KAH vs KAH

mäletatavasti esines karl august hindrey hoia ronk nime all. aga veel enne, kui ta selle nimeni jõudis, pani ta mõnikord oma juttudele allkirjaks KAH. või K.A.H. 

siis astunud talle aga ükskord postimehe raamatupoes ligi karl august hermann ja küsis, et miks hindrey end võõraste sulgedega ehib. et hoopis tema on ju KAH.

kaasaegsed ütlevad, et see oli hindrey jaoks shokk. et õieti tundis ta selle mõtte ees kabuhirmu, et tema kirjutisi karl august hermanni omadeks võiks pidada. 

ja ilmselt tundis ka karl august hermann kabuhirmu, et hindrey kirjutisi võiks tema omaks pidada. 

(selgituseks, et hindrey oli sel hetkel (ja ka kogu aeg hiljem) irooniline, terav, ühiskonnakriitiline, radikaalne. hermann oli aga selleks ajaks üsna pehme, võlgades vaevlev, põhiliselt iseendast kirjutav ning oma kunagisi saavutusi veel endiselt rahaks teha püüdev ja alatasa ebaõnnestuv.)  

siuru lansseerimise üritusest

mäletatavasti lansseeris siuru end 1917. aastal estonias. kuna siurulastel on hilisemalt üldjuhul positiivne kuvand jäänud ja on unustatud, mis tookord nendest arvati, siis siinkohal tookordse pealtnägija karl menningu arvamus asjast:

"Ettekannetest enestest ei saanud Artur Adsoni murdelise proloogi järgi, mis Siurule eluõigust nudis, tema looja iseloomust suuremat pilti. Johannes Semperi novell "Üle kanarpikuse palu" oli kirjanduslikult haritud mehe stiiliharjutus, vaevalt enam.

Marie Underi luuletustest ulatusid ainult riismekesed minu kõrva, kuid nad lasksid kahetseda, et ettekanne nii nõrk oli, ka neiski tundus luulet, mis isegi sel kujul valdas.

Kõige sümpaatsem mõju oli Friedebert Tuglase novellil "Kangastus", olgugi et stiil töös ühtlane polnud ja plastika huke. Sugugi ei suutnud mind Visnapuu oma "poeeside" sisse uskuma panna. Käsi püksitaskus, vanema abiõpetaja jutlusetoon - see laskis mitmevärvilised erootilised polemised poosiks ära kahvatada.

Ja lõpuks A. Gailiti novell "Saatana karusell" oli kirjanduslik snobism, mis groteski käepärases vormis võõrastel eeskujudel suuruse järele küünitas, kuid ometi ainult enese ülespuhumiseni jõudis, kõigi "Schopenhauerite" ja "siniste porsaste" peale vaatamata."

villigerode kottitoppimisest

mäletatavasti oli 1905. aastal kombeks ebameeldivaid isikuid kotti toppida või siis (pärnu eliisabeti koguduse näitel) näiteks kirikuõpetajaid kantslis kividega pilduda. 

jaan jaago jutustab oma raamatus sellest, kuidas ta osales 1905. aastal tartu maarja kiriku kirikuõpetaja paul gerhard adalbert willigerode (1859-1919) kottitoppimise projektis. seda lugu on tänapäeval hea teada, kui satud tartusse maarja kiriku juurde käima. ja ega seda lugu ei saagi eriti ümber jutustada, panen siia täpse tsitaadi jaan jaagolt:

"Pühapäev, mil kottipistmine sündima pidi, oli kogu Tartule juba teada: Moor'i vabriku töölised olid sellest „natukene" rääkinud Bandeljer'i töölistele ja teistele, igaüks kodus ka oma naisele või pruudile ja saladus oligi teada.

Läksime kiriku, kuupäeva enam ei mäleta. Moor'i vabriku tislerid olid viimseni platsis. Meeste poolele ja käärkambri ustele väljaspool olid meil vahid seatud, kuna aga naiste poole olime hoopis unustanud. Kui jumalateenistus algas, kogusime kiriku: Kaasik, mina ja hiiglane tungisime ettepoole.

Niipea kui Villigerode käärkambrist välja tuleb ja kantslisse läheb, pidi asi algama. Vanad eided, need Issanda tallekesed, olid altari esise ja kantsli trepi ümbruse okupeerinud. Ja niipea kui õpetaja oli jõudnud kantslisse, istusid eided kantsli trepile, samuti oli neid all ning altari esisel musttuhat.

Edasipääsemine oli võimatu ja kantsel asus önnetuseks just naiste poolel. Kui hakkasime Kaasik'uga edasi tungima, haarasid naised kätega põlvist kinni. Moment oli kriitiline, teotseda tuli ruttu. Eided hoidsid jalust, oli vaja rabeleda, et mitte maha kukkuda. Viimane jõud tuli mängu panna. Mõnele eidele põlvega nöks lõua alla, rusikaga käsivarrele ja hüpates üle teiste pääde olime kantsli trepi juures, hiiglane meie kannul.

Kuid kantsli trepi juures kukkusid eided meid lauluraamatutega pähe taguma. Kaasik rebis naisi karvupidi trepist alla, mina rebisin lauluraamatuid käest. Juba olime joudnud poole trepini, kui „Villerott" hüppas kui vana vares oma kirikumantlis üle kantsli ääre alla. Naised sirutasid tuhat kätt talle vastu. Ta võeti kui taevast langev „ingel" vastu.

Oma pikkade koivadega jooksis papp üle naiste pinkide külgukse poole. Meil oli võimatu talle järele jõuda. Kõik kirikusolijad naised panid rusikad meie vastu tööle. Häbi on küll tunnistada, aga peksa saime seekord naiste käest tublisti. Seisukorda päästa tahtes jooksis Moor'i vabriku tisler meister Hanger Villigerode'le ukse pääle järele ja haaras jalust kinni, ta oleks tingimata ka mehe enese kinni saanud, kui me oleksime appi joudnud. Naised aga hoidsid meid kinni ning võtsid isegi hambad appi.

Hanger oli sunnitud põgeneja lahti laskma. Uksed läksid lahti ja papp pääsis välja. Jõudes kiriku aeda nägime ainult, kuidas ta hüppas üle kiriku müüri, mantel jäi aia külge kinni, tõmbas selle raksatades lahti ja hakkas Peplerit pidi alla vehkima kuni tolleaegse päästaabini, mina, Kaasik ja hiiglane tal kannul. Pean tunnistama, et Villigerode oli parem jooksja kui hingekarjane - meie ei jõudnud talle järele. Oleksime ta saanud peaaegu kätte, aga peastaabi väravani jõudes pistis ta vene keeles karjuma: „На помощь, на помощь, помогите, помогите!" (Appi, appi, aidake!)

Kuna vahisoldat vottis püssi laskevalmis, käänasime ümber, Villigerode aga läks sisse. Andsime jalgadele tuld, et mitte kuuli saada. Läksime kiriku tagasi. Hiiglasel oli punane lipp siilu all valmis, sammusime altari juure, hiiglane astus altari trepile, tõmbas lipu välja, algasime Marseljeesi. Eriti laulsime kolmekesi täiest körist, kuna hiiglane punas lipuga takti lõi.

Aegamööda hakkas ka teiste hääli kuulduma, ning viimaks oli lauljate hulk juba üsna suur. Lõpuks laulis juba suurem osa kirikulisi meiega kaasa. Kui laul oli löppenud, kuulsime korraga hirmsaid vandesõnu naiste poolt: „Põrgu pojad, saadana sulased!" ja nõnda edasi. Samas hüüdis vahilolev tisler: „Poisid, kaduge kähku, soldatid tulevad!"

Rahvas hakkas rüsinal kirikust välja voolama. Meie kolmekesi lahkusime üksteisest, igaüks pidi oma naha päästma. Kiriku körvaluks st välja tulles nägin, kuis salkkond soldateid kiirmarsil kiriku ette jõudis."

kolhoosikorra juurutamisest leedumaal

näiteks vilniuse rajooni salcia rajooni abola külas ning davlani külas olid kolhoosid nimedega "edasi", "sõprus", "õnn" ja "tšapajev". nende kolhooside põhikirjad olid vormikohaselt rajooni täitevkomitees registreeritud ja nii edasi. kohapeal olukorda kontrollides aga selgus, et see oli lihtsalt silmamoondus. need nimekirjad ja põhikirjad olid välja mõeldud selleks, et kommunistid neid rahule jätaks.

aga "skacunai" kolhoosis oli küll kolhoosil ka juhatus olemas aga juhatus otsustas (ning see otsus oli ka protokolli kantud), et tarvis on eraldada metsavendadele 15 tonni vilja ning 5000 rubla. 

titaani pilved

ükskord sattusin gendarmenmarktil õlut jooma saksa välisministeeriumi kosmoseõiguse nõunikuga. poole õhtu pealt tekkis mul vajadus küsida temalt, et kas on veel midagi kohevamat kui pilved.

tema vastas, et on küll. pilved titaanil on veel kohevamad, kui pilved maal.  

meenutusi kommunistlikest sakslastest

walter ulbricht oli teatavasti ida-saksa kommunistliku partei esimees. ta oli spordihull. ärkas iga hommik kell 6 ja võimles. esines sageli televisioonis kurikaid keerutades. ning ärgitas kommunistliku saksamaa elanikke ühisvõimlemistele.

ükskord hakanud walter ulbrichti naisele lotte ulbrichtile sügisjoonikud meeldima. et ta neid süüa saaks, saadeti kullerid bulgaariasse õunu tooma. 

kommunistliku saksamaa peaminister willi stoph oli aiandusmaniakk ning sundis stasi agente oma juurviljapeenardel tööle. 

ulbrichtile järgnes teatavasti kommunistliku partei esimehena erich honecker. tema oli jahindusmaniakk. ainult et ta soovis iga kord püssi lastes toetada seda metsavahi õlale. metsavaht jäi paremast kõrvast kurdiks.

pildikesi paul pinnast surnukuuris

kui paul pinna ära suri, siis voldemar panso, ants lauter ja üks surnukuuritöötaja olid tõstmas paul pinnat puusärki. see surnukuuritöötaja oli olnud quasimodo moodi mees ning oli olnud ka lavakunstis tegev žonglöörina. 

kui nad olid paul pinna kirstu ära tõstnud, siis küsis quasimodo moodi mees ants laureri käest, et kas teie olete härra lauter? lauter vastas, et jah. 

quasimodo küsis, ega lauteril ei juhtu olema nelja toorest muna? 

lauter küsis, et miks? 

quasimodo ütles, et ta sooviks suure paul pinna auks tema kirstu ees natuke žongleerida. 

mune ei olnud.

quasimodo rääkis siis, et ta ise oli lahanud paul pinnat ja väga tihedalt keha kokku õmmelnud. seda siis armastusest tema kunsti vastu. ja et kui ants lauteriga peaks selline samasugune kurb lugu juhtuma, siis õmbleb ta lauteri kokku sama tihedalt. 

paar sõna orešnikovist

viktor orešnikov (1904-1987) oli teadupärast maalikunstnik ja peterburis kunstiakadeemias professor. ta oli maalinud ka stalinit. 

kui stalin suri, siis toodi see maal stalinist kunstiakadeemia suurde saali ja paluti orešnikovil tudengitele mälestuskõne pidada.

orešnikov oli aga lootusetu kokutaja.

samas oli ta siiralt murtud stalini surmast ja tahtis tudengitele kogu seda dramaatikat edasi anda. ta nuttis, ta hääl murdus, keset kõnet ta varises emotsionaalselt, võttis end kokku ja rääkis edasi "inimkonna suurima geeniuse" mälestuseks. ja seda kõike kokutades. 

muuga mõisa ehitamisest

carl timoleon von neff (1804-1876) oli teatavasti tunnustatud kunstnik. sündinud püssis. ta sai tsaariperega hästi läbi ja teenis hästi. ostis siis 1867 krahv leo zoege von mannteuffelilt muuga mõisa ja hakkas siis sinna mõisamaja ehitama. 

von neff tegi mõisamaja skitseeringud ise aga lasi siis neid arhitekt ferdinand thomsonil kohendada. thomson kohendaski. töö algas. töömehed olid palgatud. siis kadus arhitekt thomson äkitsi koos projektiga ära. läks lõuna-venemaale. tagasi ei tulnudki. projekt oligi kadunud. 

töömehed olid palgatud ja ootasid tööd ning raha.

von neff sebis järgmiseks arhitektiks peterburist nikolai petrovi. petrov aga oli alkohoolik. nad said küll projekti valmis. aga petrov ajas purjus peaga ilmakaared segi ja lasi vundamendi põhjakülje lõunasse ehitada. von neff oli ise peterburis ega saanud silma peal hoida. 

kui ta lõpuks vea avastas, siis andis petrovile kinga.

palkas järgmiseks arhitektiks alexander mamelli. mõnedes kohtade kirjutatakse, et ta nimi oli memel. mamellil olid head soovituskirjad ja ta ei pidanud eriti jooma. töö läks käima.

siis aga juhtus järgmine. von neffi tütre sõnadega:

"ühel päeval ilmus memel jälle ja nad jalutavad majaisandaga tööde käiku arutades aias edasi-tagasi. äkki küsib ta: "kas ikka tuleb tõepoolest teine korrus peale ehitada?" isa vaatab talle imestusega otsa. "ja veel", jätkab memel, "ei ole ma senini selguse jõudnud, mis otstarve on sel hoonel, sellegipoolest olen valmis kõike tegema, mida te tahate - lehmalauta, vanglat või kirikut". neff ei usu oma kõrvu ja arvab, et mees teeb rumalat nalja. ainult et varsti sai ta teada, see oli kibe tõde - memel oli hulluks läinud. suve jooksul oli haigus tasapisi arenenud. ta kinnisidee oli, et töölised on alusmüüri ära nõidunud."

von neff leidis seejärel neljandaks arhitektiks franz augustini. siis sai maja lõpuks ka valmis.

meie mees havannas

vt on terve hulk raamatupealkirju, mis elavad oma elu. inimesed kasutavad neid fraase aga pole raamatuid lugenudki. ning lõpuks ei saa aru, kas see üldse oli raamat või ei olnud. näiteks muidugi:
- meie mees havannas
- öös on asju
- kolm meest paadis, koerast rääkimata
- vana mees tahab koju
- tapamaja number viis
- ma armastasin sakslast
- olemise talumatu kergus
ja nii edasi
graham greene oli muidugi luuretaustaga, töötas briti luure heaks. ja sellepärast oskaski ta nii hästi kirjutada raamatut meie mees havannas. 
see, mis rääkimata on, on see, et alguses kavatses ta kirjutada selle raamatu tegevuskohaga tallinnas. meie mees tallinnas, või midagi taolist. ja tegelikult kirjutaski, teatava mustandi sellest kohe peale teist ilmasõda.
ta tuli 12 mail 1934 lennukiga riiast. maandus tallinnas. kirjeldas, et lennukist oli tore vaadata läänemere kallast. tallinnas hakkas ta otsima jäneda paruness budbergi poolt soovitatud lõbumaja. ja kuna ei leidnud, siis hakkas hoopis viina jooma. täpsemalt jõi ta kohaliku briti konsuliga vanalinnas kuus viina, sõid kaks viini šnitslit praekartuliteha ja jõid teed. 
igatahes oli ta inspireeritud aga tol hetkel jäi see raamat tal seisma. 
kui ta viiekümnendatel mõned korrad havannas käis, siis mõistis ta, et kogu see lugu peab toimuma havannas. 
aga nüüd täpsemalt sellest, milliste sündmuste järel ta selle järelduse tegi. tema oma sõnadega:
"ma nautisin batista linna halva kuulsusega õhkkonda..... mina käisin seal nautimas floridita restorani, bordellielu, kõigis hotellides asuvaid ruletilaudu, mänguautomaate, mis sülgasid välja hõbedollarites jacpoti, ning shanghai teatrit, kus sai ühe dollari ja kahekümne viie sendi eest näha äärmiselt vulgaarset alastikabareed, kusjuures vaheaegadel näidati läbi ja lõhki pornograafilisi filme."
veel:
"ma jälgisin kabarees, kuidas superman seksis mulatitariga, kuid supermani etteaste oli nüri ja meenutas kohusetundliku abikaasa tegutsemist"
seejärel:
"suitsetasime pärast restorani väheke kanepit ja käisime blue moonis lesbišõud vaatamas"
ja:
"kõigele sellele pani punkti ajaleheputkast erakordselt soodsa hinnaga kokaiinitörtsu välja rääkinud autojuht. diiler osutus petiseks ja kokaiin suvaliseks valgeks pulbriks."
just selle õhtu järel otsustas graham greene oma raamatu tegevuse üle tuua havannasse.

eduardo chibase kurvast surmast

surm on alati kurb aga mõnikord on surm kohe halekurb.

sellise surma korraldas endale kuuba poliitik eduardo chibas (1907-1951) ehk el loco. el loco oli ta hüüdnimi ja see tähendas hullumeelset. 

chibas oli ühtpidi populaarne opositsiooniliider ja samas ka karismaatiline raadiohääl. tal oli raadios oma autorisaade. ta oli rahva seas kogu aeg populaarne ja oli üsna tõenäoline presidendikandidaat.

aastal 1951 süüdistas ta oma saates haridusministrit arturo sanches arangot koolilõunate rahade varastamises ning selle raha eest guatemalasse kinnisvara soetamises.

see jutt oli ainult kuulujutt ja kui see valeks osutus, oli eduardo chibase arvates tema au lõplikult määritud. ta otsustas oma raadiosaate lõpuks lasta endale kuuli kõhtu. 

mõeldud tehtud. võttis saatesse relva kaasa. ta jõudis saate lõppu ja ütles dramaatilise häälega "see oli minu viimane etteaste". ning lasi endale kuuli kõhtu.

see pidi siis kuulajate jaoks tõeline dramaatiline exit olema. hüvastijätulause, püssipauk ja keha kukkumise matsatus. 

aga juhtus see, et eduardo chibas oli üle aja lobisenud. ja selleks ajaks oli helirežissöör pannud käima juba kohvireklaami.

saaremaa raudteede ajaloost

üldse ei mõtle tavaliselt selle peale aga saaremaa on üks raudteestatuim kant üldse. siinkohal mõned sissevaated sajandi alguse saaremaa raudteendusse.

1. sissevaade

kuigi enamasti olid raudteevaldkonna investeeringud sõjaväelised, siis tegelikult toimisid ka tsiviilotstarbelised reisid. tsiviilotstarbeks sai näiteks kuressaarest haeskasse. need rongid sõitsid aeglaselt ja vagunid olid tegelikult nagu lihtsalt suured ratastel kastid. kui tsivilist ostis reisipileti rongile, siis tegelikult istus ta tuule ja vihma käes. ja tsivilist pidi reisimiseks esitama passi.

2. sissevaade 

aga näiteks kuressaarest roomassaarde viivat liini kasutati nii sõjaväe, kui ka tsivilistide jaoks. ja kuna need rongid sõitsid nii aeglaselt. umbes 10 km tunnis, siis tegelikult oli jumala lihtne peale ronida ja maha ronida suvalises kohas. veel enam, saarlased ei viitsinud vahet teha, kas see oli parasjagu sõjaväerong või reisirong. nad ronisid neile kõigile peale. selle peale saksa ohvitserid hirmsasti kurjustasid ja lasid avaldada ajalehes teateid, et tsivilistidel on keelatud ronida sõjaväerongide peale.

3. sissevaade

samuti kippus nii olema, et kui saarlased ka tsiviilrongidega sõitsid, siis nad ei viitsinud pileteid osta. mõnedel ametnikel oli tõesti õigus tasuta sõita. aga siis võimud tegid eraldi teavitustööd, et kõik ülejäänud inimesed peaksid siiski pileteid ostma. kõik ülejäänud tegid seda mitte kuulma ja sõitsid tasuta edasi.

4. sissevaade

aga kui keegi roomassaarde tuli laevaga ja tahtis rongi peale minna, siis seal oli selline kitsas värav vahel ja ilma piletita rongi peale ei pääsenud

5. sissevaade

ühtlasi kippusid saarlased kasutama raudteejaamades kasutama saksa sõjaväelastele määratud puhkeruume. mille eest nad ka pragada said.

6. sissevaade

tihti juhtus, et rong jooksis rööbastelt maha. selleks puhuks oli vedurijuhil pikk puust hoob, millega ta rongi tagasi rööbastele kangutas. 

7. sissevaade

ja siis oli ka nii olnud, et kui rööpaid oli pöörata vaja, siis selleks oli vedurijuhi kõrval üks poiss, kes siis rongist ette jooksis ja rööpad vajalikus suunas pööras.

8. lehma vaade

üks soomlane kirjeldab hirmuga, et korraga seisis rööbastel lehm. kujutas ette kokkupõrget lehmaga. vedurijuht ei aeglustanud rongi liikumist. ja siis läks lehm ise rongi eest ära.  

gotthard von hansen liikumisest vanal eestimaal

baltisakslane gotthard von hansen on pannud tänuväärselt ühteteist kirja sellest, kuidas inimesed eestimaa kubermangus 19. sajandi keskpaigas liikusid. saame teada, et:

- ta osutab, et tegelikult 19. sajandi keskpaigas väljus tallinnast ainult kaks postiteed, üks riia suunal ja teine peterburi suunal. tartusse ega haapsallu eriti ei saanud

- peterburi poole minnes olevat loobu postijaam olnud järjekorras neljas. kõikides postijaamades oli klientide kohtlemine alandav ja ebaviisakas. postijaamades pidi olema olemas ka võimalus kaebusi kirjutada aga tavaliselt ei pakkunud postijaama pidaja sulle ei kirjavahendit ega paberit

- kõige ebaviisakam kohtlemine olevat olnud varja postijaamas

- teede kvaliteedi kohta kirjutab ta järgmist: "Eesti maanteed on emake loodus varustanud enamjaolt tugeva aluspõhjaga. Sellele vaatamata tuli paratamatult sageli teele kive puistata ning seda tehti tee keskosas. Paraku parandati teid ikka suviti ja siis ei tahtnud keegi remonditud teedel sõita. Kus võimalik, otsiti selleks, et hobuseid ja veokit kaitsta, körvalteid kraavi ja pöllu vahel, või sõideti teetammi veerel. Piinatud reisija võtab aga sel puhul tundideks sedavörd viltuse asendi, et ei tema porn, maks ega neerud või end sugugi hästi tunda. Löpuks jouab ta postini, mis võobatud värvidega, aga mida enam õieti näha ei ole, ja loeb: „Tee- ja sillaehituse löpp." Jumal tänatud! Ent märtri pilk langeb kohe sealsamas kõrval olevale postile, millel on kiri "tee- ja sillaehituse algus".

- talvise aja kohta kirjutab ta: Talvise reisi lustakate ebamugavuste juurde kuulus vaieldamatult kummuli paiskumine. Tavapärased reisikibitkad* olid sedavord geniaalse konstruktsiooniga, et hakkasid juba pärast monetunnist teekonda ühele poole kiiva kiskuma, mistottu seesistujad kukkusid vaatamata matemaatilistele kalkulatsioonidele ja füüsikaseadustest olenemata aeg-ajalt - kahjuks aga ebakorrapäraste ajavahemike järel - täiesti ettearvamatul hetkel külili.

- ta luges kokku, et ühel oma talvisel reisil, kukkus kibitka neliteist korda külili

- ükskord sõitis ta talvel läbi kolga metsa kahala poole, oli olnud kuuvalge öö. teenija fritz oli kaasas. nad jäid kõik magama, sealhulgas saani juhtinud postipoiss. ainult hobune ei maganud vaid tiksus vaikselt edasi. gotthard istus nahkpadja peal ning tal ei olnud küljetoetus. ühel hetkel sirutas ta läbi une end oma nahkpadjal ja kukkus üle ääre lumme. ta hakkas karjuma, et pidage kinni. nii teenija fritz kui postipoiss magasid nii kõvasti, et ei ärgenud. ja läbi lume ei jaksanud gotthard saanile järgi joosta. kuulis vaid aisakellade heli kaugenemas. hoidis siis oma nahkpatja kaenlas ja rassis kaks tundi üksinda pimedas metsas paksus lumes. kuni kuulis uuesti aisakella häält lähenemas. saan oli kahalasse jõudnud. fritz ärkas üles ja avastas, et peremees on puudu. postisulane täielikus shokis, et algul oli kaks inimest ja nüüd üks. keeras saani ringi ja tulid gotthardit otsima.

- tallinnas valgustati tänavaid sel ajal nööri otsas rippuvate õlilampidega. õhtuti sidus linnavaht nööri lahti, lasi laterna alla, pani õlilambi põlema ning sikutas ta siis uuesti üles. poisikestel oli kombeks siis salaja tema kannul tulla, need lambid lahti siduda ning poole võrra alla lasta. just niipalju, et inimesed tänaval kõndida ei saaks vaid lööksid oma pea alatasa vastu lampe ära.

- linna heli olla aga olnud tuulelippude kääksumine. igal maja harjal oli mingi metallvarda otsas olev plekist tuulelipp. need kõik olid vanad ja vildakad. ning tuule käes igaüks kääksus erineva häälega.

- vanalinna tänavatega oli nii olnud, et siledamad kivid olid ainult tee keskel. tee äärtes olnud sillutiskivid olid talumatult teravad.

laulvad natsid genova sadamas

katoliku kirik teatavasti manööverdas teise ilmasõja vahel ja püüdis mitte hitleriga tülli minna. kui sõda läbi sai, siis sai ilmsiks, et kommunistid kavatsevad katoliku kiriku surnuks kägistada. seetõttu võttis kirik endised natsid oma hoole alla, sest võitluses kommunistide vastu oli iga okas vajalik. muuhulgas aitas katoliku kirik natsidel euroopast põgeneda. 

kui ükskord oli üks laevatäis natse valmis pandud genova sadamas, et neid argentiinasse sõidutada ja laev lahkuski sadamast, siis kogunesid laeval olnud 110 natsi (/väidetavat punase risti abitöötajat) laevasillale ja hakkasid horst wesseli laulu laulma. kõik sadamas olijad kuulsid seda.

seejärel läks laev katki ja pidi sadamasse naasma. kuna itaalia karabinjeerid olid ka seda kõike kuulnud ja näinud, siis ei jäänud neil muud üle, kui need 110 laulvat natsi sadamas vahistada.

kuidas mind reedeti

tulin läbi vanalinna kontorisse tööle ja mõtlesin.

me olime f-ga teismelistena kalkarid pärnu linnas. võimuvastased, pesemata, allumatud, viljelesime kontrakultuuri, raputasime nii väikekodanlasi ja kommuniste. 

nüüd seebitab f oma vuntse. kammib oma habet. kannab disaineriprille. kannab hugo bossi riideid. laseb endast fotograafidel pildiseeriaid teha. 

miks sa mind reetsid, f? miks? ah? miks?

isemajandava otepää lugu

see oli siis kui 1987 aastal ilmus edgar savisaare, mikk titma, siim kallase ja tiit made artikkel isemajandavast eestist.  

ajakiri aja pulss käsitles neid teemasid edasi alates majanduslikust autonoomiast kuni eesti kodakondsuseni. 

siis ühtakki aastal 1989 sadas aja pulsi toimetusse sisse jaanus raidal, kelle sünninimi pidavat olema hoopis heino heinrich jürgenson. ta tahtis avaldada artikli isemajandavast otepääst.

toimetus palus siis artiklit näha. artikkel olevat tähelepanuväärne olnud kahe asja poolest. esiteks õigekirjavead. teiseks, jaanus raidalil oli plaan teha otepääle sisenemine tasuliseks ja panna linna sissesõitudele tõkkepuud. ja et linna sissesõit oleks olnud tasuline. 

mõned sissevaated nõukaaegsete rapla intelligentide sisemaa

hans treimann on oma tänuväärses memuaaride raamatus pannud kirja mõned tähised raplamaa intelligentsi eluolu ning loominguliste heitluste kohta.

näiteks tirib ta ajaloohämarusest välja sanitaararsti abi friedrich suurmaa (1901-1983) artikli "vältida sugulisi liialdusi". see oli artikkel, mida hans treimann rapla ühistöö noore ajakirjanikuna viiekümnendatel esimese tööülesandena toimetama pidi.

friedrich suurmaa oli otsustanud paralleelselt välja anda ka itaalia-eesti keele sõnastiku. ta kogus neid sõnu kaustikutesse.

tallinnas anti samal ajal välja ajakirja "abiks agitaatorile". selle toimetaja oli viktor seppel. paraku oli aga viktor seppel purjus peaga hakanud rääkima, et kõigepealt tuleb üles puua kommunist artur vader ja seejärel kommunist johannes käbin. viktor seppel pagendati selle jutu peale tallinnast raplamaale ajalehe ühistöö uueks peatoimetajaks. 

toimetaja asetäitja oli ühistöös hans mõttus (1924-2004). ta olla kirjutanud äärmiselt korrektseid artikleid, heade sissejuhatuste ja teemaarendustega. aga ta hilines nendega ühtepuhku ja nende sisu jäi arusaamatuks. ülikondi oli tal olnud ainult üks. olla olnud rapla kõige boheemlikum boheemlane. 

kui hans treimann tallinnas elas, siis elas ta suur-karja tänaval. kui keegi vabaduse väljakul joomas käis, siis tagasiteel jäi treimanni korter kõigile ette. kõik astusid läbi. evald pihol ehk piho kutil olnud selline komme, et kui ta treimannile külla tuli, siis võttis püksid jalast ja istus trussikute väel treimanni diivanile. 

lühike lugu ira külast

tambovi oblastis kirsanovi rajoonis on ira küla. 1922. lubas nõukogude võim tulla sinna elama ja töötama läänest 65 kommunismiarmastajat. nad siis töötasidki seal hullupööra, ehitasid endale elektrijaama ja saavutasid teatavat jõukustki. siis jõudis kätte aasta 1938 ja stalin küüditas nad siberisse.

katsed elada sisse pirogovi maailma

tartus on teatavasti kaks alkohoolikusõbralikku kohta - pirogovi mägi ja tasku juures jõeäärsed pingid.

tudengina elas pirogov ühes toas koos inozemtseviga. neist mõlemast said hiljem meditsiinimaailma staarid. mõlemad tegid teineteisest sõltumata 1847. aastal patsientidele eeterliku tuimestuse saatel operatsioone. aga aastal 1830 elasid nad tudengitega ühes toas. pirogov kirjutab hiljem oma mälestustes, et tal sai alati enne kuu lõppu raha otsa ja ta ei saanud enam suhkrut osta. inozemtsevi plekktoosis aga oli suhkrut. pirogov võttiski siis iga kuu lõpus salaja mõned tükid suhkrut inozemtsevi suhkrutoosist. niikaua võttis, kuni inozemtsev suhkrutoosi luku taha pani.

tegelikult enne eeterliku tuimestuse kasutuselevõttu oli pirogov selle jäik vastane. sest et tuimestatud patsiendi opereerimine võtab arstilt vastutuse ära.

pirogov käsitleb oma mälestustes ka eestlasi. eelkõige arutleb ta selle üle, et kas eestlaste nürimeelsus põhjustab nende vaesust või siis hoopis vaesus põhjustab nürimeelsust. lätlaste kohta ütleb ta vaid seda, et erinevalt eestlastest ei nimeta keegi lätlasi idiootideks. 

kuna tartus lahkamiseks surnukehi ei jätkunud, siis neid toodi riiast postiga.

enne surma palsameeris ta ise enda keha ära. tema keha püsibki mumifitseerununa vinnitsas endises višnja mõisas kiriku keldris klaaskupli all. kõigile vaatamiseks.

ükskord talvel hakkas pirogov voorimehega tartust moskvasse sõitma. voorimehe nimi oli makari. makari väitis, et ta on paarkümmend korda tartu ja moskva vahet sõitnud, et teab ja oskab kõike. täpsuse mõttes olgu kirja pandud, et pirogovil oli seljas "seest karvane poolkasukas, mida katab moskvast kaasa toodud vormisinel (hall, punase ülikooli kraega) ja jalas vildid, saanikatte all". nad hakkasid pärastlõunasel ajal tartust minema mööda emajäge ja juba väidetavalt paari tunni pärast olid peipsil. aga selleks ajaks oli pimedaks läinud. voorimees makari paarutas otse peipsile ja võttis suuna pihkva poole. jää peal olles kõlasid alatasa nagu kahuripaugud, see oli jää lõhenemine. kuni üks hetk voorimees taipas, et ees on püsti jäävall ning selle taga lahtine vesi. natukene keerutasid saaniga ringiratast, kuni üldse enam aru ei saanud, mis suunas pihkva või tartu on. voorimees jättis pirogovi saani ja lubas lähimasse külla minna "sest maa pidi siinsamas lähedal olema". pirogov jäi keset ööd koos hobusega peipsile. hirmus külm oli. samal ajal peipsi muudkui paugutas. pirogovile tundus, et läheduses on hundi silmad. kargas püsti ja jooksis ringiratast ümber saani, samal ajal kaikaga põrutades vastu saani. niimoodi vaevles pirogov neli tundi. lõpuks tuli voorimees. et ta leidis maa. maa oligi sealsamas. läksid siis tagasi maale.

selle sama retke viiendal päeval olid nad siiski jõudnud venemaale. pirogov magas saaniteki all ning ärkas selle peale, et saan seisis. ja et tema jalad olid märjaks saanud. tegi silmad lahti, tuvastas, et hobune on kaelani vees ning makari ei ole mitte kusagil. unesegasena hakkas end keerama ja kukkus ka üle saani serva kaelast saati vette. kohale jõudis makar koos kohalike külameeste, nad sikutasid hobuse ja pirogovi veest välja. võtsid pirogovi paljaks ja määrisid teda viinaga.

keisrinna friedrichi matmisest

saksa keisrinna friedrich oli keiser friedrich III abikaasa. aga samas siis briti kuninganna victoria tütar. kuna ta oli nii tugevalt britimeelne, siis soovis ta, et teda maetaks inglismaale ning et tal riideid seljas ei oleks, vaid oleks ümber keha ainult briti lipp.

kuna keisrinna friedrich oli hullult domineerinud wilhelm II üle ning talle britilikkust peale sundinud, siis wilhelm II oli oma emaga pidevas konfliktis. ning kui ema suri, siis ei matnud ta ema inglismaale. küll aga pani talle briti lipu ümber keha ja mattis potsdamisse.