Saturday, September 23, 2017

noore tšehhovi kannatustest

lisaks sellele, et tšehhovil oli väga raske lapsepõlv, ei olnud tal ka nooruspõlv sugugi kerge. lapsena peksis tšehhovi isa kõiki oma lapsi ja oma naist, sundis lapsi vürtspoes töötama aga ise jättis poe kütmata, sundis lapsi herneste peal põlvitades palveid lugema ning kirikukooris laulma.
aga kui noor tšehhov oli juba mõned jutustused kirjutanud, siis avaldas ta oma kuludega oma esimese raamatu. raamatu nimi oli melpomene jutustused. aga jutustused on vene keeles skazki. seega muinasjutud ja need raamatud pandi poodides lasteraamatute riiulile, kust mitte keegi neid ei ostnud.
ühel hetkel kirjutas ta ka näidendi "ivanov". esietendus toimus novembris 1887. tšehhovi perekond oli surutud looži aga tšehhov ise istus kulisside taga lava lähedal nišis. sealt vaatas ta, kuidas näitlejad enne etenduse algust rambipalavikus edasitagasi kõndides vaheldumisi sülitasid ja risti ete lõid. esimene vaatus kulges normaalselt, ehkki näitleja kisselevskil oli halb komme mäluaukude täitmiseks improviseerida. kolmanda vaatuse lõpus hakkas publik aplodeerima ja autorit väja nõudma. tšehhov juba mõtles, et teda saadab edu. aga oh häda. peale kolmandat vaatust hakkasid näitlejad lava taga napsutama ja läksid neljandaks vaatuseks purjus peaga lavale. nad hakkasid laval veiderdama. näitlejad pidid ette mängima enesetapu aga pudrutasid, liialdasid, grimassitasid ja publik hakkas vilistama. politsei sekkus ja ajas mõned rahurikkujad saalist välja. kaks korda mängiti seda etendust veel. rohkem ei mängitud.

Sunday, August 27, 2017

zarah leanderi kirjavahetus

fännid kirjutasid zrah leanderile muidugi palju kirju. üks kirjutas nii:
"väga austatud härra leander! mul on kõik teie suurepärased grammofoniplaadid. palun saatke mulle oma autogramm. kirjale on vastamiseks lisatud margistatud ümbrik"

Thursday, August 24, 2017

dostojevski kirjad naisele

hamburgist:

eile oli mul kole vastik päev. kaotasin liiga palju. närvid on läbi ja ma väsin ära.
armas anja, mu sõber, mu naine, anna mulle andeks, ära nimeta mind lurjuseks! ma olen kurjategija, ma mängisin kõik maha, mis sa mulle saatsid, kõik, viimase kreutserini

wiesbadenist:

mu kõige kallim, mu igavene sõber, mu taevaingel, sa saad muidugi aru - ma mängisin kõik maha, kõik 30 taalrit, mis sa mulle saatsid.

saxon-les-bainsist:

ma pantisin sõrmuse ja talvepalitu ja mängisin kõik maha. sõrmuse ja palitu eest tuleb maksta 50 franki ja ma ostan nad välja (küll näed, mis moel).
mu sõber, ära kurvasta, et ma olen sind laostanud, ära piinle meie tuleviku pärast. ma teen kõik, kõik heaks!
mu sõber, ma palun ogarjovilt 15. detsembrini 300 franki. esiteks ei ole ema herzen, ja teiseks, kuigi see on mulle lausa piinavalt valus ja raske - me ei seo end siiski moraalselt. ma ütlen seda talle laenamisel, ütlen õilsal viisil. siis maksame ogarjovi käest laenatud 300 frangist ära: palitu ja sõrmuse - 50 franki, sinu kleidid - 80 franki, briljandid - 150 franki. kokku 280 franki. järele ei jää suurt midagi aga see-eest jäävad asjad alles.

praha proletariaadi töömoraalist

teatavasti palus tšehhi eksiilvalitsus liitlastel mitte pommitada prahat. et ilusad majad ja et pärast liiga palju ehitamist. liitlased ei pommitanudki. hitler teadis sead ja rajas prahasse oma vabrikud. eks ju see praha oli vana austria-ungari tööstuslik süda. ja tšehhid siis töötasid seal hitleri vabrikutes. eks hitler oli sõda kaotamas aga palka maksti siiski korrektselt. ja nii juhtuski, et kuna mai alguses 1945 saada oli veel aprilli palk, siis töötasid töölised ilusasti mai esimestel päevadel ja ehitasid hitlerile relvasid. kuigi hitlerit enam ei olnud. aga niipea, kui palga kätte said, siis liitusid ülestõusnutega ja hakkasid korraldama tšehhi põrgut.

Monday, August 21, 2017

prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted

roger chartier kirjutas raamatu sellest. muuhulgas osutab ta raamatute leviku protsessile. enne revolutsiooni levisid raamatud ja loeti raamatuid järjest tõusvas joones. kuigi valitsus üritas tsenseerida. korraldati ühislugemisi ja asutati uusi raamatukogusid. pariisis oli koguni selline nõudlus raamatute järele, et raamat rebiti kolmeks tükiks ja neid laenutati paari tunni kaupa välja, et rahuldada lugejate nõudlust.

Thursday, August 17, 2017

veel petserimaa integreerimisest

aga kui siis eesti valitsus üritas petserimaa venelastele ja setudele haridust pakkuda, siis taheti muidugi ka riigikeelt õpetada. see aga tekitas kohalikes kahtlusi ja umbusaldust. nii näiteks kirjutasid mõned saatse lapsevanemad haridusministeeriumile kaebekirja, et las valitsus lõpetab nende lastele saksa keele õpetamise ja olgu kõik õppetöö vene keeles.

riigivanema ristipojad

kuna petserimaal vohasid korraga nii suurvene monarhistlikud meeleolud kui ka kommunistlikud ning igasugune riigitruudus puudus täiesti, siis otsustas päts petserimaa venelasi ümber asustada. kuna peipsi ääres oli vene kaluritel nigel elu, siis otsustati tuua 1929. aastal sealt inimesi matsalu kanti, sest seal saab ju ka kala püüda. riik ehitas neile kiiruga majad ja eraldas krundid. kokku eraldati 17 krunti. pered aga olid suured. kuna oli kiire, siis olid majad kehva kvaliteediga ja lasid vett läbi ja sooja ei pidanud. kuna oli maikuu, siis pndi küll kartul maha ja saaki ei saadud. kuna oli maikuu, siis oli ka püügihooaeg läbi. seal matsalu lahes pidi nii olema, et kevadel tulevad kalad kudema ja siis on räigelt kala. pärast aga ei ole trve aastaläbi mitte midagi. riik andis küll majad ja raha aga paadid ja võrgud pidid petserimaa kalurid ise muretsema. igatahes oli sügiseks nii, et majad mädanesid ja olid lutikaid täis, kartulisaaki ei saadud, sissetulekut ei olnud, lastel polnud kusagil koolis käia ja kalasaaki ka ei saadud. nii juhtuski, et pooled nendest peredest läksid lõpuks tagasi petserimaale. kui valitsuselt aru päriti, siis valitsus vastas, et need inimesed ei olnudki ümberasujad, vaid olid lihtsalt tulnud tutvuma oludega.
need, kes talveks alles jäid, saatsid oma delegatsiooni tallinnasse valitsuselt abi paluma. mindi jalgsi ja minek võttis aega kaks päeva. valitsus pakkus neile abiks täiendavat laenu ja andis võimaluse oma mädanevad talud välja osta.
aga juba 1931. aastal avati vene-eesti segakool. ja need petserimaa venelased, kes alles olid, jäidki sinna elama ja integreerusid.