lugusid charles lindberghist

I lugu

clarles lindberghi perekonnanimi oli tegelikult algselt mansson.

II lugu

charlesi vanaisa, kelle nimi oli bo mansson, kukkus ükskord saekaatrisse. ketas lõikas tal vasaku käe küljest ära ja keresse sisse. kolleegid tirisid ta ketta pealt ära ja nägid, kuidas tema süda lööb. arst jõudis kohale kolme päeva pärast. õmbles rindkere kinni ja vanaisa elas veel 30 aastat.

III lugu

kui lindbergh euroopas oli, siis ta käis ka buckinghami palees kuningas george V juures. nende vahel arenes järgmine vestlus:
kuningas - kuidas te lennu ajal urineerisite?
lindbargh - ämbrisse
kuningas - mitu korda te ämbrit kasutasite?
lindbargh - kaks korda
kuningas - ja kus see juhtus
lindbergh - üks kord newfoundlandi kohal ja üks kord avamere kohal
rahulolev kuningas noogutas mõtlikult.

IV lugu

kui lindbergh tagasi ameerikasse jõudis, siis kõigepealt käis washingtonis ning kohe seejärel lendas new yorki.
väidetavalt oli neli või viis miljonit inimest teda tervitama tulnud.
kuna tänavatel liigelda oli lootusetu, siis võttis linnapea jimmy walker lindberghi vastu jahi peal. jahil pidi toimuma ka püstijalalõunasöök aga kuna ajalehereporterid ja fotograafid oli varem kohale jõudnud, siis olid nad kogu lõunasöögi nahka pistnud.

V lugu

kui charles lindbergh oli oma atlandilennu ära teinud, siis oli ta muidugi kõige kuulsam inimene. kuna teda kõikjale ei jätkunud, siis rünnati ka tema ema. emaga tehti selline intervjuu:
- mina teie poeg teie arvates järgmiseks ette võtab?
- pole aimugi.
- kas ta tõi teile pariisist kaasa ka mõne suveniiri?
- ei
- kas te tahaksite koos oma pojaga üle atlandi lennata?
- ta ei ole mind kaasa kutsunud
- mida te paaril järgmisel päeval teha otsustate?
- see on korralduskomitee otsustada

VI lugu

charles lindberghile pakuti peale atlandilendu kohutavalt raha ja tööd. ühe töö võttis ta vastu - see oli 2500 dollarit nädalas ja ta pidi oma lennukiga käima läbi kõik 49 osariiki. tal sai sellest muidugi kohe kopp ette. aga rahval ei saanud. ja kuna rahvast oli palju, siis oli ka kohalikel poliitikutel võimalik kõnesid pidada. ühe kohaliku linnapea kõne oli selline:

"läbi selle hõbedase suvehommiku purjetades vaatasid tähed vaikivas vaimustuses pealt, kuidas maa laps vapralt läbi õhu ratsutab, kaaslasteks pilved ja tuuled ja vahutavad laineharjad. ja kui ta oma eesmärgile lähenes, tervitasid päike, meri ja hiiglaslik ilmaruum teda ergutushüüetega ja skandeerisid "hästi tehtud!""