varsti on nii nagu 38. aastal

see on nii omapärane lugu, et sellel puudub isegi igasugune kirjanduslik ja ajalooline väärtus. aga kirja tuleb panna, sest mine tea millal tulevikus vaja läheb.
kontekst on see, et kinnisvaraarendaja pro kapital tahab mingit oma arendust kalarannas ellu viia, milleks aga linn luba ei anna. küsimus on ranna ala kasutamises ja inimeste ligipääsus sellele. nüüd selleks, et kuidagi linnavalitsust survestada, kuulutas pro kapital selle ala sadamaks ja sadama puhul on lubatud ranna sulgemine inimestele. ja hakkas aia ehituseks poste püstitama kultuurikilomeetri äärde, et takistada inimeste juurdepääs.
nüüd tuleb lugu ise.
üks kodanik vaatles seda randa. nägi rannas kedagi vanameest kive vette loopimas. mööda kultuurikilomeetrit lähenes 30 aastat vana mersu.
mersust lõugas keegi vene keeles, et "mida sa bljatt seal loobid kive?! tule siia bljatt!"
vanamees tuli mersu juurde. mersust ütles mees: "kui sa neid poste puudud, siis ma kutsun politsei!"
senimaani asja vaadelnud kodanik sai vahepeal mingi ehitaja käest teada, et tegemist urmas sõõrumaa turvafirma uss patrulliga. kodanik lähenes mersule ja juhtis tähelepanu, et mehel puudub vormiriietus, auto on ilma eraldusmärkideta ja mingit töötõendit pole esitatud.
selle peale ärritus mersus olev mees: "varsti on kõik nagu 38. aastal"
kodanik palus täpsustada
mees mersust rehmas, et ta ei hakka siin praegu seletama.

tähendusrikas kujund

jung ise ja jungi uurijad räägivad arhetüüpidest. et kõikides kultuurides on ühed ja samad arhetüübid. vist kokku paarkolmkümmend tükki. ja et see kokku moodustab inimkonna kollektiivse alateadvuse.
mina räägin kujunditest. on teatud suure seletusjõuga ja tähendusest laetud kujundid. ma ei tea, palju neid on. paarkümmend ehk. kui üks kujund ette võtta, siis paneb see tahtmatult noogutama, viib pikkadesse mõtisklustesse ja maailm muutub jupivõrra selgemaks. nende kujundite kogumit aga moodustab inimtsivilisatsiooni vundamendi.
üks ja üks tähtsamaid kujundeid on barbarissi komm joodiku taskus. ma ikka aegajalt mõtlen selle kujundi peale aga paar päeva tagasi lätimaal meenutas see kujund end uuesti. seisin poe ees ja sõin oma lastega jäätist. joodik tuli poest välja. läks meist esimese hooga mööda aga siis jäi seisma. pani käe oma aukliku räpase dressipüksi tasku ja keeras ringi. tuli meie juurde ja ulatas oma pahkliku kärnas käega mu lastele kummalegi ühe lutsukommi. siis läks edasi.

kuidas remarque tutvus marlene dietrichiga

marlene dietrich istus veneetsias hotel de bainsi terrassil koos oma endise armukese joseph von sternmbergiga. remarque juhtus mööda jalutama. peatus ja pöördus nende poole: "kas tohin end esitleda? olen erich maria remarque". ning kuna marlene sai võlutud sellest galantsusest, millega remarque tema kätt suudles, siis palus teda endiga liituma. nad jutustasid koiduni. kui koit oli käes, siis teatas remarque: "pean teile midagi ütlema - olen impotentne"
marlene vastas: "oh kui tore!"

kolm lugu dovlatovist

1.
kord istusid dovlatov, vail ja genis new yorgis kohvikus borgia. istusid nii pikalt, et olid kogu kohviku menüü juba ära proovinud. ettekandja ei pidanud vastu ja küsis et millest ometi võib neli tundi järjest rääkida.
mehed vastasid: "gogolist".
2.
dovlatov suhtus teatavasti suure aukartusega kirjavigadesse. kord, kui ta oli noor ajalehetoimetaja, anti talle trükkipanekuks brodski luuletus kus oli rida "mogila neizvestnogo solata". dovlatov lukustas end ööseks toimetusse ja istus öö löbi selle luuletusega. ja ta ei julgenud seda viga parandada. hommikul näitas ta luuletust brodskile. brodski ühmas:"nii ongi vast parem".
olgu öeldud siinkohal, et dovlatovi lemmikkirjaviga oli "gavnokomandujushii"
3.
kui dovlatov eestis elas, siis oli ta tõeline eestlaste fänn. ta oli uhke selle üle, et teda, juudi ja armeenlanna poega, süüdistatakse eesti natsionalismis. kord oli ta eestlasest arsti juures ja arvas ta automaatselt teisitimõtlejate hulka. saanud teada, et arsti poeg on eeluurimise all, küsis ta erutunult ja vaimustunult: "kas soldatovi kohtuasi?"
"mis?" ei taibanud doktor.
"kas teie poeg võitleb eesti taassünni eest?"
"minu poeg" raius arst nimega teppe, "on spekulant ja joodik. tema pärast võin ma rahulik olla vaid siis, kui ta on trellide taga"

kuidas eesti jalgpallikoondis sai väravavahi

rõiumäe tallu võeti eesti ajal poolatare tööle. nagu paljudesse teistesse taludessegi. üks poolatar oli nimega tassa, pärast teda võeti tööle üks zofia, kellesse ka perepoeg armus ja kelle naiseks võttis. tõsi, zofiat kutsuti esimese poolatari järgi nagu inertsist tassaks. kui perepoeg mobiliseeriti, siis jäi ta paraku kadunuks. samal ajal saatsid sakslased rõiumäe tallu sulaseks ukrainlasest sõjavangi, kelle nimi oli vladimir. ja kui perepoega tagasi ei tulnudki, siis see vladimir ja tassa (kelle nimi oli tegelikult zofia) panid leivad ühte kappi. nüüd küsimus: mis on nende lapselapse nimi?

v. noormägi

voldemar noormägi sündis 1895. jamburgis ehk praeguses kingissepas. õppis vändras aga hiljem elas põhiliselt narvas. suures lurichi vaimustuses rassis trenni teha. maadles ja tõstis. edukas oli ta eelkõige tõstmises. tegi maailmarekordeid, tõi mm-delt medaleid, tegi lugematu arvu eesti rekordeid ja sai arvukalt eesti meistritiitleid. kusagil 1934. aasta paiku liitus usuhullude sektiga ja viskas kõik medalid narva jõkke.

anne veski elulooraamat

ma hakkan ilmselt varsti anne veskist elulooraamatut kirjutama. faktid juba kogunevad. ma alustan sellest, et anne veski on maardu linna aukodanik. see tagab talle võimaluse tasuta kasutada maardu linna ühistransporti ja käia tasuta maardu linnasaunas.

juhan ekbaumi lugu

juhan ekbaum sündis 1912. aastal. õppis abja kultuurtehnika gümnaasiumis. ajateenistuses oli tondi sõjakoolis 1931-1932. lõpetas tartu ülikooli usuteaduskonna 1940. läks saarde koguduse õpetajaks. suvesõja ajal (kui Kilingi-Nõmme kant vabastati punastest) läks läbi rinde sakslastele vastu, et neid kiiremini kohale kutsuda. kui venelased tagasi tulid 1944. aastal, jättis paadiga rootsi pagemata ja ta viidi siberisse, kus ta hukkus.

see läheb ka kullafondi

1. kristafovitshil oli piinlik oma erakonna homofoobse ja ksenofoobse avalduse üle
2. partei esimees ütles, et partei trumbiks on arvamuste paljusus, mitte üks kindel seisukoht
3. partei esimees ütles veel, et jevgeni on ikka epateerinud, seega see ei peaks üllatav olema
4. partei esimees ütles veel, et see, mille peale jevgeni elektriseerus, oli ju tegelikult üks kõrvallause

kuidas koivisto inimeste pihta lasi

teatavasti teenis mauno koivisto jätkusõjas legendaarse lauri törni alluvuses ning see jäigi osaks tema identiteedist.
no ja kui ta ükskord presidendina rootsis käis, siis ajakirjanikud küsisid, et mis tunne on inimeste pihta tulistada.
"raske on. nad kipuvad eest ära jooksma", vastas koivisto.

1993. aasta paraad

esimest iseseisvuspäeva paraadi peeti 1992. siis ei saanud välisriikide saadikud üldse aru, et miks neid kõledal tuulisel talvehommikul kutsutakse kuhugi mäe otsa lipu heiskamist vaatama. et kus on siin glamuur? no ja see marsisamm ja varustus ja vorm, see kõik oli hale. 1993. aasta paraadi ajaks aga oli kohale jõudnud saksamaa kingitus, endistele ida-saksa piirivalvuritele kuulunud vana transpordilennuk. see lendas paraadi lõpuks üle vabaduse platsi. püünel seisev lennart meri keeras end mart laari poole: "nüüd on küll tibladel pask püksis".

sotsiaalsete tingimuste mõju antropoloogilisele tüübile

bioloogiateaduste kandidaat konstantin ušastõi avaldas 1943. aastal artikli. selle juhtmõte oli, et kuna oktoobrirevolutsioon muutis nii põhjalikult elu sotsiaalseid tingimusi kui ka inimeste sisemaailma, siis peab see kaasa tooma ka inimeste välimuse muutumise. aja jooksul hakkab nõukogude inimene erinema läänemaailma inimesest nii nagu homo sapiens neandertallasest. esmajoones tähendab see muutust kolju ehituses, täpsemalt kolju pikenemises. ehk veel teisitipanduna, närimisorganid eemalduvad mõtlemisorganitest. mida kaugemal on närimisorganid mõtlemisorganitest, seda arenenum inimene on. on olemas pikapealised (dolihhokefaalsed) ja ümarapealised (brahhükefaalsed) inimesed. ja just need nõukogude inimesed muutuvad pikapealisteks, samas kui lääne inimesed jäävad ümarapealisteks.

kuidas saavutada edu

ära väsitab see jutt, et hakkame kõik insenerideks ja et reaalharidusse tuleb panustada ja et ettevõtluskliima peab ettevõtjasõbralikumaks muutuma ja et riik peab investeeringuid meelitama ja et peab karbist välja mõtlema ja meie haridus peab muutuma konkurentsivõimeliseks ja talendid tuleb koju tuua ja mis kõik veel.
tegelikult ju jooksevad kõik riigid selles suunas. no ja kui me võrdleme ennast leeduga ja kujutame ette, et kumb võidab nimetatud võidujooksud (hariduse ja ettevõtluse jne suunal). pole kahtlustki et leedu. me teame seda juba ette, eks? rääkimata poolast või slovakkiast. aga ikka kütame end üles, sõimame riigiametnikke ja kunstiinimesi ja tahame hirmsasti minna leedukatega samale stardijoonele. vastutustundlik inimene ütleks, et ressursi kulutamine juba ette teadaolevalt kaotatava võistluse peale on kuritegu. kuritegu meie laste suhtes, maksumaksja suhtes, looduskeskkonna suhtes jne. ning kuritegu ka selles suhtes, et kaotuseks ettevalmistatavat aega oleks saanud ju kasulikumalt kulutada. nagu näiteks selle peale, et valmistuda selliseks võistluseks, kus me võidame.
et kuidas siis võita? kuidas lõpuks ometi saavutada edu?
kui me tahame võita, siis me peame jooksma sellel suunal, kus keegi teine ei jookse.

kuidas laikmaa puu otsa ronis

kuna laikmaa oli tähelepanuväärne loomadega toimetulija ja osav puude otsas ronija, siis tuleb see lugu ikkagi ka kirja panna.
ükskord, kui ta oli tuneesias maalimas, siis oli ta hirmsas maalimishoos. ja ta ei kuulnud, et mingi imelik mõua-mõua häälitsus talle läheneb. muudkui maalis. aga kui pull tal juba päris lähedal oli, siis ta taipas vaadata ja sai aru, et nüüd on kellad. jättis oma molberti sinnapaika ja pani jooksu esimese suurema puu poole. jõudis ka puu otsa ronida. pull jäi vihasena puu alla. niikaua siis laikmaa passis puu otsas, kuni tuli beduiini karjus ja ajas oma pulli tagasi karja juurde.

skopetse me teame

aga aleksander kuprin viitab oma raamatus enesepõletajate sektile, surnukskülmujate sektile, haigetapjatele ja augusistujatele. kahjuks ta nende kohta enamat ei seleta.

kuidas martna rahvas kirikus käis

ants laikmaa jutustab, et ükskord 19. sajandi lõpupoole juhtus martna kirikus selline lugu, et inimesed keset kirikuõpetaja jutlust kirikust ära läksid ja läksid kõrtsi. kirikuõpetaja läks neile järgi, kamandas inimesed tagasi kirikusse ja pidas oma jutluse lõpuni.

laikmaa grodziskos

kui ants laikmaa 1910. aastal oma üleeuroopalisele reisile läks, siis teatavasti läks ta teele rongiga aga tagasi tuli jala. aga siiski minnes tegi ta poolas ühe radiaali grodziskos. talle millegipärast meeldis öösel kõndida. kui ta öösel läbi poola külade läks, siis koerad tulid talle alatihti kallale. tal oli kaigas kaasas ja sellega peletas koeri. kui aga see enam ei aidanud, siis laskus neljakäpakile ja võttis mütsi hambusse. ning marssis niimoodi läbi koerakarja. tõsi, üks kord olid koerad siiski liiga läbinägelikud ja ei läinud õnge. siis lõppes see asi nii, et kuulus maalikunstnik ronis ühe suure kivi otsa ja ootas kuni kohalikud külaelanikud teda välja päästma tulid.

kuidas poskrebõšev kolmanda naise sai

aleksander nikolajevitš poskrebõšev oli stalini erasekretär. muuhulgas sai ta kolmekümnendate lõpus iga päev stalinilt nimekirja inimestest, kes tuli likvideerida. seda nimetati vormistamiseks. ühel päeval 1939. aastal oli nimekirjas ainult üks nimi - bronislava poskrebõševa, tema naine. poskrebõšev palus stalinit halastada aga stalin käskis asja ära vormistada. kui poskrebõšev õhtul koju jõudis, oli naine juba ära viidud. naist hoiti kaks aastat kinni ja lasti 1941. aastal maha. tema arreteerimise põhjus seisnes selles, et ta oli trotski sugulane.
poskrebõšev jutustas seda lugu kuuekümnendatel.
kui ta järgmisel päeval tööle läks, küsis stalin, et miks poskrebõšev nukker on. poskrebõšev vastas et asi on naises.
"aa, naine. naine on suur asi. pole viga, ära kurvasta, me leiame sulle teise naise. veel parema. tööta rahulikult."
kui poskrebõšev õhtul koju läks, askeldas köögis tundmatu naine. poskrebõšev abiellus temaga ja elas temaga kuni oma surmani 1965. aastal.

friedrich leht ja linda rosin

friedrich leht oli venemaa eestlane, kes jõudis oma hariduse saada koguni peterburi keiserlikus kunstiakadeemias. ja kui neljakümnendate lõpul oli vaja eesti kunstist kodanlikku formalismi välja rookida, siis saadeti ta tallinnasse kunstiinstituudi rektoriks. kunstiinstituut aga oli täis klassikaliste skulptuuride koopiaid ehk alasti inimeste kujusid. just see aga oligi eesti kunsti probleem, mida friedrich kurg lahendama saadeti. kurg andis käsu naisskulptorile linda rosinale valmistada suure hulga siivsaid vahtralehti. kui linda rosin need vahtralehed valmis sai, siis ei julgenud ta neid päevasel ajal inimeste silmade all kujudele külge riputada. ta tegi seda öösel.

hollandi mereväe arengust

tutvusin ühe poola tüdrukuga, kes õppis ära hollandi keele selleks, et saaks lugeda hollandi arhiivides dokumente oma doktoritöö jaoks. doktoritöö oli hollandi mereväe arengust aastatel 1660-1690. nüüd on sellel tüdrukul mure, et tal ei ole kellegagi võimalik nendel teemadel vestelda.

kuidas boriss bernstein viina jõi

1945. aastal saadeti nooremleitnant boriss bernstein nii-öelda okupatsioonivägede koosseisus poolasse. kuna ta oli muusikalise haridusega, siis esines ta klaveripalaga veebruarirevolutsiooni aastapäeval. kindral stseglov kutsus ta enda juurde välja, sest ka temal oli muusikaline haridus. ta nimelt oskas laulda. kindral võttis siis bernsteini enda hoole alla. bernstein saatis kindralit klaveril ja kindral laulis. kindral oli suur nastoikade sõber. aga tal oli maohaavand ja ta ei tohtinud üldse juua. nii kujunes tal bernsteiniga välja ka teine koostööliin. kindral meisterdas erinevaid nastoikasid ja laskis siis bernsteinil juua. ja bernstein pidi siis üksikasjalikult kirjeldama erinevaid tundeid, mis tal suulaes, keelel, kõris ja kõhus tekkisid. kindral aga kuulas tähelepanelikult.

armastus

marx õpetab, et armastus on huvide ühtsus, pluss vastastikuna lugupidamine, pluss sugutung.

bernardinu sodas

juunikuises vilniuses on soe ilm kõik koolilõpetajad tänavale toonud. või parki. istuvad pinkidel, ei suuda turvalisest lapsepõlvest lahti lasta ja moodustavad paarikesi.
uzupise kõrval bernardinu pargis istusid siis kõikjal noored. kudistasid seal. ühel pingil istus selline pardimokaga (no on selline imelik ülahuul ja tavaliselt selle huule taga ei ole väga ilusad hambad) brünett noormees ja üritas suudelda täitsa kena tütarlast. tütarlaps ei lasknud. ma jalutasin neist mööda, käisin umbes gediminase mäe, käisin katedraali juures, nerise ääres, rahvusliku muuseumi juures jne. ja kui olin tagasiteel lähenemas bernardinu pargile, siis tuli see pardimokaga noormees koos tüdrukuga vastu. tüdruk püüdis kõndida sirgelt ja otse. poiss aga püüdis tema ümbert kinni hoida ja igal kümnendal sammul suudelda. samal aja püüdis piinlikku olukorda ja oma ebaõnnestumisi justkui lõbusa jutuvadaga varjata.
mul nii omaenda noorus tuli neid vaadates meelde...

populaarne blogija hundiulg kodanikuühiskonna seisukorrast 2011. aastal

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.

mida ütles priimägi jungi seltsile

"anima mundi'st (kr k "maailma hing")" - minge õige pikalt teie veerandharitlased sääraseid ei tohiks jungi ega ammugi mitte freudi kallale lasta nood olid ikka haritud inimesed ja teie tulete ja lagastate nende nime et te ENAM MITTE KUNAGI ei võtaks suhu jungi ega freudi nime JA SAATKE OMA SELTS LAIALI ma olen nii vihane et teil pole häbi olla harimatu
nüüd kindlasti leidub teist lollimaid ehkki seda on raske ette kujutada kes hakkavad teid veel õigustama see võitlev harimatus on esimene asi mis tuleks armutult hävitada meie ühiskonnast aga muidugi nagu pidi resigneerunult nentima nietzsche on teid rohkem võrratult rohkem ja tulevik on seetõttu teie päralt surge lollina

tervitustega kuperjanovlastele

karl aru (s 1902) oli üks punakütt, kes võitles 1918. aastal eesti iseseisvuse vastu. elas üle 30-date puhastuse venemaal ja osales teises ilmasõjas. sai koguni vene suurtükiväes kindralmajori auastme.
pensionipõlves tuli tallinna elama.
ja kui 1992. aastal asutati kuperjanovi pataljon, siis ta esines avaldusega: "ma ei saa aru, miks ühele eesti pataljonile on pandud kuperjanovi nimi. kuperjanov oli tegelikult bandiit!"
karl aru suri 28.02.1994, olles ära näinud mart laari valitsuse ametisseastumise ja napilt ära nägemata seda, kuidas mina sain nooremseersandi auastme.

ütle redel!

teatavasti võitles punaste poolel kokku ligi 10 000 eesti punakütti (jakob palvadre, jaan anvelt jt taolised). kui nad olid pihkva all korralikult pähe saanud ja kui diviisikomandõr meinhard ritt oli osade meestega eesti poolele üle tulnud, siis saadeti allesjäänud ebausaldusväärsed eestlased mujale (uuralitesse tšehhidega võitlema, krimmi valgetega võitlema jne). ning mingi osa võitles Ukrainas nestor mahnoga.
ja kui juunis 1920 oli siis teatav eestlasi sisaldav punavägede kolonn ukrainas praeguses zaporožje piirkonnas liikumas, siis lendas nestor mahno neile peale. osa langes lahingus ja osa võeti vangi. nestor mahno tuli vangide ette ja käskis: "kommunistid, eestlased ja juudid rivist välja!" neid ootas mõõgaga surnuks hekseldamine.
keegi ei liikunud.
siis kästi kõigil järgemööda öelda "kukuruza" ja "gora ararat".

kuidas jamburgi sild õhku lasti

kui punakaart taganes 1918. aastal eestist ja sakslased peale tungisid, siis üks hetk oldi jamburgis ehk tulevases kingissepas. punakaartlane richard majak kirjeldab oma mälestustes, kuidas tal hobune ära varastati ja kuidas ta siis nuputas, et kuidas edasi peterburi poole pageda. korraga käis ilge kõmakas. keegi karjus, et sakslased on siin. ning linn jooksis rahvast tühjaks. richard majak mõtles endiselt oma hobuse peale ja otsustas linnas veel ringi vaadata. läks rongijaama  hoonesse. see oli inimtühi. läks vaksali puhvetisse. see oli ka inimtühi ja leti peal olid kõik heeringapasteedivõileivad puha alles ja puutumata. puhveti põrandal aga istusid neli hiinlast ja jõid rahulikult teed.

tsitaat mihkel aitsami raamatu lõpust

miks ma sellest kirjutan?

olen viimasel ajal jälginud rehabilitatsioonitööd meie kaitseväes. vigastatud sõdurite abiks ja toeks on moodustunud väike kollektiiv )analoog karaski laagritele, eestvedajad käisid ka sellega tutvumas), kus tegeletakse nii füüsilise kui ka psüühilise rehabilitatsiooniga. on tekkinud nagu "pesa", kus iga vigastatu saab igakülgset abi. temaga tegelevad inimesed, keda ta on hakanud usaldama. igasuguse taastumise üks tähtsamaid osi ongi see, kui sul on keegi, keda sa usaldad. tähtis on see, et need inimesed - psühholoogid, terapeudid, kirurgid, füsioterapeudid, massöörid - suhtlevad omavahel, jagavad kogemusi ja tähelepanekuid ning suudavad puudega inimest igakülgselt aidata.
minus on kasvanud veendumus, et nii peaks see toimuma kõigi raske ja eriti sügava puudega inimestega. vaja on, et tekiksid hästi koostöötavad kompetentsikeskused, mis korraldaksid ka kohanemislaagreid ja eespool nimetatud "pesad" oleksid kohad, kust inimene saaks alati abi. kus tema probleemiga oleks tuttav kogu meeskond. hädatarvilik, et selles meeskonnas oleks ka perenõustaja ja jurist. nii tekiks üks usaldusväärne keskus.
sinna peaks kannatanud, eriti raskelt kannatanu, sattuma kohe, kui juhtus õnnetus, olgu avarii või muu. olen veendunud, et abi oleks siis tõhusam.
minu töö rehabilitatsioonikoolitustega on jõudnud lõpule.
olin juba üle 75 aasta vana ja oli aeg lõpetada.

kindralmajor lloyd fredenhall

segastel asjaoludel pandi tuneesias ameerika korpust juhtima kindralmajor lloyd fredenhall. fredenhall ei julgenud ringi liikuda ja istus ainult punkris ja vaatas kaarti. sakslaste pealetungi vastu ei võtnud ta mingeid ennetavaid meetmeid ette aga oma punkri ümber tegi korralikud kaitsekraavid. fredenhall ei saanud aru, mis toimub ja kõik ülejäänud ei saanud aru, et mida fredenhall tahab. tema kõige legendaarsem lahingukäsk oli selline:
"liigutage oma üksus, see tähendab, liikuvad poisid, paukpüssid, bakeri salk ja salk, mis on bakeri salga vastas ja suur sell m-i, mis on põhja pool sealt, kus te praegu olete, nii kiiresti kui võimalik. raporteerigu teie ülemus Prantsuse härrasmehele, kelle nimi algab j-iga, kohas, mille nimi algab d-ga, mis on viie ruudu võrra m-ist vasakul."

muna

veel sada aastat tagasi oleks olnud üsna mõeldamatu, et eesti mees oleks läinud suurde linna asju ajama, ilma et tal kuuetaskus oleks üks keedumuna kaasas olnud.

kuidas riigikontrolör siga tappis

riigikontrolör karl soonpää kirjutab oma päevikus, et kui ta vabadussõjas oli ja polgul oli aastapäev, siis nad otsustasid vaenulikult läti talupoegkonnalt konfiskeerida pidusöögiks ühe põrsa. mõte oli selline, et lähevad tallu. võtavad mõõga. ja löövad ühe hoobiga põrsal pea maha, rapsti!!!
no ja läksid. ja lõid. aga mõõk murdus kildudeks ja põrsas pistis ilge kisaga jooksu.

hevimees

tulin eile puhkuselt lufthansa lennukiga. lennukis oli üks manowari tagiga hevimees, kes oli natuke purjus. rääkis, et tema elu suurim elamus oli manowari kontsert ja suuruselt teine elamus müncheni bayerni mäng, kus 70 000 inimest tribüünil üles-alla hüppasid. tal olid kaasa vinüülplaadid ja ta palus kõiki inimesi, et nemad tema vinüülplaate katki ei teeks, sest need on hirmus kallid.
kui stjuuardess tuli tasuta jooke pakkuma, siis hevimees ütles "two beers, please"

kuidas öö läbi juttu rääkida

üks kuulus palju lapsi sünnitanud naine rääkis ükskord, kuidas ta tudengipõlves oma abikaasaga ööd läbi vaidles selle üle, et kas angloameerika õigussüsteem on kontinentaaleuroopa omast parem või mitte.
üks vähem kuulus naine jälle rääkis, kuidas ta ühe kuulsa riigikogu liikmega pool ööd rääkis parempoolsest ja vasakpoolsest maailmavaatest.
jutu kontekst oli see, et näete kui suur armastus meil on.
nad rääkisid seda palju aastaid tagasi. aga mind piinab see tänaseni. sest midagi on sellel pildil valesti. mis küll ometi?

punastest pükstest

kui enne esimest maailmasõda oli briti sõjavägi võtnud kasutusele khakivärvi mundri, saksa, Itaalia ja vene armee halli/rohelise mundri ning austria-ungari halli/sinise.
siis 1911 aastal selle diskussiooni jätkuks ütles prantsuse sõjaminister etienne: "kui kaotada kõik värvid, kõik see, mis annab sõdurile tema lõbusa, entusiastliku ilme, ning püüelda kahvatute ja tuhmide toonide poole, tähendab see vastuollu minemist prantsuse maitsega ja sõjalise funktsiooni nõuetega. punased püksid on teatud mõttes rahvuslikud. punased püksid ongi prantsusmaa."

mis värvi on vikerkaar

xenophanese arvates punane, kollane, lilla
Aristotelese arvates punane, kollane, roheline, lilla
epikurose arvates punane, roheline, kollane, lilla
seneca arvates purpur, lilla, roheline, oranž, punane
ammianus marcellinuse arvates purpur, lilla, roheline, oranž, kollane, punane
mitte keegi ei näinud sinist värvi.

balzaci elu lühidalt

asutas kirjastuse, sattus võlgadesse. võlgadest pääsemiseks ostis trükikoja, sattus veel suurematesse võlgadesse. otsustas muretseda juurde trükiplaatide tootmise vabriku ja kontrollida seega kogu ahelat ja muinasjutuliselt rikastude. lõpetas pankrotiga. otsustas rikkaks saada sardiinia mahajäetud hõbedakaevandusega, võttis laenu ja lõpetas haledalt võlgades. avastas, et ajalehe asutamine teeb ta rikkaks aga tegelikult tulid veel suuremad võlad. katsetas antiigi ja kunsti kokkuostmisega raha teha aga kokkuvõttes ostis naistelt laenatud raha eest ainult võltsi kraami. otsustas, et kui ostab tulevase raudtee ääres maad kokku, siis müüb selle hiljem vaheltkasuga maha aga oli sunnitud müüma hoopis viis korda odavamalt maha.
paralleelselt lootis abielluda rikka naisega, kes lahendaks kõik tema probleemid. üks väljavalitu oli poola verd krahvinna rzewuska, kes elas ukrainas. balzac ootas 15 aastat, kuni selle krahvinna mees ära suri. ja lõpuks oli imekombel naine nõuski temaga abielluma. laulatus pidi aset leidma berditševi püha barbara kirikus kell 7 hommikul, et asja avalikkuse eest saladuses hoida. aga žitomiri piiskop ei tulnud kohale. protseduur viidi omavahenditega siiski läbi ja asuti reisile pariisi. balzac oli teenrile seletanud, kuidas noorpaari vastu võtta. kui nad kohale jõudsid keset ööd, oli maja tuledes aga uks lukus. vana ja tüse peig prõmmis uksele aga keegi ei avanud ust. naabrid olid kõik juba selleks ajaks kogunenud. lõpuks kutsuti lukksepp, kes ukse maha lõhkus. selgus, et balzaci teener oli hulluks läinud, märatses majas. mitme mehega suudeti ta kontrolli alla võtta ja teener toimetati hullumajja.

krahv emilio guidoboni-visconti

viscontid olid milano hertsogid. guidobonid aga üks itaalia esimesi aadliperekondi. nende järeltulija krahv emilio, kes elas 19. sajandi alguses, oli vaikne mehike. talle kuulusid paleed pariisis ja viinis ning ka maja versaillesis. tal oli küll inglismaalt võetud naine sarah lowell, kelle õde kannatas usuhulluse käes, kelle ema oli teinud enesetapu, kui leidis ennast vananevat, ning vend ennast lihtsalt surnuks joonud. sarah lowellil oli ka mingi ilusaks olemise obsessioon ja ta ajas enne vananemist ringi nii paljude meestega, kui jaksas.
krahv emiliole see korda eriti ei läinud, sest tal oli eelkõige kaks huvi. üks huvi oli viiuliobsessioon - ta kas kutsus orkestreid enda paleedesse või hiilis ise kuhugi, kus olid orkestrid ning võttis vaikselt koha nende seas sisse, et saaks viiulit kaasa kääksutada. seda tegevust harrastas ta õhtuti. päevasel ajal oli tal aga farmaatsia obsessioon. ta segas kõikvõimalikke segusid kokku, pani neid purkidesse ja kleepis purkidele silte peale, keel pühendunult ja ennastunustavalt suunurgast väljas.

slaavi hommikvõimlemine

see on mingi omaette maailm ja kunst, kuidas idapoolsetes slaavimaades harrastatakse hommikuti veidraid harrastusi. kõigepealt vaatasin, et mingi vana assakas on hulluks läinud. suur paks jope seljas ja teeb keset pargiteed nagu jahukoti vasakult paremale tõstmise harjutust. kui lähemale jõudsin, siis oli tegelt päris noor mees, kellel oli lihtsalt kilejope liiga suur. teisel hommikul nägin meest, kes harrastas ühe käe peal seismist.
jooksjaid oli ka aga need olid kindlasti välismaalased.

mikita heebel

ühel suvisel pärastlõunal mõtistkledes parajasti sellesama raamatu üle, tabas mind üks isevärki kogemus. istusin metsaserval, seljaga vastu vana aeda, ja äkitselt näis mulle, et kusagil minu sees on mingi hoob. ma ei mõistnud algul selle tajuvirvendusega midagi peale hakata, ent siis ma lükkasin kuidagi poolkogemata seda kangi ja see toimis nagu heebel. mulle näis, et midagi oleks nagu muutunud. nihutasin veel - ja siis tundus mulle, et see heebel liigutab mingit piirjoont minu ja maailma vahel. niipea kui heeblit nihutasin, muutus maailm haruldaselt selgeks ja kirgastavaks, tekkis täieline kokkusulamise tunne. teistpidi lükates muutus maailm jälle harilikuks tagasi. heeblit edasi-tagasi nügides kulgesin nagu erinevate maailmade vahel ja see erinevus kahest täiesti erinevast füüsilisest reaalsusest hämmastas mind tõeliselt. see kang näis nihutavat otsesõnu mina piire. kunagi hiljem pole ma enam seda edasi-tagasi kulgemise tunnet kogenud, kuigi siseilmas seda taga otsinud.

kuidas bunin kutsus nabokovi põldpüüsid sööma

kui bunin nobeli preemia sai, siis kutsus ta nabokovi restorani pariisis. bunin olla olnud väga obsessiivne seoses oma vanuse ja tervisega. kohe kohtumise algul ütles ta nabokovile, et ta on küll 30 aastat vanem aga tema rüht on nabokovist parem. bunin muudkui üritas millestki rääkida aga nabokov ei võtnud üldse vedu, sest ta jälestas tunglemist, neljasilmajutte, istumist laua taga, dostojevski laadis pihtimisi, kelnereid, boheemlasi, vermutisegusid, kohvi, saalipalagani, kohvi ja muud sellist. kohtumise lõpus teatas bunin, et nabokov sureb suurtes valudes ja täielikus üksinduses. lõpuks nad võtsid oma palitud ja läksid külma pariisi öösse. tänaval hakkas bunin kraed kinni nööpima ja korraga väändus tema nägu õnnetus hämmingus. ta lõi mantlihõlmad lahti ja hakkas midagi kaenla alt sikutama. nabokov läks talle appi ja koos said tirisid bunini varrukast välja nabokovi pikka villast salli. garderoobineiu oli selle valesse palitusse toppinud. sall tuli tollikaupa lagedale ja see oli nagu muumia lahtirullimine. bunin ja nabokov lasid teineteise ümber ringiratast ja kolm prostituuti vaatasid seda irvitades pealt. kui operatsioon läbi sai, läksid nad sõnagi vahetamata kuni tänavanurgani, andsid teineteisele sõnatult kätt ja läksid laiali.

rõõmsaid kohtumisi veteranipäevalt

sina oled see taastusravimees! lase ma kallistan sind! mu sõber oli haiglas koomas ja sina aitasid ta jalgadele!

oscar wilde töödest

kui esimene ilmasõda oli parasjagu käimas, leidsid britid, et vene ajakirjanduses ei ole briti relvade vägevus päris adekvaatselt kajastatud. vea parandamiseks kutsuti 1916. aastal viis vene pressi esindajat inglismaale: kornei tsukovski, aleksei tolstoi ja vladimir nabokovi isa.
ühel banketil küsis kornei tsukovski kuningas George viiendalt, et kuidas talle meeldivad "dze uaaks av uaald"? kuningas oli selle küsimuse peale tugevalt hämmeldunud ja küsis pärast enese kogumist vastu, et kuidas korneile meeldib londoni udu.
hiljem hakkas kornei tooma seda näitena briti silmakirjalikkuse kohta, et suur kirjanik vaikiti moraali pärast briti kuningakojas maha.

tallinna tunne par excellence

unustage vana toomas, raekoja plats ja vabaduse väljak. unustage isegi patarei vangla, kalarand ja lennusadam. ja stroomi rand ja kopli las nüüd olla.
kui on tarvis tunda tallinna tunnet, siis tuleb sõpradega õlut juua, möriseda laua taga ja kui öö kätte jõuab, minna sõpruse puiesteele. jalutada suunaga kristiinest tipi poole (mitte vastupidi). umbes linnu tee ristis tuleb juba tallinna tunne peale.

nikolai teine oli ikka loll küll

no eks ta tegi rumalusi algusest saati. aga kapitaalne rumalus oli serbiale appi tõtata kui serblane gavrilo princip austria kroonprintsi sarajevos maha lasi ja austria serbiale sõja kuulutas. oleks ta vaid suutnud jätta austria ja serbia omavahel jagelema.
siis ei oleks tekkinud sellises mahus esimest maailmasõda. siis poleks pooled lääneriigid üldse kõrvu liigutanud selle austria ja serbia vahelise sõja teemal.
siis ei oleks tekkinud bolševistlikku revolutsiooni, vaid igasugu pooletoobised oleks ohranka saatnud juba eos siberisse. kus neil iseenesest polnud mitte midagi häda. keegi ei kõngenud seal nälga ja kedagi ei sunnitud tööd tegema.
siis ei oleks vene impeerium lagunenud. sest tegelikult eestlastel ja teistel väikerahvastel polnud häda midagi vene tsaaririigis. neile oleks natuke antud emakeelset haridust ja autonoomsust ja nad oleksid sellega paksult rahul olnud.
siis oleks vene tsaaririik jätkanud tööstuslikku arengut ja säärase arengu jätkudes oleks olnud tänapäeval üks arenenenumaid riike üldse. sest olgem ausad, 19. sajandi teisel poolel oli vene tööstuse areng muljetavaldav.
siis oleks tõenoliselt muutunud see tsaaririik konstitutsiooniliseks monarhiaks aegamööda ja rahulikult. kõik väikerahvad oleksid parlamendis olnud esindatud ja oleks omadega rahul olnud. parteide areng oleks olnud ülevenemaaline ja eestlased oleks osalenud nendes parteides ega olekski tahtnud midagi enamat.
kuna esimene maailmasõda sellisel kujul oleks olemata olnud, siis poleks olnud ka taolist alandavat saksa kaotust esimeses maailmasõjas ja hitleril ei oleks olnud millegagi saksa rahvast enda taha koondada. eks juudivastased meeleolud olid olemas niiehknaa, kuid saksa parlamendis oleks vasakpoolsed parteid enamuses olnud ja juutide tagakiusamisest oleks vabanetud rahumeelselt (umbes nagu homofoobiast ja rassismist vabanemisega läks).
siis oleks eestis endiselt baltisaksa aadel olemas ja preisimaa oleks asustatud sakslastega. siis oleks isegi klaipeda endiselt saksakeelne linn. need baltisakslased oleks siin eestis tasakaalustanud vene tšinovnikuid ja vene proletariaati poleks siia üleüldse sellisel määral asustatud. sest proletariaati toodi siia ju eelkõige viiendaks kolonniks ja külma sõja huvides.
siis poleks külma sõda olnud ja eesti ei oleks kusagil eesriide taga olnud. oleksime siin jumala vabalt aurikuga stockholmi vahet paarutanud ja auriku peal teekannudest šampust joonud (nagu tõnisson tsaariajal tegi).
ja kui külma sõda poleks olnud, siis oleks euroopa arenenud, mis mühiseb. poleks olnud mingit praha kevadet ega budapesti ülestõusu. kusjuures tšehhi oleks olnud üks maailma rikkamaid riike. poleks olnud ka moldaavia transnistria probleemi, sest moldaaviatki polekski olemas olnud - oleks olnud vaid rumeenia.
võibolla oleks lolli peaga uuesti sõditud türgiga või jaapaniga? samas on see vähe tõenäoline, sest demokraatia süvenemine üldiselt välistab agressioonid.
filosoofide laevad oleks jäänud ära. pitirim sorokin, nikolai berdjajev, sergei bulgakov, fjodor stepun ja kõik need mehed oleks olnud venemaal ja oleks viinud vene ülikoolid maailma tippu.
ja seda juttu pole siinkohal mõtet ajada, et eestlased poleks olnud peremehed omal maal. millal oli voldemar lender tallinna linnapea? millal oli jaan poska tallinna linnapea? sügaval tsaariajal juba, eksole.
kuna teist ilmasõda poleks olemas olnud ja külma sõda poleks olemas olnud, siis ei oleks praegu ka islamismiprobleemi. sest olgem ausad, radikaalne islamism on kasvada saanud ikkagi sellest, et ühtesid radikaale toetas ja õpetas nsvl ja teisi usa. ehk et 9/11 oleks olemata olnud.
veel enam. kui külma sõda poleks olemas olnud, siis poleks olnud vietnami sõda ega korea sõda. seega poleks praegu ka mingit muret põhja-koreaga.
et kui nii võtta, siis oli see nikolai teine ikka loll tõesti.
aga
siis poleks ka mao zedong hiinas võimule tulnud, sest teist ilmasõda poleks olnud ja hiinas oleksid rahvuslased võimul olnud. siis tõenäoliselt oleks ka jaapani militarism edasi arenenud. ning hiinas ei oleks tulnud ühelapsepoliitikat. ehk et hiinlasi oleks veel rohkem ja hiina oleks muutunud maailmavõimuks veel rutem. ja halvemal juhul oleks jaapan ja hiina kuidagi ühise keele leidnud. ja ilmselt hakanud kuidagi läänt allutama. ehk et võibolla nikolai teine ei olnudki nii loll ja tegi õigesti, et serbiale appi läks ja vallandas esimese ilmasõja.

livingstone räätsad

nägin und, et tegelikult olin mina see, kes kohtus ootamatult david livingstonega aafrikas. sattusime temaga kusagil džungli ja järve vahepealsel alal kokku ja jõudsime tervistussõnu vahetada aga tal oli kuhugi kiire. tal olid sellised räätsad, mis kandsid teda vee peal. nendega kõndida ei saanud, vaid pidi mööda vett jooksma. nii ta siis jooksiski pladinal mööda järve.

jooming moliere juures

aastal 1667 olid ükskord sõbrad moliere juurde kogunenud. moliere tundis end haigelt ja läks magama. sõbrad aga jõid veini edasi.
"üks tühi töö ja vaimunärimine!" karjus chapelle kurjakuulutavalt ning osutas näpuga ei tea millele.
"oleme sinuga täiesti nõus!" kostsid joomakaaslased.
chapelle kallas endale klaasi punast veini kaela, mis teda veel enam endast välja viis ja jätkas: "jah, kulla sõbrakesed, kõik on tühi töö! vaadake ringi ja öelge, mida te näete?"
"ei midagi head" oli boileau temaga nõus ja lasi silmadel ringi käia
"teadus, kirjandus, kunst - kõik on tühi töö ja vaimunärimine!" hüüdis chapelle "ja armastus? misasi on armastus?"
"selge pettus" kostis krahv de jonsac
"täiesti õige", kinnitas chapelle ning jätkas "terve elu on üksainus kurvastus, ülekohus ja õnnetus, mis ei anna meile kusagil asu"
selle peale puhkes chapelle nutma.
kui ülesköetud sõbrad teda pisut rahustanud olid, tuli chapelle välja üleskutsega:
"sõbrad, mis jääb meil üle? kui elu on juba kord niisugune pime haud, siis tuleb temast silmapilk lahkuda. kallid sõbrad, lähme ja uputame end. siinsamas akna taga on jõgi, mis lausa kisub enda poole."
"käime sinu järel" ütlesid sõbrad ja kogu seltskond hakkas mõõku vööle seadma ja mantleid selga ajama.
kisa muutus valjemaks. siis lendas uks lahti ja lävele ilmus moliere, mantel ümber, öömust peas ja küünlajupp käes.
"mis teil siin lahti on?" küsis ta.
"elu on väljakannatamatu" kostis chapelle pisarsilmil "jää hüvasti igavesti, moliere, meie lähme ja uputame end ära"
"see on hea mõte" ütles moliere kurvalt "aga see on teist küll inetu, et te minu ära unustasite. kas mina siis ei olegi teie sõber?"
"õigus!" karjus krahv de jonsac "see oli meist suur sigadus. tule meiega, moliere!"
ja sõbrad kukkusid molierele suud andma.
"kui lähme, siis lähme" ütles moliere "ainult et üks asi ei kõlba, kulla sõbrad. ei ole ilus pärast pidusööki ennast uputama minna. inimesed ütlevad, et purjus peaga tehtud. niisuguseid asju nii ei tehta. kõigepealt lähme ja magame ennast välja, ja siis, kell kümme hommikul, kui oleme end pesnud ja väljanägemise korda seadnud, kõnnime jõe kaldale, et kõik näeksid, et me uputame end nagu tõelised filosoofid"
"geniaalne mõte!" karjus chapelle ja andis molierele veelkord suud.

sovetiaegse literaadi elust

nõukaajal oli nii olnud, et kui sa saatsid toimetusse oma teose ja seda ei avaldatud, siis said sa postiivse tagasiside. ja kui avaldati, siis said sõimata. umbes nii.
austatud see ja see
suure rahuldustundega lugesime teie luuletusi. paljugi meeldis ja võlus, eriti erutas teie heatahtlik suhtumine hobustesse. liigutasid süžee ja stiil, kompositsioon ja värsimeisterlikkus. kuid kahjuks peame teile teie suurepärase teose tagastama, kuna meie toimetuse portfellis on juba kirjutis, mis on väga lähedane teie teemale, stiilile, kompositsioonile ja esitusele aga ka ka seetõttu, et meie ajakiri on täielikult kindlustatud materjalidega lähemaks kümneks aastaks. teil soovitame õppida puškinilt ja teistelt meie väärtuslikelt ja ammendamatutelt klassikutelt. ootame kannatamatult teie uusi teoseid.
sügava austusega ja tänutundega, et pöördusite just meie toimetusse.

aga kui läks avaldamiseks, siis umbes nii
austatud see ja see
saime teie käsikirja. see tundus meile venitatud ja igav. peategelaste karakterid on udused ja avamata. kompositsioon lonkab ja lõpus lausa kukub külili. stiil on armetu. mõte tobe. idee haletsusväärne. kuid seoses materjali puudusega ja huvi tõttu teema vastu otsustasime avaldada teie teose tingimusel, et te viivitamatult teete komöödia tragöödiaks, pruudi vanaeideks ja pöörmeseadja vabrikudirektoriks. panete kõik värssidesse, nimelt viiejalalistesse jambidesse ja teete luuletused ümber tootmisproosaks.

jäin huckleberry finniga juttu ajama

dovlatov rääkis andrei arjevile, et tema jaoks on see mark twaini lause täis seletamatut võlu. et ta tahaks raamatu kirjutada ja panna selle lause pealkirjaks.

velimir hlebnikov

eesti hlebnikovistika peab lõpuks ometi esimesi samme tegema. hlebnikovil pole konkreetset algust, millest pihta hakata. kõik on hlebnikov. iga hlebnikovi puudutav mõte viib tundidepikkusesse mõtisklusse.

kui hlebnikov esimest korda hullumajja pandi, siis kirjutas ta pletnikovile:kasutage juhust ja saatke mulle ümbrikke, paberit, suitsu, leiba ja kartulit.

kui hlebnikov käis kirjastustes oma luuletusi pakkumas, siis ta otsis neid oma taskutest. need olid erinevatele paberitükikestele kirjutatud. tavaliselt luuletusi vastu ei võetud. hilisemas elus kandis hlebnikov oma luuletusi padjapüüris. kui ta suri, siis kogu ta varandus koosneski kahest padjapüürist, mis olid paberitükke täis

kui punaarmee üritas pärsias revolutsiooni teha, siis hlebnikov kuulus staabi valvemeeskonda. ja veetis kogu oma aja mererannal supeldes. nii ta ka selle maha magas, kui väeosa lahkus. ta jõudis alles kuu aega hiljem oma väeosale järgi.

kui hlebnikov suri, siis majakovski ütles, et hlebnikov oli tegelikult kõige organiseeritum inimene. kogu oma elu jooksul ei avaldanud ta ühtegi rida.

1920 aasta aprillis pühitsesid jessenin ja marienhof hlebnikovi Harkovis maakera esimeheks. hlebnikov oli laval paljasjalgselt ja solvus hirmsasti, kui aru sai, et teised nalja tegid temaga.

sõber mituritshile kirjutas ta ükskord, et avastas aja põhiseaduse, kus teatud hulga päevade järel toimuvad negatiivsed ja positiivsed nihked. kui tänu nendele nihetele muutub tulevik läbipaistvaks, siis ajataju kaob, sulle näib, et sa seisad liikumatult tulevikku vaataval laevatekil. ajataju kaob, aeg näib ees ja taga laiuva väljana, muutudes justkui ruumiks.

sama kirja lõpus: kandke mõttes oma käel rihmaga kinnitatult minu leiutatud inimkonna kella ning andke mulle teie tehtud tiivad, oleviku raske samm on mind juba tüüdanud.

1912. aastal küsis hlebnikov: kas pole 1917. aastal oodata riigi lagunemist?

tema luuletus: äike au-kuul
pupuopo! see on kõu.
gan gra gra rap rap
pi-pipizi. see ta on.
bai gzogzigzi. välguhelk.

ükskord kirjutas ta: vaimuteadus omandab ülisuure tähenduse, sest hakatakse uurima, mil moel ühe inimese laiskus võib soodustada palju teiste tööd. sel kombel leiab laiskvorst õigustuse, sest tema südame töö aitab suurendada üldist töörõõmu.

mandelštam kirjutas: hlebnikov jändab sõnadega nagu mutt. ja on seejuures uuristanud maa alla käike tuleviku jaoks ette juba terve sajandi jagu.

nagu ta ise ütles: ma tahtsin leida võtit inimkonna kellale. tahtsin olla ta kellassepaks ja visandada tulevikuennustamise põhialused.

ja nagu ta veel ütles: 1913. aastal nimetati mind kaasaja suureks geeniuseks ja seda nimetust kannan tänase päevani.

ja veel: pikkamööda olin ma saanud kogu maakera ülemaks.

1922. aasta 30. jaanuaril andis ta välja käskkirja:
maakera esimehe käskkiri
igav on siin maailmas
velimir esimene

majakovski ütles, et hlebnikovil oli sada lugejat. viiskümmend neist nimetasid teda grafomaaniks. nelikümmend lugesid ja imestasid, et miks küll sellest midagi välja ei tule. ja ainult kümme armastasid seda uue luulekeele Kolumbust tõeliselt.

jefim etkind arvas, et hlebnikovi ideed olid rikkamad kui ta looming.

kui ta 37-aastaselt suremas oli, siis kirjutas ka kusagilt külahaiglast a. davõdovile:
teatan teile kui arstile oma meditsiinilised hädad.
sattusin suvitama Novgorodi kubermangu borovenka jaama santalovo külla. tulin siia jala, magasin maa peal ja jäin jalgadest ilma. ei saa käia. elundite häired. mind paigutati korostetsi haiglasse Novgorodi kubermangu korostetsi linnas, 40 versta raudteest.
tahan paraneda. saada tagasi kõndimisvõime ja sõita mõskvasse ning sealt kodukohta. kuidas seda teha?

tema viimane sõna oli "jah". nimelt 27.06.1922 küsis fedosja tshelnokova küsimuse, et kas tal on raske surra. ning hlebnikov vastas: jah.