villigerode kottitoppimisest

mäletatavasti oli 1905. aastal kombeks ebameeldivaid isikuid kotti toppida või siis (pärnu eliisabeti koguduse näitel) näiteks kirikuõpetajaid kantslis kividega pilduda. 

jaan jaago jutustab oma raamatus sellest, kuidas ta osales 1905. aastal tartu maarja kiriku kirikuõpetaja paul gerhard adalbert willigerode (1859-1919) kottitoppimise projektis. seda lugu on tänapäeval hea teada, kui satud tartusse maarja kiriku juurde käima. ja ega seda lugu ei saagi eriti ümber jutustada, panen siia täpse tsitaadi jaan jaagolt:

"Pühapäev, mil kottipistmine sündima pidi, oli kogu Tartule juba teada: Moor'i vabriku töölised olid sellest „natukene" rääkinud Bandeljer'i töölistele ja teistele, igaüks kodus ka oma naisele või pruudile ja saladus oligi teada.

Läksime kiriku, kuupäeva enam ei mäleta. Moor'i vabriku tislerid olid viimseni platsis. Meeste poolele ja käärkambri ustele väljaspool olid meil vahid seatud, kuna aga naiste poole olime hoopis unustanud. Kui jumalateenistus algas, kogusime kiriku: Kaasik, mina ja hiiglane tungisime ettepoole.

Niipea kui Villigerode käärkambrist välja tuleb ja kantslisse läheb, pidi asi algama. Vanad eided, need Issanda tallekesed, olid altari esise ja kantsli trepi ümbruse okupeerinud. Ja niipea kui õpetaja oli jõudnud kantslisse, istusid eided kantsli trepile, samuti oli neid all ning altari esisel musttuhat.

Edasipääsemine oli võimatu ja kantsel asus önnetuseks just naiste poolel. Kui hakkasime Kaasik'uga edasi tungima, haarasid naised kätega põlvist kinni. Moment oli kriitiline, teotseda tuli ruttu. Eided hoidsid jalust, oli vaja rabeleda, et mitte maha kukkuda. Viimane jõud tuli mängu panna. Mõnele eidele põlvega nöks lõua alla, rusikaga käsivarrele ja hüpates üle teiste pääde olime kantsli trepi juures, hiiglane meie kannul.

Kuid kantsli trepi juures kukkusid eided meid lauluraamatutega pähe taguma. Kaasik rebis naisi karvupidi trepist alla, mina rebisin lauluraamatuid käest. Juba olime joudnud poole trepini, kui „Villerott" hüppas kui vana vares oma kirikumantlis üle kantsli ääre alla. Naised sirutasid tuhat kätt talle vastu. Ta võeti kui taevast langev „ingel" vastu.

Oma pikkade koivadega jooksis papp üle naiste pinkide külgukse poole. Meil oli võimatu talle järele jõuda. Kõik kirikusolijad naised panid rusikad meie vastu tööle. Häbi on küll tunnistada, aga peksa saime seekord naiste käest tublisti. Seisukorda päästa tahtes jooksis Moor'i vabriku tisler meister Hanger Villigerode'le ukse pääle järele ja haaras jalust kinni, ta oleks tingimata ka mehe enese kinni saanud, kui me oleksime appi joudnud. Naised aga hoidsid meid kinni ning võtsid isegi hambad appi.

Hanger oli sunnitud põgeneja lahti laskma. Uksed läksid lahti ja papp pääsis välja. Jõudes kiriku aeda nägime ainult, kuidas ta hüppas üle kiriku müüri, mantel jäi aia külge kinni, tõmbas selle raksatades lahti ja hakkas Peplerit pidi alla vehkima kuni tolleaegse päästaabini, mina, Kaasik ja hiiglane tal kannul. Pean tunnistama, et Villigerode oli parem jooksja kui hingekarjane - meie ei jõudnud talle järele. Oleksime ta saanud peaaegu kätte, aga peastaabi väravani jõudes pistis ta vene keeles karjuma: „На помощь, на помощь, помогите, помогите!" (Appi, appi, aidake!)

Kuna vahisoldat vottis püssi laskevalmis, käänasime ümber, Villigerode aga läks sisse. Andsime jalgadele tuld, et mitte kuuli saada. Läksime kiriku tagasi. Hiiglasel oli punane lipp siilu all valmis, sammusime altari juure, hiiglane astus altari trepile, tõmbas lipu välja, algasime Marseljeesi. Eriti laulsime kolmekesi täiest körist, kuna hiiglane punas lipuga takti lõi.

Aegamööda hakkas ka teiste hääli kuulduma, ning viimaks oli lauljate hulk juba üsna suur. Lõpuks laulis juba suurem osa kirikulisi meiega kaasa. Kui laul oli löppenud, kuulsime korraga hirmsaid vandesõnu naiste poolt: „Põrgu pojad, saadana sulased!" ja nõnda edasi. Samas hüüdis vahilolev tisler: „Poisid, kaduge kähku, soldatid tulevad!"

Rahvas hakkas rüsinal kirikust välja voolama. Meie kolmekesi lahkusime üksteisest, igaüks pidi oma naha päästma. Kiriku körvaluks st välja tulles nägin, kuis salkkond soldateid kiirmarsil kiriku ette jõudis."