teatavasti olid ristija johannese ema eliisabet ja isa sakarias vagad inimesed. nad olid terve elu palvetanud aga lapsi neil ei olnud.
on märge, et eliisabet oli siis 70-aastane. sakarias pidi siis ka umbes sama vana olema. piiblis on veel kirjas nii: "sest eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad"
niisiis oli sakarias templis palvetamas, kui tema juurde tuli ingel gabriel ja ütles, et mingu koju ja tonksutagu oma naist. siis naine toob ilmale poja ja pojale pandakse nimeks johannes.
sakarias hakkas inglile vastu plõksima, et mis ta nalja teeb, et sakarias on vana ja tema naine on ka vana. ingel ütles selle peale, et selle uskmatuse eest jääb sakarias tummaks kuni selle hetkeni, mil poeg ilmale tuleb.
rahvas ümber templi oli juba murelikuks muutunud, et sakarias templisse nii kauaks jäi. kui sakarias välja tuli, siis ta ei saanud rahvale midagi öelda, sest oli tumm, ainult rehmas käega. ja kui ta oleks ka kõnevõimega olnud, siis ta oleks justkui pidanud rahvale ütlema, et sorri, et ma nii kauaks jäin, mul oli seal jutuajamine ingliga ning ingel käskis mul koju minna ja oma naist tonksutada, et me siis lõpuks ikkagi lapse saaksime.
sakarias läks siis koju. ei öelnud oma naisele ühtegi sõna sest oli tumm. aga võttis siis kätte ja tonksutaski oma naist. ja naine saigi käima peale.
kui naine oli käima peal, siis häbenes ta end rahvale näidata, sest rahvas oleks kohe aru saanud, et kaks vanurit on omavahel tonksutanud. seda enam, et üks vanuritest oli tumm.
kui ristija johannes oli sündinud, siis kirjutas sakarias puutahvli peale "tema nimeks peab saama johannes" ja siis sai ta kõnevõime tagasi.
No comments:
Post a Comment