marek hlasko on poola dovlatov

marek hlasko kirjutab, et ta hakkas kirjanikuks ainult sellepärast, et ta pidi poola kommunistlikule kgb-le koputamistööd tegema. ja et siis tekkiski tal käsitööoskus kirjutamise osas. 

oma raamatus "kaunid kahekümneaastased" on nagu deja vu sellest, kuidas dovlatov järvamaal kolhoosis ja pelgulinna sünnitusmajas käis sovetskaja estonija jaoks lugusid kirjutamas. 

nimelt anti marek hlaskole ülesanne minna ühte poole väikelinna, kuhu oli tööle suunatud üks noor naissoost arst. marek hlasko pidi sellest ohvrimeelsusest ja kommunistlikust ülesehitustööst kirjutama. 

marek hlasko läks sinna asulasse ja pani tähele, et inimesed on seal natuke nagu kuutõbised. kui ta küsis arsti kohta, siis inimesed mõmisesid selgusetult. hlasko leidis arsti üles ja küsis, et mis neil inimestel viga. algul arst seletas, et need on talumehed bugi jõe tagant ja et neil on koduigatsus. kui nad aga õhtul ennast purju jõid, siis tunnistas arst üles, et ta on terve asula muutnud morfiinisõltlasteks. mõte oli siis nagu natuke rahateenimine aga natuke ka soov, et ta mujale tööle suunataks.

järgmine kord läks marek hlasko kolhoosi, kus kolhoosnikud olla loonud harrastusteatri. hlasko läks kolhoosi laupäeval, sest pühapäeval pidi ühe sotsrealistliku kirjaniku näidendi esietendus olema. näidend pidi olema puurmasinisti ja treiali konfliktist aga ka põlvkondadevahelisest konfliktist. kui hlasko kohale jõudis, siis kolhoosi esimees viis ta meessoost peategelase ehk esimese armastaja juurde. too tegeles parasjagu vorsti tegemisega sigadest, kelled ta koos kolhoosi esimehega kolhoosist pihta oli pannud. 

õhtuks jõid nad end purju ja järgmisel päeval mindi siis kohalikku kultuurimajja. teatrijuht käskis kohalikul tenoril midagi laulda. noormees ronis lavale ja üürgas: "san remo, valge linn mere kaldal, kuidas armastan sind...." vatijopedes talumehed istusid saalis ja kuulasid oma kolleegi. 

seejärel algas etendus. esimene armastaja, üllas ja paatoslik, kandis ette triaadi treipinkide ülistuseks ja nõukogude liiduga sõpruse auks. sel hetkel jooksis lavale metsiku pilguga mees ja hüüdis: "ma sulle näitan, kuidas jadzkale taha keerata" ning lõi peategelasele päris ehtsa noa rindu. neil oli omavahel naiste teemal mingi arved klaarida. esietendus jäi pooleli ja ajalehereportaaži ei sündinud.

f1 episoode

teatavasti oli seitsmekümnendate autosport hullult ohtlik, ainuüksi 1976 esimesel poolaastal sai kolm pilooti nürburgringil surma. teatavasti 01.08.1976 tegi seal ka avarii niki lauda avarii ning jäi oma põlevasse autosse kinni. 

niisiis pilootidel oli närv sees nii et vähe ei olnud.

selsamal 1976. aastal toimus üks järgmine etapp jaapanis. aga seal sadas nii hullult, et vesi ei voolanudki rajalt minema. võistluse korraldajatel aga oli leping teleülekande osas ja nad ei saanud võistlust ära jätta. 

niki lauda tiimikaaslane oli james hunt. tema oli nii närvis, et kui ta lähenes oma autole, siis hakkas enne autot oksele. kohe seejärel läks ta kuutõbisena boksialast välja ja urineeris vastu võrkaeda. teiselpool võrkaeda olid jaapani naissoost fännid. need keerasid pea häbelikult kõrvale. 

veel natuke nooreestlaste valust

kogu selle ambitsiooni ja paugutamise juures jõudsid nooreestlased ka järeldusele, et eestlased ei ole euroopa kultuuri mitte kuidagi panustanud. ning et see rahvakultuur, mis eestlastel on, see ei anna euroopa kultuuri mingit lisaväärtust. ehk et teistpidi on eestlased kogu selle euroopa kultuuriloome juures olnud senimaani kõrvaltvaatajad. tuglas sõnastas selle mure 1912. aastal nii: 

"meie ei ole europa kulturiväärtuste loomisest aktiivselt osa võinud võtta. meid ei seo miski nende väärtuste ajalooga. meie oleme teoretilised europlased." 

anija meeste raamatust

tegelikult pani eduard vilde oma raamatu pealkirjast esimese hooga "kui anija mehed tallinnas käisivad". umbes 20 aastat hiljem muutis ta pealkirja johannes aaviku mõjul ära. kusjuures see "-id" vorm pidi "-ivad" vormist vanem olema. ehk et johannes aavik mitte alati ei teinud keelt uueks, vaid vahest võttis ka vanu vorme uuesti kasutusele.  

rinnahoidjate lavale loopimise tähendusest

lugesin ernst hemingway elulugu, kes oli teatavasti suur härjavõitluse huviline. ja siis seal oli kirjutatud ka sellest, et härjavõitluse lõppedes loobiti toreadoorile areenile kingasid ja jumal teab mida. selle loopimise mõte oli see, et pärast läksid need naised toreadoori garderoobi ukse taha, palusid sisselaskmist ning oma kadunud kingasid tagasi. 

üks kord sattus ka hemingway ise siis pärast võitlust olema toreadoori garderoobis. kui daamid sisse trügisid, siis üks hakkas kohe hemingway vastu huvi tundma ja palus, et hemingway talle oma arme keha pealt ette näitaks. hemingwayl oli piinlik, sest tal ei olnudki eriti arme.  

aa, ja see ei puutu nüüd sellesse episoodi aga härjavõitlejad pidid enne areenile minemist endale aluspükste sisse mõne soki panema. 

sissevaade nooreestlaste ambitsioonidesse

nooreestlased olid teatavasti parajalt hullud. ja ambitsiooni jätkus neil taevani. ma olen vist varasemalt kirjutanud, kuidas nende valik eesti kultuuri arendamisel oli prantsusesuunaline ning ehkki nad päris hästi prantsuse keelt ei mõistnud, ei seganud see neid tõlkimast rimbaud' ja verlaine' jne. 

teistpidi oli nende suhtumine eesti keelde selline, mida oleks suht raske ette kujutada, et praegusel ajal keegi niimoodi paugutaks. siin üks 1915. aasta tsitaat friedebert tuglaselt:

"sest meie edustame kõigepäält uut temperamenti, uut instinkti, uut eluintensiteeti. ja kuidas võiks meie mõtte vorm enam endine olla, kui meie mõtte rütmus, mõtte nüanss, mõtte valöör on muutunud."

selle lause kontekst on siis see, et see vana eesti keel ei kõlba kuhugi ja et noortel paugutajatel on paugutamiseks uut keelt vaja.