jõululugu

eile oli mul vaja kangi. see on mul lapsepõlvekodus ühes kindlas kohas. oli senimaani olemas. panin pagasnikusse ja tõin ära.
seoses sellega meenub mulle mu lapsepõlv ja kõik olulised tööriistad. aias oli saepukk ja mõned saed. eks kõik tööde käigus tekkinud puidurisu tuli juppideks saagida, et ahju mahuks.
kui vaja oli puid raiuda, siis oli mul kuuris päris mitu kirvest. suurte pakkude jaoks suur ja peenema laastulöömise jaoks väiksem. ja loomulikult raiepakk. lisaks oli üks raudvarrega kirves, mis sobiks näiteks majalammumiseks.
oli ka kuvalda, mida sai majalammutamise juures kasutada.
kui autol mõni mutter hästi lahti ei tulnud, siis oli üks raudtoru, mille sai mutrivõtmele pikenduseks panna ja siis keerata. seda ruadtoru ja kuvaldat hoidsime garaažis.
siis oli muidugi see raudkang, millega saab maad lõhkuda. seda hoidsin kuuris koos kirvestega. samuti oli kuuris jäälõhkumiseks puust varre otsa pandud tera. labidatest, rehadest ma rääkima ei hakka. need rohkem naiste riistad.
ühesõnaga mul oli lapsepõlves kolm olulist punkti - aed, kuur ja garaaž, kus mul olid niuksed väärt riistad. kuidagi hale ja tühi tunne on, et mu oma lastel ei ole selliseid punkte ja selliseid riistu. lapsepõlv või asi. ma olen halb isa.