pühendusega jalgratturitele

kui jalgrattad leiutati, siis usuti, et see viib inimkonna taandarenguni. nimelt hakkavad inimestel kasvama pöörased tuharalihased ning käed venivad uuesti ahvisarnaselt pikaks.

paar versiooni prantsusmaa olemusest

mäletavasti enne esimest ilmasõda oli briti sõjavägi võtnud kasutusele khakivärvi mundri, saksa, Itaalia ja vene armee halli/rohelise mundri ning austria-ungari halli/sinise. siis selles diskussioonis postuleeris 1911. aastal sõjaminister etienne: "kui kaotada kõik värvid, kõik see, mis annab sõdurile tema lõbusa, entusiastliku ilme, ning püüelda kahvatute ja tuhmide toonide poole, tähendab see vastuollu minemist prantsuse maitsega ja sõjalise funktsiooni nõuetega. punased püksid on teatud mõttes rahvuslikud. punased püksid ongi prantsusmaa."

siis burkateemalises vaidluses võttis prantsusmaa olemuse kokku 2016. aastal peaminister manuel valls. kõrvalepõikeks, et delacroix maal 1830. aasta revolutsioonilist ja selle kangelasest, keda nimetatakse marianneks, on senini keskne kuju ja kõik mõistavad, kellest jutt, kui keegi viitab mariannele. niisiis argumenteeris burkakeeldu ning võttis ühtlasi kokku vabariigi olemuse peaminister nii: "mariannel on rind paljas, sest ta toidab inimesi. ta ei ole kaetud, sest ta on vaba. see ongi vabariik!"

iisraeli ülemkohtu otsus alice milleri küsimuses

teatavasti oli alice miller üks iisraeli piloot, kes soovis õhuväes teenida. teda ei võetud teenistusse, sest pilootide teenistusaeg on niigi lühike, naised jäävad rasedaks ning naiste väljaõpetamine ei ole kuluefektiivne. 

alice miller läks selles küsimuses kohtusse ning kohus leidis, et igaüks peab saama riigikaitsesse panustada. mitte kellelgi ei tohi seda keelata ja et alice millerile tuleb piloodikoht võimaldada. selleks ajaks oli juba palju aastaid mööda läinud ja alice miller ei jõudnudki enam iisraeli õhujõudude naispiloodiks hakata. küll aga lükkas ta lahti soopoliitika relvajõududes. ja eriti just väärtuspõhise soopoliitika. 

mina aga tahan juhtida tähelepanu iisraeli ülemkohtu otsusele. kohtunik dalia dorner tsiteerib oma sisendis wittgensteini: 

"‘Man kann von einem Ding nicht aussagen, es sei 1 m lang, noch, es sei nicht 1 m lang, und das ist das Urmeter in Paris’ ehk et see on lause selle kohta, et maailmas on ainult üks asi, mille kohta ei saa öelda, et selle pikkus on meeter. see asi on meeter ehk meetri etalon, mis asub pariisis. 

tema point oli selles, et kuidas defineerida naist või meest. et kui sa ütled, et naine ei tohi piloot olla, siis mismoodi sa määratled, et kes on naine ja kes mitte. 

vähe sellest. paar lõiku hiljem hakkas ta tsiteerima viktoriaanlikku poeeti alfred tennysoni:

‘Man for the field and woman for the hearth;

Man for the sword, and for the needle she;

Man with the head and woman with the heart;

Man to command and woman to obey.

                        All else confusion.’

seda luuletust tsiteerib ta selle mõttega, et näidata, et soorollid on ajas muutunud. et praeguseks on lubatud ka naistel olla kohtunik, kuigi enne ei olnud. 

kultuurilooline mälestus sellest, kuidas alice tisler minu juures magas

alice tisler oli muidu kundast pärit kommunist, kes läks 1918. aastal justkui veel I ilmasõja viimastes tõmblustes punakaardiga sakslaste vastu sõdima ja sai keila juures surma. nõuka-ajal olid igasugu tänavad ja pioneerimalevad alice tisleri nimelised. kusagil olid ka mingid monumendid.

nagu 1958. aasta põltsamaa ajalehes "kiir" kirjas: "Vaprate surma suri eesti rahva mehine tütar Alice Tisler. Isegi haavatuna ei olnud ta lahkunud lahingpositsioonilt, vaid jätkas saksa röövvallutajate tulistamist, kuni loomastunud timukad tema tääkidega surnuks torkasid. Rindele minnes jättis Alice Tisler kirja oma vanematele. Siin kirjutas ta: «...Lähevad muidugi vabatahtlikud ja mina lähen nendega kaasa ning võitlen oma aate eest ja, kui tarvis, ka langen... Ma ei saaks rahulikult pealt vaadata, kuidas sakslased meie seltsimehi pooma hakkavad.» Nõukogude inimesed peavad pühaks mälestust nendest, kes hukkusid võitluses töölisklassi õnne eest."

tegelikult on siin ka see nüanss, et see lahing, kus alice tisler surma sai, oli natuke ka nagu viivituslahing, et bolshevikud tsaari käest kaaperdatud balti mere laevastiku laevad tallinnast helsingisse ära viia jõuaks. see sündmus sai nimeks jääretk ning selle mälestuseks püstitati maarjamäele obelisk.

ning sealt edasi - 1988. aastal oli kohtla-järve ikkagi raju linn ning andis oma täisväärtusliku panuse kultuuriellu (ning üleüldse lootusesse teistsuguse maailma võimalikkuse teemal) alice tisleri nimelise bändi näol. muuhulgas on neil laul "kohtla-järve õllemeeste hümn". 

siis me vaatasime kohtla-järvele ja sellele bändile alt üles. tahaks väga, et ka täna oleks midagi mille tõttu saaks me k-järvele alt üles vaadata.

ning mul oli samal ajal kirjasõbranna jõhvis, kes siis ükskord kirjutas, et tema sõbrad tulevad pärnusse ja vajavad vist öömaja. ma ütlesin, et meie juures ikka saab. mu kodu oli kanali ja pardi nurga peal. vt google mapsist järele.

lubatud reede õhtul (ilmselt siis kusagil kevadel 1990. aastal) saabus mulle ukse taha umbes 12 ilmselt mitte siiski lakku täis aga ülilamisevat punkarit. kaks-kolm tüdrukut oli ka. ma siis emale-isale näitasin, et näe, siuke lugu, et nad vajavad öömaja. lasime nad korterisse. 

kuidagi tõmbasime diivanid lahti aga ega no 12 ekstsentrilist ja vabalt käituvat punkarit ju ei mahu ühtpidi tuppa ära ja teistpidi õigel ajal üldse magama ei lähe. muudkui lamisesid ja käisid alatasa väljas suitsu tegemas. 

ja kui oli kõvasti üle kesköö, siis tuli isa ja kamandas nad korterist välja. nemad läksidki välja ja hakkasid siis südaöises pärnus tänavalaterna all vaikuses tantsima. mingit nurgelist punktantsu. seda suutis isa taluda veel vähem ja kamandas nad tuppa tagasi. 

kuidagi venitasime hommikuni ja siis nad lahkusid. 

täpselt ei mäleta kuidas, aga mingil viisil sain päeva peale nendest punkaritest kahega veel kokku ja kuna neil ei olnud kusagil magada, siis kutsusin enda poole. kaks punkarit käitusid vaguralt ja magasid. ilmselt olid ka kogu eelnevast möllust väsinud.

pühapäeva hommikul oli plaan tallinnasse plaadimäele minna. sel ajal oli raeküla rongijaam veel suhteliselt uus. seal oli see betoonääris ehitatud platvormile pinkide taha. rongijaamas tõmbasid kohtla-järve punkarid end korraga kükakile ja varjusid selle betoonäärise taha. ma siis kükitasin ka maha nende juurde ja küsisin, et mis värk on. 

värk oli see, et nad olid kusagil pärnu linnas eelmisel päeval saanud kokku kahe kohaliku punknaisega. ma ütleks praeguse standardi järgi, et need naised olid goodid. ja nad võibolla ei olnud ka pärnu linna kõige ilusamad naised. aga nad olid siis pakkunud alice tisleri punkaritele kummalegi 3 rubla seksi eest. no alice tisleri mehed olid ikkagi staarid, samas ilma rahata staarid ja sellise pakkumise tegemine jne oli tol hetkel väga loogiline. alice tisleri mehed olid siis sellest pakkumisest kõrvale viilinud.

nii me siis redutasime selle betoonääre taga ja mõtlesime, et mida teha. samas tallinnasse oli vaja minna. siis ootasimegi, kuni need punknaised olid rongi läinud ja meie ronisime siis nendest kõige kaugemasse vagunisse. 

sellega see lugu lõppes. rohkem ei mäleta. 

üks pikk lause 1706. aastast

see pikk lause on pärit 14.09.1706 rõngu praost stahlfot kirjast karula kirikuõpetajale johann hornungile:

kuna niisugused teod kogudusele ja neile kõigile, kes seda kuulevad ja teada saavad, kõige suuremaks pahanduseks on, iseäranis ka evangeeliumi õpetaja-ametile teotuseks, siis ei ole meie mitte muud võinud, vaid peame, kui teatatud lood õiged on, teie vägaaulist tõsiselt hoiatama ja manitsema, et teie purjutamise häbematast kõlvatusest kui ühest raskest surmapatust lahkute, selle vastu kainust ja karskust kangesti taga nõuate, jah igas tükis ennast laitmata üles peate, et teie oma vaese hinge hukatuse ja nii paljude ilmasüüta südamete pahanduse aegsasti kõrvale pöörate - vastikul korral, kui teie saadana köidikutest, millega tema teid sel viisil on sidunud, mitte ei taha kaineks saada: siis ärge pange seda mitte võõraks asjaks, kui teravamaid ja mõjuvamaid abinõusid tarvitusele võetakse, et niisugust kõlvatust kõige rõhuga maha suruda.

vana baretiga tohlakas ikka luuletab edasi

kui see ei ole armastus, siis on maailm küll hulluks läinud!

me trehvamised olid põgusad
kombeka naisterahvana sa ei lobisenud palju

pilgud kohtusid vaid korraks
mu südamesse hoovas magus valu

kõndisime manufaktuurini unes või ilmsi
ja siis lainevahus paljajalu

loomulikult vaatasime tähistaevast ja kuud
sina seal ja mina siinpool salu

kirjavahetuses meil särises ja mitte vähe
paberile panna oma tundeid oli sellegipoolest võimatu

ja kõik need vihjed, nohinad, mõtted, unistused
nende olemasolu tõestab ju ka midagi!

jeebummaria, pliuhkam hakkas jälle luuletama

kui ma ükskord olen tudisev geront
siis kahetsen vaid üht

seda, et ei vaadanud netist piisavalt pornot
ja et jätsin palju lolle nalju tegemata

et ei mörisenud pooliku õlle
ja rebadel pükstega ringi suveüritustel

et kinni hoidsin kõhutuult 
ega röhitsenud mõnuga

et taksojuhi kombel ei laksutanud keelt
kui mõni piff minust mööda kõndis

käsitlus ristija johannese emast ja isast

teatavasti olid ristija johannese ema eliisabet ja isa sakarias vagad inimesed. nad olid terve elu palvetanud aga lapsi neil ei olnud.

on märge, et eliisabet oli siis 70-aastane. sakarias pidi siis ka umbes sama vana olema. piiblis on veel kirjas nii: "sest eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad"

niisiis oli sakarias templis palvetamas, kui tema juurde tuli ingel gabriel ja ütles, et mingu koju ja tonksutagu oma naist. siis naine toob ilmale poja ja pojale pandakse nimeks johannes.

sakarias hakkas inglile vastu plõksima, et mis ta nalja teeb, et sakarias on vana ja tema naine on ka vana. ingel ütles selle peale, et selle uskmatuse eest jääb sakarias tummaks kuni selle hetkeni, mil poeg ilmale tuleb.

rahvas ümber templi oli juba murelikuks muutunud, et sakarias templisse nii kauaks jäi. kui sakarias välja tuli, siis ta ei saanud rahvale midagi öelda, sest oli tumm, ainult rehmas käega. ja kui ta oleks ka kõnevõimega olnud, siis ta oleks justkui pidanud rahvale ütlema, et sorri, et ma nii kauaks jäin, mul oli seal jutuajamine ingliga ning ingel käskis mul koju minna ja oma naist tonksutada, et me siis lõpuks ikkagi lapse saaksime.

sakarias läks siis koju. ei öelnud oma naisele ühtegi sõna sest oli tumm. aga võttis siis kätte ja tonksutaski oma naist. ja naine saigi käima peale.

kui naine oli käima peal, siis häbenes ta end rahvale näidata, sest rahvas oleks kohe aru saanud, et kaks vanurit on omavahel tonksutanud. seda enam, et üks vanuritest oli tumm.

kui ristija johannes oli sündinud, siis kirjutas sakarias puutahvli peale "tema nimeks peab saama johannes" ja siis sai ta kõnevõime tagasi.

pliuhkam hakkab jälle luuletama

- kristjan jaak, mis sul öelda on?
- oo, ustav alo, oo, selle maa keel, oo, vulinal üles ja alla

- anton, mis sul öelda on?
- ota kohe, no, armastus, töö, seal ta ongi, ja siis armastus, ja sakslane

- oskar, mis sul öelda on?
- jaja, punsliõli, juuli ja maali, heinamaa, kirikuaed, tead ise küll

- lydia, mis sul öelda on?
- Ich habe Papa, Garten, Straße, lettischer Arzt und Briefe vom Liedervater!

- noh, kreutzwald, mis sul öelda on?
- siin kreisilinnas käib post harva, tööd on palju, raha vähe

- artur, mis sul öelda on?
- oo, mul on nõukogude korra kohta ühtteist öelda, ja lehmad ja lennukid

- johnny, mis sul öelda on?
- ütlen vaid, et luuletaja koht on rentslis