1781 - mina, john aylett stow, pärandan selle viis gini selleks, et testamenditäitja hangiks maali, mis kujutab madu, kes parajasti hammustab oma elupäästjat. see maal andku ta mm ....-le, kellel tänu sellele pildile avaneb võimalus järele mõelda ja võrrelda seda madu iseendaga. see pärand asendab seda 3000 naela, mis ma pärandasin talle oma eelmises testamendis, mille ma aga tagasi võtsin ja ära põletasin.
1793 - evan jones walesist: mis puutub ülejäänud 3000 naela, mida ma oman 3-protsendistes võlakirjades, siis selle kohta teen ma järgmise korralduse. pool sellest summast pärandan ma selleks, et kaevataks üles see minu majast rocksini viiv neetud tamm, kus minu tõld alati kohutavalt rappus ja ma iga kord inetult kirusin ja vandusin (andku jumal mulle andeks), ja ehitataks selle asemel korralik maantee. teise poole saagu minu õetütar, kes põgenes minu teenriga ja läks talle mehele. ma deklareerin aga et ma ei jäta seda summat talle, liiderlikule naisterahvale, mitte hea meelega, vaid kui võimalik oleks, pärandaksin selle palju meelsamini selleks, et mu naabruses pesitsevad advokaadid kõik viimase kui üheni üles poodaks, sest, ausõna, ma pole nende hulgas kohanud ainsatki ausat selli.
1770 - mina, stephen swain, pärandan johan abbottile ja tema naisele maryle kummalegi 6 penni, ostku endale selle rahaga köis, sest ma kardan, et šerif ei ole selle asja eest hoolt kandnud.
1774 - mina, william darley, pärandan oma naisele, kuna ta varastas minu taskust 50 gini ja andis selle minu nimel isand john pughile, 1 šillingi.
1785 - mina, charles parker, raamatukaupmees, pärandan 50 naela elizabeth parkerile, kelle ma hullumeelses pimestuses naiseks võtsin, vaatamata tema peerekonnale, kuulsusele ja varandusetusele, ja kes vastutasuks kuhjas mind üle igasuguse laimuga, puudus veel, et ta oleks mind teeröövliks käimises süüdistanud.
1797 - mr greenway yorkshirest: minu elu traagika oli see, et ma elasin õnnetus abielus oma abikaasa elizabethiga, kes minu etteheiteid miskiks ei pidanud, ei muutnud oma taltsutamatut loomusta ja murdis vaid selle üle pead, kuidas minu elu võimalikult kibedaks teha. meie kaine mõistusega tuttavate nõuanded ei aidanud, ta oli minu piinamiseks sündinud ja jäi lõpuni vankumatuks.
1790 - mr tolam iirimaalt: vennanaisele pärandan need kaks paari vanu sokke, mis on mu voodi jalutsis. ka vennapoeg charlesile jätan paari vanu sokke. leitnant john steinele ühe sinise suka ja vana punase kuue. vennatütrele vanad kingad. hannah'le pragulise kannu. /// pärijad muidugi vihastasid hirmsasti aga siis avastasid, et sokid ja kann olid raha täis.
1788 - üks anglikaani kiriku vikaar: kuivõrd minu tütar anna ei hoolinud minu märkustest ja jätkas kõlvatu ja kahjuliku moe kummardamist, mis jätab naiste käsivarred küünarnukini paljaks, teen ma korralduse, et kui ta ei loobu sellest rõivastumiskombest, läheb kogu minu varandus tema asemel minu õe karolina kõige vanemale pojale. kui keegi seda minu korraldust liiga rangeks peaks pidama, siis minu seisukoht on, et naise puhul pole rõivastuse kõlvatus midagi muud, kui väline märk hinge rikutusest.
Monday, January 28, 2019
Sunday, January 27, 2019
tähtsaid küsimusi barokiajastu õigusteadusest
saksa barokiajastu juristid võtsid oma vaheda mõistuse ja läksid vallutama vallutamata alasid. pandi kirja möldrite õigus, pagarite õigus, seppade õigus, trompetimängijate õigus, lõbutüdrukute õigus, koeraõigus, tuviõigus, mesilaseõigus, armastuskirjaõigus, kummituste õigus jne.
koeraõiguse küsimused
heinrich klüver andis välja 1734. aastal "de jure canum".raamat sai väga populaarseks. raamat oli üldiselt seisukohal, et koerad on õilsad ja truud olevused.selle kinnituseks tõi autor lehekülgede kaupa näiteid:
§ 23. juhtus, et ühe vaese lesknaise kana munestruult sobiva arvu mune aga nende väljahaudumiseks tal enam aeha ei jäänud, sest oli, kuidas oli, aga ta heitis hinge. vaene naine murdis käsi. lõpp kanapidamisel, munadest ei tule tibusid. aga tema väike koer, nagu oleks olukorda mõistnud, istud munadele ja haudus kõik tibud välja.
§ 24. üks posija talunaine valmistas erilist kanatoitu, millest tema kanad pidid hästi munema hakkama. aga tema koer sõi selle toidu ära, ja mis oli tulemus? koer munes kana kombel ühe muna teise järel kuni selle maiusroa mõju kestis.
postitõllas sündinud lapse küsimus
1709 ilmus jenas monograafia "kurtzes bedencken über die juristische frage: ob eine scwangere frau, wenn sie wärender reise auf die wagen eines kindes genesen, für selbiges fuhrlohn zu geben gehalten sey". ehk et kas poolel teel sündinud lapsele peab eraldi pileti võtma või mitte.
enne kui vaidlusalune laps postitõllas üldse sünnib, arutab autor, et kas rasedal naisel üldse sobib üksipäini reisida. sest näiteks professor beier seadis omal ajal sellise teguviisi kombelisuse kahtluse alla.
aga kui oleme fakti ees, et laps on juba sündinud, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1. kui naisterahvas on üürinud kogu tõlla. sel juhul on tal õigus keda tahes külalisena peale võtta. ja kutsar ei saa nõuda selle eest eraldi tasu. last tuleb vaadelda niisugusel juhul külalisena.
2. aga kui naine võttis pileti ainult iseendale. seda võimalust on juba varem paljud õpetlased arutanud ja üldiselt on välja kujunenud kindlad seisukohad:
a) laps ei võta enda alla eraldi istekohta, tähendab kutsar ei kannata kahju. ka sel puhul kui ema ei jaksa imikut süles hoida, pole vaja teda istekohale panna, vaid lapse saab tõlla põrandale õlgedele panna.
b) kutsar võis näha, et naine on õnnistatud olekus, tähendab ta pidi järelkasvuga arvestama piletit müües.
selge. aga kas olukord muutub, kui naine võtab ettenägelikult hälli kaasa? jah muutub. sest häll võtab tõllas ruumi. aga sel puhul ei tule maksta mitte lapse vaid hälli eest. ja sedagi vaid siis, kui kutsar tõendab, et ta oleks saanud selle hälli alla jäänud ruumi kellelegi teisele müüa.
aga kui naine ei taha hälli eest maksta, siis võib kutsar hälli endale võtta.
kõrvakiilude õigusliku tähenduse küsimus
dekaan strykius kirjutas teose "tractatio juridica de alapa". töö jaguneb neljaks peatükiks:
I de alapa descriptione. ehk kõrvakiilu mõiste määratlus.
II de subjecto active. ehk see, kes annab kõrvakiilu
III de subjecto passivo. ehk see, kes saab kõrvakiilu
IV de effectoalapae. ehk siis kõrvakiilu tagajärjed
eraldi teema on sugudevahelised kõrvakiilud. autor arvab, et kui näiteks naine annab mehele kõrvakiilu, siis mees võib vastu lüüa. eriti siis, kui ta on tugevam. aga kui mees teab, et ta on naisest nõrgem ja et vastulöök ei too edu, siis võib ta alustada lahutusprotsessi. mõlemal puhul on mehel aga õigus mitte vastu lüüa ja võtta kõrvakiil lihtsalt teadmiseks.
sõnalist solvamist on keelatud kõrvakiiluga karistada. see õiguspõhimõte on tähtis juba sellegi poolest, et võib tekkida järgmine õigusküsimus. kui tantsuõhtul mingi härra palub daami tantsima ja daam keeldub tantsust, kas asjaomasel härral on õigus asjaomasele daamile vastu kõrvu anda? otsus on loomulikult eitav, sest ühelt poolt tantsib daam sellega, kellega tahab, teiselt poolt, kui tantsust keeldumine ongi vaadeldav solvamisena, on see vaid sõnaline solvamine. ergo - seda ei või karistada kõrvakiiluga.
tantsuõhtutel võib aga juhtuda, et kombetud mehed tavatsevad lasta kombekatel tütarlastel osaks saada puudutusi, mis ei ole tantsu läbiviimiseks tingimata vajalikud. sellisel juhul võib küll tütarlaps vastata kõrvakiiluga, sest füüsiline puudutus on siiski midagi muud, kui sõnaline solvamine.
koeraõiguse küsimused
heinrich klüver andis välja 1734. aastal "de jure canum".raamat sai väga populaarseks. raamat oli üldiselt seisukohal, et koerad on õilsad ja truud olevused.selle kinnituseks tõi autor lehekülgede kaupa näiteid:
§ 23. juhtus, et ühe vaese lesknaise kana munestruult sobiva arvu mune aga nende väljahaudumiseks tal enam aeha ei jäänud, sest oli, kuidas oli, aga ta heitis hinge. vaene naine murdis käsi. lõpp kanapidamisel, munadest ei tule tibusid. aga tema väike koer, nagu oleks olukorda mõistnud, istud munadele ja haudus kõik tibud välja.
§ 24. üks posija talunaine valmistas erilist kanatoitu, millest tema kanad pidid hästi munema hakkama. aga tema koer sõi selle toidu ära, ja mis oli tulemus? koer munes kana kombel ühe muna teise järel kuni selle maiusroa mõju kestis.
postitõllas sündinud lapse küsimus
1709 ilmus jenas monograafia "kurtzes bedencken über die juristische frage: ob eine scwangere frau, wenn sie wärender reise auf die wagen eines kindes genesen, für selbiges fuhrlohn zu geben gehalten sey". ehk et kas poolel teel sündinud lapsele peab eraldi pileti võtma või mitte.
enne kui vaidlusalune laps postitõllas üldse sünnib, arutab autor, et kas rasedal naisel üldse sobib üksipäini reisida. sest näiteks professor beier seadis omal ajal sellise teguviisi kombelisuse kahtluse alla.
aga kui oleme fakti ees, et laps on juba sündinud, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1. kui naisterahvas on üürinud kogu tõlla. sel juhul on tal õigus keda tahes külalisena peale võtta. ja kutsar ei saa nõuda selle eest eraldi tasu. last tuleb vaadelda niisugusel juhul külalisena.
2. aga kui naine võttis pileti ainult iseendale. seda võimalust on juba varem paljud õpetlased arutanud ja üldiselt on välja kujunenud kindlad seisukohad:
a) laps ei võta enda alla eraldi istekohta, tähendab kutsar ei kannata kahju. ka sel puhul kui ema ei jaksa imikut süles hoida, pole vaja teda istekohale panna, vaid lapse saab tõlla põrandale õlgedele panna.
b) kutsar võis näha, et naine on õnnistatud olekus, tähendab ta pidi järelkasvuga arvestama piletit müües.
selge. aga kas olukord muutub, kui naine võtab ettenägelikult hälli kaasa? jah muutub. sest häll võtab tõllas ruumi. aga sel puhul ei tule maksta mitte lapse vaid hälli eest. ja sedagi vaid siis, kui kutsar tõendab, et ta oleks saanud selle hälli alla jäänud ruumi kellelegi teisele müüa.
aga kui naine ei taha hälli eest maksta, siis võib kutsar hälli endale võtta.
kõrvakiilude õigusliku tähenduse küsimus
dekaan strykius kirjutas teose "tractatio juridica de alapa". töö jaguneb neljaks peatükiks:
I de alapa descriptione. ehk kõrvakiilu mõiste määratlus.
II de subjecto active. ehk see, kes annab kõrvakiilu
III de subjecto passivo. ehk see, kes saab kõrvakiilu
IV de effectoalapae. ehk siis kõrvakiilu tagajärjed
eraldi teema on sugudevahelised kõrvakiilud. autor arvab, et kui näiteks naine annab mehele kõrvakiilu, siis mees võib vastu lüüa. eriti siis, kui ta on tugevam. aga kui mees teab, et ta on naisest nõrgem ja et vastulöök ei too edu, siis võib ta alustada lahutusprotsessi. mõlemal puhul on mehel aga õigus mitte vastu lüüa ja võtta kõrvakiil lihtsalt teadmiseks.
sõnalist solvamist on keelatud kõrvakiiluga karistada. see õiguspõhimõte on tähtis juba sellegi poolest, et võib tekkida järgmine õigusküsimus. kui tantsuõhtul mingi härra palub daami tantsima ja daam keeldub tantsust, kas asjaomasel härral on õigus asjaomasele daamile vastu kõrvu anda? otsus on loomulikult eitav, sest ühelt poolt tantsib daam sellega, kellega tahab, teiselt poolt, kui tantsust keeldumine ongi vaadeldav solvamisena, on see vaid sõnaline solvamine. ergo - seda ei või karistada kõrvakiiluga.
tantsuõhtutel võib aga juhtuda, et kombetud mehed tavatsevad lasta kombekatel tütarlastel osaks saada puudutusi, mis ei ole tantsu läbiviimiseks tingimata vajalikud. sellisel juhul võib küll tütarlaps vastata kõrvakiiluga, sest füüsiline puudutus on siiski midagi muud, kui sõnaline solvamine.
nunnade küsimus
prantsuse revolutsioon vabastas 13. veebruaril 1790 dekreediga kõik kodanikud katoliku kirikule antud tõotustest. enamik prantsuse munki loobus seepeale kloostrielust. nunnasid oli sel ajal kokku 55 000 ja nendest soovis nunnaelust loobuda vaid 1000. ning ka nendest tuhandest oli enamus selliseid, kes soovis oma faktilise juba olemasolnud abielu mõne preestriga legaliseerida.
Thursday, January 24, 2019
sergei degajevi elulugu hästi lühidalt
sündis 1857. oli üks terroriorganisatsiooni narodnaja volja juhtfiguuridest. korraldas atentaate. aga oli ühtlasi ka ohranka agent. kui tema seltsimehed teda kahtlustama hakkasid, siis mõrvas ta oma lojaalsuse kinnituseks ohranka juhi ehk oma teise tööandja georgi sudeinkini (püstililasuga selga). seejärel põgenes ameerikasse, võttis nimeks alexander pell, tegi doktorikraadi matemaatikas ja töötas ülikoolides matemaatikaprofessorina. kui ta suri 1921, siis asutas tema naine dr alexander pelli nimelise stipendiumi noortele matemaatikutele.
Wednesday, January 23, 2019
auguste de montferrandi mõjust gunnar grapsile
teatavasti lõi gunnar graps oma sinihelerohelise valguse, kui ta üks hommik peale kontserti pohmakaga tollases leningradis ärkas ning nägi oma hotelli aknast iisaku katedraali kuplitelt helkivaid valguskiiri.
siinkohal aga ei tohi unustada nikolai esimest, kes lasi selle katedraali ehitada. nimelt tahtis nikolai esimene oma suurust kuidagi jäädvustada ja kuulutas välja konkursi peterburi kõige tähtsama kiriku ehitamiseks. projektikonkursi võitis prantslane auguste de montferrand. kuna tal oli väga vaja seda konkurssi võita, siis pani ta võitmiseks lauale kokku 24 erinevat kavandit kõikvõimalikes stiilides.
siinkohal aga ei tohi unustada nikolai esimest, kes lasi selle katedraali ehitada. nimelt tahtis nikolai esimene oma suurust kuidagi jäädvustada ja kuulutas välja konkursi peterburi kõige tähtsama kiriku ehitamiseks. projektikonkursi võitis prantslane auguste de montferrand. kuna tal oli väga vaja seda konkurssi võita, siis pani ta võitmiseks lauale kokku 24 erinevat kavandit kõikvõimalikes stiilides.
kuidas luuletaja ogarjov jooma hakkas
herzen oli teatavasti vene sotsialismi isa. tema revolutsioonilistest ideedest nakatusid paljud. sealhulgas ka luuletaja ja suurmaaomanik nikolai ogarjov. suures idealistlikus tuhinas vabastas ogarjov 1838. aastal kõik oma pärisorjad ja andis mõisad nende kätte majandada. mõisad aga laostusid. ogarjov läks londonisse herzeni juurde ja hakkas jooma.
Thursday, January 17, 2019
korraks tekkis mõte
tekkis korraks mõte, et kirjeldaks paari lausega ära meie põlvkonna ja ajastu heitluste all peituvad vääramatult ühte kindlasse suunda liikuvad tegelikud süvahoovused, aga vahest siis mõni teine kord.
Tuesday, January 15, 2019
alamkoja keldritest
teatavasti pidi 5. novembril 1605 toimuma briti alamkojas hirmus plahvatus. sel ajal pidi kuningas james I tulema parlamendi istungit avama. mõned provintsidest pärit katoliiklased uskusid, et kui nad parlamendi õhku lasevad, siis on võimalik inglismaal katoliiklus taastada. on arvutatud, et see pauk oleks olnud nii suur, et westminster abbey oleks ka maa pealt ära pühitud. kuna aga info lekkis, siis hakati uurima asja ning leiti keldrist guy fawkes ühes püssirohuga. seda päeva hakati tähistama põhiliselt paavstikujuliste nukkude põletamistega, ilutulestikuga aga ka sellega, et tänase päevani lähevad igal aastal 5. novembril sõdurid õlilampide valgel elektrilampidest juba niigi valgustatud alamkoja keldrisse püssirohtu otsima.
Monday, January 14, 2019
pogonoloogilise tüvitekstide mittetäielik ülevaade
sebestyen, gabor. "pogonoloogia ehk arutlus habemetest, eeskätt ajaloolises plaanis, klassikalisest vaatevinklist". budapest ca 1850
dulaure, jack-antonie. "pogonologie ou histoire philosophique de la barbe". pariis 1788
barbatium schönbart, m. "barbe majestas, das ist: ein schöner/lustiger und ausführlicher real-discurs von den bürten/etc." haarburgk 1660
guhlingius, johannes. "de barba deorum" wittenberg 1725 (nb! raamat on ka praegu amazonis müügil)
guhlingius, johannes. "de causis barbae deorum" wittenberg 1725
dulaure, jack-antonie. "pogonologie ou histoire philosophique de la barbe". pariis 1788
barbatium schönbart, m. "barbe majestas, das ist: ein schöner/lustiger und ausführlicher real-discurs von den bürten/etc." haarburgk 1660
guhlingius, johannes. "de barba deorum" wittenberg 1725 (nb! raamat on ka praegu amazonis müügil)
guhlingius, johannes. "de causis barbae deorum" wittenberg 1725
mööda seina ülesjooksmise sport
räägitakse, et kord oli keegi krahv läinud kardinal richelieu juurde ning too oli parasjagu harrastanud mööda seina ülesjooksmist. krahv olla temaga liitunud ja ka üritanud mööda seina üles joosta.
tähtis on nüüd teada, et tegemist ei olnud hullumeelsete ega veidrikega. vanasti oligi päriselt olemas selline sport.
mõnel pool oli veel selline nüanss, et üks mees jooksid mööda seina üles ja lõi naela seina. ning teine pidi üles jooksma ning jalaga naela maha lööma.
näiteks münchenis nümfenburgi lossi ühes koridoris on siiamaani seina peal märge, et seina mööda üles jooksmise rekordi omanik on baieri hertsog christoph, kes lõi 1490. aastal seinalt maha kaheteistkümne jala kõrgusele löödud naela.
tähtis on nüüd teada, et tegemist ei olnud hullumeelsete ega veidrikega. vanasti oligi päriselt olemas selline sport.
mõnel pool oli veel selline nüanss, et üks mees jooksid mööda seina üles ja lõi naela seina. ning teine pidi üles jooksma ning jalaga naela maha lööma.
näiteks münchenis nümfenburgi lossi ühes koridoris on siiamaani seina peal märge, et seina mööda üles jooksmise rekordi omanik on baieri hertsog christoph, kes lõi 1490. aastal seinalt maha kaheteistkümne jala kõrgusele löödud naela.
pildikesi keila-joa mõisast
põhimõtteliselt ei jõua kõigi nende pahlenite, benckendorffide, volkonskite, tiesenhusenite, mannteuffelite ja stackelbergide üle järge pidada. igas suguvõsas oli vähemalt mitukümmend ottot, georgi, peetrit, aleksandrit, pauli, wilhelmit jne. ja keila-joa mõis on nii tiinelt kultuurilugu täis, et ei jõua kõike sugugi ära struktureerida. lihtsuse mõttes tuleks endale selgeks teha, et äkilisem elu läks keila-joal käima 1832. aastal, kui mõis kinnistati pärusomandina alexander von benckendorffile,tema ehitas lossi, pargi, sillad, surnuaia ja kiriku. volkonskite nimi tuli keila-joale läbi väimehe ning siis umbes sada aastat domineeriski seal see volkonskite nimi.
1. pildike
benckendorff oli tsaari õukonnas hinnatud mees. oli ka mingil ajal tsaari salateenistuse juht. just sel ajal esitas metropoliit filaret kaebuse pushkini vastu. sest pushkinil ilmus jevgeni onegin ja seal oli rida, et "ja hakkide parvel kirikukroonide peal". et see solvab räigelt ristiusku. kuna sel ajal käis kõik avaldamisele minev tsensori käest läbi, siis küsiti kõigepealt tsensorilt. tsensor õigustas end väitega, et moskva kirikutornide ristidel on tõepoolest kombeks hakkidel massiliselt kükitada. nii tuvastas benckendorff, et korralageduses on süüdi moskva politseiülem. pushkini suhtes palus aga benckendorff metropoliidil kristlikult andestav olla, sest too on vaid kahetsustvääriv grafomaan (vene keeles "pisaka").
2. pildike
XIX sajandi alguses oli venemaal kombeks pidulikel riigitseremooniatel mängida briti hümni. benckendorff veenis tsaar nikolai I, et vaja on luua oma hümn. benckendorffi juures töötas sekretärina sõjaväeinseneri haridusega muusik aleksei lvov. temal ta lasigi hümni kirjutada. 1834. aastal viidi läbi moskva suures teatris esmaettekanne. keiser jäi rahule ja kinkis lvovile oma portreega kullatud tuhatoosi. kuna keila-joa mõisa parki ehitati parasjagu silda, siis sai see sild lvovi-nimeliseks.
3. pildike
keiser nikolai I austas ka oma visiidiga riigi lääneprovintse. läks kõigepealt daugavpilsi kaudu riiga ja siis tuli sealt üles keila-joale ja tallinnasse. samal ajal olid käimas kõvad rahutused poolas ja salateenistus kartis, et poolakad teevad atentaadi. igatahes jõudis nikolai I õnnelikult eestisse ja käis ka keila-joal. kõik tulid teda rõõmsalt tervitama. sealhulgas ka krahv musin-puškin-brjus.
4. pildike
benckendorffi tütar vera aga läks teatavasti mehele volkonskile ning sellest ajast alates oli loss volkonskite käes. ning ilmnema hakkasid need näitlejageenid. näiteks benckendorffi lapselaps pjotr grigorjevitsh volkonskil oli komme tallinnast tulles teha peatus vääna-posti trahteris nimega "zur goldene sonne" ning joota seal oma kutsar täis. seejärel vahetas ta kutsariga riided, hakkas ise kutsariks ning pani tegeliku kutsari tõlda. sõitis tähtsalt keila-joa lossi ette ja toimetas vürstiriietes lakku täis kutsari lossitrepist üles abikaasa käte vahele.
5. pildike
benckedorffi tütart verat peeti iluduseks ja ta unistas, et mõni tema lastest oleks tütar. aga tal olid kõik poisid. nii laskiski ta oma kolmel pojal kuni kaheksanda eluaastani käia tüdrukuriietes ja lasi nende juustel pikaks kasvada. kui juhtus, et poisil läks sukatripp katki, siis ei tohtinud ta ise seda parandada, vaid pidi, nagu aadlipreilile kohane, teenijatüdruku selleks kohale kutsuma.
6. pildike
keila-joa lossi juures oli teadupärast ka oma isiklik väike kirik. ükskord, kui lossiperemeheks oli pjotr grigorjevitshi asemel juba poeg grigori petrovitsh, siis olla nii juhtunud, et kui salkkond külalisi parasjagu kirikust väljus, siis nägid nad, kuidas vürst grigori petrovitsh ilmus loss rõdule, nööpis oma püksid lahti ja kusi lossi rõdult suures kaares alla.
7. pildike
vana vürstproua vera aleksandrovna ehk aleksander von benckendorffi tütar oli harjunud hiilgeaegadel kõiki käike tegema neljahobusetõllas. pärast ilmasõda aga olid juba kitsad ajad, nii et lossiomanik pidi ümbritsevate talupoegade käest vilja laenama. vera aleksandrovna aga oli põdur ega jaksanud oma jalgadel palju käia. neljahobusetõlda ka enam ei olnud. palus siis lapselaps pavlikul ennast väikese käruga sõidutada. väikesel pavlikul oli aga kopp vanaemast ees ja ta muudkui keeras käru külili, nii et vanaproua aina kärust välja kukkus. vanaproua aga ronis ühtelugu kärusse tagasi ja palus pavlikut, et see nii hirmsasti ei kihutaks.
8. pildike
kui oli hispaania kodusõda, siis läks seesama pavlik hispaaniasse vabatahtlikuks. kui ta tagasi tuli, siis tegi ta välisministeeriumi residentsi kokatädile lapse. rasestunud naine nõudis abiellumist või vähemalt korraliku kahjutasu. pavlik ise oli valmis abielluma aga perekond pidas taolist abielu liiga sobimatuks ja häbistavaks. seepeale viis pavlik keila vallavalitsusse perekonnanime muutmise avalduse, kus ta palus enda uueks perekonnanimeks "hundipoeg". taotlus rahuldati ja riigi teatajas ilmus ka vastav käskkiri. isa pjotr grigorjevitsh ostis seepeale pavlikule korralikud riided ja üheotsapileti pariisi. pavlik ei tulnudki enam eestisse tagasi. volkonskite perekond aga andis rasestunud kokatädile hulga raha, mille eest too asutas raekoja platsile restorani. arvake ära, millise.
1. pildike
benckendorff oli tsaari õukonnas hinnatud mees. oli ka mingil ajal tsaari salateenistuse juht. just sel ajal esitas metropoliit filaret kaebuse pushkini vastu. sest pushkinil ilmus jevgeni onegin ja seal oli rida, et "ja hakkide parvel kirikukroonide peal". et see solvab räigelt ristiusku. kuna sel ajal käis kõik avaldamisele minev tsensori käest läbi, siis küsiti kõigepealt tsensorilt. tsensor õigustas end väitega, et moskva kirikutornide ristidel on tõepoolest kombeks hakkidel massiliselt kükitada. nii tuvastas benckendorff, et korralageduses on süüdi moskva politseiülem. pushkini suhtes palus aga benckendorff metropoliidil kristlikult andestav olla, sest too on vaid kahetsustvääriv grafomaan (vene keeles "pisaka").
2. pildike
XIX sajandi alguses oli venemaal kombeks pidulikel riigitseremooniatel mängida briti hümni. benckendorff veenis tsaar nikolai I, et vaja on luua oma hümn. benckendorffi juures töötas sekretärina sõjaväeinseneri haridusega muusik aleksei lvov. temal ta lasigi hümni kirjutada. 1834. aastal viidi läbi moskva suures teatris esmaettekanne. keiser jäi rahule ja kinkis lvovile oma portreega kullatud tuhatoosi. kuna keila-joa mõisa parki ehitati parasjagu silda, siis sai see sild lvovi-nimeliseks.
3. pildike
keiser nikolai I austas ka oma visiidiga riigi lääneprovintse. läks kõigepealt daugavpilsi kaudu riiga ja siis tuli sealt üles keila-joale ja tallinnasse. samal ajal olid käimas kõvad rahutused poolas ja salateenistus kartis, et poolakad teevad atentaadi. igatahes jõudis nikolai I õnnelikult eestisse ja käis ka keila-joal. kõik tulid teda rõõmsalt tervitama. sealhulgas ka krahv musin-puškin-brjus.
4. pildike
benckendorffi tütar vera aga läks teatavasti mehele volkonskile ning sellest ajast alates oli loss volkonskite käes. ning ilmnema hakkasid need näitlejageenid. näiteks benckendorffi lapselaps pjotr grigorjevitsh volkonskil oli komme tallinnast tulles teha peatus vääna-posti trahteris nimega "zur goldene sonne" ning joota seal oma kutsar täis. seejärel vahetas ta kutsariga riided, hakkas ise kutsariks ning pani tegeliku kutsari tõlda. sõitis tähtsalt keila-joa lossi ette ja toimetas vürstiriietes lakku täis kutsari lossitrepist üles abikaasa käte vahele.
5. pildike
benckedorffi tütart verat peeti iluduseks ja ta unistas, et mõni tema lastest oleks tütar. aga tal olid kõik poisid. nii laskiski ta oma kolmel pojal kuni kaheksanda eluaastani käia tüdrukuriietes ja lasi nende juustel pikaks kasvada. kui juhtus, et poisil läks sukatripp katki, siis ei tohtinud ta ise seda parandada, vaid pidi, nagu aadlipreilile kohane, teenijatüdruku selleks kohale kutsuma.
6. pildike
keila-joa lossi juures oli teadupärast ka oma isiklik väike kirik. ükskord, kui lossiperemeheks oli pjotr grigorjevitshi asemel juba poeg grigori petrovitsh, siis olla nii juhtunud, et kui salkkond külalisi parasjagu kirikust väljus, siis nägid nad, kuidas vürst grigori petrovitsh ilmus loss rõdule, nööpis oma püksid lahti ja kusi lossi rõdult suures kaares alla.
7. pildike
vana vürstproua vera aleksandrovna ehk aleksander von benckendorffi tütar oli harjunud hiilgeaegadel kõiki käike tegema neljahobusetõllas. pärast ilmasõda aga olid juba kitsad ajad, nii et lossiomanik pidi ümbritsevate talupoegade käest vilja laenama. vera aleksandrovna aga oli põdur ega jaksanud oma jalgadel palju käia. neljahobusetõlda ka enam ei olnud. palus siis lapselaps pavlikul ennast väikese käruga sõidutada. väikesel pavlikul oli aga kopp vanaemast ees ja ta muudkui keeras käru külili, nii et vanaproua aina kärust välja kukkus. vanaproua aga ronis ühtelugu kärusse tagasi ja palus pavlikut, et see nii hirmsasti ei kihutaks.
8. pildike
kui oli hispaania kodusõda, siis läks seesama pavlik hispaaniasse vabatahtlikuks. kui ta tagasi tuli, siis tegi ta välisministeeriumi residentsi kokatädile lapse. rasestunud naine nõudis abiellumist või vähemalt korraliku kahjutasu. pavlik ise oli valmis abielluma aga perekond pidas taolist abielu liiga sobimatuks ja häbistavaks. seepeale viis pavlik keila vallavalitsusse perekonnanime muutmise avalduse, kus ta palus enda uueks perekonnanimeks "hundipoeg". taotlus rahuldati ja riigi teatajas ilmus ka vastav käskkiri. isa pjotr grigorjevitsh ostis seepeale pavlikule korralikud riided ja üheotsapileti pariisi. pavlik ei tulnudki enam eestisse tagasi. volkonskite perekond aga andis rasestunud kokatädile hulga raha, mille eest too asutas raekoja platsile restorani. arvake ära, millise.
29. september 1981
mina läksin 1. septembril 1981 esimesse klassi.
24.09.1981 suri aga pikaaegne ensv ministrite nõukogu esimehe asetäitja georg nellis.
ta oli selline tsaariaegne peterburi eestlane. sündinud peterburis 1905. aastal. jäi venemaale ja astus 1927. aastal parteisse. II ilmasõja ajal oli ta leningradi max helzi nimelise tehase direktori asetäitja. aga tehas ise kolis enne blokaadi penzasse.
29.09.1981 olid matused. sark hüvastijätmiseks oli pandud rävala puiesteele teaduste akadeemia majja. kui aga inimesed hakkasid temaga hüvasti jätma, siis vaatasid, et kirstus jumalast võõras suurte uhkete mustade vuntsidega mees. kuna tal oli rinnas eesti raadio märk, siis hammustati läbi, et tegemist on leo martini surnukehaga. nii georg nellis, kui ka leo martin surid samal päeval tallinna keskhaiglas.
ka eesti raadios olla leo martini leinatseremoonial vaadatud, et kadunuke pole üldse kadunukese moodi aga kuna leo martinil pereliikmeid ei olnud ja olid ainult kolleegid, siis keegi väga ei sekkunud. lisaks oli see nüanss, et leo martin oli enne surma pikalt haige olnud ja keegi polnud teda tükk aega näinud. ja kõik panid oma pärjad selle võõra mehe ette maha. leo martin olla olnud küll armastatud kolleeg ja teenekas kuuldemängude lavastaja aga tema kabineti koristamisel leiti, et tal oli seal hulganisti ettekandeid kgb-le oma kolleegide kohta.
kuigi mark soosaar mäletab, et leo martin taheti metsakalmistule matta ja maetigi, siis minu kaks allikat kinnitavad, et leo martini surnukeha hakati lõuna-eestisse viima. ning kuna siis parasjagu oli parteitegelastel georg nellise matused pooleli aga kadunukest ennast ei olnud, siis saadeti helikopter mööda tartu maanteed autot otsima. auto saadigi vahetult enne tartut kätte, kontrolliti et kirstus oli ikka georg nellis ning suunati siis auto tagasi tallinnasse. ning õhtupimedas maeti siis lõpuks georg nellis metsakalmistule.
24.09.1981 suri aga pikaaegne ensv ministrite nõukogu esimehe asetäitja georg nellis.
ta oli selline tsaariaegne peterburi eestlane. sündinud peterburis 1905. aastal. jäi venemaale ja astus 1927. aastal parteisse. II ilmasõja ajal oli ta leningradi max helzi nimelise tehase direktori asetäitja. aga tehas ise kolis enne blokaadi penzasse.
29.09.1981 olid matused. sark hüvastijätmiseks oli pandud rävala puiesteele teaduste akadeemia majja. kui aga inimesed hakkasid temaga hüvasti jätma, siis vaatasid, et kirstus jumalast võõras suurte uhkete mustade vuntsidega mees. kuna tal oli rinnas eesti raadio märk, siis hammustati läbi, et tegemist on leo martini surnukehaga. nii georg nellis, kui ka leo martin surid samal päeval tallinna keskhaiglas.
ka eesti raadios olla leo martini leinatseremoonial vaadatud, et kadunuke pole üldse kadunukese moodi aga kuna leo martinil pereliikmeid ei olnud ja olid ainult kolleegid, siis keegi väga ei sekkunud. lisaks oli see nüanss, et leo martin oli enne surma pikalt haige olnud ja keegi polnud teda tükk aega näinud. ja kõik panid oma pärjad selle võõra mehe ette maha. leo martin olla olnud küll armastatud kolleeg ja teenekas kuuldemängude lavastaja aga tema kabineti koristamisel leiti, et tal oli seal hulganisti ettekandeid kgb-le oma kolleegide kohta.
kuigi mark soosaar mäletab, et leo martin taheti metsakalmistule matta ja maetigi, siis minu kaks allikat kinnitavad, et leo martini surnukeha hakati lõuna-eestisse viima. ning kuna siis parasjagu oli parteitegelastel georg nellise matused pooleli aga kadunukest ennast ei olnud, siis saadeti helikopter mööda tartu maanteed autot otsima. auto saadigi vahetult enne tartut kätte, kontrolliti et kirstus oli ikka georg nellis ning suunati siis auto tagasi tallinnasse. ning õhtupimedas maeti siis lõpuks georg nellis metsakalmistule.
Thursday, January 10, 2019
pledging
apokriivaline lugu räägib, et inglise kuningas edward II olla tapetud veinijoomise ajal. vanasti, st 14. sajandil, olla nii olnud, et veinikarikaid tuli hoida kahe käega. edward oli siis parasjagu karikat kummutamas, kui keegi teda selja tagant noaga lõi. selle peale tekkis komme, mida nimetati pledging'iks. nimelt, et kui inimesel oli tarvis veini juua, siis astus tema sõber tema selja taha paljastatud mõõgaga. nii sai inimene rahulikult juua. ja kui sõbra kord oli juua, siis asus omakorda see esimene tüüp sõbra selja taha paljastatud mõõgaga seisma.
nürnbergi käru
vanasti kutsuti nürnbergi käruks sellist suuremat sorti aiakäru moodi käru. need asetati käidavamate kõrtside ukse kõrvale. need olid rae omandis. õhtuti, kui mõni linnakodanik oli ennast oimetuks kaaninud, siis toimetas kõrtsmik kodaniku ukse taha käru juurde. linnavahid aga tõstsid purjus kodaniku hellalt käru peale ja veeretasid koju. nii oli teistel linnakodanikel hommikul kena oma toimetuste juurde asuda ning nad ei pidanud tänaval vedelevaid joodikuid nägema.
Monday, January 7, 2019
peapiiskopilt peetrusele
õigeusus oli vanasti selline komme, et kui kõrgest soost isik suri, siis kirikupea pani talle kirstu kaasa pääsetähe paradiisi, mis oli adresseeritud peetrusele. kirjutas paberile selle teksti ja pani surnule käte vahele. et no kui surnu paradiisi väravasse jõuab, siis annab selle kirja peetrusele edasi. näiteks vürst fjodor vladimirskile pandi kaasa selline kiri:
"meie, makarios, jumala armust kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop, meie isandale ja sõbrale pühale peetrusele, kõigevägevama väravavahile.
käesolevaga tõendame, et tänasel päeval läks hingusele jumala ori, nime poolest vürst fjodor vladimirski. me palume, et sa laseksid ta ilma igasuguse takistuse ja viivituseta jumala riiki. me vabastame ta kõigist pattudest ja õnnistame teda. järelikult ei takista miski teda sisse laskmast, ja et see nii läheks, andsime talle välja selle kirja.
meie kiievi kloostris, 30. juulil 1541
makarios, alandlik
kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop"
"meie, makarios, jumala armust kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop, meie isandale ja sõbrale pühale peetrusele, kõigevägevama väravavahile.
käesolevaga tõendame, et tänasel päeval läks hingusele jumala ori, nime poolest vürst fjodor vladimirski. me palume, et sa laseksid ta ilma igasuguse takistuse ja viivituseta jumala riiki. me vabastame ta kõigist pattudest ja õnnistame teda. järelikult ei takista miski teda sisse laskmast, ja et see nii läheks, andsime talle välja selle kirja.
meie kiievi kloostris, 30. juulil 1541
makarios, alandlik
kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop"
episood waterloo lahingust
anglesey markii ehk lord uxbridge ehk kodanikunimega henry paget oli briti ohvitser.
ta osales 1815. aastal waterloo lahingus 12000-mehelise ratsarügenemdi ülemana. tema alt oli juba kaheksa hobust surnuks tulistatud aga tema ise ei olnud veel pihta saanud. väidetavalt üks lahingu kõige viimane kahuripauk tabas tema paremat jalga. ta juhtus olema sel hetkel kohe wellingotni kõrval.
ta hüüatas wellingotnile: "by god, sir, i've lost my leg!"
wellington vaatas tema poole ja vastas: "by god, sir, so you have!"
amputatsioon viidi läbi waterloo kodaniku joseph-marie paris majas, mis asub chaussee de bruxelles 214. väidetavalt ütles anglesey markii amputatsiooni ajal, et nuga tundub olevat nüri ja et kes ei raatsiks loovutada jalga sellise aulise võidu eest.
kui jalg oli amputeeritud, siis uurisid seda mitmed arstid ja seda käisid vaatamas ka külaelanikud. kõikide järeldus oli, et selline jalg on "better off than on".
külaelanikele näidati ka verist tooli, millel anglesey amputatsiooni ajal istus ja saagi, millega jalg maha lõigati. see saag on praegu välja pandud londonis briti armee muuseumis.
jalg aga maeti maha sinnasamma chaussee de bruxelles 214 aeda ning rajati mälestuskivi, millele kirjutati peale:
"ci est enterree la jambe
de l'illustre et vaillant comte d'uxbridge
lieutenant-general de s.m. britannique
blesse le 18. juin 1815"
anglesey saarele Llanfairpwllgwyngyll'is (selle linna nime pikem variant kõlab nii: Llanfairpwllgwyngyllgogerbwlltysiliogogoch) walesis rajati tema kangelaslikkuse mälestamiseks ka 27 meetri kõrgune ausammas. asub kohe mandrilt tulles üle silla vasakut kätt.
anglesey markiile pakuti aastas 1200 suurst pensioni, millest ta keeldus. chelsea proteesimeister james potts tegi talle proteesi, mida võib tänase päevani näha anglesey saare muuseumis. anglesey markii elas proteesiga veel 39 aastat ja pidas mitmeid tähtsaid ameteid (sh iirimaa kuberneri ametit).
tema waterloosse maetud jalaga juhtus aga nii, et seda käisid muudku turistid vaatamas ning paris' perekond lükkas selle jala abil rämedalt pappi kokku. sealhulgas käis jalga vaatamas ka preisi kuningas ja oranje prints. 1878 tuli sinna ka anglesey markii poeg, kes avastas, et jalg ehk kondid on välja kaevatud ja avalikult eksponeeritud. puhkes skandaal. briti suursaadik nõudis, et kondid toodaks inglismaale. selle asemel pakkus paris' perekond konte müügiks anglesey perekonnale, kes läksid selle peale loomulikult marru. belgia justiitsminister nõudis kontide mahamatmist. paris' perekond aga peitis kondid ära. siis oli vaikus majas kuni 1934. aastal suri brüsselis viimane härra paris. tema lesk leidis need kondid raamatukogutoast lauasahtlist, sattus paanikasse ja viskas need kondid ahju.
ta osales 1815. aastal waterloo lahingus 12000-mehelise ratsarügenemdi ülemana. tema alt oli juba kaheksa hobust surnuks tulistatud aga tema ise ei olnud veel pihta saanud. väidetavalt üks lahingu kõige viimane kahuripauk tabas tema paremat jalga. ta juhtus olema sel hetkel kohe wellingotni kõrval.
ta hüüatas wellingotnile: "by god, sir, i've lost my leg!"
wellington vaatas tema poole ja vastas: "by god, sir, so you have!"
amputatsioon viidi läbi waterloo kodaniku joseph-marie paris majas, mis asub chaussee de bruxelles 214. väidetavalt ütles anglesey markii amputatsiooni ajal, et nuga tundub olevat nüri ja et kes ei raatsiks loovutada jalga sellise aulise võidu eest.
kui jalg oli amputeeritud, siis uurisid seda mitmed arstid ja seda käisid vaatamas ka külaelanikud. kõikide järeldus oli, et selline jalg on "better off than on".
külaelanikele näidati ka verist tooli, millel anglesey amputatsiooni ajal istus ja saagi, millega jalg maha lõigati. see saag on praegu välja pandud londonis briti armee muuseumis.
jalg aga maeti maha sinnasamma chaussee de bruxelles 214 aeda ning rajati mälestuskivi, millele kirjutati peale:
"ci est enterree la jambe
de l'illustre et vaillant comte d'uxbridge
lieutenant-general de s.m. britannique
blesse le 18. juin 1815"
anglesey saarele Llanfairpwllgwyngyll'is (selle linna nime pikem variant kõlab nii: Llanfairpwllgwyngyllgogerbwlltysiliogogoch) walesis rajati tema kangelaslikkuse mälestamiseks ka 27 meetri kõrgune ausammas. asub kohe mandrilt tulles üle silla vasakut kätt.
anglesey markiile pakuti aastas 1200 suurst pensioni, millest ta keeldus. chelsea proteesimeister james potts tegi talle proteesi, mida võib tänase päevani näha anglesey saare muuseumis. anglesey markii elas proteesiga veel 39 aastat ja pidas mitmeid tähtsaid ameteid (sh iirimaa kuberneri ametit).
tema waterloosse maetud jalaga juhtus aga nii, et seda käisid muudku turistid vaatamas ning paris' perekond lükkas selle jala abil rämedalt pappi kokku. sealhulgas käis jalga vaatamas ka preisi kuningas ja oranje prints. 1878 tuli sinna ka anglesey markii poeg, kes avastas, et jalg ehk kondid on välja kaevatud ja avalikult eksponeeritud. puhkes skandaal. briti suursaadik nõudis, et kondid toodaks inglismaale. selle asemel pakkus paris' perekond konte müügiks anglesey perekonnale, kes läksid selle peale loomulikult marru. belgia justiitsminister nõudis kontide mahamatmist. paris' perekond aga peitis kondid ära. siis oli vaikus majas kuni 1934. aastal suri brüsselis viimane härra paris. tema lesk leidis need kondid raamatukogutoast lauasahtlist, sattus paanikasse ja viskas need kondid ahju.
haiti aristokraatia tekkest
1847. aastal upitas kindral faustin soulouque end haiti presidendiks ja 1849 kuulutas end haiti keisriks (sest ta tahtis olla napoleoni moodi).
kuulutas kohe ka voodoo haiti ametlikuks religiooniks.
aga kuna keisril oli vaja aristokraatiat, õukonda ja kammerhärrasid, siis pidi ta ka selle looma ja andma neile tiitlid. nii pandi ametisse ülempagarmeister, kelle tiitliks sai krahv ja nimeks limonade. õukonnas oli ka krahv marmelade. ja hertsog punnpõsk (duc de dondon), hertsog eesvaht (duc de l'avancee), krahv vihmavaling (comte de l'avalasse), krahv punapeni (comte de terrier-rouge),parun kliister (baron de la serinque), parun räpa-auk (baron de sale-tron) ja krahv number-kaks (comte de numero deux). seletus on tegelikult selles, et ta andis oma õukonnale maatükke ja nendel maatükkidel juhtusid olema sellised nimed.
faustin I rajas ka kaaridväe ja ründas sellega kolm korda ebaõnnestunult dominikaani vabariiki. ta tellis kaaridväele mundrid prantsusmaalt marseillest. mütsidel oli ees mingi läikiv plekkmärk. kui ükskord üks prantsuse rändur juhtus nägema neid sõdureid, siis lähedalt uurides selgus, et selle plekilapatsi peal oli kiri "sardines a l'heule. barton et cie, lorient" (sardiinid õlis, barton ja co, lorient).
lugu lõppes sellega, et kui faustin I muudkui tahtis dominkaanlastega sõda pidada, siis 1858. aastal sai sõjaväel mõõt täis ja ta pagendati ta jamaikale
kuulutas kohe ka voodoo haiti ametlikuks religiooniks.
aga kuna keisril oli vaja aristokraatiat, õukonda ja kammerhärrasid, siis pidi ta ka selle looma ja andma neile tiitlid. nii pandi ametisse ülempagarmeister, kelle tiitliks sai krahv ja nimeks limonade. õukonnas oli ka krahv marmelade. ja hertsog punnpõsk (duc de dondon), hertsog eesvaht (duc de l'avancee), krahv vihmavaling (comte de l'avalasse), krahv punapeni (comte de terrier-rouge),parun kliister (baron de la serinque), parun räpa-auk (baron de sale-tron) ja krahv number-kaks (comte de numero deux). seletus on tegelikult selles, et ta andis oma õukonnale maatükke ja nendel maatükkidel juhtusid olema sellised nimed.
faustin I rajas ka kaaridväe ja ründas sellega kolm korda ebaõnnestunult dominikaani vabariiki. ta tellis kaaridväele mundrid prantsusmaalt marseillest. mütsidel oli ees mingi läikiv plekkmärk. kui ükskord üks prantsuse rändur juhtus nägema neid sõdureid, siis lähedalt uurides selgus, et selle plekilapatsi peal oli kiri "sardines a l'heule. barton et cie, lorient" (sardiinid õlis, barton ja co, lorient).
lugu lõppes sellega, et kui faustin I muudkui tahtis dominkaanlastega sõda pidada, siis 1858. aastal sai sõjaväel mõõt täis ja ta pagendati ta jamaikale
Wednesday, January 2, 2019
kuidas henri II ratsamonumenti rajati
teatavasti sai henri II surma 1559. aasta 30. juunil, kui ta tähistas oma tütre pulma pariisis. muuhulgas peeti ka rüütliturniiri ja kui kuningas henri II oli juba mitu raundi võitnud, siis nõudis ta turniiri jätkamist ja läks vastakuti kapten gabriel montgomeryga šoti vahtide pataljonist. paraku aga murdus montgomery piik ja murdunud piigi pikad pinnud läksid kuningale otse näkku. mõned pinnud sai välja võtta aga mõned jäid alles. sealhulgas oli olnud üks mitmekümnesentimeetrine pind otse silmas ja seda ei julgenud ükski arst puutuda. pärast mõnda aega vaevlemist kuningas suri.
kuninga lesk caterina di medici tahtis kuningale rajada ratsamonumendi. ta palus, et seda teeks michelangelo. too aga vastas, et ta on juba selleks liiga vana.
siis leiti skulptor daniele ricciarelli, kes jõudis küll hobuse pronksi valada 1566. aastal aga suri kohe ära ja ratsanik jäi temast tegemata.
seejärel anti ratsaniku tegemine ülesandeks flaami kunstnikule jean boulognele. ta sai küll kuju valmis aga ei see sobinud hobusega kokku ja olevat üleüldse näinud välja üsna ebaõnnestunud.
nii jäigi see hobune vedelema terveks sajandiks. kui louis XIII suri, siis tiriti see pronksist hobune kuuri alt välja ja kasutati hobust louis XIII ratsamonumendi juures. prantsuse revolutsiooni ajal sulatati aga nii hobune kui ka ratsanik mõlemad üles.
kuninga lesk caterina di medici tahtis kuningale rajada ratsamonumendi. ta palus, et seda teeks michelangelo. too aga vastas, et ta on juba selleks liiga vana.
siis leiti skulptor daniele ricciarelli, kes jõudis küll hobuse pronksi valada 1566. aastal aga suri kohe ära ja ratsanik jäi temast tegemata.
seejärel anti ratsaniku tegemine ülesandeks flaami kunstnikule jean boulognele. ta sai küll kuju valmis aga ei see sobinud hobusega kokku ja olevat üleüldse näinud välja üsna ebaõnnestunud.
nii jäigi see hobune vedelema terveks sajandiks. kui louis XIII suri, siis tiriti see pronksist hobune kuuri alt välja ja kasutati hobust louis XIII ratsamonumendi juures. prantsuse revolutsiooni ajal sulatati aga nii hobune kui ka ratsanik mõlemad üles.
viide prahale
kui umberto eco roosi nime hakati avaldama tollases idablokis, siis osutas üks kirjastaja, et raamatu alguses toodud viide nõukogude okupatsioonile ja praha kevadele võib raamatu levitamisel probleeme tekitada.
umberto eco selgitas ja pakkus lahenduse - mainin raamatu alguses prahat, sest see on üks minu maagilisi linnu. aga mulle meeldib ka dublin. pange praha asemel dublin. seal ei ole mingit vahet
kirjastaja - aga venelased ei tunginud sisse dublinisse?!
eco - see ei ole minu süü.
umberto eco selgitas ja pakkus lahenduse - mainin raamatu alguses prahat, sest see on üks minu maagilisi linnu. aga mulle meeldib ka dublin. pange praha asemel dublin. seal ei ole mingit vahet
kirjastaja - aga venelased ei tunginud sisse dublinisse?!
eco - see ei ole minu süü.
reformatsiooni tegelik kontekst
eks luteriusu papid teavad seda niigi aga vaikivad.
et kust ja kuidas see reformatsioon alguse sai.
tegelikult oli asi nii, et martin luther oli saksimaal wittenbergis usuteaduse doktor. aga saksimaa kuurvürst friedrich III oli kirglik reliikviate koguja. tal oli ettekujutus, et wittenbergist saab teine rooma kuhu kõik hakkavad palverännule tulema ja omale pattude andeksandi otsima. sest pühadel reliikviatel on teatavasti selline võime patte andeks anda. friedrich III oli muretsenud wittenbergi lossikirikusse okka kristuse kroonist, neli neitsi maarja juuksekarva, neitsi maarja mantlitüki, püha hierenymuse hamba, õlekõrre kristuse sõimest ja püha õhtusöömaaja leivaraasukese.
samal ajal aga ehitas paavst roomas püha peetri basiilikat ja ilgelt oli raha vaja. et suurendada sissetulekuid, otsustas ta täiendada indulgentside patukustutusjõudu. nüüdsest alates sai osta patukustutuskirja ka surnud inimestele. ning saksimaa kõrval magdeburgi kirikuprovintsis pandi indulgentsiäri eest vastutama üks kangesti aktiivne dominikaani munk johann tetzel. sellel tetzelil oli indulgentside müügiga kõvasti edu, sest ka luther ise kirjeldas, kuidas wittenberglased "nagu hullud ja pöörased" käisid magdeburgis indulgentse ostmas.
lutherile käis see asi muidugi pinda. ühelt poolt hakkas raha wittenbergist ära minema magdeburgi. teiselt poolt hakkasid tema pihilapsed teisest kohast pattude andeksandi saama. ja kolmandalt poolt oli tema kui teoloogiadoktori kohustus juhtida tähelepanu ebakõladele kirikudoktriinis.
tõsi on muidugi see, et luther ei löönud naelaga oma teese kirikuukse külge. ja seega ei saanud need haamrilöögid kõlada kõikjal kuni roomani välja. tegelikult kirjutas ta oma teesid paberile ja saatis kahele isikule - magdeburg-mainzi peapiiskopile albrechtile ja brandenburgi peapiiskopile hieronymusele. ta palus oma kirjas "peatada patukustutusjutlustajate häbitu käitumine ja kõlvatud kõned".
et kust ja kuidas see reformatsioon alguse sai.
tegelikult oli asi nii, et martin luther oli saksimaal wittenbergis usuteaduse doktor. aga saksimaa kuurvürst friedrich III oli kirglik reliikviate koguja. tal oli ettekujutus, et wittenbergist saab teine rooma kuhu kõik hakkavad palverännule tulema ja omale pattude andeksandi otsima. sest pühadel reliikviatel on teatavasti selline võime patte andeks anda. friedrich III oli muretsenud wittenbergi lossikirikusse okka kristuse kroonist, neli neitsi maarja juuksekarva, neitsi maarja mantlitüki, püha hierenymuse hamba, õlekõrre kristuse sõimest ja püha õhtusöömaaja leivaraasukese.
samal ajal aga ehitas paavst roomas püha peetri basiilikat ja ilgelt oli raha vaja. et suurendada sissetulekuid, otsustas ta täiendada indulgentside patukustutusjõudu. nüüdsest alates sai osta patukustutuskirja ka surnud inimestele. ning saksimaa kõrval magdeburgi kirikuprovintsis pandi indulgentsiäri eest vastutama üks kangesti aktiivne dominikaani munk johann tetzel. sellel tetzelil oli indulgentside müügiga kõvasti edu, sest ka luther ise kirjeldas, kuidas wittenberglased "nagu hullud ja pöörased" käisid magdeburgis indulgentse ostmas.
lutherile käis see asi muidugi pinda. ühelt poolt hakkas raha wittenbergist ära minema magdeburgi. teiselt poolt hakkasid tema pihilapsed teisest kohast pattude andeksandi saama. ja kolmandalt poolt oli tema kui teoloogiadoktori kohustus juhtida tähelepanu ebakõladele kirikudoktriinis.
tõsi on muidugi see, et luther ei löönud naelaga oma teese kirikuukse külge. ja seega ei saanud need haamrilöögid kõlada kõikjal kuni roomani välja. tegelikult kirjutas ta oma teesid paberile ja saatis kahele isikule - magdeburg-mainzi peapiiskopile albrechtile ja brandenburgi peapiiskopile hieronymusele. ta palus oma kirjas "peatada patukustutusjutlustajate häbitu käitumine ja kõlvatud kõned".
kuidas schiller sai eestis kaks monumenti aga goethe mitte ühtegi
goethe ja schilleri lugu näitab, et kui tähtis on õigeaegne areenilt lahkumine. schiller ja goethe olid mõlemad pööraselt populaarsed. sh ka eestis. oli kirjanduslik liikumine, tung ja torm, weimari klassitsism, faust.
ainult et schiller suri 45-aastaselt. goethe aga 82-aastaselt.
kui schiller suri 1805. aastal, siis helme mõisaproua hakkas kohe schillerile monumenti ehitama ja sai selle kolme kuuga valmis. oli selline obelisk. maailma esimene schilleri monument. kahjuks ei ole säilinud.
puhtu mõisaproua hakkas ka ehitama aga jõudis alles 1815. aastal valmis. aga selle eest on see tänaseni säilinud. on selline karikas või urn. seega on see maailma vanim säilinud schilleri monument.
kui aga goethe suri, siis ta oli nii vana, et keegi ei jaksanud tema surma üle nii traagiliselt kurvastada ja monumente ei tormatud ka nii suure hooga ehitama.
ainult et schiller suri 45-aastaselt. goethe aga 82-aastaselt.
kui schiller suri 1805. aastal, siis helme mõisaproua hakkas kohe schillerile monumenti ehitama ja sai selle kolme kuuga valmis. oli selline obelisk. maailma esimene schilleri monument. kahjuks ei ole säilinud.
puhtu mõisaproua hakkas ka ehitama aga jõudis alles 1815. aastal valmis. aga selle eest on see tänaseni säilinud. on selline karikas või urn. seega on see maailma vanim säilinud schilleri monument.
kui aga goethe suri, siis ta oli nii vana, et keegi ei jaksanud tema surma üle nii traagiliselt kurvastada ja monumente ei tormatud ka nii suure hooga ehitama.
Subscribe to:
Posts (Atom)