvalisse kohta, mis vähegi tasane on. ta pani nad suvilas murule, et auto muru sisse ei vajuks. isal oli lendurite käest ostetud või pigem mõne kasuliku asja vastu vahetatud ka üks sinine lendurikurtka.
hiljuti kohtasin vinnitsas ühte ukraina lennuväepolkovnikut, kes rääkis, et nõukaajal käisid tema ja tema kamraadid hävitajatega vinnitsast pärnus, et osta oma lastele värvilisi joonistuslehti ja pliiatseid.
ma ei mäleta kuidas aga kuidagi vahendas keegi mulle tutvust lennuväelaste poegadega. nad elasid eraldi sõjaväelaste kortermajas, kuhu normaalses olukorras ükski kohalik jalga ei tõstnud. neid oli kolm tüüpi - üks paks poiss ja kaks tavalist. see oli täiesti meeliavardav kogemus, sest nad kuulasid metalit ja neil oli kodus sacrifice plaat.
no ja siis kukkus see punakotka lennuk alla. ta oli tiirutanud linna kohal, siis olid mootorid seisma jäänud ja suhtelises vaikuses liugles siis üle funkstiilis kuldse kodu rääma raba poole aga kukkus siiski tollase pärnu keki funkstiilis peakontori kõrval olnud aiamajadesse. olevat nii madalalt tulnud, et kuldse kodu katusel olnud telekaantennid olid pärast kõverad.
üks lugu räägib, et mingid tüübid olid kuldse kodu juures mätta peal õlut joonud (oli suvi) ja kirunud, et kukuks raisk alla. ning hetk hiljem vaadanud suu ammuli kuidas lennuk mütakaga maha prantsatas. plahvatust ja tulekahju ei olnud, oli ainult mütakas ja plartsatus. piloot oli katapulteerunud vahetult enne kukkumist ja sadanud ise mingi kuuri katusele. väidetavalt jalad murdnud. ja kui esimesed inimesed kohale saabusid, siis olevat seal kuuri katusel istunud ja suitsu teinud. mingi jutt räägib, et lennuk olla niimoodi maha prantsatanud, et ühe aiapidaja lampkasti sisu olla teise aiapidaja kasvuhoone ühtlase sitakihiga katnud.

skrjabin genfis

modernistlik helilooja aleksander skrjabin elas mõnda aega genfis. ta kippus end ühtelugu jumalaks pidama. selle tõestamiseks läks ta genfi järvele kõndima. oleks äärepealt ära uppunud aga õnneks kohalikud kalurid päästsid ta. kui ta keset järve seal kaluripaadis natuke toibus, siis tõusis ta paadis püsti ja hakkas kaluritele jutlust pidama.

Tuesday, May 28, 2019

koidula kiharast ja selgroolülist

arvestades seda, et pärnu on eesti ajakirjanduse häll ja tegelikult oli omamoodi juhus, et jannsen tegi esimese laulupeo tartus (ja mitte pärnus - sellisel juhul oleks laulu- ja mänguselts vanemuine asutatud pärnus ning eesti esimene laulupidu oleks toimunud karja tänava alguses praeguses vanas pargis). omamoodi hale on see, kuidas tartlased on oma emajõeäärse ära rikkunud sellega, et võtsid sajakroonise pealt täiskasvanud koidula lokkisjuukselise pea ning panid selle ühe jalaga lapse külge. see oleks justkui mingi püüd tõestada, et koidulal, ta lapsepõlvel ja aiaäärsel tänaval oleks midagi tartuga pistmist. nii suurt ebakindlust ja magedat enesetõestamise katset ei oleks tartult oodanud.
ok, tagasi pärnu juurde - silmas pidades ka seda, et pärnu oli 19. sajandil igas mõttes vaimuelu keskus, ja et ilma jannseni ja koidulata oleks eestlase identiteedist pooled asjad puudu. siis tuleb minu pärnu raamatusse kirja panna ka peatükk koidula kiharatest ja selgroolülist.
teatavasti maeti koidula peterburi oma abikaasa kõrvale 1886. aastal.
1940. aastal oli kaarel ird selle haua peterburi saksa surnuaialt leidnud aga siis tuli sõda ja blokaadi ajal pommitati pool linna koos surnuaedadega vaibaks.
henno sepp oli 1945-46 peterburis tööpataljonis ning sattus lugema ajakirja sõjasarv, kus meenutati, et koidula on maetud peterburi. kuna see saksa luteriusu surnuaed oli sealsamas, siis hakkasid nad kamraadidega surnuaeda läbi kammima. nagu ta ise ütles, oli surnuaed justkui buldooseriga laiali lükatud. väidetavalt otsisid nad seda hauda kahesajakesi. ning siis puhkama istudes nägi henno sepp hauakivi, millel oli kiri "dr michelson".
lahtikaevamiseks tuli kohale eestist suur delegatsioon - juhan smuul, debora vaarandi, evald okas, mart raud jne. kohal oli ka kolm arsti. henno sepp usub end mäletavat, et lahtikaevamisel näppas üks arst koidula sõrmest sõrmuse endale.
kuna lahtikaevamist alustati kuue paiku õhtul, siis valmis jõuti alles kell kaks öösel. lepiti kokku, et hommikul tullakse tagasi ja aetakse haud kinni. kui henno sepp hommikul tagasi jõudis, siis oli haud juba kinni aetud. küll aga leidis ta sealt kirstu kõrvalt maast koidula selgroolüli. henno sepp võttis selle endaga kaasa.
koidula ümbermatmine ja eestissetoomine oli tõeline suursündmus. terve estonia esine oli rahvast täis. terve eesti rääkis sellest.
samal ajal oli lagle pareki ema elsbet parek saanud pärnus koidula muuseumi juhatajaks. muuseum ise oli asutatud just aasta tagasi ning igasugu eksponaate oli hädasti vaja. olgu öeldud, et see koidula kodumaja ehk siis koolimaja, kus jannsen õpetaja oli olnud, pääses napilt sõja lõpus 1944. aasta ülejõe põlengust (enn säde kirjutab sellest oma raamatus "kadri katariina" täpsemalt).
nii et koidula muuseum oli värske ja võitles endale välja kohta päikese all. elsbet pareki mälestusteraamatus on see täpsemalt kirjas aga igal juhul tekkis tal kas omal algatusel või kellegi teise õhutamisel kindel plaan minna tallinna koidula ümbermatmise tseremooniale ning lõigata muuseumi jaoks üks kihar koidula juustest. ning mul on nüüd jälle see koht raamatust ununenud, et kas tal see õnnestu või mitte. kui ma aga ise mõned aastad tagasi koidula muuseumis käisin ja küsisin seda kiharat näha, siis vaatas muuseumitädi mind kui poolemeelset. nii et kiharaga võis minna nii aga ka naa.
küll aga tuli henno sepp lõpuks siberist tagasi ja tal oli endiselt koidula selgroolüli alles. ta pakkis selle paberi sisse ja viis pärnu muuseumisse omar volmeri kätte. omar volmer ei osanud sellega tükk aega midagi peale hakata ja mattis siis lõpuks muuseumi hoovi.
olgu nüüd täpsustatud, et muuseum asus siis aia tn 4 (kui nii võtta, siis endise endla teatri kõrval kohe). 2018. aastal hakati vana muuseumi maja peale ehitama ärimaja ning esimesele korrusele pidi tehtama iiri pubi.

Monday, May 27, 2019

lev tolstoi pildi pihta sülitamisest

vajalikke fakte mälumängijatele: 1910. aasta talvel korraldas populaarne pühamees iliodor (kodanikunimega sergei trufanov) oma asutatud kirikus tsaritsõnis (vahepealne stalingrad, nüüdne volgograd) jumalateenistuse, mille osa oli lev tolstoi pildi pihta sülitamine.

ernst tolleri baieri nõukogude vabariik

6. aprillil 1919 kuulutasid baieri kommnistid eesotsas näitekirjaniku ning IMS veterani ernst tolleriga välja baieri nõukogude vabariigi. vabariik jõudis kesta kuus päeva aga nende päevade jooksul jõuti teha palju:
- ernst tolleri valitsus andis käsu baieri punaarmeele julmalt maha suruda kõik kontrrevolutsiooniline tegevus. baieri punaarmeed aga ei olnud olemas.
- valitsus kuulutas sõja würtembergile ja šveitsile, sest need keeldusid laenutamast baieri valitsusele 60 autot
- valitsus saatis telegrammi nii leninile kui ka paavstile, et eelmine baieri minister-president hoffmann on põgenenud bambergi ning kaasa võtnud ministeeriumi kempsu võtme
- valitsus teatas, et müncheni ülikool on nüüdsest peale avatud kõigile õppuritele, välja arvatud neile, kes tahavad õppida ajalugu. sest ajalugu on kodanlik õppeaine ja oht tsivilisatsioonile
- ühtlasi kuulutati välja, et raha on nüüdsest kõigile tasuta
- ametisse jõuti panna ka üks endine kelner kaitseministriks, endine murdvaras politseipresidendiks nign transpordiministriks mees, kes oli natuke töötanud raudteeliiprite hooldajana