samuel kiechel (1563-1619) oli üks ulmist pärit kaupmehesell.
1586. aastal käis ta narvas ja hakkas tagasi tallinnasse tulema. ta reisis maad mööda. mööda neid radu, mis eksisteerisid ühest külast teiseni. narvast rakvereni tuli ta koos mingi rootsi ametnikuga. taustaks olgu öeldud, et taolistel reisidel tegid suvalised inimesed omavahel koostööd ja kombineerisid endale reisivariante. ning sakslaseks olemine oli abiks - kuigi sa ei olnud aadlik, võtsid mõisnikud (või teised sakslased) sind rõõmuga enda juurde, kui sa olid sakslane. 24. augustil kolm tundi enne lõunat jõudsivad nad rakverre. siis hakkas kõik viltu minema:
- rakveres leidsid nad ühe hobuse. rootslane võttis selle hobuse endale ja sõitis hüvasti jätmata minema. samuel jäi üksi maha.
- samuel hakkas siis kombineerima. nagu ta ise kirjutab: "õhtujumalateenistuse ajaks juhtusin ma ühe saksa püssimeistri majja, see oli üks trompetipuhuja, siis ma sain süüa, selle juures oli üks liivimaa aadlimees, kes oli ka tema juures napsitanud. kui ta nüüd kuulda sai, kuidas ma minema ei pääse, lubas ta mind oma tõllas kaasa võtta oma mõista, mis oli sealt 3 penikoormat ja natuke teelt kõrval, siis pidi ta mind jälle edasi toimetama. noh, ma ei usaldanud küll ülearu, sest sel ajal oli seal sõjast saadik palju kahtlast rahvast, aga kuna ma veel vähem sinna jääda tahtsin, asusin nimetatud aadlimehega teele."
- kiechel istus siis vastu ööd aadlimehe tõlda ja pidi tee peal kuulama aadlimehe juttu, et sealkandis on palju kurgesid, et nad on 30-40kesi karjades aga et üks kurg peab vahti ja kui inimene läheneb, siis nad põgenevad. ///see oligi päris adekvaatne jutt, enne maade kuivendamist elas sagadi kandis palju hüüpe
- kiechel kirjutab oma sõnadega, et mis edasi juhtus: "ja sõitsime üle 2 tunni, öö tuli peale enne, kui tema mõisa jõudsime. enamasti läbi metsa ja mööda põhjatut, vett täis teed, pealegi sadas hästi kõvasti, nii et ma sain läbimärjaks. kui me nüüd öösel tema majja tulime ja olikaunis hilja, et rahvas enamasti magas, polnud tal rohkem kui üks voodi, mis seisis toas. selles magas üks teine aadlimees, tema sõber, kes oli talle külla tulnud. see tõusis jälle voodist üles ja tegi junkrule või majahärrale ruumi, tõmbas riided selga, heitis minu kõrvale ühte kõrvalkambrikesse õlgedele. nii tore, kui see aadel ennem on olnud, nii vilets ja vaene on ta praegu, sest maa on kõik paljaks rüüstatud, laastatud ja purustatud. külad, alevikud ja linnused moskoviidid kõik maha põletatud: sellepärast tunnevad veel muret ja keegi ei taha muud ehitada, kui seda mis igapäevaseks ihutoiduseks ja ülalpidamiseks vaja on, niikaua kui ükskord igavesele rahule viiakse."
- järgmine päev oli 25. august. selle päeva kohta kirjutab kiechel edasi: "25-ndal selle kuu päeval viib mind junkur nimega jörg von bergen, ja tema mõisa nimi on sagadi, väljale, näitab mulle palju põlde, heinamaid ja metsa ja need valdused kuuluvad tema seletuse järgi kõik temale. nüüd oleksin ma parema meelega oma teed läinud, pidin aga ootama seal söögiajani, vahepeal tuli just üks saksa mõisamees sinna, kes pidi minu teed reisima kuni kolme penikoorma kaugusele tallinnast, kes tundis keelt hästi, sellega ma asusin pärast lõunat teele ja aadlimees muretses mulle hobuse ühe oma talumehe kaudu kuni ühe tunni tee kaugusele lähimasse alevikku..."
- kui nad jõudsid lähimasse alevikku, siis seal oli parasjagu üks talumees hobuse saduldanud, et kuhugi sõita. mõisamees peatas talupoja kinni, ütles, et kiechel tõttab kirjadega kuninglike komissaride juurde ja et andku hobune ära. talupoeg andiski. kusjuures oma hobuse tagasisaamiseks pidanuks ta siis ise pärast hobusele järgi minema.
- ühe penikoorma järel jõudsid nad ühe möldri juurde. mõisamees käskis nüüd möldril oma hobune loovutada. mölder punnis vastu. mõisamees võttis kaika ja ähvardas möldrit nüpeldama hakata. mölder loovutaski hobuse.
- kahe penikoorma pärast jõudsid nad kuhugi majja, mis oli tühi. nad tegid tule üles. maja ees karjamaal olid hobused. mõisamees püüdis ühe hobuse kinni ja hakkas saduldama. saabus talumees, kes küsis, et mis teete siin. mõisamees vastas, et nad ajavad kuninga asju ja vajavad hobust. talumees leppis sellega.
- kiechel aga kartis, et neid hakatakse hobusevarasteks pidama. nii oligi. varsti olid neil kolm hobusemeest kannul, kes neid taga ajasid. lõpuks õnnestus neil tagaajajad maha raputada.
- pärast seda ei õnnestunud neil enam üheltki talupojalt hobust välja petta. pidid raha maksma hobuste eest.
No comments:
Post a Comment