Friday, November 10, 2017

kuidas john gray omaenda raamatuid kokku ostis

john gray (1866-1934) on eelkõige kuulus selle poolest, et dorian gray sai nime tema järgi. eks ta hängis oscar wildega tõesti palju ringi. seda luulet, mida tema ja tema sõbrad tol ajal kirjutasid, nimetati dekadentlikuks luuleks. tegelikult räägib see tänapäevase mõõdupuu järgi armastusest, romantikast ja lembehetkedest. no samas on tal päris paljud luuletused pühendatud meestele ja seal on juttu kallikesega kahekesi kõndimisest, südamete heitmisest lillede keskele, silmade sulgemisest (aga mitte uinumiseks), ühtelugu muru peale heitmisest, huulte värvusest, suveõhtu unistustest, sellest, et ta ei tea, kas tema südame paneb leegitsema mees või naine jne.
kui aga oscar wilde vangi pandi, siis hakkas john gray katoliikluse poole kalduma ja alustaski tööd 1901. aastal edinburis katoliku preestrina. mis aga ei seganud tal edasi olemast homoseksuaal (tema partneriks oli luuletaja marc-andre raffalovich). samas aga häbenes ta hirmsasti oma dekadentlikku luulet. ta käis oma elu lõpuni maniakaalselt mööda briti raamatupoode ja ostis kokku oma luuleraamatuid, et teised neid osta ei saaks.

Sunday, October 22, 2017

neli jutustust straussi kohta

1. lugu
ega see austria-ungari keisririik ja habsburgide dünastia ei olnud mingi suur ja mõjutamatu koloss. nad sõdisid alatasa nii teiste riikidega kui ka surusid maha iseenda kodanike ülestõuse. kord, kui ungarlased jälle pead tõstsis ja austerlased ei jaksanud neid talitseda, siis kutsuti venelased appi. venelased tulidki appi ja surusid ungarlaste ülestõusu maha. ungarlasi see ei rõõmustanud üldse. 1853. aastal üritas üks ungarlane keisrit pussnoaga tappa. ungarlane aga torkas pussnoaga otse vastu keisri rihmapannalt. ungari patrioot tõmmati simmeringi nõmmel võlla. johann strauss aga kirjutas keisri imelise pääsemise puhul juubeldusmarsi - keiser franz joseph I rettungs-jubelmarsch.

2. lugu
kui ameeriklased tähistasid oma riigi 100. aastapäeva, siis ei leppinud nad vähemaga kui johann straussi endaga. strauss aga ei tahtnud sugugi ameerikasse minna, sest alatasa uppusid ameerikasse sõitvad laevad. lõpuks ta soostus aga kirjutas igaks juhuks siiski ka testamendi ära. ameeriklased ehitasid bostonisse ajutise puithalli 100 000 kuulajale. orkestris pidi olema 20 000 mängijat. straussile nähti ette 100 abidirigenti. mõte oli selles, et need abidirigendid jälgisid ja imiteerisid straussi liigutusi. ja kes straussi ennast ei ulatunud nägema, imiteeris lähima teise abidirigendi liigutusi. esimesena mängiti ilusat sinist doonaud. märguanne asja alustamiseks oli kahuripauk. nagu strauss ise ütles, kordasid sada abidirigenti tema liigutusi väga kiiresti ja kohe peale kahuripauku algas põrgumürgel. selles olukorras keskendus strauss ülekõige sellele, et kõik moosekandid ühel ajal vähemalt selle mürgli ära lõpetaks. ja nii juhtus, nad suutsid selle ühel ja samal hetkel ära lõpetada. ameeriklased olla kiitvalt möiranud.

3. lugu
kuna straussi kontsert ameerikas nii hästi läks ja et ta oli tegelikult ka enne kuulus, siis sai ta rohkelt tähelepanu. ameerika daamid pakkusid straussi teenrile altkäemaksu, et too öösel salaja lõikaks ühe kihara straussi juustest. straussil oli legendaarsed mustad turritavad juuksed. teener võttiski käärid ja lõikas ühelt njuufaundlandi koeralt salgu ja viis selle ameerika daamile.

4. lugu
straussil teatavasti ei vedanud kunagi libretistidega. kui ta kirjutas opereti öö veneetsias, siis oli seal algses versioonis selline salm:
laguuni laine vaikselt liigub
gondel öistel vetel kiigub
vaevalt et sa silmad suled
õnnis unenägu tuleb
öösel hallid kassid aus
öösel kostab õrnalt: miau!

5. lugu
ja ajaloolise ning muusikaloolise tõe huvides tuleb öelda, et doonau ei olnud tol ajal sugugi sinine ja ilus. pigem roheline, veniv ja haisev. kui strauss selle pala kirjutas, siis viini inimesed ei mõistnud seda pealkirja ja viskasid ühtelugu straussi üle nalja.

Thursday, October 19, 2017

kuidas oscar wilde ennast ära tahtis tappa

kui oscar wilde oli vanglast välja saanud, siis ta jõi hirmsat moodi. ja tahtis end ära tappa. kui ta kord pariisis oli, otsustas ta, et teebki päriselt enesetapu. läks seine äärde pont neufi sillale ja püüdis vette hüppamiseks julgust koguda. korraga nägi, et keegi teine tüüp seisab ka sillal ja jõllitab jõge. küsis talt siis, et kas sa oled ka enesetapja? noormees vastas, et ei ole, et ta on juuksur.

anarhistlik kunstikriitika

tuntud anarhist ja literaat felix feneon, kes lisaks suletööle ka ühe pommi pani ja sellega kogemata omaenda tuttava anarhistist luuletaja pimedaks tegi, kirjutas anarhistide ajakirjas la pere reinard (vana kaval logard) ka kunstikriitikat. henri de toulouse-lautreci kohta kirjutas ta nii:

see pole minu jaoks - mina ei hakka ennast näitustel lolliks tegema ega vahi, kael kange, musta pesu kuldses raamis.
selle idiootsuse asemel kujuta ette, et oled tänaval: kused vastu seina, longid sõbraga ringi, lähed tööle või töölt koju ning samal ajal silmitsed ilma selle üle pead murdmata plakateid....
see on näitus vabas õhus , mis on tänavatel avatud kogu aasta jooksul.... ning jumala eest, see on tõeline kunst, mis kisendab sulle näkku, see on osa elust. kunst, mis ei püüa sind lolliks teha, ja tõelised mehed suudavad seda vastu võtta.

ja nii:

lautrec on vend, kellel on kuradi moodi närvi ja visadust; ta ei käi oma pliiatsi ja värvidega ringi nagu kass ümber palava pudru. suured valged, mustad ja punased värvilaigud - see on tema stiil. keegi ei ole temaga võrreldav kapitalistlikele sigadele kärssa kargamises, kui need lobisevad lodevate tibidega, kes lakuvad nende molu, et neist raha välja pigistada. la goulue, reine de joie, le divan du japonais ja kaks plakatit bruanti-nimelisest baaripidajast, see on kõik, millega lautrec on maha saanud, kuid need on julged ja karmid pildid, ning sellised idioodid, kes tahavad kõike suhkurdatult, jäävad pika ninaga, nägu moosine.

kuidas victor hugo ja oscar wilde kohtusid

victor hugo elas teatavasti eksiilis, sest oli kritiseerinud napoleon III võimuletulekut. ta elas eksiilis jersey saarel, mis on tegelikult üks omaette moodustis, mis kasutab tänapäeval näiteks briti välisministeeriumi ja briti rahanduse teenuseid aga ei kuulu näiteks euroopa liitu. ja victor hugo elas seal ühe suhteliselt kuulsa kennedyte perekonna majas. no see kennedy nimi oli niiöelda kodanikunimi, sest pereisa oli tegelikult krahv harborough sohilaps. kennedyte ehk siis krahv harborough sohilapse laps oli noor ajakirjandushuviline robert harborough sherard, kes oli saanud pariisis oscar wildega tuttavaks ja kutsus teda siis jersey saarele külla. oscar wildel tekkis nii võimalus tutvuda victor hugoga. tuttavaks jõudsid nad saada aga kui nad pärast õhtusööki edasi jutustada tahtsid, siis jäi victor hugo laua taga magama ja oscar wilde pidi oma vaimukusi ülejäänud õhtul loopima sosistades.

Monday, October 9, 2017

vilde ja gorki


eduard vilde ja maksim gorki olid paljus väga sarnased. nad sündisid aleksander II tsaaririigis paariaastase vahega. mõlemad surid 68. eluaastal. mõlemad olid kriitilised realistid. mõlemad pagesid kodumaalt ning nende tagasitulekust tehti kodumaal suursündmus. kui vilde kirjutas romaani „külmale maale“, siis gorki kirjutas näidendi „põhjas“.
tõsi on aga ka see, et kui vilde oli eestis tagasi ja töötas teataja toimetuses ning elas nunne tänaval, siis ei saanud ta ükskord öö otsa magada, sest allikad rääkisid mahtra sõda maha surunud tsaariarmee kapten bogutski pükste kaotsiminekust teineteisele risti vastu. gorki aga magas suurepäraselt.

Sunday, October 8, 2017

viimane duell

duellid läksid 19. sajandil väga moodi. nii et terve hulk preisi kõrgeid aukandjaid käisid ringi armiliste nägudega.
teadaolevalt viimade duell oli aga 1967. aastal. see juhtus nii, et marseille linnapea gaston defferre (57 a vana) pidas prantsuse parlamendis kõnet ja gollist rene ribiere (45 a vana) muudkui segas teda saalist. lõpuks käratas defferre, et "taizes-vous, abrutil", et "hoia suu kinni, lollakas!" selle peale kutsus ribiere ta järgmiseks hommikuks duellile. charles de gaulle üritas vahele segada aga see ei õnnestunud. relvadeks valiti mõõgad. defferre haavas ribiere'd kaks korda kätte. kohal oli ka ajakirjandus ja võttis asja üles:
https://www.youtube.com/watch?v=e68nuAcSuWQ
ribiere võttis järgmisel päeval naise