vanavene hällilaulud

loen praegu boriss uspenski moskva-tartu koolkonna raamatust, et vanaaegsel venemaal olid sellised hällilaulud (andres ehini tõlkes):
äiu-ää äiu-ää
kehasse sul hing ei jää
tee et ruttu maha kärvad...
peielaud siis rõõmsalt lärmab
läbi küla lauluga
kirst läeb kondiauruga
tore on sind maha matta
mullaga sind kinni katta
peiedelt siis iga roju
kõmbib jälle oma koju

no päriselt. või siis selline:
äiu äiu äiulasta
vaja hing sust välja lasta
kui sa hingest lahti saad
tuleb kirstuga su taat
viimast korda rind sul tõmbleb
surisärki memm sul õmbleb
emmel kooki küpseb pannil
sööme nii et kõht on punnil
sööme pidusöögikest
mälestame lapsukest

cromwelli elulugu lühidalt

lugu onuga

cromwell oli küll aadlisoost aga alguses ta rikas ei olnud. kui ta oli 36-aastaselt eriti suurtes raskustes, siis üritas ta oma onu kohtus hulluks kuulutada, et tema varandus endale saada. juhtus aga see, et onu tunnistati terve mõistuse juures olevaks. küll aga sai onu cromwelli peale vihaseks ja jättis cromwelli oma testamendist välja.

lugu hobustega

kui cromwell juba lordprotektor oli, siis sõitis ta oma sekretäri john thurloega hyde pargis tõllaga, mida vedasid kuus halli friisi tõugu hobust. cromwell istus ise kutsaripukki, et sõidust suuremat mõnu tunda aga vehkis piitsaga liiga palju. hobused hakkasid lõhkuma ja cromwell kukkus maha. aga jalg jäi ohjadesse kinni ja ta lohises siis pikalt mööda maad. ja kui ta maha prantsatas, siis läks ka lahti tema taskus olnud püstol. seejärel pidi ta kolm nädalat voodis veetma ja lonkas veel pikka aega.

lugu portreega

kui cromwell sai ametisse, siis temast maaliti pilt. aga teadupärast oli tal lõua otsas räigelt suur soolatüügas. otsa ees veel teine. kuna cromwell oli aus mees, siis ta kirjutas kunstnikule sellise kirja:
"hr lely, minu sooviks on, et kasutaksite kõiki oma oskusi ja maaliksite minust pildi, mis on tõepoolest minusarnane ega tee mind vähimalgi määral ilusamaks. aga (osutades oma näole) pange tähele kõiki neid kortse, vistrikke, soolatüükaid ja muud, mida te siin näete. muidu ei maksa ma selle töö eest veerandit pennigi".

lugu peaga

kui cromwell suri, siis ta maeti westminster abbeysse. kui aga pärast tema surma taas rojalistid võimu võtsid, siis tõsteti cromwelli surnukeha kabelist välja ja lohistati marble archi (tol ajal oli selle koha nimi tyburn). no põhimõtteliselt lohistati jälle läbi hyde pargi. algul riputati mõneks tunniks seal võllasse. siis raiuti pea maha. keha jäi sinna aga pea viidi tagasi westminsteri juurde ja pandi teiba otsa westminster halli ette. see pea siis kõlkus seal 27 aastat, kuni aastani 1688. siis ajas tuul pea teiba otsas maha ja erinevad inimesed hoidsid cromwelli pead oma käes peaaegu kolm sajandit. seda pead osteti, müüdi, kindlustati, näidati muuseumis, kaotati ja taasleiti. viimased sadakond aastat oli pea wilkinsonide perekonna valduses. 1960. aastal viskas wilkonsonide perekonnal kopp ette ja nad matsid pea kuhugi cambridge kabelisse.

insener andree õhupall

belle epohhil ja fin de sieclel tehti hulle tegusid.
rootsi insener salomon august andree ja tema kaks sõpra otsustasid õhupalliga põhjapoolusele lennata. tegid sellest suure meediasündmuse. sidet pidid pidama tuvide ja plekkkarpide abil. st et tuvid pidid sõnumiga rootsi lendama ja plekkkarp pidi hoovusega ka kuidagi inimesteni jõudma. ehitasid õhupalli, panid varustust täis. tõusid lendu ja hakkasid lendama. kohe alguses hakkas õhupall alla vajuma ja mööda merd lohisema. niimoodi lohiseti kolm päeva. kolme päevaga jõudsidki 80 laiuskraadilt 83-dale laiuskraadile. siis enam ei lennanud. hakkasid hoopis jala tagasi tulema. kolm kuud tulid. jõudsid vitö saareni 80-dal laiuskraadil aga surid seal ära siiski.

alfred nobeli isa immanuel nobel

oma elu lõpupoole jäi alfred nobeli isa voodihaigeks. aga kuna ta oli kõva leiutaja, siis leiutas ta haigevoodis edasi. mõtles välja kolm asja
1. vineeri
2. torusüsteemi linnades surnukirstude väljatransportimiseks
3. surnukirstu, mille puhul oleks kogemata maetud varjusurmas oleval inimesel võimalik seestpoolt seda avada ning mis oli ühendatud nööri abil signaalkellaga.

käisin ülikoolis

tahtsin ühte loengut kuulata ja targemaks saada. esireas istus üks kõhetu prillidega poiss, kes muudkui targutas. no oligi tegelt tark poiss. jalg oli üle põlve. sokid olid värvilised ja kumbki erinevast paarist. kangesti mu enda noorpõlv tuli meelde.

la gioconda e trovata!

üks ajastu suurimaid kunstirööve oli 1911. aastal mona lisa vargus. terve maailm oli paanikas. isegi paavst pidas murekoosolekuid sel teemal. ühtegi jälge ei olnud. ühtegi teooriat ei olnud. muuseumikülastajad tõid louvres mona lisa koha peale lilli ja panid küünlaid. murekoorem püsis.
kuni ühel päeval 1913. aastal võttis keegi vincenzo peruggia, kes oli töötanud klaasijana louvres, ühendust firenzes uffizi galerii direktoriga. ütles, et tal on mona lisa ja et tal on hea meel teatada, et mona lisa on kodumaal tagasi. et kuna ta töötas louvres, siis ta lihtsalt üks kord töölt koju minnes võttis selle kaasa. ja et ta annab selle üle teatava vaevatasu eest uffizi galeriisse. galerii direktor teatas sellest politseile ja nad leidsidki vincenzo korterist mona lisa.
üle terve maailma levis uudis, et mona lisa on leitud.
itaalia parlamendis parajasti kaks parlamendisaadikut kaklesid kui keegi astus saali ja hõiskas "la gioconda e trovata!". mehed lõpetasid seepeale momentselt kaklemise ja suudlesid teineteist suurest rõõmust.

kuidas jakobsoni isa kohtusse anti

teatavasti oli jakobsoni isa adam jakobson köster torma kirikus. kellalööjaks oli keegi mees nimega palm. ühel kevadpäeval 1836. aastal laenas jakobson palmilt hobust ja ajas ta liialt ära. seepeale andis palm jakobsoni vallakohtusse ja nõudis hüvitust. väike carl robert oli siis juba 4-aastane.

mõtteid tartu tänavatelt

eks tartlased teavad seda kõike niigi. aga kui mõni võõras tänavatele satub, siis oleks hea meenutada nende tänavate ajalugu no näiteks kasvõi hugo treffneri näitel.

1. meenutus
hugo treffner oli tavaliselt kõndinud mööda tänavaid kiirete lühikeste tibusammudega, mille vahele tuli aegajalt ka paar pikka sammu.

2. meenutus
kord oli hugo treffner näinud kivisillal ühte tekliga poissi õuna söömas. pidas teda oma kooli poisiks ja andis talle kohe ilma pikema jututa vastu kõrvu. et mida sa krants sööd siin õuna, kas sa ei tea, kus su koht on?! poiss kiunus, et ta on tartu ülikooli üliõpilane. hugo treffner karjus, et sunnik ära valeta ja nüpeldas teda edasi. rahvas kogunes tasapisi kivisillale seda pilti vaatama ja lõpuks keegi sõnas, et tegemist on tõesti tartu ülikooli üliõpilasega. treffner võttis info teatavaks, lõpetas poisi nüpeldamise ja jalutas edasi.

3. meenutus
kord ühel vihmasel päeval nägid treffneri kooli poisid, et kahehobusetõld kihutab mööda tänavat. kutsar seisab pukis püsti ja nüpeldab hobust. kõrval aga jookseb hõlmade lehvides hugo treffner. asi oli selles, et treffner oli tõllaga tahtnud kiiresti sõita ja sõimanud siis kutsarit, et ta jookseb ka kiiremini tema aeglastest hobustest. seejärel olid nad kihla vedanud ja võistluse korraldanud. treffner võitis kihlveo.

nikolai petrovitsh sheremetjevi garderoob

nikolai petrovitsh sheremetjev oli teatavasti borodino lahingu kangelase boriss sheremetjevi lapselaps. tema oli ka see, kes võttis ennekuulmatul viisil enda erateatri talunaisest näitlejanna praskovja oma sohinaiseks ja häbenes seda elu lõpuni. aga siiski selle praskovja abiga kandis oma sugu ja krahvitiitlit edasi.
siinkohal tema garderoobi sisu 1806. aastal:
37 õukonna univormi
10 komplekti ühe nööbireaga sabakuubesid
18 komplekti kahe nööbireaga sabakuubesid
54 sõjaväelase pikk-kuube
2 valget karusnahkset kasukat
1 jääkaru nahast kasukas
1 valge hundi nahast kasukas
6 pruuni karusnahkset kasukat
17 villast vammust
119 paari pükse (53 valgeid ja 48 musti)
14 siidist öösärki
2 roosast taftist maskeraadi-doominot
2 mustast taftist atlass-siidiga ääristatud veneetsia kostüümi
39 prantsuse siidkaftanit
8 sametkaftanit
63 vesti
42 kaelasalli
82 paari kindaid
23 kolmnurkset mütsi
9 paari saapaid
üle 60 paari kingi

sigmundi rahamasin

teatavasti võttis sigmund freud igalt patsiendilt vastuvõtu eest 100 krooni. selle eest sai tollases austriungari riigis 150 kg suhkrut. ehk et siis praeguses rahas võibolla 150 eurot. tegelikult maksis ta oma majateenijatele ka samapalju palka kuus, st 100 krooni. samuti oli freudil kombeks gustav mahleriga jalutamas käia.
äkitsi 1911. aastal aga 51-aastane gustav mahler suri. freud pöördus siis gustav mahleri pärandihoidja poole ja nõudis endale iga jalutuskäigu eest tavalise taksi, 100 krooni.

veel meie keelest

mäletatavasti oli prantsuse keel vene aadelkonna suhtluskeel. ja pariis oli paradiis. ning prantslased jumalad.
aga kui 1812 tuli napoleon sõjaga, siis tekkis identieedikriis. lõpetati prantsuse keeles rääkimine. peterburi tänaval võis prantsuse keeles kõnelemise eest nossu saada. salongides hakkasid aadlikud püüdlikult kanges ja puises vene keeles edasi pidama oma elegantseid vestlusõhtuid. ja otsustasid, et kui keegi ei tea venekeelset sõna ja kasutab prantsuskeelset, siis peab maksma panti. aga siis selgus, et vene keeles ei olegi sõna "pant". ja kuna nad teadsid ainult prantsuskeelset sõna "forfait", siis moodustasid sellest venekeelse sõna "forfetura".

meie keelest

"meie keel pole võimeline mitte ainult kõrgelennuliseks ilukõneks, kõlavaks kirjeldavaks luuleks, vaid ka lihtsaks õrnuseks, tundekeelte puudutamiseks. ta on harmooniarikkam kui prantsuse keel, ta sobib paremini hingepalangute kujutamiseks... inimene ja rahvas võivad alustada jäljendamisest, kuid ükskord peavad nad saama iseendaks, et neil oleks õigus öelda "mina olen moraalselt olemas!""
see ei ole kristjan-jaak peterson. see oli tema kaasaegne nikolai karamzin.

kuulsaid pärnu kirjamehi ehk ühe joodiku elulugu

harjumatu mõeldagi aga pärnu oli 19. sajandi keskel ikkagi tõsine vaimuelu keskus. siin oli terve hulk kõvasid kirjamehi (jannsen, rosenplänter jne). ja eestikeelset teatrit tehti pärnus juba 1824. aastal ning selleks oli koguni spetsiaalselt ehitatud teatrihoone eliisabeti kiriku kõrval. eks olud olid siis teised, sest sel ajal mingil hetkel oli pärnu sadam tallinna omast suurem. siis ehitati ka muul jne. ja et siis pärnu kodutud lapsed laevadega saabunud igasugu võõramaalastele halba muljet ei jätaks, asutati pärnu lastekodu. nii et vaimuelu kees ja kirjamehed olid au sees.
berend gildenmann oli siis ka üks nendest. ta oli tegelikult pärit vigala kandist. ta oli koguni nii tähtis kirjamees, et kui mihkel jürgens pani 19. sajandi tähtsamate kirjameeste loetelu kokku, kus gildenmann oli kreutzwaldist eespool, siis kreutzwald solvus hirmsasti.
aga ta sündis siis 1822. aastal. tema isa mihkel oli vanamõisa küla peru talu sulane. kui selle talu peremees peru mihkli jaan suri, siis võttis mihkel peru jaani lese anni endale naiseks 1815. aastal. berend sündis siis 1822. aastal. alguses õppis tõnumaa külakoolis. 1834 toimus perekonnanimede panemine ja siis millegipärast võtsid nad endale gildenmanni nime. vigala kalmistul on ka üks 18. sajandist pärit haud, kus on keegi gildenmanni nimeline naisterahvas maetud. ju seal mingi seos või inspiratsioon siis oli.
hiljem 1837-39 õppis berend tallinnas saksa kreisikoolis. tõenäoliselt hakkas ta ise juba 1839. aastal õpetama. oli oesel õpetaja kuni 1844. aasta kevadeni. 1844. läks jädivere koolmeistrite seminari tööle.
1845. aastal kirjutas koos mõisaomanik von uexkülliga neli numbrit nädalalehte "öppetus vabbadrahwale". ajalehte olevat viidud talust talusse ja loetud ette ka selja ja poti kõrtsis.
1847 võttis endale naiseks kasti talust pärit hans redlichi tütre anna. 1849. aastal avaldas esimese eestikeelse geograafiaõpiku "mailma made õpetus". see õpik on selles mõttes huvitav, et esimest korda defineeris ta seal, et misasi on järv, maakitsus, laht jne. 1851. aastal sai aga jädivere koolist kinga joomise tõttu.
läks siis koos oma naisega pärnusse ja hakkas koolmeistriks sauga kirjutuskoolis. elas esialgu naisega ülejõel (bremerseitel). ja hakkas ka raamatuköitmisega tegelema. kolis teisele poole jõge ja andis lehes teada, et elab nüüd "jaarmargi podide jures endises gräbneri herra maias treppist üllesminna". veebruaris 1859 ostsid gildenmannid 1200 hõberubla eest johann friedrich graebnerilt maja. ning kirjutas siis kohe ka lehte, et asub "jäärmargi podide wasto, pumba lähhedal, ommas maias". sel ajal kirjutas ta ka mitu luulekogu - "lillekesed" ja "waimolik tasko-rahha teekäiattele". on huvitav märkida, et "lillekestega" seoses oli ta tsaaririigi tsensoritel hambus, kuna seal olid mõned read talupoegade õigustest. tõlkis ka mitmeid ajalooraamatuid vene keelest eesti keelde ja toimetas perrno postimehe lisalehte.
1866. aastal tekkisid gildenmannil esimesed maksmata võlad linnakassele. foogtikohus pani tema maja ja puukuurid müüki. 1868. aasta 1. märtsil tehti oksjon, kus pandi müüki tema "meubled, maeariistad ja mitmed muud asjad kohhe maksetawa rahha eest". tema varanatuke oli selleks ajaks napp - toolid, lauad, kapid, pann, plekk-kohvikann, kolm paari vanu nuge-kahvleid, neli supitaldrikut ja pildid. tema naine üritas ka omal käel raamatuköitja tööd teha. aga igatahes suri 1869. aastal närvipalavikku.
1871. pandi gildenmann pärnu vanglasse ning vangipaneku põhjuseks oli joomatõbi. kuna leiti, et ta on ka totaalselt laisk (total arbeitsscheu), siis otsustati prooviks saata ta riiga parandusmajja linna kuludega. siis oli mõnda aega vaikus majas.
1881. aastal saabus ta aga tagasi pärnusse. tal valutasid jalad, rind ja ristluud. vasak käsi oli halvatud. ta pandi pärnus haigemajja. 15.06.1881 sai ta haiglast välja ja kirjutas kohe avalduse pärnu vaestekolleegiumile, et teda kostile võetaks. võetigi. aga 08.04.1884 suri ta rabandusse joomise tagajärjel. maeti 10. aprillil vana-pärnu kalmistule.

raamatuloendusest

on huvitav üles märkida palju asju. et eesti 19. sajandi esimese poole piibliseltsidele oli väga suur mõju briti ja põhja-ameerika piibliseltsidel. ja et olukorra kaardistamiseks viidi läbi raamatuloendusi. nt kaarmas viidi läbi 1845. aastal loendus piiblite, uute testamentide, lauluraamatute, jutluseraamatute ja katekismuste üle. 922. perel oli mõni nendest raamatutest kodus olemas. aga nt 1843 loendati tartumaal ka kooliraamatute olemasolu. aga kui 1845. pärnumaa lõunaosas raamatuid loendati, siis oli 4108 vaadeldud perest kokku 1840-s peres uus testament olemas. 1833. peres aga polnud ühtegi vaimulikku raamatut. ning hinnanguliselt ainult 331. vaadeldud peret olid suutelised ise raamatuid ostma. ja kui vaadata valdade kaupa, siis kõige kristlikum vald oli pärnumaal saarde, kus 869-st perest oli 700-l uus testament olemas.

kuidas dostojevski kaotas ja taasleidis usu inimese headusesse

teatavasti arreteeriti dostojevski 1849. aastal selle eest, et ta petraševski majas luges ette vissarion belinski kirja gogolile, kus belinski kutsus üles isevalitsust kukutama ja mõistis hukka õigeusu. dostojevskile ja tema kamraadidele määrati selle eest surmanuhtlus. kui nad juba mahalaskmist ootasid, siis tuli keisri armuandmiskäsk, mis saatis nad hoopis siberisse.
dostojevski jaoks oli kõige suurem šokk see, et ta nägi seal, millised lurjused teised väljasaadetud kriminaalid on. tal tekkis juba tunne, et kõik tema üllad mõtted ja kirjutised on läinud tühja. pole ju mõtet revolutsiooni või reforme korraldada, kui inimesed jäävad ikka kaabakateks. siis aga meenus talle lapsepõlves kohatud talumees, kellega ta sõbrustas ja kelle kareda olemuse all peitus siiski hea inimene. selle talumehe näitel otsustas ka dostojevski, et need siberis kohatud väljasaadetud kriminaalid on siiski mingi omaduse poolest head. lihtsalt see ei pruugi raskete olude tõttu välja paista.
samas aga jäi dostojevski seisukoha juurde, et poola rahvusest väljasaadetud kriminaalide juures ei ole absoluutselt mitte midagi head.

millest stravinski ja sostakovitsh omavahel rääkisid

teatavasti oli sostakovitsh stravinskist üsnagi palju mõjutatud. stravinski aga oli nõukogude liidus keelatud. kui lõpuks hrustsov lubas stravinskil 1962. aastal venemaale tulla, siis korraldati talle ka sostakovitshiga kohtumina. hatsaturjan oli ka seal juures ja edastab meile, et mis seal toimus:

"nad olid pandud kõrvuti istuma ja istusid täielikus vaikuses. mina istusin nende vastas. lõpuks võttis sostakovitsh julguse kokku ja tegi jutuotsa lahti:
- mida sa puccinist arvad?
- ma ei kannata teda, kostis stravinski.
- oh, ka mina ei kannata teda, ka mina, lausus sostakovitsh."

borororood

amazonase džunglis elab bororoo hõim. neid on kaks tuhat ainult. tegelikult oli neid pool sajandit tagasi ainult 600. see kaks tuhat ei tähenda muidugi, et neil jätkusuutlikkusega enam muret ei oleks. aga nende puhul on tähelepanuväärne see, et nad arvavvad, et nad on punased papahoid. st et ei ole mitte nii, et nad pärast surma saavad papagoideks või et bororood on metamorfoosi läbi teinud papagoid. ei, nad ongi reaalajas täiesti tahkelt omast arust punased papagoid.

kanalisatsiooniluukide vaatlemise tähtsusest

kui uurida, et mida arvatakse, et kust sai pasternak oma živagole nime, siis räägitakse midagi, et see tähendab vene keeles elusat. ja et kirikuslaavi keeles lõõritatakse seda sõna, kui on see koht, et "ärge otsige elavat surnute seast". anna pasternak kirjutab, et tegelikult oli nii, et kui vana pasternak olgaga käima hakkas, siis neil ei olnud kusagile minna, sest vanal pasternakil oli kodus kuri naine zinaida ja olgal oli kodus kaks last, ema ja kasuisa. ja siis nad muudkui jalutasid mööda tverskajat puškini monumendi juurde ja tagasi. aga tsaariajal oli olnud mingi živago metallitööstus, kes tootis muuhulgas kanalisatsiooniluuke ja need luugid olid kasutuses puškini monumendi juures. ning nende luukide peal oli kirjas "živago".

veel tema luulet

see on ikka nii hea. halb mõeldagi, et mitte keegi pole seda varem eesti keelde pannud. ehk siis taaskord saint-john perse lihtsamat luulet saamuel pliuhkami tõlkes:

uksele kirjutatud asjad (1944)

ma armastan ka oma koeri
hõikan oma kõige kenamat hobust
näen sirge avenüü lõpus
oma kassi väljumas majast
saatjaks ahv
nendest piisab et ma ei peaks kadestama
taevasarnasel merel
purjetavate laevade purjeid
mis paistavad mu maja plekkkatuselt

saint-john perse

nobelisti saint-john perse (1887-1975) kergemat luulet saamuel pliuhkami tõlkes.

ekvinoktsiumi laul

issand, maa peremees, näe sajab lund
taevas ei liigu üldse
maa on koormast vaba
seti ja sauluse maa
chi huang-ti ja cheopsi maa

inimeste hääl on inimeste sees
pronksi hääl on pronksi sees
ja kusagil maailmas
kus taevas oli hääletu
ja vanusele ei pööranud keegi tähelepanu

laps sündis maailma
tema rassi ega klassi ei teatud
geenius koputab eksimatu täpsusega
otsmikule otse käärude pihta

jõulumõtisklus

nüüd jõuluajal kirikusse minnes on hea mõtelda sellelegi, et enne trullo kirikukogu ehk kuni siis aastani 692 kujutati ristil kristuse asemel lambatalle. kui trullo kirikukogu lamba kujutamise ära keelas ja käskis kristust kujutada, siis hakati lammast salaja risti tagumisele küljele panema.

einsteinist

1. lugu

kui einstein oma esimeste artiklitega maha sai, siis ta oli kole õnnelik. saatis oma sõbrale conrad habichtile postkaardi, kus oli kirjas ainult üks lause: "kahjuks lamame me mõlemad purupurjus laua all". alla kirjutas sellele postkaardile lisaks einsteinile ka tema esimene abikaasa mileva maric.

2. lugu

kui einstein juba kuulus oli, siis hakkasid kõik teda värbama ja mingil ajal läks ta prahasse. praha ülikoolis einsteini kabineti aknast avanes vaade varjuliste puude ja hoolitsetud aedadega kaunile pargile. hommikuti liikusid pargis ainult naised. pärastlõunasel ajal mehed. einstein pani tähele, et mõni inimene jalutas üksinda nagu sügavais mõtteis, teised aga kogunesid elavalt väitlevatesse gruppidesse. lõpuks einstein küsis, et mis park see on. talle vastati, et see on vaimuhaigla sisehoov.

3. lugu

kui einstein juba päris kuulus oli ja oli vastu võtnud ametikohad berliinis, siis otsustas ta kirjutada rahvapäraselt oma teooriatest raamatu. raamatu nimi oli "relatiivsuse eri- ja üldteooria". veendumaks, et tavainimene sellest aru saab, luges einstein seda raamatut kõva häälega ette oma teise naise elsa einsteini tütrele margotile. ja küsis iga natukese aja tagant, et kas ta saab aru. margot vastas kogu aeg kohusetundlikult "jah albert". tegelikult ei saanud ta midagi aru.

4. lugu

kui einstein sai 50-aastaseks, siis kõik õnnitlesid teda ja saatsid kinke. peegi pesuõmbleja saatis talle luuletuse ja üks töötu mees saatis talle pakikese tubakat. berliini linn otsustas talle maja kinkida. linn ostiski ühe maamaja schwielowi järve ääres. kui proua einstein siis põnevusega majani jõudis, selgus, et seal elab sees üks vanem aristokraatidest abielupaar, kes ei kavatsenudki välja kolida. aristokraadid väitsid, et nad müüsid maja küll linnale aga neile jäi õigus seal sees elada. kontrolliti dokumente ja nii oligi.

pärnu 6. üksik jalaväepolk

21. novembril sai 99 aastat pärnu 6. üksiku jalaväepolgu sünnist. siiamaani on alles üks polgu kasarmu. see asub kalamehe ja suur-jõe tänava nurgal. selle kasarmu küljel asub enamvähem viimane pärnu avalik kaev. ning kasarmu ees on alles enamvähem viimane pärnu algupärane munakivisillutis.

pildikesi antoine lavosierist

antoine lavosier oli hull teadusejünger. tuvastas näiteks selle, et põlemine on aine segunemine hapnikuga, valmistas ette meetermõõdustiku kasutuselevõttu jne. tema oli ka see, kellele prantsuse revolutsiooni timukas ütles, et vabariik ei vaja teadlasi. (täpsemalt nägi see vestlus välja nii, et tapalavale ronides palus lavosier timumat, et ta ellu jäetaks, sest ta on teadlane. ja timukas vastas siis, et vabariik ei vaja teadlasi).
enne giljotineerimist jõudis lavosier ka paluda oma kolleegi, et see loeks kokku, et mitu sõna suudab tema giljotineeritud pea ütelda. teise jutustuse kohaselt palus hoopis lugeda, et mitu korda suudab tema pea silmi pilgitada. väidetavalt pilgutas 15 korda.
umbes sada aastat peale tema surma tehti talle pariisi ausammas. hiljem aga selgus, et ausamba nägu oli tehtud marquis de condorceti järgi, kes oli lavosieri ajal prantsuse teaduste akadeemia liige ja kes ka suri prantsuse revolutsiooni ajal vanglas.

herberts cukurs ja trussikutes mehed

herberts cukurs oli teatavasti läti sõjakurjategija, kes varjas end peale IIMS brasiilias. kui adolf eichmann kinni võeti, siis hakkas tema ka kartma oma elu pärast. sellegipoolest lasi ta mossadi agentidel meelitada end brasiiliast uruguaisse. mossadil oli vaja teda uruguaisse meelitada, sest seal ei olnud surmanuhtlust. kui mossadi agendid oleks brasiilias vahele jäänud, siis halvemal juhul oleks võim saanud neid hukata. uruguais seda ohtu polnud. seega meelitas mossad cukursi uruguaisse. kui cukurs seal siis sisenes ühte majja, ootasid teda majas mossadi agendid trussikute väel. asi oli selles, et nad aimasid, et läheb löömiseks ja verevalamiseks ning ei tahtnud oma üleriideid verega ära määrida. ja nii oligi, et läks ninade viltulöömiseks. kuni üks trussikute väel olev mossadi agent virutas cukursile selja tagant nuiaga vastu pead.

londoni ja aberdeeni tüdrukutest

francis galtoni isa suri, kui ta oli 22-aastane. francis sai päranduse ja ei pidanud enda elatamiseks tööd tegema. hakkas hoopis amatöörteadlaseks. vaatles näiteks erinevate briti linnade tüdrukuid ja pani neile hindeid. tulemuseks sai, et londoni tüdrukud on kõige ilusamad ja aberdeeni omad kõige koledamad. uuris ka kirikumeeste ja riigimeeste eluigasid ning tuvastas, et kirikumehed elasid lühemalt ning seega on palvetamisest vähe abi.

lõuna-aafrika matemaatik

lõuna-aafrika matemaatik john kerrich juhtus olema 1940. aastal taanis. siis kui sakslased taani okupeerisid. millegipärast panid sakslased johni vangi. vangis oli tal palju aega ja ta hakkas kulli ja kirja viskama. kui ta oli 100 korda ära visanud, siis oli tulemuseks. 44 kulli ja 56 kirja. kui ta aga jõudis 10 000 viskeni, siis oli kulle 50.67%

maltat ei ole

türklastega olla juhtunud selline lugu kusagil 19 sajandis keskel. et kui olid suured ottomani sõjad, siis saatis sultan mereväe vahemerre, et nad võtaks ära malta saare. merevägi oli paarutanud jupp aega mööda vahemerd, tulnud siis tagasi ja öelnud sultanile, et maltat ei ole olemas.

kuidas john gray omaenda raamatuid kokku ostis

john gray (1866-1934) on eelkõige kuulus selle poolest, et dorian gray sai nime tema järgi. eks ta hängis oscar wildega tõesti palju ringi. seda luulet, mida tema ja tema sõbrad tol ajal kirjutasid, nimetati dekadentlikuks luuleks. tegelikult räägib see tänapäevase mõõdupuu järgi armastusest, romantikast ja lembehetkedest. no samas on tal päris paljud luuletused pühendatud meestele ja seal on juttu kallikesega kahekesi kõndimisest, südamete heitmisest lillede keskele, silmade sulgemisest (aga mitte uinumiseks), ühtelugu muru peale heitmisest, huulte värvusest, suveõhtu unistustest, sellest, et ta ei tea, kas tema südame paneb leegitsema mees või naine jne.
kui aga oscar wilde vangi pandi, siis hakkas john gray katoliikluse poole kalduma ja alustaski tööd 1901. aastal edinburis katoliku preestrina. mis aga ei seganud tal edasi olemast homoseksuaal (tema partneriks oli luuletaja marc-andre raffalovich). samas aga häbenes ta hirmsasti oma dekadentlikku luulet. ta käis oma elu lõpuni maniakaalselt mööda briti raamatupoode ja ostis kokku oma luuleraamatuid, et teised neid osta ei saaks.

neli jutustust straussi kohta

1. lugu
ega see austria-ungari keisririik ja habsburgide dünastia ei olnud mingi suur ja mõjutamatu koloss. nad sõdisid alatasa nii teiste riikidega kui ka surusid maha iseenda kodanike ülestõuse. kord, kui ungarlased jälle pead tõstsis ja austerlased ei jaksanud neid talitseda, siis kutsuti venelased appi. venelased tulidki appi ja surusid ungarlaste ülestõusu maha. ungarlasi see ei rõõmustanud üldse. 1853. aastal üritas üks ungarlane keisrit pussnoaga tappa. ungarlane aga torkas pussnoaga otse vastu keisri rihmapannalt. ungari patrioot tõmmati simmeringi nõmmel võlla. johann strauss aga kirjutas keisri imelise pääsemise puhul juubeldusmarsi - keiser franz joseph I rettungs-jubelmarsch.

2. lugu
kui ameeriklased tähistasid oma riigi 100. aastapäeva, siis ei leppinud nad vähemaga kui johann straussi endaga. strauss aga ei tahtnud sugugi ameerikasse minna, sest alatasa uppusid ameerikasse sõitvad laevad. lõpuks ta soostus aga kirjutas igaks juhuks siiski ka testamendi ära. ameeriklased ehitasid bostonisse ajutise puithalli 100 000 kuulajale. orkestris pidi olema 20 000 mängijat. straussile nähti ette 100 abidirigenti. mõte oli selles, et need abidirigendid jälgisid ja imiteerisid straussi liigutusi. ja kes straussi ennast ei ulatunud nägema, imiteeris lähima teise abidirigendi liigutusi. esimesena mängiti ilusat sinist doonaud. märguanne asja alustamiseks oli kahuripauk. nagu strauss ise ütles, kordasid sada abidirigenti tema liigutusi väga kiiresti ja kohe peale kahuripauku algas põrgumürgel. selles olukorras keskendus strauss ülekõige sellele, et kõik moosekandid ühel ajal vähemalt selle mürgli ära lõpetaks. ja nii juhtus, nad suutsid selle ühel ja samal hetkel ära lõpetada. ameeriklased olla kiitvalt möiranud.

3. lugu
kuna straussi kontsert ameerikas nii hästi läks ja et ta oli tegelikult ka enne kuulus, siis sai ta rohkelt tähelepanu. ameerika daamid pakkusid straussi teenrile altkäemaksu, et too öösel salaja lõikaks ühe kihara straussi juustest. straussil oli legendaarsed mustad turritavad juuksed. teener võttiski käärid ja lõikas ühelt njuufaundlandi koeralt salgu ja viis selle ameerika daamile.

4. lugu
straussil teatavasti ei vedanud kunagi libretistidega. kui ta kirjutas opereti öö veneetsias, siis oli seal algses versioonis selline salm:
laguuni laine vaikselt liigub
gondel öistel vetel kiigub
vaevalt et sa silmad suled
õnnis unenägu tuleb
öösel hallid kassid aus
öösel kostab õrnalt: miau!

5. lugu
ja ajaloolise ning muusikaloolise tõe huvides tuleb öelda, et doonau ei olnud tol ajal sugugi sinine ja ilus. pigem roheline, veniv ja haisev. kui strauss selle pala kirjutas, siis viini inimesed ei mõistnud seda pealkirja ja viskasid ühtelugu straussi üle nalja.

kuidas oscar wilde ennast ära tahtis tappa

kui oscar wilde oli vanglast välja saanud, siis ta jõi hirmsat moodi. ja tahtis end ära tappa. kui ta kord pariisis oli, otsustas ta, et teebki päriselt enesetapu. läks seine äärde pont neufi sillale ja püüdis vette hüppamiseks julgust koguda. korraga nägi, et keegi teine tüüp seisab ka sillal ja jõllitab jõge. küsis talt siis, et kas sa oled ka enesetapja? noormees vastas, et ei ole, et ta on juuksur.

anarhistlik kunstikriitika

tuntud anarhist ja literaat felix feneon, kes lisaks suletööle ka ühe pommi pani ja sellega kogemata omaenda tuttava anarhistist luuletaja pimedaks tegi, kirjutas anarhistide ajakirjas la pere reinard (vana kaval logard) ka kunstikriitikat. henri de toulouse-lautreci kohta kirjutas ta nii:

see pole minu jaoks - mina ei hakka ennast näitustel lolliks tegema ega vahi, kael kange, musta pesu kuldses raamis.
selle idiootsuse asemel kujuta ette, et oled tänaval: kused vastu seina, longid sõbraga ringi, lähed tööle või töölt koju ning samal ajal silmitsed ilma selle üle pead murdmata plakateid....
see on näitus vabas õhus , mis on tänavatel avatud kogu aasta jooksul.... ning jumala eest, see on tõeline kunst, mis kisendab sulle näkku, see on osa elust. kunst, mis ei püüa sind lolliks teha, ja tõelised mehed suudavad seda vastu võtta.

ja nii:

lautrec on vend, kellel on kuradi moodi närvi ja visadust; ta ei käi oma pliiatsi ja värvidega ringi nagu kass ümber palava pudru. suured valged, mustad ja punased värvilaigud - see on tema stiil. keegi ei ole temaga võrreldav kapitalistlikele sigadele kärssa kargamises, kui need lobisevad lodevate tibidega, kes lakuvad nende molu, et neist raha välja pigistada. la goulue, reine de joie, le divan du japonais ja kaks plakatit bruanti-nimelisest baaripidajast, see on kõik, millega lautrec on maha saanud, kuid need on julged ja karmid pildid, ning sellised idioodid, kes tahavad kõike suhkurdatult, jäävad pika ninaga, nägu moosine.

kuidas victor hugo ja oscar wilde kohtusid

victor hugo elas teatavasti eksiilis, sest oli kritiseerinud napoleon III võimuletulekut. ta elas eksiilis jersey saarel, mis on tegelikult üks omaette moodustis, mis kasutab tänapäeval näiteks briti välisministeeriumi ja briti rahanduse teenuseid aga ei kuulu näiteks euroopa liitu. ja victor hugo elas seal ühe suhteliselt kuulsa kennedyte perekonna majas. no see kennedy nimi oli niiöelda kodanikunimi, sest pereisa oli tegelikult krahv harborough sohilaps. kennedyte ehk siis krahv harborough sohilapse laps oli noor ajakirjandushuviline robert harborough sherard, kes oli saanud pariisis oscar wildega tuttavaks ja kutsus teda siis jersey saarele külla. oscar wildel tekkis nii võimalus tutvuda victor hugoga. tuttavaks jõudsid nad saada aga kui nad pärast õhtusööki edasi jutustada tahtsid, siis jäi victor hugo laua taga magama ja oscar wilde pidi oma vaimukusi ülejäänud õhtul loopima sosistades.

vilde ja gorki

eduard vilde ja maksim gorki olid paljus väga sarnased. nad sündisid aleksander II tsaaririigis paariaastase vahega. mõlemad surid 68. eluaastal. mõlemad olid kriitilised realistid. mõlemad pagesid kodumaalt ning nende tagasitulekust tehti kodumaal suursündmus. kui vilde kirjutas romaani „külmale maale“, siis gorki kirjutas näidendi „põhjas“.

tõsi on aga ka see, et kui vilde oli eestis tagasi ja töötas teataja toimetuses ning elas nunne tänaval, siis ei saanud ta ükskord öö otsa magada, sest allikad rääkisid mahtra sõda maha surunud tsaariarmee kapten bogutski pükste kaotsiminekust teineteisele risti vastu. gorki aga magas suurepäraselt.

viimane duell

duellid läksid 19. sajandil väga moodi. nii et terve hulk preisi kõrgeid aukandjaid käisid ringi armiliste nägudega.
teadaolevalt viimade duell oli aga 1967. aastal. see juhtus nii, et marseille linnapea gaston defferre (57 a vana) pidas prantsuse parlamendis kõnet ja gollist rene ribiere (45 a vana) muudkui segas teda saalist. lõpuks käratas defferre, et "taizes-vous, abrutil", et "hoia suu kinni, lollakas!" selle peale kutsus ribiere ta järgmiseks hommikuks duellile. charles de gaulle üritas vahele segada aga see ei õnnestunud. relvadeks valiti mõõgad. defferre haavas ribiere'd kaks korda kätte. kohal oli ka ajakirjandus ja võttis asja üles:
https://www.youtube.com/watch?v=e68nuAcSuWQ
ribiere võttis järgmisel päeval naise

horace de vere cole

horace oli üks iirimaalt pärit poeet, kes sarnanes välmuselt briti tööpartei juhi ramsay macdonaldiga. ükskord korraldas ta asja nii, et ramsay macdonald ei jõudnud taksoga õigeks ajaks kõnet pidama. horace läks ise kõnepulti ja rääkis töölistele sellest, kuidas nad peaksid tegelikult väiksema palga eest rohkem töötama.

haagi rahukonverents

teatavasti said haagi rahukonverentsid alguse sellest, et vene keisririik luges oma tulud kokku ja leidis, et ta ei suuda brittide ja sakslastega võidurelvastumises võistelda. et siis parem räägime maailmarahust jne.
kui esimene rahukonverents kokku kutsuti 1899, siis kommenteeris saksa delegatsiooni juht krahv münster asja nii: "konverents tõi siia kokku poliitilise rahvarämpsu üle maailma. ajakirjanikud on kõige hullemad. näiteks ristitud juudid nagu bloch ja naisrahufanaatikud nagu madame de suttner. kogu see pööbel, keda toetavad aktiivselt noortürklased, armeenlased ja sotsialistid, tegutseb avalikult venemaa taktikepi all."

noor sigmund freud

tegelikult alustas sigmund freud oma teadlasekarjääri angerja munandite füsioloogiast. tema doktoritöö kösitles aga alamate kalade luuüdi talitlust.

1593. briti parlamendi ülemkoja otsus

ülemkojas otsustati, et tuleb anda heategevuslik panus prantsusmaal, madalmaades ja merel peetud sõdades sandistatud ja vigastatud sõdurite abistamiseks ja toetamiseks. sel eesmärgil peab iga piiskop, markii, krahv ja vikont maksma 40š ja iga parun 20š ja kui mõni vaimulik või ilmalik härra peaks keelduma või maksmisest hoiduma (lootes au nimel, et keegi nii ei toimi), kasutatakse raha kogumiseks tavapäraseid meetodeid.
wilson, derek 2015, 128

tšehhovi kannatustest

lisaks sellele, et tšehhovil oli väga raske lapsepõlv, ei olnud tal ka nooruspõlv sugugi kerge. lapsena peksis tšehhovi isa kõiki oma lapsi ja oma naist, sundis lapsi vürtspoes töötama aga ise jättis poe kütmata, lapsed püüdsid samal ajal külmas poes koolitükke teha, sundis lapsi herneste peal põlvitades palveid lugema ning kirikukooris laulma.
aga kui noor tšehhov oli juba mõned jutustused kirjutanud, siis avaldas ta oma kuludega oma esimese raamatu. raamatu nimi oli melpomene jutustused. aga jutustused on vene keeles skazki. seega muinasjutud ja need raamatud pandi poodides lasteraamatute riiulile, kust mitte keegi neid ei ostnud.
ühel hetkel kirjutas ta ka näidendi "ivanov". esietendus toimus novembris 1887. tšehhovi perekond oli surutud looži aga tšehhov ise istus kulisside taga lava lähedal nišis. sealt vaatas ta, kuidas näitlejad enne etenduse algust rambipalavikus edasitagasi kõndides vaheldumisi sülitasid ja risti ette lõid. esimene vaatus kulges normaalselt, ehkki näitleja kisselevskil oli halb komme mäluaukude täitmiseks improviseerida. kolmanda vaatuse lõpus hakkas publik aplodeerima ja autorit väja nõudma. tšehhov juba mõtles, et teda saadab edu. aga oh häda. peale kolmandat vaatust hakkasid näitlejad lava taga napsutama ja läksid neljandaks vaatuseks purjus peaga lavale. nad hakkasid laval veiderdama. näitlejad pidid ette mängima enesetapu aga pudrutasid, liialdasid, grimassitasid ja publik hakkas vilistama. politsei sekkus ja ajas mõned rahurikkujad saalist välja. kaks korda mängiti seda etendust veel. rohkem ei mängitud.
ja eks tšehhov kannatas terve elu kopsuhaiguse käes ja suri lõpuks ära. ta suri saksamaal ja toodi siis kirstus moskvasse. kui rahvas teda moskva raudteejaamas ootas ning rong kirstuga kohale jõudis, siis vaguni külje peale oli kiri "austrite vedu".

zarah leanderi kirjavahetus

fännid kirjutasid zrah leanderile muidugi palju kirju. üks kirjutas nii:
"väga austatud härra leander! mul on kõik teie suurepärased grammofoniplaadid. palun saatke mulle oma autogramm. kirjale on vastamiseks lisatud margistatud ümbrik"

dostojevski kirjad naisele

hamburgist:

eile oli mul kole vastik päev. kaotasin liiga palju. närvid on läbi ja ma väsin ära.
armas anja, mu sõber, mu naine, anna mulle andeks, ära nimeta mind lurjuseks! ma olen kurjategija, ma mängisin kõik maha, mis sa mulle saatsid, kõik, viimase kreutserini

wiesbadenist:

mu kõige kallim, mu igavene sõber, mu taevaingel, sa saad muidugi aru - ma mängisin kõik maha, kõik 30 taalrit, mis sa mulle saatsid.

saxon-les-bainsist:

ma pantisin sõrmuse ja talvepalitu ja mängisin kõik maha. sõrmuse ja palitu eest tuleb maksta 50 franki ja ma ostan nad välja (küll näed, mis moel).
mu sõber, ära kurvasta, et ma olen sind laostanud, ära piinle meie tuleviku pärast. ma teen kõik, kõik heaks!
mu sõber, ma palun ogarjovilt 15. detsembrini 300 franki. esiteks ei ole ema herzen, ja teiseks, kuigi see on mulle lausa piinavalt valus ja raske - me ei seo end siiski moraalselt. ma ütlen seda talle laenamisel, ütlen õilsal viisil. siis maksame ogarjovi käest laenatud 300 frangist ära: palitu ja sõrmuse - 50 franki, sinu kleidid - 80 franki, briljandid - 150 franki. kokku 280 franki. järele ei jää suurt midagi aga see-eest jäävad asjad alles.

praha proletariaadi töömoraalist

teatavasti palus tšehhi eksiilvalitsus liitlastel mitte pommitada prahat. et ilusad majad ja et pärast liiga palju ehitamist. liitlased ei pommitanudki. hitler teadis sead ja rajas prahasse oma vabrikud. eks ju see praha oli vana austria-ungari tööstuslik süda. ja tšehhid siis töötasid seal hitleri vabrikutes. eks hitler oli sõda kaotamas aga palka maksti siiski korrektselt. ja nii juhtuski, et kuna mai alguses 1945 saada oli veel aprilli palk, siis töötasid töölised ilusasti mai esimestel päevadel ja ehitasid hitlerile relvasid. kuigi hitlerit enam ei olnud. aga niipea, kui palga kätte said, siis liitusid ülestõusnutega ja hakkasid korraldama tšehhi põrgut.

prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted

roger chartier kirjutas raamatu sellest. muuhulgas osutab ta raamatute leviku protsessile. enne revolutsiooni levisid raamatud ja loeti raamatuid järjest tõusvas joones. kuigi valitsus üritas tsenseerida. korraldati ühislugemisi ja asutati uusi raamatukogusid. pariisis oli koguni selline nõudlus raamatute järele, et raamat rebiti kolmeks tükiks ja neid laenutati paari tunni kaupa välja, et rahuldada lugejate nõudlust.

veel petserimaa integreerimisest

aga kui siis eesti valitsus üritas petserimaa venelastele ja setudele haridust pakkuda, siis taheti muidugi ka riigikeelt õpetada. see aga tekitas kohalikes kahtlusi ja umbusaldust. nii näiteks kirjutasid mõned saatse lapsevanemad haridusministeeriumile kaebekirja, et las valitsus lõpetab nende lastele saksa keele õpetamise ja olgu kõik õppetöö vene keeles.

riigivanema ristipojad

kuna petserimaal vohasid korraga nii suurvene monarhistlikud meeleolud kui ka kommunistlikud ning igasugune riigitruudus puudus täiesti, siis otsustas päts petserimaa venelasi ümber asustada. kuna peipsi ääres oli vene kaluritel nigel elu, siis otsustati tuua 1929. aastal sealt inimesi matsalu kanti, sest seal saab ju ka kala püüda. riik ehitas neile kiiruga majad ja eraldas krundid. kokku eraldati 17 krunti. pered aga olid suured. kuna oli kiire, siis olid majad kehva kvaliteediga ja lasid vett läbi ja sooja ei pidanud. kuna oli maikuu, siis pndi küll kartul maha ja saaki ei saadud. kuna oli maikuu, siis oli ka püügihooaeg läbi. seal matsalu lahes pidi nii olema, et kevadel tulevad kalad kudema ja siis on räigelt kala. pärast aga ei ole trve aastaläbi mitte midagi. riik andis küll majad ja raha aga paadid ja võrgud pidid petserimaa kalurid ise muretsema. igatahes oli sügiseks nii, et majad mädanesid ja olid lutikaid täis, kartulisaaki ei saadud, sissetulekut ei olnud, lastel polnud kusagil koolis käia ja kalasaaki ka ei saadud. nii juhtuski, et pooled nendest peredest läksid lõpuks tagasi petserimaale. kui valitsuselt aru päriti, siis valitsus vastas, et need inimesed ei olnudki ümberasujad, vaid olid lihtsalt tulnud tutvuma oludega.
need, kes talveks alles jäid, saatsid oma delegatsiooni tallinnasse valitsuselt abi paluma. mindi jalgsi ja minek võttis aega kaks päeva. valitsus pakkus neile abiks täiendavat laenu ja andis võimaluse oma mädanevad talud välja osta.
aga juba 1931. aastal avati vene-eesti segakool. ja need petserimaa venelased, kes alles olid, jäidki sinna elama ja integreerusid.

seltsielu petserimaal

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses seltsielu petserimaal eriti ei edenenud. kuna koole ei olnud eriti, siis polnud kirjaoskust. kirjaoskust üritati juurutada nii, et enne papp paari ei pannud, kui noorpaaril kirjatähed selged. suure vaevaga saadi räpinas käima üks laulukoor. karskusseltse tekkis küll, aga selgus, et seal olid liikmed rohkem jooma peal väljas. petseris oli siiski ka üks hoi-laenu ühistu. püüti ka ajalehte käima panna aga see jõudis ilmuda ainult 19 numbrit ja siis pandi see kinni. kuna sinnakanti oli ümber asunud palju eestlasi ja lätlasi, siis üritati luterlikke kirikuid rajada. ühe kiriku ehitamiseks koguti raha aga ehituseni ei jõutud. teine luterlik kirik ehitati laura külla, see aga põles 1916. aastal maha. ainuke ühistegevus, mis hästi arenes, oli vabatahtlik tuletõrje. selliseid tuletõrjeühinguid oli kokku 15.

haridusministri kõne riigikogus

1922. aastal oli pätsi valitsuses haridusministriks heinrich bauer. teemana oli üleval, et kas riik peaks kirjanikke rahaliselt toetama. heinrich bauer kuulutas, et eestis ei ole riiklikku toetust väärivaid kirjanikke, on vaid lendavad sead.

kuidas alle ja vabbe peksa said

1919. aasta nomvembris kutsuti soome tantsijanna maggie gripenberg vanemuisesse esinema. boheemlastele ei mahtunud see hinge.sest et see ei olnud piisavalt kõrge kunst vaid pigem mingi varietee. nad läksid vanemuisesse mädamunadega tantsijannat pilduma. pildusidki. ja said siis eüs-laste ja ohvitseride käest peksa.

aeropostale, air france eelkäija

teatavasti väljus prantsusmaa esimesest ilmasõjast kõige suurema lennukite hulgaga. vist oli neid 1200. kusjuures alguses teised riigid eriti ei panustanudki lennundusse. sakslased investeerisid oma tsepeliini sisse jne. nii et prantsusmaa oli juhtiv lennundusmaa.
need lennukid olid muidugi puust propelleritega ja riidest tiibadega ja lagunesid iga 5000 miili järel. korraga sai nendega sõita ainult 200 miili. sellegipoolest loodi firma aeropostale, kes hakkas postiliine teenindama nende lennukitega. selleks oli vaja marsruute luua koos vajalike toetusbaasidega. kui päris alguses sooviti luua toulouse-barcelona-alicante lennuliin, siis telliti hispaanlastelt alicante lähedale 600-meetrine lennurada. hispaanlased aga tõlgendasid, et vaja on luua 600-ruutmeetrine lennurada. ja nii sõidetigi üks esimesi lennukeid puruks.
oli täiesti tavaline, et lennukid kukkusid alla ning piloodid parandasid oma allakukkunud lennukeid ja lendasid edasi. sama tavaline oli, et lennukid kukkusid alla ja piloodid tulid jala lennukivraki juurest tulema. mitukümmend pilooti sai ka surma. surmajuhtumite puhuks oli olemas ka elukindlustus aga perele maksti hüvitis välja ainult siis, kui surnukeha on leitud. seega oli asustamata piirkonnas allakukkunud piloodil põhiline eesmärk teha kasvõi nii, et tema surnukeha leitaks. maksimaalselt tampis üks piloot andides inimasustuseni seitse päeva. saint-exupery, kes oli ka piloot, kukkus liibüa kõrbes alla ja tampis jalgsi läbi kõrbe neli päeva.
no ja, kui seesama saint-exupery, kes oli sel ajal juba ka kuulus kirjanik, alla kukkus ja kaduma jäi, siis tõmmati ajakirjanduses hädakisa üles. ja kui ta elusana välja ilmus, siis oli suur rõõmukisa. kui saint-exupery siis aleksandrias koos kohalike prantslastega oma ellujäämist tähistas, siis jäi ta kõrtsis täitsa purju. üks prantslane palus temalt autogrammi. saint-exupery püüdis kõigepealt raamatu kaane peale inimest joonistada aga see ei tulnud tal välja. siis kirjutas ta pühenduse: "andeks, et ma olen nii purjus, et ei suuda korralikku pühendust välja mõelda. aga ausõna, kui ma kõrbes olin, siis käitusin korralikult".