Tuesday, May 29, 2018

kuidas tšaikovski oma naist kirjeldas

nüüd räägin lähemalt ka oma naisest, tema nimi on antonina ivanovna. ta on keskmist kasvu, blondiin, mitte eriti ilusa kehaga, kuid näoga, mida võiks nimetada nägusaks. silmad on tal ilusat värvi, kuid ilma igasuguse väljendusrikkuseta, huuled on liiga kitsad, seepärast ei ole ka tema naeratus kuigi meeldiv. näo üldine värv on roosa.
üleüldse, ta on väga nooruslik. ta on 29-aastane, kuid näib 23 või 24. ta on väga edev ning ei ole mitte ühtegi liigutust, mis oleks loomulik... tuleb välja, et minu naisel on tõeline vajadus kõigile meeldida. muide, selle saavutamise püüded kahjustavad teda...
ta on täiesti vaene, keskmise haridusega (teda kasvatati jelizavetski instituudis). hingelt on ta aga nähtavasti väga hea ning suuteline jäädavalt kiinduma.

Wednesday, May 16, 2018

eduard bliebernichti pärandist

vat ma olen ju juba ka varasemalt kirjutanud, et meil on väga raske teadvustada endale, et pärnu oli kunagi ikkagi vaimsuse, kultuuri ja intelligentsi kants. aga nii tõepoolest oli. bliebernichti õllevabrikantide perekonda sündis 1902. aastal poeg eduard. kui ta oli eestlaste poolel vabadussõjas sõdinud, siis võttis ta isalt õllevabriku juhtimise üle. aga ühtlasi oli ta pärnu muinasuurijate seltsi liige. pärnu jõest aga ammutati tollal kruusa ehituste jaoks ja kruusakaevajad leidsid sealt kruusa seest mingeid vanu esemeid. bliebernicht ostis need esemed ära ja lubas, et tulevikus saavad mehed taolis kiviaegseid asju leides temalt vastutasuks õlut. selle peale hakkasid mehed eriti usinalt kruusa sõeluma. nii et praeguses pärnu muuseumis on suurem osa kohalikke kiviaja asju just õlle eest soetatud. kui teine ilmasõda tuli ja bliebernicht lõpuks ikkagi saksamaale ära läks, siis kruusasõelujate meelest oli bliebernichti mantlipärija pärnu muuseum. nii et lagle pareki ema, tollane pärnu muuseumi juhataja elsbet parek, oli püstihädas joodikutega, kes trügisid alatasa muuseumisse sisse, pakkusid elsbet parekile mingit kiviklibu ja nõutasid õlut.

Monday, May 7, 2018

denis fonvizini üleskirjutus aastast 1780

- tühja sa latrad. aga jumalat olemas ei ole!
- aga kes sulle ütles, et jumalat olemas ei ole?
- pjotr petrovitš tšebõšev eile kaubahoovis ütles.

kuidas patriarh gregorius ei julgenud oma majast välja tulla

seitsmendal sajandil oli daphne linna patriarhiks gregorius. see oli siis kusagil türgis. patriarhi aeti muidugi kogu aeg närvi. kõigepealt süüdistas rahvas teda paganlikes riitustes osalemises. siis mõnitati teda tänavatel ja teatris. siis süüdistas üks rahavahetaja teda verepilastuses. seepeale pani patriarh kogu linna kirikuvande alla. aga pärast seda ei julgenud ta üldse oma paleest väljuda.

Wednesday, April 11, 2018

vanavene hällilaulud

loen praegu boriss uspenski moskva-tartu koolkonna raamatust, et vanaaegsel venemaal olid sellised hällilaulud (andres ehini tõlkes):
äiu-ää äiu-ää
kehasse sul hing ei jää
tee et ruttu maha kärvad...
peielaud siis rõõmsalt lärmab
läbi küla lauluga
kirst läeb kondiauruga
tore on sind maha matta
mullaga sind kinni katta
peiedelt siis iga roju
kõmbib jälle oma koju

no päriselt. või siis selline:
äiu äiu äiulasta
vaja hing sust välja lasta
kui sa hingest lahti saad
tuleb kirstuga su taat
viimast korda rind sul tõmbleb
surisärki memm sul õmbleb
emmel kooki küpseb pannil
sööme nii et kõht on punnil
sööme pidusöögikest
mälestame lapsukest

Monday, April 9, 2018

cromwelli elulugu lühidalt

lugu onuga

cromwell oli küll aadlisoost aga alguses ta rikas ei olnud. kui ta oli 36-aastaselt eriti suurtes raskustes, siis üritas ta oma onu kohtus hulluks kuulutada, et tema varandus endale saada. juhtus aga see, et onu tunnistati terve mõistuse juures olevaks. küll aga sai onu cromwelli peale vihaseks ja jättis cromwelli oma testamendist välja.

lugu hobustega

kui cromwell juba lordprotektor oli, siis sõitis ta oma sekretäri john thurloega hyde pargis tõllaga, mida vedasid kuus halli friisi tõugu hobust. cromwell istus ise kutsaripukki, et sõidust suuremat mõnu tunda aga vehkis piitsaga liiga palju. hobused hakkasid lõhkuma ja cromwell kukkus maha. aga jalg jäi ohjadesse kinni ja ta lohises siis pikalt mööda maad. ja kui ta maha prantsatas, siis läks ka lahti tema taskus olnud püstol. seejärel pidi ta kolm nädalat voodis veetma ja lonkas veel pikka aega.

lugu portreega

kui cromwell sai ametisse, siis temast maaliti pilt. aga teadupärast oli tal lõua otsas räigelt suur soolatüügas. otsa ees veel teine. kuna cromwell oli aus mees, siis ta kirjutas kunstnikule sellise kirja:
"hr lely, minu sooviks on, et kasutaksite kõiki oma oskusi ja maaliksite minust pildi, mis on tõepoolest minusarnane ega tee mind vähimalgi määral ilusamaks. aga (osutades oma näole) pange tähele kõiki neid kortse, vistrikke, soolatüükaid ja muud, mida te siin näete. muidu ei maksa ma selle töö eest veerandit pennigi".

lugu peaga

kui cromwell suri, siis ta maeti westminster abbeysse. kui aga pärast tema surma taas rojalistid võimu võtsid, siis tõsteti cromwelli surnukeha kabelist välja ja lohistati marble archi (tol ajal oli selle koha nimi tyburn). no põhimõtteliselt lohistati jälle läbi hyde pargi. algul riputati mõneks tunniks seal võllasse. siis raiuti pea maha. keha jäi sinna aga pea viidi tagasi westminsteri juurde ja pandi teiba otsa westminster halli ette. see pea siis kõlkus seal 27 aastat, kuni aastani 1688. siis ajas tuul pea teiba otsas maha ja erinevad inimesed hoidsid cromwelli pead oma käes peaaegu kolm sajandit. seda pead osteti, müüdi, kindlustati, näidati muuseumis, kaotati ja taasleiti. viimased sadakond aastat oli pea wilkinsonide perekonna valduses. 1960. aastal viskas wilkonsonide perekonnal kopp ette ja nad matsid pea kuhugi cambridge kabelisse.

insener andree õhupall

belle epohhil ja fin de sieclel tehti hulle tegusid.
rootsi insener salomon august andree ja tema kaks sõpra otsustasid õhupalliga põhjapoolusele lennata. tegid sellest suure meediasündmuse. sidet pidid pidama tuvide ja plekkkarpide abil. st et tuvid pidid sõnumiga rootsi lendama ja plekkkarp pidi hoovusega ka kuidagi inimesteni jõudma. ehitasid õhupalli, panid varustust täis. tõusid lendu ja hakkasid lendama. kohe alguses hakkas õhupall alla vajuma ja mööda merd lohisema. niimoodi lohiseti kolm päeva. kolme päevaga jõudsidki 80 laiuskraadilt 83-dale laiuskraadile. siis enam ei lennanud. hakkasid hoopis jala tagasi tulema. kolm kuud tulid. jõudsid vitö saareni 80-dal laiuskraadil aga surid seal ära siiski.