Sunday, April 16, 2017

eul presidendi kõne eesti iluuisutamise 100. aastapäeva vastuvõtul

Head sõbrad,
Nii iluuisutajad, kus me sajandat juubelit tähistame, nii ka kiiruisutamises samamoodi. Ma täna vaatasin seal Tondirabas Ants Antsoni mälestuseks rajatud .... rajatud .... büsti. nii.
Ja ma usun niimoodi, kui me hoiame nüüd pöialt, et see järgmine põlvkond sellel alal teeb samasugust imet, nagu on teinud saja aasta jooksul nende eelkäijad, siis ma usun, et saja aasta pärast võib meil juba olla Eesti, Eestist pärit maailmameister. Ja ma usun, et saja aasta pärast me oleme nii kaugel, et me oleme Euroopa võistlusi siin pidanud aga ma usun, et tulevikus me kunagi räägime ka maailmameistrivõistlustest või olümpiamängudest. Või mida iganes.
Siin Eestis ega tuleb uskuda, tuleb pöialt hoida. Tuleb pöialt hoida kõigile, kes on siin saalis ja kes on siin väljaspool saali. Ma usun, et te kõik tahate kõvad mehed ja naised olla. Ja ma usun, et see läheb ka õnneks.
Head sajandat sünnipäeva. Olge vahvad edasi. Ja nagu ma ülesin, et hoiame pöialt kõigile, kel uisud all. Aitäh.

Sunday, April 2, 2017

tung vürtsisaartele

eks vürtsid olid kogu aeg euroopas hinnas. vastavalt merendusalaste teadmiste kasvule püüdsid eurooplased järjest rohkem tuua vürtse otse, et vältida igasugu hindudest, araablastest ja türklastest vahendajaid. ringi liikusid uskumatud kuulujutud saartest, kus kasvab ainult muskaat ja et see muskaat annab igavese elu ja mida kõike veel. ja kuna maakera olemuse kohta oli palju teooriaid, siis püüti näiteks minna otse üle põhjapooluse indiasse, sest nii on otsem. või et kuna maakera põhja- ja lõunapoolus pidid ju olema teineteise peegelpildid, siis eeldati, et ka põhjas on hea lootuse neem, kust saab ümber purjetada ja siis sealtkaudu indiasse. need kes põhjapoole läksid, need said muidugi kõik surma. need, kes ümber aafrika läksid, nendest jäi iga kolmas ellu. tihti tuli tuulevaikuses kuude kaupa loksuda, meremehed põdesid düsenteeriat, skorbuuti, tüüfust ja mida kõike. iga retke kavandamise puhul tuli hullult vaeva näha, et investorid uskuma jääksid. ning kuna asi oli ohtlik, siis nii mõnigi retk sai sponsoritelt raha kätte ja otsustati selle rahaga hoopis teha kusagil palmisaarel omaenda väike kuningriik.
ja üks nendest retkedest anti siis kellegi william keelingi juhtimise alla. retk algas 1. aprillili 1607. tavaliselt oli igal retkel kolm laeva. nii ka sel juhul. keeling ei olnud suurem asi meremees. peagi tüdines ta logiraamatu täitmisest ja kirjutas sinna lihtsalt üldistavalt, et neil on mingid hädad, mida ta ei viitsi enam kirjeldada, sest need on tüüpilised meresõiduga kaasnevad hädad. lisaks avastati, et ta oli salaja oma naise kaasa toonud. kuna meremeeste seadused olid kapteni seadustest ülemad, siis saadeti naine tagasi inglismaale. william keelingu teine suur kirg oli shakespeare. tal olid shakespeare näidendid kaasas ja ta sundis meremehi tekste põhe õppima, näitlema ja kostüüme õmblema. kui nad sierra leonesse jõudsid kolme kuu pärast, siis oli neil hamlet esitlusküps. kui hamlet oli ära esitatud, siis hakkasid nad õppima richard II. selle esietendus toimus septembris. tema märkmetest selgub, et ta sundis meremehi tegema veel kolm või neli näidendit.
nagu keeling ise seletas, siis näitlemine "hoiab mehi eemal logelemisest ja keelatud mängudest või magamisest".
keeling jäi sellel retkel ellu ja tal õnnestus isegi üks laev vürtse täis panna ja see inglismaale tuua. samas avastas ta, et ta on muskaatpähkli tolmule allergiline ja tal silmad jooksid vett terve tagasitee.

Wednesday, March 8, 2017

tutvusin sauliusega

käisin kaunases uisutamas ja tutvusin muuhulgas ühe tüübiga, kelle nimi oli saulius. ta osales ka võistlustel. kui ma olin oma kava ära esitanud, siis ta ütles mulle: "you are one weird old man!"
https://www.youtube.com/watch?v=phaNyh_LvE8

Monday, February 27, 2017

nemtsovi sild

niinimetatud moskvoretski ehk nemtsovi sillale paigaldati improviseeritud monument ja tuuakse pidevalt lilli, pärgi ja küünlaid. munitsipaalametnikud koristavad kõik selle silmapilkselt ära. argument on, et see ohustab sillal turvalisust.

Saturday, February 25, 2017

rakvere lgbt kinofestival

mulle tegelikult see rakvere lgbt kinofestival ikka väga meeldib aga need kuupäevad on ikka väga valed. ja rail balticu vastu ma ka ei ole aga sellisel kujul olen ikka selle vastu küll. sisekaitseakadeemia narva kolimise vastu ma ka ei ole aga mingil hetkeks äraunustatud põhjusel olen selle vastu. haldusreformi poolt olen ma ka aga et see haldusreform ei tohiks olla vallapiiride ümberjoonistamine. kooseluseaduse vastu ma ei ole aga ma leian, et see on meie jaoks praegusel hetkel liiga äkiline areng. pagulaste vastu ma ka ei ole ja rassist ma ei ole aga nad ikka selgelt ohustavad meie keelt ja kultuuri.

peatükke resistance kuulsusrikkast ajaloost

kui sakslased prantsusmaale sisse tungisid ja pariisi jõudsid, siis pages prantsuse valitsus bordeaux'sse. ning küsimus oli valitsuse edasises taandumises ja võimalikus evakueerimises põhja-aafrikasse. selleks läks värske sõjaminister de gaulle londonisse, et inglastelt logistilist abi paluda. inglased aga olid murelikud, et kui prantsuse laevastik sakslaste kätte jääb, siis on inglased merel olulises vähemuses ja kõikidest ühendusteedest ära lõigatud. de gaulle sai ka sellest aru. ainult et kui laevastikule lihtsalt käsk anda, et pagegu inglismaale, siis on see probleemne käsk. ühelt poolt tähendab see saksa invasioonile allaandmist ja teisalt oleks see reeturlik. seega otsis de gaulle koos briti valitsusega lahendusi ja nad jõudsid järeldusele, et lahenduseks on prantsuse-briti liitriik. sest siis poleks vahet, kus prantsuse laevastik parasjagu asub. ja see oleks ka viis hoida prantsusmaad jätkuvalt sõjas. sellel riigil oleks ühine põhiseadus, ühine parlament, üks valitsus ja kodanikkond. peaministriks pidi saama prantsuse tollane peaminister reynaud ja sõjakabineti juhiks pidi saama de gaulle. sellele plaanile püüdis siis de gaulle prantsusmaalt telefoni teel nõusolekut saada. pärast mitut korda prantsusmaaga telefoniühenduse pidamist ja prantsuse valitsuse nõusolekut oodates said pehmod siiski prantsuse valitsuses enamuse ja otsustasid hoopis sakslastele alla anda. peaminister reynaud astus tagasi. siis meenus churchillile, et kuningas george VI ei teadnud sellest plaanist midagi.

no ja kui prantsusmaa andis alla, siis jäi de gaulle inglismaale ja pidas plaani, et mida edasi teha. otsustas paluda bbc raadiost kõne pidamiseks eetriaega. pärast kauplemist talle seda lubatigi. de gaulle ilmus bbc stuudiosse mundris ja läikivate säärsaabastega. tema kõne puudutas vastupanu printsiipide sõnastamist, mis sai kuulsaks kui appel de 18 june. ainult et kui ta oma neljaminutilise kõne lõppu jõudis, siis lubas ta bbc töötajate suureks hämmastuseks, et järgmisel õhtul samal ajal on ta jälle eetris. bbc-l ei jäänudki muud üle, kui talle järgmisel päeval jälle eetriaega anda.

inglased toetasid de gaulle ja ta oli inglaste seas isegi populaarne. ameeriklased aga ei pidanud teda suurt millekski. sest de gaulle tahtis ainult ressursse aga keeldus allumast liitlaste otsustele. ameeriklased ei tahtnud üldse eriti sõdida vaid ainult natuke britte aidata. kui roosevelt casablancas käis, siis tuli jutuks, et ta võiks kohtuda de gaullega. lõpuks otsustatigi seda lubada. de gaulle tuli siis roosevelti villasse ja nad siis rääkisid sellest, kuidas usa aitab taastada prantsuse endist hiilgust. kuna aga de gaulle oli ikkagi täiesti kahtlane ja ettearvamatu tüüp, siis selle vestluse ajal seisid ruumis kardinate taga automaatidega eriüksuslased, et "presidendiga midagi ei juhtuks".

prantsuse kindral giraud (keda hiljem ameeriklased usaldasid sedavõrd, et panid ta oma poolt okupeeritud endiste prantsuse kolooniate kuberneriks), langes 19. mail 1940 põhja-prantsusmaal sakslaste vastu sõdides nende kätte vangi. ta viidi kuhugi poolasse vangi. ta oli ka haavata saanud ja lombakaks jäänud. sellegipoolest põgenes ta sellest vanglast muuhulgas kasutades 45 meetri kõrguseks laskumiseks köit. kui ta jõudis tagasi prantsusmaale, siis läks ta vichy valitsuse territooriumile ja tahtis tagasi teenistusse astuda. vichy valitsus soovitas tal siiski end uuesti sakslastele vabatahtlikult vangi anda.

kui sõjaõnn oli liitlaste poole pöördunud, siis oli osa põhja-aafrika endistest prantsuse kolooniatest liitlaste okupatsiooni all ja osa de gaulle käes. kuna ei liitlased ega ülejäänud prantslased ei tahtnud de gaullele lubada poliitilist ruumi, siis oli tarvis tuua mängu keegi, kes oleks selle ruumi ära võtnud. plaan oli selline, et kõik prantsuse kolooniad põhja-aafrikas antakse ühe uue ajutise prantsuse valitsuse kätte, mida juhib endiselt prantslaste seas populaarne marssal petain. kes oli kogu selle sõjaaja olnud tegelikult vichy valitsuse juht aga kes sellest hoolimata oli säilitanud oma poliitilise kapitali. ainuke asi, mis ei lasknud sellel plaanil teoks saada, oli see, et petain oli väga vana ja kusepidamatusega. tema äratoomiseks prantsusmaalt põhja-aafrikasse oli vaja sellist lennukit, kus oleks kemmerg. aga sellist lennukit tol ajal ei leidunud. ja see ei oleks kõlvanud kuhugi, kui marssal petain oleks saabunud põhja-aafrikasse täiskustud pükstega. nii jäigi see plaan soiku.

inglased küll toetasid de gaulle aga neil oli temast räige kopp ees. de gaulle muudkui jahus prantsuse hiilguse taastamisest ja kui tema nõudmistele järgi ei antud, siis pirtsutas ja jauras. samal ajal ei teatud, et kelleks teda pidada, sest prantsuse ametlik valitsus oli ju ka olemas, keda näiteks ameeriklased olid juba tunnustanud. kuna aga samal ajal oli de gaulle nii briti kui ameerika avalikkuse silmis populaarne ja ameerikas tulid valimised, siis roosevelt temast päris mööda vaadata ei saanud. lõpuks otsustas ta tunnustada de gaulle ja tema rahvuslikku vabastuskomiteed de facto prantsuse valitsusena. see oli aga üllatuseks brittidele, kes olid kogu aeg de gaullega hoidunud liiga lähedastest suhetest, teades et ameeriklastele see ei meeldiks. seega otsustas churchill teha rooma lennates peatuse alžiiris, et de gaullega suhteid soendada. kui ta kohale lendas, siis teatas de gaulle, et "mul ei ole churchillile midagi öelda" ja keeldus kohtumisest. churchill oli selle peale marutige. prantsuse suursaadiku duff cooperi naine lady diana cooper kirjutab oma mälestustes, et sel päeval ta ei saanud churchilliga (keda nad isekeskis kutsusid pardikeseks) üldse jutule, sest "minu nägu tuletab chirchillile silmapilt meelde de gaulle nägu..... püüan pardikesega taas jutule saada, kuid jälle tuletab minu nägu talle meelde de gaulle ja ta hakkab ärrituma. see tegi meie jutuajamise võimatuks".

kui pariis vabastati, siis sai de gaulle pidada kõnet pariisis. see kõne oli gollistliku kõnekunsti tippsaavutus. kuigi see oli täies ulatuses improviseeritud kõne. alguses pööras ta pead siia-sinna ja silmitses ümbritsevat rahvahulka peaaegu kahtlustavalt. kui ta aga hakkas rääkima igavesest prantsusmaast, ajas ta pea kuklasse ja sulges silmad nagu müstik. kõne lõpu poole hakkas ta äkki kätega ägedalt vehklema, püüdes kuulajatele selgeks teha, et võit saavutati kogu prantsusmaa ühiste jõupingutustega.

kui enamus prantsusmaad oli vabastatud, siis püüdsid liitlased juhtida de gaulle sõjalisi operatsioone. aga paljudes asjades ei kuulanud de gaulle liitlasi, nt strasbourgi vabastamisel ei allunud de gaulle liitlaste plaanidele ja tungis ise esimesena linna. sellepeale katkestasid liitlased de gaulle varustamise. de gaulle üritas brittidega suhteid siluda ja meenutas sõja alguses paika pandud liitriigi plaani aga churchill ei tahtnud sellest midagi kuulda enam. selle peale otsustas de gaulle panna panuse stalinile ja läks moskvasse. de gaulle pidas staliniga kokku 15 tundi kõnelusi. stalinil oli temast kopp ees ja kohtumiste ajal istus ta hajameelselt ja kritseldas pliiatsiga. de gaulle tahtis koos staliniga otsustada saksamaa tuleviku üle. stalin ütles, et ilma brittide ja ameeriklasteta ei saa seda otsustada. stalin ütles, et de gaulle võiks toetada tema kommunistlikku lublini nukuvalitsust aga kahjuks olid prantslased kogu aeg tunnustanud ametlikku poola eksiilvalitsust. stalin palus siis, et de gaulle võtaks pariisis vastu lublini nukuvalitsuse delegatsiooni. selle peale küsis de gaulle nõu briti ja usa suursaadikutelt moskvas - need aga arvasid, et de gaulle ei peaks üleüldse moskvas olla. 8. detsembril toimus prantslastele vastuvõtt ja stalin jäi seal ruttu purju. stalin praalis sellega, kuidas ta oma kindraleid maha laseb. vene kindralid kuulasid seda vaikides pealt. de gaullel oli ebamugav olla. siis käskis stalin kõigil koos temaga kinno tulla. de gaullel polnud pääsu. oli juba suur südaöö. pärast esimest filmi läks de gaulle magama. molotov ja prantsuse välisminister bidout vaidlesid samal ajal öö otsa vene-prantsuse koostöölepingu üle ja hommikul kell kuus said sellega valmis. ajasid de gaulle üles (kes oli paar tundi magada saanud), viisid stalini juurde, kes endiselt filme vaatas ja lasid neil alla kirjutada. pärast allakirjutamist käskis stalin kõigil seda tähistada, juua ja süüa. viisakusest punnitas siis de gaulle tund aega seal koos staliniga süüa ja juua. siis ta enam ei jaksanud. ning hakkas lahkuma. stalin jättis temaga hüvasti ja kui de gaulle uksest välja läks, siis nägi ta, et stalin oli jälle lauda istunud ja sööma hakanud.

ja siis tuli ka vichy valitsuse nö reeturite üle kohut mõista. kui marssal petainili mõisteti surmanuhtlus ning de gaulle andis talle kohe armu, siis valitsusjuht pierre laval vaidles kõigele vastu ja kaitses ennast. ka kohtumaterjalid olid kehvasti ette valmistatud. sellegipoolest mõisteti ta pärast nelja päeva kohtupidamist surma. laval suutis pärast seda kuidagi alla neelata tsüaniidipilli aga see ei mõjunud nagu vaja. ta toimetati haiglasse ja talle tehti maoloputus. hukkamise päeval ta endiselt öökis ja vaevles suurte valude käes. politseiülem luizet küsis de gaullelt, et kas sellist valudes vaevlevat inimest ikka võib maha lasta. de gaulle vastas, et tema jaoks pole enam lavali olemas. inimesed panid tähele, et laskmiskomandol oli varustuse puuduse tõttu seljas prantsuse vormid ja peas inglise kiivrid.

Sunday, February 19, 2017

nõuanne maximilianilt

see maximilian, keda habsburgidel kuhugi panna polnud ja ta mehhikosse keisriks saatsid. ta ei jõudnud küll palju ära teha, mehhiklased lasid ta liiga ruttu maha. ja lapsi tal ka ei olnud ja naine läks kah liiga varakult hulluks. kui nüüd aga otsida tema jälgi, siis võiks ära tuua tema soovitus reisivale fantaseerijale, sellisele nagu ta ise oli:
reisijad, kas soovite mõne linna kohta otsust langetada, enne kui sellesse astute? kui näete kõrgeid, tumedaid kellatorne ja läikivaid kupleid, minge sisse ja te saate osa kauneist mälestistest ja kunagise suuruse meenutustest. kui te aga ei näe mingeid kõrgele kerkivaid hooneid, siis pöörake ringi, sest te näete ainult üksluiseid tänavaid ja maju, või olgu siis, kui teie jaoks on kõigest muust tähtsamad suhkur ja puuvill. kui te juba kaugelt märkate tohutuid korstnaid, siis põgenege, sest kõigist linnadest kõige eemaletõukavamad on need, kus paiknevad vabrikud. need tapavad annet ja südant ning muudavad inimese masinaks.