rudolf tobiase visiidist pariisi

ferdinand kull kirjeldas oma raamatus ühte joomingut pariisis, kui juba küpsemas eas helilooja rudolf tobias sattus klaase tühjendama pariisis elavate noorte eesti kunstnike seltsis. 

nüüd leidsin sellesama joomingu kirjelduse roman nymani sulest:

"kuulsime et meie suguvennast helilooja rudolf tobias viibib läbisõidul pariisis. kuigi tobias oli meist vanem ja me teda koguni ei tundnud, otsustasime teda endi juures külla kutsuda. minul oli teistega võrreldes kõige peenem ateljee, majas, mida nimetasime mesipuuks, ja millele ta tõepoolest väga sarnanes. minu ateljees oli ka vürstlik toredus - pianiino, sest ka muusika oli minu nõrkuseks. pianiino oli muidugimõista vana loks, kuid sellele vaatamata meietaolistele näljarottidele tõeline luksusese. ettevalmistused peoks olid väga lihtsad, sest kunstnikkudena olid ju meie rahalised võimalused väga piiratud, kuid peaasi oli, et oleks midagi süüa - eriti juua. tobias oli väga mõnus mees, täiusliku kunstniku hingelaadiga, kes väga hästi aru sai boheemlasliku olemise hüvedest. kui veinipudeleid oli tühjendatud juba õige mitu ja meeleolu õige ülevaks läinud, palusime, et tobias meile midagi mängiks. väljas oli jumalikult ilus kevadine öö ja täis pehmet kuuvalgust. "ei ma siin umbses ruumis mängi", ütles tobias, "mängin väljas". öeldud tehtud. tassisime klaveri seljas aeda ja tänasime õnne, mis laskis mu ateljeel olla alumisel korral. tobias asus klaveri taha ja hakkas mu vanast pianiinoloksust välja nõiduma helisid, mille kohta ma ei võinud arvatagi, et mu klaver neid võiks sisaldada. ta mängis beethoveni kuuvalguse sonaati, kuid selles mängus ei olnud üksnes beethovenit, vaid seal oli ka tobiast. ei tea, kuidas see tuli, kuid muusika oli meid nii haaranud, et ronisime kõik üksteise järel puude otsa, et olla taevale ja tähtedele lähemal, hoolimata ülesärgenud majaelanike aknast väljavibutavaist rusikaist ja vihasest sõimuvalingust. see oli alles ettekanne ja praegugi, kui ma kuskil kuulen mängitavat beethoveni kuuvanguse sonaati, tuleb alati meelde, kuidas seda mängis tobias ja kuidas me seda kuulasime nagu linnud puude otsas. selles mängus oli midagi püha ja salapärast, seal oli seda tuld, milleta üks kunstnik ei saa olla kunstnik."