tšehhovi kannatustest

lisaks sellele, et tšehhovil oli väga raske lapsepõlv, ei olnud tal ka nooruspõlv sugugi kerge. lapsena peksis tšehhovi isa kõiki oma lapsi ja oma naist, sundis lapsi vürtspoes töötama aga ise jättis poe kütmata, lapsed püüdsid samal ajal külmas poes koolitükke teha, sundis lapsi herneste peal põlvitades palveid lugema ning kirikukooris laulma.
aga kui noor tšehhov oli juba mõned jutustused kirjutanud, siis avaldas ta oma kuludega oma esimese raamatu. raamatu nimi oli melpomene jutustused. aga jutustused on vene keeles skazki. seega muinasjutud ja need raamatud pandi poodides lasteraamatute riiulile, kust mitte keegi neid ei ostnud.
ühel hetkel kirjutas ta ka näidendi "ivanov". esietendus toimus novembris 1887. tšehhovi perekond oli surutud looži aga tšehhov ise istus kulisside taga lava lähedal nišis. sealt vaatas ta, kuidas näitlejad enne etenduse algust rambipalavikus edasitagasi kõndides vaheldumisi sülitasid ja risti ette lõid. esimene vaatus kulges normaalselt, ehkki näitleja kisselevskil oli halb komme mäluaukude täitmiseks improviseerida. kolmanda vaatuse lõpus hakkas publik aplodeerima ja autorit väja nõudma. tšehhov juba mõtles, et teda saadab edu. aga oh häda. peale kolmandat vaatust hakkasid näitlejad lava taga napsutama ja läksid neljandaks vaatuseks purjus peaga lavale. nad hakkasid laval veiderdama. näitlejad pidid ette mängima enesetapu aga pudrutasid, liialdasid, grimassitasid ja publik hakkas vilistama. politsei sekkus ja ajas mõned rahurikkujad saalist välja. kaks korda mängiti seda etendust veel. rohkem ei mängitud.
ja eks tšehhov kannatas terve elu kopsuhaiguse käes ja suri lõpuks ära. ta suri saksamaal ja toodi siis kirstus moskvasse. kui rahvas teda moskva raudteejaamas ootas ning rong kirstuga kohale jõudis, siis vaguni külje peale oli kiri "austrite vedu".

zarah leanderi kirjavahetus

fännid kirjutasid zrah leanderile muidugi palju kirju. üks kirjutas nii:
"väga austatud härra leander! mul on kõik teie suurepärased grammofoniplaadid. palun saatke mulle oma autogramm. kirjale on vastamiseks lisatud margistatud ümbrik"

dostojevski kirjad naisele

hamburgist:

eile oli mul kole vastik päev. kaotasin liiga palju. närvid on läbi ja ma väsin ära.
armas anja, mu sõber, mu naine, anna mulle andeks, ära nimeta mind lurjuseks! ma olen kurjategija, ma mängisin kõik maha, mis sa mulle saatsid, kõik, viimase kreutserini

wiesbadenist:

mu kõige kallim, mu igavene sõber, mu taevaingel, sa saad muidugi aru - ma mängisin kõik maha, kõik 30 taalrit, mis sa mulle saatsid.

saxon-les-bainsist:

ma pantisin sõrmuse ja talvepalitu ja mängisin kõik maha. sõrmuse ja palitu eest tuleb maksta 50 franki ja ma ostan nad välja (küll näed, mis moel).
mu sõber, ära kurvasta, et ma olen sind laostanud, ära piinle meie tuleviku pärast. ma teen kõik, kõik heaks!
mu sõber, ma palun ogarjovilt 15. detsembrini 300 franki. esiteks ei ole ema herzen, ja teiseks, kuigi see on mulle lausa piinavalt valus ja raske - me ei seo end siiski moraalselt. ma ütlen seda talle laenamisel, ütlen õilsal viisil. siis maksame ogarjovi käest laenatud 300 frangist ära: palitu ja sõrmuse - 50 franki, sinu kleidid - 80 franki, briljandid - 150 franki. kokku 280 franki. järele ei jää suurt midagi aga see-eest jäävad asjad alles.

praha proletariaadi töömoraalist

teatavasti palus tšehhi eksiilvalitsus liitlastel mitte pommitada prahat. et ilusad majad ja et pärast liiga palju ehitamist. liitlased ei pommitanudki. hitler teadis sead ja rajas prahasse oma vabrikud. eks ju see praha oli vana austria-ungari tööstuslik süda. ja tšehhid siis töötasid seal hitleri vabrikutes. eks hitler oli sõda kaotamas aga palka maksti siiski korrektselt. ja nii juhtuski, et kuna mai alguses 1945 saada oli veel aprilli palk, siis töötasid töölised ilusasti mai esimestel päevadel ja ehitasid hitlerile relvasid. kuigi hitlerit enam ei olnud. aga niipea, kui palga kätte said, siis liitusid ülestõusnutega ja hakkasid korraldama tšehhi põrgut.

prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted

roger chartier kirjutas raamatu sellest. muuhulgas osutab ta raamatute leviku protsessile. enne revolutsiooni levisid raamatud ja loeti raamatuid järjest tõusvas joones. kuigi valitsus üritas tsenseerida. korraldati ühislugemisi ja asutati uusi raamatukogusid. pariisis oli koguni selline nõudlus raamatute järele, et raamat rebiti kolmeks tükiks ja neid laenutati paari tunni kaupa välja, et rahuldada lugejate nõudlust.

veel petserimaa integreerimisest

aga kui siis eesti valitsus üritas petserimaa venelastele ja setudele haridust pakkuda, siis taheti muidugi ka riigikeelt õpetada. see aga tekitas kohalikes kahtlusi ja umbusaldust. nii näiteks kirjutasid mõned saatse lapsevanemad haridusministeeriumile kaebekirja, et las valitsus lõpetab nende lastele saksa keele õpetamise ja olgu kõik õppetöö vene keeles.

riigivanema ristipojad

kuna petserimaal vohasid korraga nii suurvene monarhistlikud meeleolud kui ka kommunistlikud ning igasugune riigitruudus puudus täiesti, siis otsustas päts petserimaa venelasi ümber asustada. kuna peipsi ääres oli vene kaluritel nigel elu, siis otsustati tuua 1929. aastal sealt inimesi matsalu kanti, sest seal saab ju ka kala püüda. riik ehitas neile kiiruga majad ja eraldas krundid. kokku eraldati 17 krunti. pered aga olid suured. kuna oli kiire, siis olid majad kehva kvaliteediga ja lasid vett läbi ja sooja ei pidanud. kuna oli maikuu, siis pndi küll kartul maha ja saaki ei saadud. kuna oli maikuu, siis oli ka püügihooaeg läbi. seal matsalu lahes pidi nii olema, et kevadel tulevad kalad kudema ja siis on räigelt kala. pärast aga ei ole trve aastaläbi mitte midagi. riik andis küll majad ja raha aga paadid ja võrgud pidid petserimaa kalurid ise muretsema. igatahes oli sügiseks nii, et majad mädanesid ja olid lutikaid täis, kartulisaaki ei saadud, sissetulekut ei olnud, lastel polnud kusagil koolis käia ja kalasaaki ka ei saadud. nii juhtuski, et pooled nendest peredest läksid lõpuks tagasi petserimaale. kui valitsuselt aru päriti, siis valitsus vastas, et need inimesed ei olnudki ümberasujad, vaid olid lihtsalt tulnud tutvuma oludega.
need, kes talveks alles jäid, saatsid oma delegatsiooni tallinnasse valitsuselt abi paluma. mindi jalgsi ja minek võttis aega kaks päeva. valitsus pakkus neile abiks täiendavat laenu ja andis võimaluse oma mädanevad talud välja osta.
aga juba 1931. aastal avati vene-eesti segakool. ja need petserimaa venelased, kes alles olid, jäidki sinna elama ja integreerusid.

seltsielu petserimaal

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses seltsielu petserimaal eriti ei edenenud. kuna koole ei olnud eriti, siis polnud kirjaoskust. kirjaoskust üritati juurutada nii, et enne papp paari ei pannud, kui noorpaaril kirjatähed selged. suure vaevaga saadi räpinas käima üks laulukoor. karskusseltse tekkis küll, aga selgus, et seal olid liikmed rohkem jooma peal väljas. petseris oli siiski ka üks hoi-laenu ühistu. püüti ka ajalehte käima panna aga see jõudis ilmuda ainult 19 numbrit ja siis pandi see kinni. kuna sinnakanti oli ümber asunud palju eestlasi ja lätlasi, siis üritati luterlikke kirikuid rajada. ühe kiriku ehitamiseks koguti raha aga ehituseni ei jõutud. teine luterlik kirik ehitati laura külla, see aga põles 1916. aastal maha. ainuke ühistegevus, mis hästi arenes, oli vabatahtlik tuletõrje. selliseid tuletõrjeühinguid oli kokku 15.

haridusministri kõne riigikogus

1922. aastal oli pätsi valitsuses haridusministriks heinrich bauer. teemana oli üleval, et kas riik peaks kirjanikke rahaliselt toetama. heinrich bauer kuulutas, et eestis ei ole riiklikku toetust väärivaid kirjanikke, on vaid lendavad sead.

kuidas alle ja vabbe peksa said

1919. aasta nomvembris kutsuti soome tantsijanna maggie gripenberg vanemuisesse esinema. boheemlastele ei mahtunud see hinge.sest et see ei olnud piisavalt kõrge kunst vaid pigem mingi varietee. nad läksid vanemuisesse mädamunadega tantsijannat pilduma. pildusidki. ja said siis eüs-laste ja ohvitseride käest peksa.

aeropostale, air france eelkäija

teatavasti väljus prantsusmaa esimesest ilmasõjast kõige suurema lennukite hulgaga. vist oli neid 1200. kusjuures alguses teised riigid eriti ei panustanudki lennundusse. sakslased investeerisid oma tsepeliini sisse jne. nii et prantsusmaa oli juhtiv lennundusmaa.
need lennukid olid muidugi puust propelleritega ja riidest tiibadega ja lagunesid iga 5000 miili järel. korraga sai nendega sõita ainult 200 miili. sellegipoolest loodi firma aeropostale, kes hakkas postiliine teenindama nende lennukitega. selleks oli vaja marsruute luua koos vajalike toetusbaasidega. kui päris alguses sooviti luua toulouse-barcelona-alicante lennuliin, siis telliti hispaanlastelt alicante lähedale 600-meetrine lennurada. hispaanlased aga tõlgendasid, et vaja on luua 600-ruutmeetrine lennurada. ja nii sõidetigi üks esimesi lennukeid puruks.
oli täiesti tavaline, et lennukid kukkusid alla ning piloodid parandasid oma allakukkunud lennukeid ja lendasid edasi. sama tavaline oli, et lennukid kukkusid alla ja piloodid tulid jala lennukivraki juurest tulema. mitukümmend pilooti sai ka surma. surmajuhtumite puhuks oli olemas ka elukindlustus aga perele maksti hüvitis välja ainult siis, kui surnukeha on leitud. seega oli asustamata piirkonnas allakukkunud piloodil põhiline eesmärk teha kasvõi nii, et tema surnukeha leitaks. maksimaalselt tampis üks piloot andides inimasustuseni seitse päeva. saint-exupery, kes oli ka piloot, kukkus liibüa kõrbes alla ja tampis jalgsi läbi kõrbe neli päeva.
no ja, kui seesama saint-exupery, kes oli sel ajal juba ka kuulus kirjanik, alla kukkus ja kaduma jäi, siis tõmmati ajakirjanduses hädakisa üles. ja kui ta elusana välja ilmus, siis oli suur rõõmukisa. kui saint-exupery siis aleksandrias koos kohalike prantslastega oma ellujäämist tähistas, siis jäi ta kõrtsis täitsa purju. üks prantslane palus temalt autogrammi. saint-exupery püüdis kõigepealt raamatu kaane peale inimest joonistada aga see ei tulnud tal välja. siis kirjutas ta pühenduse: "andeks, et ma olen nii purjus, et ei suuda korralikku pühendust välja mõelda. aga ausõna, kui ma kõrbes olin, siis käitusin korralikult".

käisin niisiis keskraamatukogus

niisiis käisin keskraamatukogus. ma tavaliselt seal ei käi. läksin kolmandale korrusele ja kohtusin teenindajaga. saalis oli veel 4-5 inimest. teenindaja küsis, et kas ma otsin mõnda konkreetset raamatut. ma vastasin kõlava ja selge häälega, et jah, otsin küll, et ma otsin edgar savisaare raamatut nimega "majanduspoliitika".

autorist

kogumiku autor saamuel pliuhkam on majanduse teoreetilise ja praktilise poolega kokku puutunud aastaid ning on tulenevalt sellest omandanud ulatuslikud kogemused ja teadmised nii eesti majanduse spetsiifikast kui ka toimimise põhimõtetest. saamuel pliuhkam on olnud eesti majanduses tegev kõigil meie majandussüsteemi kujunemise võtmeperioodidel.
saamuel pliuhkam on selles mõttes täiel määral unikaalse majanduskogemuse ja teadmiste kandja, sest ta on olnud tipptasemel tegev kõigil meie tänapäeva majanduse saatust määravatel võtmeperioodidel, olnud hõivatud nii majanduse teoreetilisel arengustrateegilisel kavandamisel, praktiliste majandusstrateegiate elluviimisel kui ka majanduspoliitilisel kujundamisel. lisaks sellele on saamuel pliuhkam majanduse toimimisega kokkupuutunud ka kõige otsesemal ettevõtluse tasandil.
pliuhkami majandusteadmiste ja - kogemuste talletamine käesoleva majanduspoliitilise kogumiku väljaandmise näol on suur väärtus ning võimalus kõigile, kes on otsesetl või kaudselt huvitatud praeguse eesti majanduse tervikpildist, võimalustest ja ohtudest ning potentsiaalsetest tulevikustrateegiatest.
saamuel pliuhkam on oma avaldatud artiklites sageli ühel või teisel viisil pööranud tähelepanu asjaolule, et eesti peab suutma rahvusvahelisel turul pakkuda ja turustada teadmistel põhinevaid suure lisandväärtusega tooteid ja teenuseid.
saamuel pliuhkam on astunud temale omaselt julgeid ja edasiviivaid samme, mille sisu ei ole alati esimesel hetkel kõigile mõistetav, kuid aeg on tõestanud valitud kursi õigsust. saamuel pliuhkam on saanud sellisel viisil julgeid ja tulemuslikke samme astuda ainult seetõttu, et temas on koondunud unikaalsete isikuomaduste kogum juhioskustest, teoreetilistest teadmistest ja praktilisest kogemusest.
käesolevat kogumikku tuleb vaadelda kui tema seniste publikatsioonide, uurimuste ja majanduspraktilise poliitikutegevuse jätku. nii kogumikus avaldatud artiklid kui ka lisatud analüüsid ja kommentaarid sisaldavad pikaajalise majanduspoliitiku elukogenud tarkust ja süvateadmisi teoreetilistest protsessidest.
eesti majanduse kui terviku seisukohast on oluline kasutada maksimaalselt saamuel pliuhkami kogemust, mis suudab anda arengutõuke tervele riigile makromajanduslikul tasandil ja samas ka ehitada konkurentsivõimelisi majandusüksusi ettevõtlustasandil.
/// aitäh armas lugeja sissejuhatuse lugemise eest. see on tegelikult jaan õmbluse eessõna edgar savisaare raamatule "majanduspoliitika", kus ta eksikombel omistab need omadused ühele teisele tagasihoidlikule isikule.

tulin keskraamatukogu uksest välja

käisin tallinna keskraamatukogus laenutamas edgar savisaare raamatut "majanduspoliitika".
kui tulin raamat näpus uksest välja, peatas tänaval mind luuletaja tõnis luik. küsis, et kas ma olen luulehuviline. mul oli edgar savisaare raamatkaenla all ja ma ei saanud seda salata. ütlesin, et olen küll.
ta pakkus, et loeb mulle oma luuletusi ette. ma nõustisin.
jalutasime siis koos mööda estonia puiesteed, mina kõndisin vaikides ja tema luges oma luuletusi.
nagu ta ise ütles, oli üks luuletus filosoofilisem ja teine rääkis armastusest. tal oli just tulnud ka üks luulekogu välja, milles esimene pool olig filosoofiliste luuletustega ning teine pool armastusest ühe konkreetse tütarlapse peale mõeldes.
pärast armastuseteemalist luuletust, küsis, et mida mina armastusest arvan.
ma vastasin, et eks see taandub ikka baasinstinktidele ja evolutsioonile.
olime jõudnud estonia teatri ette ja läksime lahku.

seitse kirikutorni

keegi on kunagi lahti päästnud ukrainas väite, et tallinna kõige olulisem koht on üks koht raekoja platsil, kust näeb korraga seitset kirikutorni. ukrainlased tulevad siia ja muud näha ei tahagi.

neoliitiline paradoks

kuulus teksapükste looja claude levi-strauss selgitab seda vahekorda, kuidas inimkond on praeguseks jõudnud teadusajastusse ja kuidas ta seda kiviajal väidetavalt üldse ei olnud.
näiteks prooviti uurida, et kuidas siis see esimese vase juhuslik leiutamine aset leidis. visati vasemaak lõkkesse, lasti lõkkel ära kustuda - mitte midagi ei juhtunud. visati lõkkesse, võeti kuumast peast välja - ikka ei juhtunud mitte midagi. pärast rohkeid katsetusi saadi kõige vasesarnasem materjal nii, et hõõruti malahhit peeneks pulbriks ning kuumutati intensiivselt kummuli potiga kaetud savianumas.

brežnevi otsijaht

"kuulge, kas te teate, mis on otsijaht?" küsis brežnev pärast seda, kui oli kuulanud ühte kõnedest, mille filosoofiadoktor aleksander jevgenevitš bovin oli tema jaoks koostanud.
"ebamääraselt" vastas bovin.
"teeme siis nii" pakkus brežnev, "mina räägin teile otsijahist ja siis selgitate teie mulle, mida tähendab sõna konfrontatsija. oleme kokku leppinud?"
bovin nõustus.

ja siis veel üks küsimus jerome kaganilt

et mis oleks, kui üks bioloog leiutaks võrrandi, mille kohaselt rahvuse summaarne tervis oleks funktsioon, mille saab välja arvutada tavapäraste haiguste vastu vaktsineeritud ja klooriga töödeldud joogivett tarbiva elanikkonna osakaalu, tervishoiule tehtud kogukulutuste ja suure proteiinisisaldusega toiduainete ostmiseks kuluva sissetulekuosa põhjal.

veel üks hästi tore tsitaat jerome kaganilt

jerome kagan ütleb, et humanitaarteadlaste staatus on viimase 50 aastaga alla käinud. ta loeb eelkõige humanitaarteadlasteks ajaloolasi, filosoofe ja kirjandusteadlasi, sest need töötavad enamasti üksinda, ei sõltu riiklikest uurimistoetustest ning nende tõendumaterjali allikaks on enamasti semantilised tekstid.
ning siis kirjutab ta ühel hetkel:
"günekoloogiat ei peeta pervertide erialaks, sest see nõuab pikaajalist koolitust ja selle harrastajatel on enamasti heasoovlikud eesmärgid."

jerome kagan põhjamaadest

asi sai alguse muidugi legendaarsest charles percy snow raamatust "kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon", mis käsitles loodus ja humanitaarteaduste vahekorda aastal 1959.
jerome kagan kirjutas 2009. aastal vastuseks raamatu "kolm kultuuri. loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil".
ühes kohas seletab jerome kagan, et osad sotsiaalteadlased kipuvad kahtlema kultuuri loomulikkuses ja oletavad, et kõik inimesega seotud nähtused toetuvad kokkuvõttes indiviidi aju materiaalsetele struktuuridele ja protsessidele. et paljude indiviidide keskmistatud ajuprofiil ei kirjelda ühegi konkreetse indiviidi seisundit ja tundub seetõttu leiutatuna.
ja siis sel teemal edasi arutades ütleb ta järgmist:
"väärtused, mida vanemad oma lastele edasi anda soovivad, erinevad isegi kolmes põhja-euroopa riigis, mis kõik on protestantlikud ent mille ajalugu on erinev. rootsi emade sõnul tahavad nad, et nende lastest saaksid õnnelikud, eneseteostused edukad täiskasvanud, kes oleksid usaldusväärsed ja loovad ega hooliks liialt materiaalsest edukusest või tööeetika austamisest. soome ja eesti emad seevastu peavad esmaseks väärtuseks valisolekut kõvasti tööd teha ja tahavad, et nende lastest saaksid täiskasvanud, kellest ühiskond peab lugu"

kohtumised naabriga

1.
- ou, sa kust see küüslaugu hais tuleb? keegi on küüslauku söönud?
- ee, jah ma sõin porgandisalatit, seal oli küüslauk sees.
- pole hullu, pole hullu, see on okei. ma niisama.

2.
- mis sa hakkasid bakenbarde kasvatama või? need on kõige jäledamad asja üldse!
- ei ole ma hakanud bakenbarde kasvatama. see on mingi ajutine nähtus.
 - aa, ei ole hullu, ma teen nalja. kuigi bakenbardid on tõesti rõvedad.

3.
- kuule, mis kombinatsioon see on? see pintsak ei sobi ju üldse särgiga kokku.
- ei sobi või? mu naine ütles, et sobib.
- no ma niisama, see on okei, võibolla sobib kah.

4.
- täitsa annab inimese mõõdu välja aga sul on kaela peal karvad ajamata.
- öh?
- ei ma niisama, see on okei, see on okei. ma teen nalja.

roosiistutaja ajakiri

teatavasti avaldas rosenplänter ligi 20 aastat ajakirja beitröge zur genaueren kenntniss der estnischen sprache. kokku 121 numbrit ilmus seda ajakirja.
no tõepoolest, kui su ees on enamvähem uurimata asi ja sul on võimalus esimesena kirja panna kõik olulised asjad selle asja kohta, siis on see harukordne võimalus.
nii näiteks analüüsis üks kaasautor eesti rahvalaule:
"luuleannet ei olevat põrmugi leida. kunstist, mõõdust, ilust, kõlast mitte juttugi. vaid laulud olevat sisuta, mõtteta kõlksutused. tegijad seadnud neile viisiks ja taktiks sulgloomade ja lojuste häälitsemised, kellega talupojal rohkem kokkupuutumist olevat."

kaarma õpetaja johann holste

kaarma õpetaja johann holste ei olnud joodik. aga talumehed kurtsid, et neile kirikumehe asemel kaupmees preestriks pandud. 1521. aastal olnud ta kolm kuud kadunud, käinud preisimaal kaubareisil. seitse surnukeha seisnud matmata surnuaial ja haisenud nii kangesti, et keegi ei julgenud lähedale minna. ja kui ta üldse kunagi kedagi mattis, siis nõudnud endale lehma töötasuks. ning ükskord kui tema lehm ära uppunud, siis ta nõudnud, et talupojad talle hüvituseks uue lehma tooksid.

kolga-jaani õpetaja johannes laugius

karula rahval läks selles mõttes hästi, et ka näiteks kolga-jaani õpetaja johannes laugius purjutas koledal kombel. ja ajavahemikusaprill 1645 kuni märts 1646 ainult kaks korda jumalateenistust pidas. ülejäänud aja aga jauras mööda talusid. läks tallu, jõi talu tilgatumaks ja siis keeldus lahkumast. aga hullem veel - ta hakkas talurahvast peksma. lallaste tõnis tunnistas, et laugius tema lapsed nõnda ära ehmatanud, et need ahju peitnud, üks neist aga tulle kukkunud ja ennast tules ära põletanud. üks naine liisa kaebas, et laugius teda löönud ja nimelt nõnda, et temal ihu pääl 12 sinist ja pruuni kohta leitud. lääne jaak jutustab jälle, oma lugu: õpetaja löönud temale kirvega käevarre sisse, nagu veel näha ja puuhaluga andnud kuklasse, nõnda et ta veerand aasta otsa midagi pole saanud teha.

karula õpetaja johann hornung

vikipedia ütleb, et esimese põhjaeestikeelse uue testamendi pani kirja eberhard ja heinrich gutsleff 1715 aastal. aga villem reiman ütleb, et seda tegi johann hornung. pealegi ütleb seesama vikpedia, et heinrich gutsloff suri 1657. aastal.
ja tegelikult peakski rääkima nendest muudest asjadest, mida johann hornung tegi. nimelt oli ju põhjasõja ajal maa inimestest tühi. ka kirikuõpetajad panid kõik jooksu. ja siis juhtus, et igasugused suvalised tüübid võisid hakata kirikuõpetajateks ja elasid kiriku ruumides ja kasseerisid inimestelt kirikumaksu mitmeid aastaid järjest.
johann hornung oli muiduig ikka natuke haritud inimene, tõsi küll, ülikooli ta ei suutnud lõpetada, sest heebrea keele eksamit ta ära ei teinud. aga karula rahvale sobis ta küll. ja põhjasüja tingimustes käis ta ka otepääl, laatres, harglas, urvastes ja kus kõik veel jutlust pidamas.
lisandus veel see asjaolu, et ta oli enamus ajast purjus. kui ta karulas jutlust pidas, siis karula rahvale see sobis. aga kui ta esimest korda laatresse jutlust pidama läks, siis lõppes see konsistooriumi noomitusega. kuupäev oli 14.09.1706
"kuninglikule konsistooriumile on maavalitseja strömfeldt teatanud, mis kujul teie vägaauline põletatud viina ja kange joomaaja vangis olete ja et teie teile kätteustud püha õpetaja-ametit sel viisil pidavat häbistama, et sellest irvitamine, läilus ja ärakaotamise töö on tõusnud. kuidas teie alles 24. mail laatres pahulkäijaid ristitegemisega nii ülbelt ära saatnud. kui teie armulaua korda toimetanud, siis lasknud teie end käte alt ümber talutada, kusjuures mõnele armulaualeib kaks ja kolm korda pääle sunnitud, teised jälle päris ilma jäänud. teistest roppustest tahame nüüd vaikida. kuna niisugused teod kogudusele ja neile kõigile, kes seda kuulevad ja teada saavad, kõige suuremaks pahanduseks on, iseäranis ka evangeeliumi õpetaja-ametile teotuseks, siis ei ole meie mitte muud võinud, vaid peame, kui teatatud loo dõiged on, teie vägaaulist tõsiselt hoiatama ja manitsema, et teie purjutamise häbematast kõlvatusest kui ühest raskest surmapatust lahkute, selle vastu kainust ja karskust kangesti taga nõuate, jah igas tükis ennast laitmata üles peate, et teie oma vaese hinge hukatuse ja nii paljude ilmasüüta südamete pahanduse aegsasti kõrvale pöörate. vastikul korral, kui teie saadana köidikutest, millega tema teid sel viisil on sidunud, mitte ei taha kaineks saada: siis ärge pange seda mitte võõraks asjaks, kui teravamaid ja mõjuvamaid abinõusid tarvitusele võetakse, et niisugust kõlvatust kõige rõhuga maha suruda. mis teie peate tähele panema ja ennast kahju eest hoidma.

teleintervjuu laulupeolt

- no tere tere lapsed! küll teie laulukooril on ilusad rahvarõivad! kust teie tulete?
- meie tuleme lümanda vallast saaremaalt
- kust on pärit need teie rõivad. kas te tõesti ise õmblesite need kaunid rahvarõivad?
- kultuurimajast laenutasime

hemingway eestlastest

ma olen alati aukartusega vaadanud neid inimesi, kes tsiteerivad hemingwayd ja ütlevad, et hemingway olla kirjutanud midagi, et igas maailma sadamas on vähemalt üks või kaks eestlast ja et nad on alati purjus. et ikkagi tubli lugemus ja et mina küll ei viitsi hemingway raamatuid nii palju lugeda jne.
tõepoolest, täpselt nii hemingway ütleski:
At pier four there is a 34-foot yawl-rigged yacht with two of the three hundred and twenty-four Esthonians who are sailing around in different parts of the world, in boats between 28 and 36 feet long and sending back articles to the Esthonian newspapers. These articles are very popular in Esthonia and bring their authors between a dollar and a dollar and thirty cents a column. They take the place occupied by the baseball or football news in American newspapers and are run under the heading of Sagas of Our Intrepid Voyagers. No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a check from their last article. When it comes they will sail to another yacht basin and write another saga. They are very happy too. Almost as happy as the people on the Alzira III. It’s great to be an Intrepid Voyager.”

ahto walteri isa maja

teatavasti on ahto walter see, kes esimesena purjekal eesti lipu ümber maakera viis. tema pere elas paljassaares. see oli veel siis, kui paljassaar oli äsja saarest poolsaareks saanud. nii, et tallinnast oli sinna maad mööda keeruline minna. mindi paadiga pigem.
ahto walteri isa ehitas oma paljassaare maja vanadest laevavrakkidest võetud palkidest. maja oli olnud igati korralik ainult, et ilmamuutuse ajal oli kangesti adru järgi haisenud.

stargarder tageblatti viimase numbri kaanelugu

pommeris asus saksa linn nimega stargard. veebruaris 1945 vallutasid punased linna. linnas ilmunud ajaleht stargarder tagblatt jõudis oma viimase numbri avaldada 17. veebruaril ning selle kaanel oli suur pealkiri "adolf hitleri väljakul kõigutab tuul pooduid".

tore ja meeldejääv õhtu

teatavasti läks vananedes zara leanderi hääl järjest madalamaks ning see meeldis väga homoseksuaalsele publikule. zara leanderil sai seetõttu kombeks oma managerilt küsida, et kui palju geisid kontserdile tuleb.
- herr manager, kui palju geisid täna kontserdile tuleb?
- frau leander, 70% publikust on homod
- suurepärane, sellest tuleb üks tore ja meeldejääb kontsert!

ühe suurmehe kirjeldus kümmekond päeva enne enesetappu

ta oli kohutavas olukorras. mees liikus eluruumidest koosolekuruumi aegamisi ja vaevarikkalt. ülakeha ettepoole kookus, jalad taga lohisemas. ta oli kaotanud tasakaalumeele, kui teda 20-30 meetri peal peatati, pidi ta kas istuma mõnele pinkidest, mis seisid selleks otstarbeks mõlemal pool seinaääres, või toetuma vestluskaaslasele. ta ei suutnud enam kontrollida paremat kätt, see värises pidevalt. silmad olid verd täis valgunud, ta suutis lugeda ainult prillidega, kuigi kõik kirjalikud materjalid trükiti tema jaoks spetsiaalsetel "selle mehe kirjutusmasinatel" kolm korda suuremas kirjas kui harilikult. suunurkadest nirises tihti ila - õudusttekitav pilt inimkannatustest.

käisin töötervishoiu arsti juures

muuhlugas pidin ka proovide osakonnas verd andma. seal võeti ka uriiniproove.
järjekorras minu ees oli üks proua, kes tahtis üle anda oma uriiniproovi klaaspurgis.
õde - klaaspurgis me uriiniproove vastu ei võta
proua - mis ma siis nüüd tegema pean, mis mõttes ei võta, mis ajast selline nõue on? kogu aeg on ju klaaspurgis toodud!
õde - ei, selline nõue on. peab plastpurgis olema.
proua - mis ma siis nüüd tegema pean, kallan klaaspurgist plastpurki ümber või?
õde - ei, nii ei või.
proua - mis mõttes, ei või? mis ajast selline nõue on?! kogu aeg on ju kallatud ümber ja nüüd ei või?!
õde - ei, siiski, nii ei või. tahate ma annan teile plastpurgi?
proua - no mis ma selle plastpurgiga teen? mul on ju klaaspurgis!
õde - jah, peab plastpurgis olema.
proua - no hea küll andke see plastpurk siia, kus see wc teil siin on?

vladimir iljašhevitshi maailm

võtsin raamatukogust lugeda vladimir iljashevitshi raamatu "eestimee venelaste saatused".
57-l leheküljel läheb huvitavaks. ta kasutab sakslase walter schubarti teooriat sellest, et pinnavorm kujundab rahvuse omadusi. ja väidab, et baltikumi rahvad on seetõttu andekaid meresõitjaid, diplomaate ja sõjaväelasi. aga ameerikaga on nii, et põhja-ameerika pinnavorm on selline, et ta ei ole suuteline ajusid tootma. vaid ainult tarbib ajusid. meelitab ajud maale, imeb nad tühjaks ja siis jätab vegeteerima. ning seda väidet ameerika kohta tõestab ka see, et enne seda oli seal sajandeid indiaanlaste ajal täielik arengupuudus. aga venemaa tasandikud toodavad suuri kirjanikke.
ja et venemaa õigeusk on maailma kõige tolerantsem usk. ja et venemaa on väga avatud ja et isegi need välismaalased, kes venemaale on elama tulnud, on omandanud selle suure ja laia hinge ja et see on võimaldanud neil enneolematult areneda. ////noh, samahästi võiks ju öelda, et venemaa laiad tasandikud ja tolerantne õigeusk ei ole lasknud vene inimestel areneda ja suuri tegusid teha ja et seetõttu on tulnud välismaalasi importida. ja ota, kuidas see nüüd selle ameerika ajude sissevoolu teooriaga kokku läheb ;)
siis ütleb iljashevitsh, et eesti on tegelikult õigeusklik riik.
ja et tartu ülikool on tegelikult asutatud aleksandr esimese poolt 1802 aastal.
huntingtonil pole muidugi õigus aga tõsi on see, et baltikumi alad on mingisuguses resonantsuses ja pinges nii et kohalike poliitikute otsustest sõltub suuresti sõja ja rahu küsimus nendes piirkondades //// ning see sõja ja rahu küsimus ei sõltu mitte mingil juhul agressiivsest naaberriigist, sest venemaa pole ju omaalgatuslikult kunagi ühtegi euroopa riiki rünnanud. ei poolat, ei soomet, ei ukrainat, ei gruusiat.
lääne-euroopa heaoluühiskond sai aga sündida ainult tänu nõukogude liidule, kes tagas kõigile tasuta arstiabi ja sajaprotsendilise tööhõive. ning lääs pidi sellega konkureerimiseks siis pingutama ja oma rahvale heaolu looma.
ja et kui prantsusmaad seostatakse romantilisusega, inglismaad udususega, saksamaad karge saksa geeniusega, siis venemaal seostatakse pühadusega. sest temas kehastub kõige puhtamal kujul kõlbluse mõiste, algupärane ja moondumatul kujul kristlus, ülemaailmne vastuvõtlikkus ja üldinimlik kaastunne, võime ajaloolisele liikumisele kõrgete tunnete alustel ja motiividel.
ja kuigi mati graf võttis iljashevitshi nõu küll kuulda, ei suutnud ta siiski oma raamatut "estonia i rossija, anatomija rasstavanija" kirjutades hoiduda poliitilisest tellimusest, sest kirjutas sinna sisse väite, et eesti kuulumine lääne kultuuriruumi on normaalne ja vägivaldne liidendamine vene ruumiga ebanormaalne.
ja et rootsi aeg oli eestile nii kurnav, et eesti rahvas oli väljasuremise äärel nii et üksikutel allesjäänud eestlastel oli kombeks suudelda metsas juhuslikult leitud inimese jalajälge. ning ainult tänu peeter esimesele hakkas eesti rahvas taastuma. //// kindlasti aitas taastumisele kaasa tartu linna mahapõletamine ja tühjaksküüditamine.
andke andeks, ma tõesti loen esimest korda iljashevitshi raamatut ja ma olen alles 67. leheküljel.

kirjade kirjutamisest

louis 13. õukonnas aastal 1640 oli kirjutamine moes. nagu õuedaamid ise ütlesid, et "mitte kirjutada, see oleks sama kui armatseda nagu toateenijad".

maulevrieri kiri:

millest mõtlete pärast nii pikka vaikust? kas te siis ei tea, et seesama kuulsus, mis tegi mind tundlikuks teie kunagise kiindumuse suhtes, ei luba mul taluda selle teeskleva ilmingu jätku? te ütlete, et minu kahtlused ning muutlikkus teevad teist maailma kõige õnnetuma inimese. kinnitan teile, et ma ei usu seda sugugi, ehkki ma ei saa eitada, et armastasite mind täiuslikult, nii nagu ka teie peate tunnistama, et minu austus oli teile vääriliseks kompensatsiooniks. seega oleme seadnud õigluse jalule ning ma ei soovi edaspidi muutuda vähem heaks, juhul kui teie käitumine vastab teie kavatsustele. te ei peaks neid nii ebamõistlikuks, kui teie kirg oleks suurem, ning takistused minuga kohtumisel peaksid seda suurendama, mitte vähendama. kannatan sellepärast, et armastan liialt, ning teie sellepärast, et ei armasta piisavalt...

racine kiri:

armastan teid selleks liialt, et lasta teil arvata, nagu oleks muutus, mida minus näete, minu kergemeelsuse tagajärg. teadke, et selle põhjuseks on hoopis teie trrudusetus. uskusin, et tundsite minu vastu palavat kirge ning ei varjanud enam teie eest enda oma. samal ajal, kui mina paljastasin teile kogu oma kire, sain teada, et teie petsite mind, et armastasite kedagi teist ning kõige järgi võib arvata, et tõite mind oma uue armukese ohvriks.
arvasin, et teiega suhteid katkestades ei karista ma teid piisavalt ning lakates teid armastamast põhjustaksin teile üksnes kerget valu, sest teie ei armasta mind enam. uskusin, et kui miski suudaks veel uuesti süüdata teie tundeid minu vastu, juhtuks see siis, kui näitaksin teile, et minu tunded on muutunud, kuid teeseldes seejuures ise, nagu varjaksin neid teie eest ega julgeks neid endale tunnistada. jäin selle otsuse juurde, ehkki mul oli raske seda langetada ning teid uuesti kohates näis selle elluviimine mulle võimatu. olin sada korda valmis tegema etteheiteid ning nutma puhkema.
teie veider süda sundis teid tulema tagasi minu juurde, et te näeksite, kuidas ma teist eemaldun. nautisin kogu rõõmu, mida võib pakkuda kättemaks. mulle näis, et armastate mind enam kui kunagi enne, ning näitasin teile, et ei armasta teid enam. kuid teie tagasitulek ega diskreetsus ei suutnud parandada teie kergemeelsust. teie süda kuulus korraga nii mulle, kui ka kellelegi teisele, te petsite mind ning sellest oli küllalt, et võtta mult minu rõõm olla teie poolt armastatud, mille väärilise arvasin end olevat, ning selleks, et võiksin jääda kindlaks otsuse juurde, mille olen langetanud, et ei kohtu teiega enam kunagi, mille üle olete nii üllatunud.

kuidas aadu hint endale talvepalitu ostis

ükskord sai noor aadu hint endale honorari ja ostis endale karusnahkse kraega talvemantli ja mütsi. "ma olen nüüd nagu mõni rikas ärimees" ütles ta ise selle kohta ja läks rongiga sõitma. hakkas võhivõõraste reisikaaslastega juttu tegema. et kas te aadu hindi viimast romaani olete lugenud? päris põnev, eksole?
reisikaaslasteks sattusid aga olema kunstnikud aino bach ja kaarel liimand. neil oli nägudele hea mälu. küsisid, et aga kas te ei ole mitte ise aadu hint?
aadu hint salgas ja ütles, et ta on aadu hindi vend. ja vaikis ülejäänud tee.

kuidas ma a.i.-ga kohtusin

kohtasin a.i.-d esmakordselt umbes 17 aastat tagasi. pärast seda kohtasin teda veel mõned korrad. viimati kohtusin temaga pärnu teatris umbes 5 aastat tagasi. kuni eilseni. läksin eile h&m-i sest tahtsin endale kaabut osta. järjekorras minu eest oli a.i., kes ostis endale samuti kaabu.

kuidas noor prints albert paavstiga kohtus

paavst gregorius XVI oli õpetatud munk, kes oli muuhulgas korraldanud rooma katakombides väljakaevamisi ja asutanud roomas nii etruski kui ka vana-egiptuse muuseumi.
kui noor prints albert paavstiga kohtus ja tunnikese vestles, siis söendas paavst öelda, et tema arvates võlgneb vana-kreeka kunst palju etruski mõjule. prints albert parandas teda koheselt ja ütles, et tegelikult võlgneb vana-kreeka kunst palju hoopis vana-egiptuse mõjule.

noore prints alberti küsimused oma uue maja kohta

kui vastabiellunud albert ja victoria maja hakkasid ehitama, siis olid albertil järgmised küsimused:
- kas maja juurest või pargist on merd näha?
- kas läbi pargi läheb ka mõni üldkasutatav teerada?
- mis tüüpi majaga on tegu?
- kui palju seal tube on?
- kas metsasalu ulatuv mereni?
- kas talukoht jääb pargist maa või mere poole?
- kas see on new barni talu?
- kas ostusumma eest saab ka bartoni talu?

kuidas hemofiiliku eest hoolitseda

teatavasti hakkas kuninganna victoria pärast oma mehe surma semmima ühe alamast klassist pärit shotlasega, kelle nimi oli john brown. lõpuks oli see brown midagi rasputini-sarnast. kuninganna noorim poeg leopold oli hemofiilik. browni soovitused võttis kuninganna browni venna archie browni tööle lossi leopoldi toapoisi abina. nagu leopold hiljem tunnistas, oli archie selliste kommetega, et peksis aegajalt lõbu pärast hemofiilikust printsi rusikaga näkku.
ps. tõsi on ka see, et leopoldi lapselapselaps on praegune rootsi kuningas.

mida panna kuninganna victoriale hauda kaasa

kui kuninganna victoria tähistas oma valitsemise teemantjuubelit, siis moodustas ta nimekirja asjadest, mida talle hauda kaasa panna:
- sõrme panna lihtne laulatussõrmus, mille john brownile kinkis tema ema 1875. aastal ning mida ma olen john browni surmast alates kandnud
- 1863. aastal surnud kalli sõbra parun stockmari juuksesalk
- medaljon, mis sisaldab kadunud krahvinna blückeri juukseid
- medaljon, mis sisaldab mu armsa sõbra leedi augusta stanley juukseid
- mu ustava browni taskurätik
- ustava sõbra browni nahkümbrises värvifoto
- mõned mälestusesemed mu truult teenijalt annie mcdonaldilt ja kõik mida beatrice tahab lisada
- tükike balmorali kanarbikku
- mu armsa abikaasa profiilfoto
- kalli beatrice ja mu armsa abikaasa värvifotod ning raamitud fotod kõikidest mu kallitest lastest ja nende meestest ja naistest ja mu lastelastest
- üks prints alberti keep
- õlarätt, mille oli valmistanud mu kallis tütar alice

otto von bismarcki tervisest

bismarck ei olnud kunagi haige, aga murdis kord hamba, hammustades jänese tagakoiba.

korruptsiooni vastu võitlemisest

napoleon III roll prantsusmaa moderniseerimisel on pahatihti maha vaikitud. ja kui räägitakse pariisist, et selle tänapäevase ilme on kavandanud parun haussmann, siis on see vaid osaline tõde. napoleon III oli ikka see, kes vastavad tingimused selleks tööks lõi. ning väidetavalt olevat talle andnud selleks mõtte üks hulgus, keda ta kohtas new yorgis. see hulgus olevat talle rääkinud, et linna ei tohi ehitada ühest otsast vaid et linna tuleb ehitada igalt poolt korraga.
no ja kui siis hiljem napoleon III keisriks sai, siis ta hakkaski pariisi (ja tegelikult ka teisi suuremaid linnu) igalt poolt korraga moodsaks ja grandioosseks ehitama. aga sellise ehitamisega kaasnes muidugi korruptsioon. ning see korruptsioon hakkas keisrivõimu alustugesid õõnestama. et korruptsiooni vastu võidelda, tellis keiser muuhulgas ka korruptante pilavaid näidendeid. aga näidendi tellimuse lähteülesandes seisis, et "kritiseerida tuleb kuritarvitusi, sealjuures ilma keisrivõimu kahtluse alla seadmata". üks nendest tellimustööde täitjatest oli eugene labiche, kelle näidendeid pidi tänapäevani mängitama.

arvamusi veteranirockilt

daa, muzõkantõ oni horoshije. no kak vaojennõe, oni gavno.

t4

huvitaval kombel oli hitler siiski teatud olukordades sunnitud arvestama avaliku arvamuse ja õigusriigi printsiipidega. juba 1934. aastal otsis ta võimalusi raha kokku hoida hooldekodude arvelt. lahenduseks oli massimõrv. samal aastal koostati elamisväärtuseta elu hävitamist lubav seaduseelnõu. aga hitler ei kuulutanud seda välja, sest kartis avalikkuse reaktsiooni. ta otsustas sama asja ära teha ilma seadusteta ja ilma avalikkuseta. hitler kirjutas selle asemel ühe kirja reichsleiter bouhlerile ja dr brandtile, et "laiendataks nimetatud arstide pädevust selliselt, et inimliku arusaamise järgi parandamatult haigetele oleks võimalik tagada armuandmissurm". arstide komisjon asus tööle aadressil tiergartenstrasse 4 (ja nii sai aktsiooni nimeks t4). haigete nimekirjas märgiti inimese nime taha kas + või -. asutati transpordiühing miinusega märgitud haigete transportimiseks tapmisasutustesse. seal surid nad väga ruttu loomulikku surma ning lähedastele saadeti koju kahetsev kiri ning urn tuhaga. peredele seletati, et tuhastada tuli taudivastaste meetmete tõttu. tapmisasutuse juurde asutati perekonnaseisuosakonnad, kes väljastasid jooksvalt surmatunnistusi. samal ajal aga kogunes prokuratuuri ja justiitsministeeriumi lähedaste avaldusi. prokuratuur ja justiitsministeerium aga ei teadnud asjast midagi ning tahtsid algatada uurimisi. justiitsminister läks parteilt aru pärima, kuid põrkus vaikimisele. ka kirikud hakkasid huvi tundma, et miks nad nii paljusid inimesi matma peavad. selleks ajaks (august 1941) oli 60 000 inimest juba tapetud. aga pinge mahasaamiseks lasi hitler aktsiooni katkestada.

preili donoghue pärastlõuna

augustis 1928 läks müüjatar preili donoghue koos oma sõbraga kohvikusse lõõgastuma. sõber ostis talle jäätist ja ingveriõlut. preili valas pool ingveriõlut jäätisele. ja sõi isuga. siis valas teise poole ja pudelist volksas välja kõdunenud tigu. preili donoghue sai shoki ja seedehäire. kui ta oli kosunud esitas ta joogitootja stevensoni vastu kahju hüvitamise nõude. kuna kohalikud kaks kohtuastet ei osanud asjaga midagi peale hakata, siis saadeti see asi house of lordsile londonisse. need mõtlesid viis kuud ja jõudsid ainsale ühisele järeldusele, et pretsedenti selles asjas pole varem olnud. keeruline oli see, et preili donoghue ei olnud ju ise ostja ehk tehingu osapool. ja kohvikupidaja oli vaid vahendaja ega saanud kontrollida kinnise pudeli sisu enne müümist. aga joogitootja stevenson ju isiklikult ei tundnud ei preili donoghuet ega tema sõpra. kuna varasemaid lahendeid ei olnud ning kohus oleks selle otsusega uue normi loonud aga kohus ju ei tohtinud ometi parlamendi rolli astuda, siis nad leidsid, et kohus ei tohi selles asjas seisukohta võtta. seejärel leidsid kohtunikud, et kui mitte kusagilt pole norme ega näiteid võimalik leida, siis tuleb minna tagasi loomuõiguse juurde. nad leidsid sobiva näite piiblist, mis ütles, et ligimesele ei tohi liiga teha. ehk et kedagi ei või kahjustada - neminem laedere. siis aga tekkis küsimus, et kas stevensoni õllevabrik on preili donoghue jaoks ligimene. õllevabrik ju ei olnudki teadlik preili stevensoni olemasolus. ning samuti pole õllevabrik üksikisik. lõpuks leidis kohus, et firma stevenson oli olnud hooletu oma kohustuse täitmisel, mis nägi ette, et pudelid pidid olema puhtad ning teod neist eemal hoitud. preili donoghuel oli siiski õigus saada hüvitist.

obsolete

tegelikult ütles charles de gaulle juba 1959. aastal, et nato on iganenud organisatsioon. sama hingetõmbega ütles ta veel, et ameeriklased peaksid kooskõlastama prantslastega oma tuumerelvakasutust ja andma prantslastele vetoõiguse ameeriklaste tuumarelvakasutuse üle. veel ütles ta, et ameeriklased peaksid aitama prantslastel tuumarelv luua ja seejärel loovutama euroopa julgeolek prantslaste hoida. järgmise hingetõmbega ütles ta, et britte ei tohi lubada euroopa ühenduse liikmeks aga et sakslastel ei tohiks euroopa asjade otsustamisel sõnaõigust olla ja et euroopa ühenduse pealinnaks peab saama pariis.

läbi rooside

18. sajandis inglismaa vanglates oli nii, et neid pidasid suvalised tüübid ja muretsesid vangla olme ja iseenda palga eest ainult nendest vahenditest, mis vangide sugulased tõid. ja kui sugulasi ei olnud, siis vangid nälgisid. keegi vanglaid ei pesnud. tekkis mingi vanglapalavik, mis levis nii kergelt, et 1730. aasta ühe kohtuprotsessil olevat järgmiseks päevaks kõik kohtunikud maha surnud. mis viis kokkuvõttes selleni, et kohtunikud hakkasid istungil enda näo eest hoidma roosipuhmast, sest muul kombel ei olnud võimalik hingata.

kuidagi tuttav tuleb ette

ottomani sõdade käigus ründas türgi euroopat igast otsast, siis kutsusid paavst ja keiser kogu euroopat ühinema, et vastu panna ja euroopat kaitsta. 1524. aastal aga kutsus martin luther mitte järgima paavstiga liidus oleva keisri üleskutset. sest kristlane ei tohi osaleda sõjas türgi sultani vastu, kes on "kümme korda targem ja vagam kui meie vürstid".

eul presidendi kõne eesti iluuisutamise 100. aastapäeva vastuvõtul

Head sõbrad,
Nii iluuisutajad, kus me sajandat juubelit tähistame, nii ka kiiruisutamises samamoodi. Ma täna vaatasin seal Tondirabas Ants Antsoni mälestuseks rajatud .... rajatud .... büsti. nii.
Ja ma usun niimoodi, kui me hoiame nüüd pöialt, et see järgmine põlvkond sellel alal teeb samasugust imet, nagu on teinud saja aasta jooksul nende eelkäijad, siis ma usun, et saja aasta pärast võib meil juba olla Eesti, Eestist pärit maailmameister. Ja ma usun, et saja aasta pärast me oleme nii kaugel, et me oleme Euroopa võistlusi siin pidanud aga ma usun, et tulevikus me kunagi räägime ka maailmameistrivõistlustest või olümpiamängudest. Või mida iganes.
Siin Eestis ega tuleb uskuda, tuleb pöialt hoida. Tuleb pöialt hoida kõigile, kes on siin saalis ja kes on siin väljaspool saali. Ma usun, et te kõik tahate kõvad mehed ja naised olla. Ja ma usun, et see läheb ka õnneks.
Head sajandat sünnipäeva. Olge vahvad edasi. Ja nagu ma ülesin, et hoiame pöialt kõigile, kel uisud all. Aitäh.

tung vürtsisaartele

eks vürtsid olid kogu aeg euroopas hinnas. vastavalt merendusalaste teadmiste kasvule püüdsid eurooplased järjest rohkem tuua vürtse otse, et vältida igasugu hindudest, araablastest ja türklastest vahendajaid. ringi liikusid uskumatud kuulujutud saartest, kus kasvab ainult muskaat ja et see muskaat annab igavese elu ja mida kõike veel. ja kuna maakera olemuse kohta oli palju teooriaid, siis püüti näiteks minna otse üle põhjapooluse indiasse, sest nii on otsem. või et kuna maakera põhja- ja lõunapoolus pidid ju olema teineteise peegelpildid, siis eeldati, et ka põhjas on hea lootuse neem, kust saab ümber purjetada ja siis sealtkaudu indiasse. need kes põhjapoole läksid, need said muidugi kõik surma. need, kes ümber aafrika läksid, nendest jäi iga kolmas ellu. tihti tuli tuulevaikuses kuude kaupa loksuda, meremehed põdesid düsenteeriat, skorbuuti, tüüfust ja mida kõike. iga retke kavandamise puhul tuli hullult vaeva näha, et investorid uskuma jääksid. ning kuna asi oli ohtlik, siis nii mõnigi retk sai sponsoritelt raha kätte ja otsustati selle rahaga hoopis teha kusagil palmisaarel omaenda väike kuningriik.
ja üks nendest retkedest anti siis kellegi william keelingi juhtimise alla. retk algas 1. aprillili 1607. tavaliselt oli igal retkel kolm laeva. nii ka sel juhul. keeling ei olnud suurem asi meremees. peagi tüdines ta logiraamatu täitmisest ja kirjutas sinna lihtsalt üldistavalt, et neil on mingid hädad, mida ta ei viitsi enam kirjeldada, sest need on tüüpilised meresõiduga kaasnevad hädad. lisaks avastati, et ta oli salaja oma naise kaasa toonud. kuna meremeeste seadused olid kapteni seadustest ülemad, siis saadeti naine tagasi inglismaale. william keelingu teine suur kirg oli shakespeare. tal olid shakespeare näidendid kaasas ja ta sundis meremehi tekste põhe õppima, näitlema ja kostüüme õmblema. kui nad sierra leonesse jõudsid kolme kuu pärast, siis oli neil hamlet esitlusküps. kui hamlet oli ära esitatud, siis hakkasid nad õppima richard II. selle esietendus toimus septembris. tema märkmetest selgub, et ta sundis meremehi tegema veel kolm või neli näidendit.
nagu keeling ise seletas, siis näitlemine "hoiab mehi eemal logelemisest ja keelatud mängudest või magamisest".
keeling jäi sellel retkel ellu ja tal õnnestus isegi üks laev vürtse täis panna ja see inglismaale tuua. samas avastas ta, et ta on muskaatpähkli tolmule allergiline ja tal silmad jooksid vett terve tagasitee.