kuidas martna rahvas kirikus käis

ants laikmaa jutustab, et ükskord 19. sajandi lõpupoole juhtus martna kirikus selline lugu, et inimesed keset kirikuõpetaja jutlust kirikust ära läksid ja läksid kõrtsi. kirikuõpetaja läks neile järgi, kamandas inimesed tagasi kirikusse ja pidas oma jutluse lõpuni.

laikmaa grodziskos

kui ants laikmaa 1910. aastal oma üleeuroopalisele reisile läks, siis teatavasti läks ta teele rongiga aga tagasi tuli jala. aga siiski minnes tegi ta poolas ühe radiaali grodziskos. talle millegipärast meeldis öösel kõndida. kui ta öösel läbi poola külade läks, siis koerad tulid talle alatihti kallale. tal oli kaigas kaasas ja sellega peletas koeri. kui aga see enam ei aidanud, siis laskus neljakäpakile ja võttis mütsi hambusse. ning marssis niimoodi läbi koerakarja. tõsi, üks kord olid koerad siiski liiga läbinägelikud ja ei läinud õnge. siis lõppes see asi nii, et kuulus maalikunstnik ronis ühe suure kivi otsa ja ootas kuni kohalikud külaelanikud teda välja päästma tulid.

kuidas poskrebõšev kolmanda naise sai

aleksander nikolajevitš poskrebõšev oli stalini erasekretär. muuhulgas sai ta kolmekümnendate lõpus iga päev stalinilt nimekirja inimestest, kes tuli likvideerida. seda nimetati vormistamiseks. ühel päeval 1939. aastal oli nimekirjas ainult üks nimi - bronislava poskrebõševa, tema naine. poskrebõšev palus stalinit halastada aga stalin käskis asja ära vormistada. kui poskrebõšev õhtul koju jõudis, oli naine juba ära viidud. naist hoiti kaks aastat kinni ja lasti 1941. aastal maha. tema arreteerimise põhjus seisnes selles, et ta oli trotski sugulane.
poskrebõšev jutustas seda lugu kuuekümnendatel.
kui ta järgmisel päeval tööle läks, küsis stalin, et miks poskrebõšev nukker on. poskrebõšev vastas et asi on naises.
"aa, naine. naine on suur asi. pole viga, ära kurvasta, me leiame sulle teise naise. veel parema. tööta rahulikult."
kui poskrebõšev õhtul koju läks, askeldas köögis tundmatu naine. poskrebõšev abiellus temaga ja elas temaga kuni oma surmani 1965. aastal.

friedrich leht ja linda rosin

friedrich leht oli venemaa eestlane, kes jõudis oma hariduse saada koguni peterburi keiserlikus kunstiakadeemias. ja kui neljakümnendate lõpul oli vaja eesti kunstist kodanlikku formalismi välja rookida, siis saadeti ta tallinnasse kunstiinstituudi rektoriks. kunstiinstituut aga oli täis klassikaliste skulptuuride koopiaid ehk alasti inimeste kujusid. just see aga oligi eesti kunsti probleem, mida friedrich kurg lahendama saadeti. kurg andis käsu naisskulptorile linda rosinale valmistada suure hulga siivsaid vahtralehti. kui linda rosin need vahtralehed valmis sai, siis ei julgenud ta neid päevasel ajal inimeste silmade all kujudele külge riputada. ta tegi seda öösel.

hollandi mereväe arengust

tutvusin ühe poola tüdrukuga, kes õppis ära hollandi keele selleks, et saaks lugeda hollandi arhiivides dokumente oma doktoritöö jaoks. doktoritöö oli hollandi mereväe arengust aastatel 1660-1690. nüüd on sellel tüdrukul mure, et tal ei ole kellegagi võimalik nendel teemadel vestelda.

kuidas boriss bernstein viina jõi

1945. aastal saadeti nooremleitnant boriss bernstein nii-öelda okupatsioonivägede koosseisus poolasse. kuna ta oli muusikalise haridusega, siis esines ta klaveripalaga veebruarirevolutsiooni aastapäeval. kindral stseglov kutsus ta enda juurde välja, sest ka temal oli muusikaline haridus. ta nimelt oskas laulda. kindral võttis siis bernsteini enda hoole alla. bernstein saatis kindralit klaveril ja kindral laulis. kindral oli suur nastoikade sõber. aga tal oli maohaavand ja ta ei tohtinud üldse juua. nii kujunes tal bernsteiniga välja ka teine koostööliin. kindral meisterdas erinevaid nastoikasid ja laskis siis bernsteinil juua. ja bernstein pidi siis üksikasjalikult kirjeldama erinevaid tundeid, mis tal suulaes, keelel, kõris ja kõhus tekkisid. kindral aga kuulas tähelepanelikult.

armastus

marx õpetab, et armastus on huvide ühtsus, pluss vastastikuna lugupidamine, pluss sugutung.

bernardinu sodas

juunikuises vilniuses on soe ilm kõik koolilõpetajad tänavale toonud. või parki. istuvad pinkidel, ei suuda turvalisest lapsepõlvest lahti lasta ja moodustavad paarikesi.
uzupise kõrval bernardinu pargis istusid siis kõikjal noored. kudistasid seal. ühel pingil istus selline pardimokaga (no on selline imelik ülahuul ja tavaliselt selle huule taga ei ole väga ilusad hambad) brünett noormees ja üritas suudelda täitsa kena tütarlast. tütarlaps ei lasknud. ma jalutasin neist mööda, käisin umbes gediminase mäe, käisin katedraali juures, nerise ääres, rahvusliku muuseumi juures jne. ja kui olin tagasiteel lähenemas bernardinu pargile, siis tuli see pardimokaga noormees koos tüdrukuga vastu. tüdruk püüdis kõndida sirgelt ja otse. poiss aga püüdis tema ümbert kinni hoida ja igal kümnendal sammul suudelda. samal aja püüdis piinlikku olukorda ja oma ebaõnnestumisi justkui lõbusa jutuvadaga varjata.
mul nii omaenda noorus tuli neid vaadates meelde...

populaarne blogija hundiulg kodanikuühiskonna seisukorrast 2011. aastal

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.

mida ütles priimägi jungi seltsile

"anima mundi'st (kr k "maailma hing")" - minge õige pikalt teie veerandharitlased sääraseid ei tohiks jungi ega ammugi mitte freudi kallale lasta nood olid ikka haritud inimesed ja teie tulete ja lagastate nende nime et te ENAM MITTE KUNAGI ei võtaks suhu jungi ega freudi nime JA SAATKE OMA SELTS LAIALI ma olen nii vihane et teil pole häbi olla harimatu
nüüd kindlasti leidub teist lollimaid ehkki seda on raske ette kujutada kes hakkavad teid veel õigustama see võitlev harimatus on esimene asi mis tuleks armutult hävitada meie ühiskonnast aga muidugi nagu pidi resigneerunult nentima nietzsche on teid rohkem võrratult rohkem ja tulevik on seetõttu teie päralt surge lollina

tervitustega kuperjanovlastele

karl aru (s 1902) oli üks punakütt, kes võitles 1918. aastal eesti iseseisvuse vastu. elas üle 30-date puhastuse venemaal ja osales teises ilmasõjas. sai koguni vene suurtükiväes kindralmajori auastme.
pensionipõlves tuli tallinna elama.
ja kui 1992. aastal asutati kuperjanovi pataljon, siis ta esines avaldusega: "ma ei saa aru, miks ühele eesti pataljonile on pandud kuperjanovi nimi. kuperjanov oli tegelikult bandiit!"
karl aru suri 28.02.1994, olles ära näinud mart laari valitsuse ametisseastumise ja napilt ära nägemata seda, kuidas mina sain nooremseersandi auastme.

ütle redel!

teatavasti võitles punaste poolel kokku ligi 10 000 eesti punakütti (jakob palvadre, jaan anvelt jt taolised). kui nad olid pihkva all korralikult pähe saanud ja kui diviisikomandõr meinhard ritt oli osade meestega eesti poolele üle tulnud, siis saadeti allesjäänud ebausaldusväärsed eestlased mujale (uuralitesse tšehhidega võitlema, krimmi valgetega võitlema jne). ning mingi osa võitles Ukrainas nestor mahnoga.
ja kui juunis 1920 oli siis teatav eestlasi sisaldav punavägede kolonn ukrainas praeguses zaporožje piirkonnas liikumas, siis lendas nestor mahno neile peale. osa langes lahingus ja osa võeti vangi. nestor mahno tuli vangide ette ja käskis: "kommunistid, eestlased ja juudid rivist välja!" neid ootas mõõgaga surnuks hekseldamine.
keegi ei liikunud.
siis kästi kõigil järgemööda öelda "kukuruza" ja "gora ararat".

kuidas jamburgi sild õhku lasti

kui punakaart taganes 1918. aastal eestist ja sakslased peale tungisid, siis üks hetk oldi jamburgis ehk tulevases kingissepas. punakaartlane richard majak kirjeldab oma mälestustes, kuidas tal hobune ära varastati ja kuidas ta siis nuputas, et kuidas edasi peterburi poole pageda. korraga käis ilge kõmakas. keegi karjus, et sakslased on siin. ning linn jooksis rahvast tühjaks. richard majak mõtles endiselt oma hobuse peale ja otsustas linnas veel ringi vaadata. läks rongijaama  hoonesse. see oli inimtühi. läks vaksali puhvetisse. see oli ka inimtühi ja leti peal olid kõik heeringapasteedivõileivad puha alles ja puutumata. puhveti põrandal aga istusid neli hiinlast ja jõid rahulikult teed.

tsitaat mihkel aitsami raamatu lõpust

miks ma sellest kirjutan?

olen viimasel ajal jälginud rehabilitatsioonitööd meie kaitseväes. vigastatud sõdurite abiks ja toeks on moodustunud väike kollektiiv )analoog karaski laagritele, eestvedajad käisid ka sellega tutvumas), kus tegeletakse nii füüsilise kui ka psüühilise rehabilitatsiooniga. on tekkinud nagu "pesa", kus iga vigastatu saab igakülgset abi. temaga tegelevad inimesed, keda ta on hakanud usaldama. igasuguse taastumise üks tähtsamaid osi ongi see, kui sul on keegi, keda sa usaldad. tähtis on see, et need inimesed - psühholoogid, terapeudid, kirurgid, füsioterapeudid, massöörid - suhtlevad omavahel, jagavad kogemusi ja tähelepanekuid ning suudavad puudega inimest igakülgselt aidata.
minus on kasvanud veendumus, et nii peaks see toimuma kõigi raske ja eriti sügava puudega inimestega. vaja on, et tekiksid hästi koostöötavad kompetentsikeskused, mis korraldaksid ka kohanemislaagreid ja eespool nimetatud "pesad" oleksid kohad, kust inimene saaks alati abi. kus tema probleemiga oleks tuttav kogu meeskond. hädatarvilik, et selles meeskonnas oleks ka perenõustaja ja jurist. nii tekiks üks usaldusväärne keskus.
sinna peaks kannatanud, eriti raskelt kannatanu, sattuma kohe, kui juhtus õnnetus, olgu avarii või muu. olen veendunud, et abi oleks siis tõhusam.
minu töö rehabilitatsioonikoolitustega on jõudnud lõpule.
olin juba üle 75 aasta vana ja oli aeg lõpetada.

kindralmajor lloyd fredenhall

segastel asjaoludel pandi tuneesias ameerika korpust juhtima kindralmajor lloyd fredenhall. fredenhall ei julgenud ringi liikuda ja istus ainult punkris ja vaatas kaarti. sakslaste pealetungi vastu ei võtnud ta mingeid ennetavaid meetmeid ette aga oma punkri ümber tegi korralikud kaitsekraavid. fredenhall ei saanud aru, mis toimub ja kõik ülejäänud ei saanud aru, et mida fredenhall tahab. tema kõige legendaarsem lahingukäsk oli selline:
"liigutage oma üksus, see tähendab, liikuvad poisid, paukpüssid, bakeri salk ja salk, mis on bakeri salga vastas ja suur sell m-i, mis on põhja pool sealt, kus te praegu olete, nii kiiresti kui võimalik. raporteerigu teie ülemus Prantsuse härrasmehele, kelle nimi algab j-iga, kohas, mille nimi algab d-ga, mis on viie ruudu võrra m-ist vasakul."

muna

veel sada aastat tagasi oleks olnud üsna mõeldamatu, et eesti mees oleks läinud suurde linna asju ajama, ilma et tal kuuetaskus oleks üks keedumuna kaasas olnud.

kuidas riigikontrolör siga tappis

riigikontrolör karl soonpää kirjutab oma päevikus, et kui ta vabadussõjas oli ja polgul oli aastapäev, siis nad otsustasid vaenulikult läti talupoegkonnalt konfiskeerida pidusöögiks ühe põrsa. mõte oli selline, et lähevad tallu. võtavad mõõga. ja löövad ühe hoobiga põrsal pea maha, rapsti!!!
no ja läksid. ja lõid. aga mõõk murdus kildudeks ja põrsas pistis ilge kisaga jooksu.

hevimees

tulin eile puhkuselt lufthansa lennukiga. lennukis oli üks manowari tagiga hevimees, kes oli natuke purjus. rääkis, et tema elu suurim elamus oli manowari kontsert ja suuruselt teine elamus müncheni bayerni mäng, kus 70 000 inimest tribüünil üles-alla hüppasid. tal olid kaasa vinüülplaadid ja ta palus kõiki inimesi, et nemad tema vinüülplaate katki ei teeks, sest need on hirmus kallid.
kui stjuuardess tuli tasuta jooke pakkuma, siis hevimees ütles "two beers, please"

kuidas öö läbi juttu rääkida

üks kuulus palju lapsi sünnitanud naine rääkis ükskord, kuidas ta tudengipõlves oma abikaasaga ööd läbi vaidles selle üle, et kas angloameerika õigussüsteem on kontinentaaleuroopa omast parem või mitte.
üks vähem kuulus naine jälle rääkis, kuidas ta ühe kuulsa riigikogu liikmega pool ööd rääkis parempoolsest ja vasakpoolsest maailmavaatest.
jutu kontekst oli see, et näete kui suur armastus meil on.
nad rääkisid seda palju aastaid tagasi. aga mind piinab see tänaseni. sest midagi on sellel pildil valesti. mis küll ometi?

punastest pükstest

kui enne esimest maailmasõda oli briti sõjavägi võtnud kasutusele khakivärvi mundri, saksa, Itaalia ja vene armee halli/rohelise mundri ning austria-ungari halli/sinise.
siis 1911 aastal selle diskussiooni jätkuks ütles prantsuse sõjaminister etienne: "kui kaotada kõik värvid, kõik see, mis annab sõdurile tema lõbusa, entusiastliku ilme, ning püüelda kahvatute ja tuhmide toonide poole, tähendab see vastuollu minemist prantsuse maitsega ja sõjalise funktsiooni nõuetega. punased püksid on teatud mõttes rahvuslikud. punased püksid ongi prantsusmaa."

mis värvi on vikerkaar

xenophanese arvates punane, kollane, lilla
Aristotelese arvates punane, kollane, roheline, lilla
epikurose arvates punane, roheline, kollane, lilla
seneca arvates purpur, lilla, roheline, oranž, punane
ammianus marcellinuse arvates purpur, lilla, roheline, oranž, kollane, punane
mitte keegi ei näinud sinist värvi.

balzaci elu lühidalt

asutas kirjastuse, sattus võlgadesse. võlgadest pääsemiseks ostis trükikoja, sattus veel suurematesse võlgadesse. otsustas muretseda juurde trükiplaatide tootmise vabriku ja kontrollida seega kogu ahelat ja muinasjutuliselt rikastude. lõpetas pankrotiga. otsustas rikkaks saada sardiinia mahajäetud hõbedakaevandusega, võttis laenu ja lõpetas haledalt võlgades. avastas, et ajalehe asutamine teeb ta rikkaks aga tegelikult tulid veel suuremad võlad. katsetas antiigi ja kunsti kokkuostmisega raha teha aga kokkuvõttes ostis naistelt laenatud raha eest ainult võltsi kraami. otsustas, et kui ostab tulevase raudtee ääres maad kokku, siis müüb selle hiljem vaheltkasuga maha aga oli sunnitud müüma hoopis viis korda odavamalt maha.
paralleelselt lootis abielluda rikka naisega, kes lahendaks kõik tema probleemid. üks väljavalitu oli poola verd krahvinna rzewuska, kes elas ukrainas. balzac ootas 15 aastat, kuni selle krahvinna mees ära suri. ja lõpuks oli imekombel naine nõuski temaga abielluma. laulatus pidi aset leidma berditševi püha barbara kirikus kell 7 hommikul, et asja avalikkuse eest saladuses hoida. aga žitomiri piiskop ei tulnud kohale. protseduur viidi omavahenditega siiski läbi ja asuti reisile pariisi. balzac oli teenrile seletanud, kuidas noorpaari vastu võtta. kui nad kohale jõudsid keset ööd, oli maja tuledes aga uks lukus. vana ja tüse peig prõmmis uksele aga keegi ei avanud ust. naabrid olid kõik juba selleks ajaks kogunenud. lõpuks kutsuti lukksepp, kes ukse maha lõhkus. selgus, et balzaci teener oli hulluks läinud, märatses majas. mitme mehega suudeti ta kontrolli alla võtta ja teener toimetati hullumajja.

krahv emilio guidoboni-visconti

viscontid olid milano hertsogid. guidobonid aga üks itaalia esimesi aadliperekondi. nende järeltulija krahv emilio, kes elas 19. sajandi alguses, oli vaikne mehike. talle kuulusid paleed pariisis ja viinis ning ka maja versaillesis. tal oli küll inglismaalt võetud naine sarah lowell, kelle õde kannatas usuhulluse käes, kelle ema oli teinud enesetapu, kui leidis ennast vananevat, ning vend ennast lihtsalt surnuks joonud. sarah lowellil oli ka mingi ilusaks olemise obsessioon ja ta ajas enne vananemist ringi nii paljude meestega, kui jaksas.
krahv emiliole see korda eriti ei läinud, sest tal oli eelkõige kaks huvi. üks huvi oli viiuliobsessioon - ta kas kutsus orkestreid enda paleedesse või hiilis ise kuhugi, kus olid orkestrid ning võttis vaikselt koha nende seas sisse, et saaks viiulit kaasa kääksutada. seda tegevust harrastas ta õhtuti. päevasel ajal oli tal aga farmaatsia obsessioon. ta segas kõikvõimalikke segusid kokku, pani neid purkidesse ja kleepis purkidele silte peale, keel pühendunult ja ennastunustavalt suunurgast väljas.

slaavi hommikvõimlemine

see on mingi omaette maailm ja kunst, kuidas idapoolsetes slaavimaades harrastatakse hommikuti veidraid harrastusi. kõigepealt vaatasin, et mingi vana assakas on hulluks läinud. suur paks jope seljas ja teeb keset pargiteed nagu jahukoti vasakult paremale tõstmise harjutust. kui lähemale jõudsin, siis oli tegelt päris noor mees, kellel oli lihtsalt kilejope liiga suur. teisel hommikul nägin meest, kes harrastas ühe käe peal seismist.
jooksjaid oli ka aga need olid kindlasti välismaalased.

mikita heebel

ühel suvisel pärastlõunal mõtistkledes parajasti sellesama raamatu üle, tabas mind üks isevärki kogemus. istusin metsaserval, seljaga vastu vana aeda, ja äkitselt näis mulle, et kusagil minu sees on mingi hoob. ma ei mõistnud algul selle tajuvirvendusega midagi peale hakata, ent siis ma lükkasin kuidagi poolkogemata seda kangi ja see toimis nagu heebel. mulle näis, et midagi oleks nagu muutunud. nihutasin veel - ja siis tundus mulle, et see heebel liigutab mingit piirjoont minu ja maailma vahel. niipea kui heeblit nihutasin, muutus maailm haruldaselt selgeks ja kirgastavaks, tekkis täieline kokkusulamise tunne. teistpidi lükates muutus maailm jälle harilikuks tagasi. heeblit edasi-tagasi nügides kulgesin nagu erinevate maailmade vahel ja see erinevus kahest täiesti erinevast füüsilisest reaalsusest hämmastas mind tõeliselt. see kang näis nihutavat otsesõnu mina piire. kunagi hiljem pole ma enam seda edasi-tagasi kulgemise tunnet kogenud, kuigi siseilmas seda taga otsinud.

kuidas bunin kutsus nabokovi põldpüüsid sööma

kui bunin nobeli preemia sai, siis kutsus ta nabokovi restorani pariisis. bunin olla olnud väga obsessiivne seoses oma vanuse ja tervisega. kohe kohtumise algul ütles ta nabokovile, et ta on küll 30 aastat vanem aga tema rüht on nabokovist parem. bunin muudkui üritas millestki rääkida aga nabokov ei võtnud üldse vedu, sest ta jälestas tunglemist, neljasilmajutte, istumist laua taga, dostojevski laadis pihtimisi, kelnereid, boheemlasi, vermutisegusid, kohvi, saalipalagani, kohvi ja muud sellist. kohtumise lõpus teatas bunin, et nabokov sureb suurtes valudes ja täielikus üksinduses. lõpuks nad võtsid oma palitud ja läksid külma pariisi öösse. tänaval hakkas bunin kraed kinni nööpima ja korraga väändus tema nägu õnnetus hämmingus. ta lõi mantlihõlmad lahti ja hakkas midagi kaenla alt sikutama. nabokov läks talle appi ja koos said tirisid bunini varrukast välja nabokovi pikka villast salli. garderoobineiu oli selle valesse palitusse toppinud. sall tuli tollikaupa lagedale ja see oli nagu muumia lahtirullimine. bunin ja nabokov lasid teineteise ümber ringiratast ja kolm prostituuti vaatasid seda irvitades pealt. kui operatsioon läbi sai, läksid nad sõnagi vahetamata kuni tänavanurgani, andsid teineteisele sõnatult kätt ja läksid laiali.

rõõmsaid kohtumisi veteranipäevalt

sina oled see taastusravimees! lase ma kallistan sind! mu sõber oli haiglas koomas ja sina aitasid ta jalgadele!

oscar wilde töödest

kui esimene ilmasõda oli parasjagu käimas, leidsid britid, et vene ajakirjanduses ei ole briti relvade vägevus päris adekvaatselt kajastatud. vea parandamiseks kutsuti 1916. aastal viis vene pressi esindajat inglismaale: kornei tsukovski, aleksei tolstoi ja vladimir nabokovi isa.
ühel banketil küsis kornei tsukovski kuningas George viiendalt, et kuidas talle meeldivad "dze uaaks av uaald"? kuningas oli selle küsimuse peale tugevalt hämmeldunud ja küsis pärast enese kogumist vastu, et kuidas korneile meeldib londoni udu.
hiljem hakkas kornei tooma seda näitena briti silmakirjalikkuse kohta, et suur kirjanik vaikiti moraali pärast briti kuningakojas maha.

tallinna tunne par excellence

unustage vana toomas, raekoja plats ja vabaduse väljak. unustage isegi patarei vangla, kalarand ja lennusadam. ja stroomi rand ja kopli las nüüd olla.
kui on tarvis tunda tallinna tunnet, siis tuleb sõpradega õlut juua, möriseda laua taga ja kui öö kätte jõuab, minna sõpruse puiesteele. jalutada suunaga kristiinest tipi poole (mitte vastupidi). umbes linnu tee ristis tuleb juba tallinna tunne peale.

nikolai teine oli ikka loll küll

no eks ta tegi rumalusi algusest saati. aga kapitaalne rumalus oli serbiale appi tõtata kui serblane gavrilo princip austria kroonprintsi sarajevos maha lasi ja austria serbiale sõja kuulutas. oleks ta vaid suutnud jätta austria ja serbia omavahel jagelema.
siis ei oleks tekkinud sellises mahus esimest maailmasõda. siis poleks pooled lääneriigid üldse kõrvu liigutanud selle austria ja serbia vahelise sõja teemal.
siis ei oleks tekkinud bolševistlikku revolutsiooni, vaid igasugu pooletoobised oleks ohranka saatnud juba eos siberisse. kus neil iseenesest polnud mitte midagi häda. keegi ei kõngenud seal nälga ja kedagi ei sunnitud tööd tegema.
siis ei oleks vene impeerium lagunenud. sest tegelikult eestlastel ja teistel väikerahvastel polnud häda midagi vene tsaaririigis. neile oleks natuke antud emakeelset haridust ja autonoomsust ja nad oleksid sellega paksult rahul olnud.
siis oleks vene tsaaririik jätkanud tööstuslikku arengut ja säärase arengu jätkudes oleks olnud tänapäeval üks arenenenumaid riike üldse. sest olgem ausad, 19. sajandi teisel poolel oli vene tööstuse areng muljetavaldav.
siis oleks tõenoliselt muutunud see tsaaririik konstitutsiooniliseks monarhiaks aegamööda ja rahulikult. kõik väikerahvad oleksid parlamendis olnud esindatud ja oleks omadega rahul olnud. parteide areng oleks olnud ülevenemaaline ja eestlased oleks osalenud nendes parteides ega olekski tahtnud midagi enamat.
kuna esimene maailmasõda sellisel kujul oleks olemata olnud, siis poleks olnud ka taolist alandavat saksa kaotust esimeses maailmasõjas ja hitleril ei oleks olnud millegagi saksa rahvast enda taha koondada. eks juudivastased meeleolud olid olemas niiehknaa, kuid saksa parlamendis oleks vasakpoolsed parteid enamuses olnud ja juutide tagakiusamisest oleks vabanetud rahumeelselt (umbes nagu homofoobiast ja rassismist vabanemisega läks).
siis oleks eestis endiselt baltisaksa aadel olemas ja preisimaa oleks asustatud sakslastega. siis oleks isegi klaipeda endiselt saksakeelne linn. need baltisakslased oleks siin eestis tasakaalustanud vene tšinovnikuid ja vene proletariaati poleks siia üleüldse sellisel määral asustatud. sest proletariaati toodi siia ju eelkõige viiendaks kolonniks ja külma sõja huvides.
siis poleks külma sõda olnud ja eesti ei oleks kusagil eesriide taga olnud. oleksime siin jumala vabalt aurikuga stockholmi vahet paarutanud ja auriku peal teekannudest šampust joonud (nagu tõnisson tsaariajal tegi).
ja kui külma sõda poleks olnud, siis oleks euroopa arenenud, mis mühiseb. poleks olnud mingit praha kevadet ega budapesti ülestõusu. kusjuures tšehhi oleks olnud üks maailma rikkamaid riike. poleks olnud ka moldaavia transnistria probleemi, sest moldaaviatki polekski olemas olnud - oleks olnud vaid rumeenia.
võibolla oleks lolli peaga uuesti sõditud türgiga või jaapaniga? samas on see vähe tõenäoline, sest demokraatia süvenemine üldiselt välistab agressioonid.
filosoofide laevad oleks jäänud ära. pitirim sorokin, nikolai berdjajev, sergei bulgakov, fjodor stepun ja kõik need mehed oleks olnud venemaal ja oleks viinud vene ülikoolid maailma tippu.
ja seda juttu pole siinkohal mõtet ajada, et eestlased poleks olnud peremehed omal maal. millal oli voldemar lender tallinna linnapea? millal oli jaan poska tallinna linnapea? sügaval tsaariajal juba, eksole.
kuna teist ilmasõda poleks olemas olnud ja külma sõda poleks olemas olnud, siis ei oleks praegu ka islamismiprobleemi. sest olgem ausad, radikaalne islamism on kasvada saanud ikkagi sellest, et ühtesid radikaale toetas ja õpetas nsvl ja teisi usa. ehk et 9/11 oleks olemata olnud.
veel enam. kui külma sõda poleks olemas olnud, siis poleks olnud vietnami sõda ega korea sõda. seega poleks praegu ka mingit muret põhja-koreaga.
et kui nii võtta, siis oli see nikolai teine ikka loll tõesti.
aga
siis poleks ka mao zedong hiinas võimule tulnud, sest teist ilmasõda poleks olnud ja hiinas oleksid rahvuslased võimul olnud. siis tõenäoliselt oleks ka jaapani militarism edasi arenenud. ning hiinas ei oleks tulnud ühelapsepoliitikat. ehk et hiinlasi oleks veel rohkem ja hiina oleks muutunud maailmavõimuks veel rutem. ja halvemal juhul oleks jaapan ja hiina kuidagi ühise keele leidnud. ja ilmselt hakanud kuidagi läänt allutama. ehk et võibolla nikolai teine ei olnudki nii loll ja tegi õigesti, et serbiale appi läks ja vallandas esimese ilmasõja.

livingstone räätsad

nägin und, et tegelikult olin mina see, kes kohtus ootamatult david livingstonega aafrikas. sattusime temaga kusagil džungli ja järve vahepealsel alal kokku ja jõudsime tervistussõnu vahetada aga tal oli kuhugi kiire. tal olid sellised räätsad, mis kandsid teda vee peal. nendega kõndida ei saanud, vaid pidi mööda vett jooksma. nii ta siis jooksiski pladinal mööda järve.

jooming moliere juures

aastal 1667 olid ükskord sõbrad moliere juurde kogunenud. moliere tundis end haigelt ja läks magama. sõbrad aga jõid veini edasi.
"üks tühi töö ja vaimunärimine!" karjus chapelle kurjakuulutavalt ning osutas näpuga ei tea millele.
"oleme sinuga täiesti nõus!" kostsid joomakaaslased.
chapelle kallas endale klaasi punast veini kaela, mis teda veel enam endast välja viis ja jätkas: "jah, kulla sõbrakesed, kõik on tühi töö! vaadake ringi ja öelge, mida te näete?"
"ei midagi head" oli boileau temaga nõus ja lasi silmadel ringi käia
"teadus, kirjandus, kunst - kõik on tühi töö ja vaimunärimine!" hüüdis chapelle "ja armastus? misasi on armastus?"
"selge pettus" kostis krahv de jonsac
"täiesti õige", kinnitas chapelle ning jätkas "terve elu on üksainus kurvastus, ülekohus ja õnnetus, mis ei anna meile kusagil asu"
selle peale puhkes chapelle nutma.
kui ülesköetud sõbrad teda pisut rahustanud olid, tuli chapelle välja üleskutsega:
"sõbrad, mis jääb meil üle? kui elu on juba kord niisugune pime haud, siis tuleb temast silmapilk lahkuda. kallid sõbrad, lähme ja uputame end. siinsamas akna taga on jõgi, mis lausa kisub enda poole."
"käime sinu järel" ütlesid sõbrad ja kogu seltskond hakkas mõõku vööle seadma ja mantleid selga ajama.
kisa muutus valjemaks. siis lendas uks lahti ja lävele ilmus moliere, mantel ümber, öömust peas ja küünlajupp käes.
"mis teil siin lahti on?" küsis ta.
"elu on väljakannatamatu" kostis chapelle pisarsilmil "jää hüvasti igavesti, moliere, meie lähme ja uputame end ära"
"see on hea mõte" ütles moliere kurvalt "aga see on teist küll inetu, et te minu ära unustasite. kas mina siis ei olegi teie sõber?"
"õigus!" karjus krahv de jonsac "see oli meist suur sigadus. tule meiega, moliere!"
ja sõbrad kukkusid molierele suud andma.
"kui lähme, siis lähme" ütles moliere "ainult et üks asi ei kõlba, kulla sõbrad. ei ole ilus pärast pidusööki ennast uputama minna. inimesed ütlevad, et purjus peaga tehtud. niisuguseid asju nii ei tehta. kõigepealt lähme ja magame ennast välja, ja siis, kell kümme hommikul, kui oleme end pesnud ja väljanägemise korda seadnud, kõnnime jõe kaldale, et kõik näeksid, et me uputame end nagu tõelised filosoofid"
"geniaalne mõte!" karjus chapelle ja andis molierele veelkord suud.

sovetiaegse literaadi elust

nõukaajal oli nii olnud, et kui sa saatsid toimetusse oma teose ja seda ei avaldatud, siis said sa postiivse tagasiside. ja kui avaldati, siis said sõimata. umbes nii.
austatud see ja see
suure rahuldustundega lugesime teie luuletusi. paljugi meeldis ja võlus, eriti erutas teie heatahtlik suhtumine hobustesse. liigutasid süžee ja stiil, kompositsioon ja värsimeisterlikkus. kuid kahjuks peame teile teie suurepärase teose tagastama, kuna meie toimetuse portfellis on juba kirjutis, mis on väga lähedane teie teemale, stiilile, kompositsioonile ja esitusele aga ka ka seetõttu, et meie ajakiri on täielikult kindlustatud materjalidega lähemaks kümneks aastaks. teil soovitame õppida puškinilt ja teistelt meie väärtuslikelt ja ammendamatutelt klassikutelt. ootame kannatamatult teie uusi teoseid.
sügava austusega ja tänutundega, et pöördusite just meie toimetusse.

aga kui läks avaldamiseks, siis umbes nii
austatud see ja see
saime teie käsikirja. see tundus meile venitatud ja igav. peategelaste karakterid on udused ja avamata. kompositsioon lonkab ja lõpus lausa kukub külili. stiil on armetu. mõte tobe. idee haletsusväärne. kuid seoses materjali puudusega ja huvi tõttu teema vastu otsustasime avaldada teie teose tingimusel, et te viivitamatult teete komöödia tragöödiaks, pruudi vanaeideks ja pöörmeseadja vabrikudirektoriks. panete kõik värssidesse, nimelt viiejalalistesse jambidesse ja teete luuletused ümber tootmisproosaks.

jäin huckleberry finniga juttu ajama

dovlatov rääkis andrei arjevile, et tema jaoks on see mark twaini lause täis seletamatut võlu. et ta tahaks raamatu kirjutada ja panna selle lause pealkirjaks.

velimir hlebnikov

eesti hlebnikovistika peab lõpuks ometi esimesi samme tegema. hlebnikovil pole konkreetset algust, millest pihta hakata. kõik on hlebnikov. iga hlebnikovi puudutav mõte viib tundidepikkusesse mõtisklusse.

kui hlebnikov esimest korda hullumajja pandi, siis kirjutas ta pletnikovile:kasutage juhust ja saatke mulle ümbrikke, paberit, suitsu, leiba ja kartulit.

kui hlebnikov käis kirjastustes oma luuletusi pakkumas, siis ta otsis neid oma taskutest. need olid erinevatele paberitükikestele kirjutatud. tavaliselt luuletusi vastu ei võetud. hilisemas elus kandis hlebnikov oma luuletusi padjapüüris. kui ta suri, siis kogu ta varandus koosneski kahest padjapüürist, mis olid paberitükke täis

kui punaarmee üritas pärsias revolutsiooni teha, siis hlebnikov kuulus staabi valvemeeskonda. ja veetis kogu oma aja mererannal supeldes. nii ta ka selle maha magas, kui väeosa lahkus. ta jõudis alles kuu aega hiljem oma väeosale järgi.

kui hlebnikov suri, siis majakovski ütles, et hlebnikov oli tegelikult kõige organiseeritum inimene. kogu oma elu jooksul ei avaldanud ta ühtegi rida.

1920 aasta aprillis pühitsesid jessenin ja marienhof hlebnikovi Harkovis maakera esimeheks. hlebnikov oli laval paljasjalgselt ja solvus hirmsasti, kui aru sai, et teised nalja tegid temaga.

sõber mituritshile kirjutas ta ükskord, et avastas aja põhiseaduse, kus teatud hulga päevade järel toimuvad negatiivsed ja positiivsed nihked. kui tänu nendele nihetele muutub tulevik läbipaistvaks, siis ajataju kaob, sulle näib, et sa seisad liikumatult tulevikku vaataval laevatekil. ajataju kaob, aeg näib ees ja taga laiuva väljana, muutudes justkui ruumiks.

sama kirja lõpus: kandke mõttes oma käel rihmaga kinnitatult minu leiutatud inimkonna kella ning andke mulle teie tehtud tiivad, oleviku raske samm on mind juba tüüdanud.

1912. aastal küsis hlebnikov: kas pole 1917. aastal oodata riigi lagunemist?

tema luuletus: äike au-kuul
pupuopo! see on kõu.
gan gra gra rap rap
pi-pipizi. see ta on.
bai gzogzigzi. välguhelk.

ükskord kirjutas ta: vaimuteadus omandab ülisuure tähenduse, sest hakatakse uurima, mil moel ühe inimese laiskus võib soodustada palju teiste tööd. sel kombel leiab laiskvorst õigustuse, sest tema südame töö aitab suurendada üldist töörõõmu.

mandelštam kirjutas: hlebnikov jändab sõnadega nagu mutt. ja on seejuures uuristanud maa alla käike tuleviku jaoks ette juba terve sajandi jagu.

nagu ta ise ütles: ma tahtsin leida võtit inimkonna kellale. tahtsin olla ta kellassepaks ja visandada tulevikuennustamise põhialused.

ja nagu ta veel ütles: 1913. aastal nimetati mind kaasaja suureks geeniuseks ja seda nimetust kannan tänase päevani.

ja veel: pikkamööda olin ma saanud kogu maakera ülemaks.

1922. aasta 30. jaanuaril andis ta välja käskkirja:
maakera esimehe käskkiri
igav on siin maailmas
velimir esimene

majakovski ütles, et hlebnikovil oli sada lugejat. viiskümmend neist nimetasid teda grafomaaniks. nelikümmend lugesid ja imestasid, et miks küll sellest midagi välja ei tule. ja ainult kümme armastasid seda uue luulekeele Kolumbust tõeliselt.

jefim etkind arvas, et hlebnikovi ideed olid rikkamad kui ta looming.

kui ta 37-aastaselt suremas oli, siis kirjutas ka kusagilt külahaiglast a. davõdovile:
teatan teile kui arstile oma meditsiinilised hädad.
sattusin suvitama Novgorodi kubermangu borovenka jaama santalovo külla. tulin siia jala, magasin maa peal ja jäin jalgadest ilma. ei saa käia. elundite häired. mind paigutati korostetsi haiglasse Novgorodi kubermangu korostetsi linnas, 40 versta raudteest.
tahan paraneda. saada tagasi kõndimisvõime ja sõita mõskvasse ning sealt kodukohta. kuidas seda teha?

tema viimane sõna oli "jah". nimelt 27.06.1922 küsis fedosja tshelnokova küsimuse, et kas tal on raske surra. ning hlebnikov vastas: jah.

kuidas gogol pushkinil külas käis

kui noor gogol peterburgi jõudis, siis oli tal muidugi esimene mure minna puškinile külla. sest tema kodukülas oli ta kõigile seda lubanud.
ta jõudis suhteliselt hilja õhtul esimese hooga puškini ukse taha aga ta oli muutunud järjest ärevamaks ning ta põgenes sealt. ta põgenes kondiitriärisse ja tegi seal endale pitsi likööri.
teisel katsel jõudis ta taas ukseni ja helistas kella.
puškini teener avas ukse.
gogol - kas härra on kodus?
majahoidja - puhkavad.
gogol küsis osavõtlikult - ilmselt töötas kogu öö?
majahoidja - või veel, töötas?! mängis kaarte.

raamatute endomondo

võiks olla selline äpp nagu raamatute endomondo. et saab vaadata, kes friendidest parasjagu mis raamatut loeb. ja siis saaks ka teistpidi vaadata, et millised friendid teatud raamatut üldse lugenud on. kui selline äpp oleks olemas, siis ma esimese asjana vaataks, et kes mu friendidest on lugenud savisaare raamatut "tõde eestist". siis ometi leiaks ma lõpuks kellegi, kellega saaks muljetada.

abiks algajale uisuspordi ajakirjanikule

niisiis, kui noorel uisuajakirjanikul tekib võimalus intervjueerida mõnda uisutajat ja ühtegi head küsimust ei tule pähe, siis siin valik küsimusi, mida võiks kasutada:
1. saatus on karm, kui välja ei tule, siis punkte ka ei tule. mis siis täna lahti oli?
2. miks sa siis närveerisid?
3. kes sind siis survestas, kas treener ei suutnud maha rahustada?
4. kuidas sa seda surve tundsid, sa oled uus tulija tiitlivõistlustel ja oodata nagu suurt midagi polnud siin?
5. motivatsiooni pole? siis sa ei ole ju päris kõva võitleja?
6. sa ei ole selline ülitalendikas, vaid oled tööga üles tulnud. ja kuna andekaid uisutajaid hetkel ei ole, siis oli võimalik oma vorm ära proovida?
7. no pole viga, aus vastus on see, et täna läks kõik aia taha, kui leiad motivatsiooni, siis tuleb uuesti proovida.

furjerism

francois marie Charles fourier (1772-1837) aretas teooriat, et kuritegu kätkeb endast jõudu ja tulevikku, positiivset energiat.
"ühiskondlik kord, milles vääramatult domineerib mahasurumisprintsiip, tapab jätkuvalt kas timuka või vanglate abil neid, kes loomult tugevaina eiravad või põlgavad neile tehtud ettekirjutusi. neid, kes on liiga tugevad selleks, et jäädagi kinni kängitsevaissemähkmeisse, kes murravad end neist välja ja rebivad need ribadeks. need on mehed, kes ei taha jääda lasteks. seega pole olemas kriminaalset loomust, vaid kõik sõltub jõudude mängust, mis olenevalt indiviidi klassikuuluvusest viib kellegi võimule, kellegi vangi. sügaval tasandil tõestab kuritegu õnneks inimloomuse allutamatust ja selles ei tule näha mitte nõrkust ega haigust vaid vallanduvat energiat., inimliku individuaalsuse ägedat protesti, mis ilmselt just teebki kuriteo kõigi silmis nii lummavaks.

1840 tribunal

kuidas 13-aastase kodutu lapse beasse üle kohut mõisteti. ajalehest gazette des tribunaux.
eesistuja - magada tuleb oma kodus
beasse - on mul siis oma kodu?
eesistuja - te hulgute kogu aeg ringi
beasse - ma töötan, et ennast toita
eesistuja - mis on teie amet?
beasse - minu amet? hakatuseks, mul on neid vähemalt kolmkümmendkuus. aga kellegi teise heaks ma ei tööta. olen juba mõnda aega teinud seda, mis ette satub. päeviti pean ühtesid, öösiti teisi ameteid. näiteks päeval jagan möödujatele väikesi trükiseid, jooksen saabuvate troskade juurde ja tassin reisijate pakke, viskan neuilly avenüül hundiratast. öösel toimub etendusi, ma siis avan seal väravaid, müün pileteid. mul on käed-jalad tööd täis.
eesistuja - teile oleks parem, kui hakkaksite mõnes heas majas õpipoisiks.
beasse - või veel. hea maja ja õppimine... keda see kotiks. pealegi peremees sõimab kogu aeg ja siis pole enam mingit vabadust.
eesistuja - kas teie isa teid korrale ei kutsu?
beasse - pole mul enam isa.
eesistuja - aga ema?
beasse - teda ka pole. pole mul sõpru ega sugulasi. olen vaja sõltumatu.
kuuldes otsust, et ta saadetakse kaheks aastaks parandusmajja, krimpsutas beasse korraks koledasti oma nägu ja jätkas siis oma naljadega  - kaks aastat, see pole ometigi rohkem kui kakskümmend neli kuud. noh, hakkame aga astuma.

3 toosti iluuisutamise terviseks

1.
on levinud stereotüüp, et jalgpallihullus on negatiivne nähtus. sest et mõnikord on mõni fänn sooritanud enesetapu. sündmuse loogika on enamasti selles, et kui minu meeskond enam ei võida, siis pole elul mõtet. see võib küll kole olla kuid vaadakem asja teist poolt. kui mõnel inimesel on mõne meeskonna halva tulemuse tõttu eluisu kadunud, siis kui palju rohkem on neid mõtetuid ja tühiseid inimesi, kellele on see spordiala andnud elu mõtte.
terviseks!


2.
kui peterburi maria teatri tantsija george balanchine asutas new yorgis tantsukooli, siis tõi üks ema oma tütre tema juurde ja küsis "will my daughter dance?"
balanchine vastas: "le dance, madame, c'est un question morale."
terviseks!


3.
immanuel kant ütles, et kahte asja ta imetleb - tähistaevast pea kohal ja moraaliseadust meie südames. sergei dovlatov ütles, et josif brodski paneb teda aukartusest värisema. mis minusse puutub, siis iga kord kui ma näen kedagi flippi tegemas, siis ma teen mõttes kummarduse.
terviseks!

4.
balti jaama tunnelis on kiri, et igasugune püüdlus on ilus. dovlatov kirjutas skulskajale oma arutluskäigust, et sa unistasid suurest romaanist? vaevalt see sul õnnestub. kuid katse kirjutada suurt romaani on moraalselt võrdne suure romaaniga.
terviseks!

ferruse kriminoloogia

guillaume-marie-andré ferrus oli prantsuse hullumajade üleminspektor aastal 1835.
tal oli kolmene lähenemine kurjategijatele:
1. on olemas kurjategijad, kes on meile omastest intellektuaalsetest võimetest suuremate võimetega. nende väärastumise on põhjustanud nende psüühilised kalduvused või sünnipärased eelsoodumused või hukatuslik loogika või kahjulik moraal või väär arusaam ühiskondlikest kohustustest. neid tuleb ööpäevaringselt hoida isolatsioonis. ka jalutamas peavad nad käima üksinda. ja kui nad siiski peavad teistega kokku saama, siis nad peavad kandma kerget metallniitidest maski, milliseid kasutatakse kiviraiumisel või vehklemisel.
2. on olemas kurjategijad, kes on pahelised, piiratud, jõhkrad ja passiivsed süüdimõistetud. kes on kaldunud kurjale teele seetõttu, et nad ei hooli häbist ega aust. et nad on lodevad ja laisad ega suuda halbadele kiusatustele vastu panna. neile sobib režiim, mis on pigem kasvatav kui represseeriv. isolatsioon öösel, ühine töö päeval. jutuajamised on neile lubatud, kui seda tehakse valjul häälel. neile korraldatakse ühiseid lugemisi, mille järel nad esitavad üksteisele küsimusi, kusjuures õigesti vastamist premeeritakse.
3. ja lõpuks on olemas andetud või võimetud süüdimõistetud, kes on oma nõrga psüühika tõttu kõlbmatud kõigiks tegevusteks, mis nõuavad läbimõeldud pingutust ja järjekindlat tahet. sellistena ei suuda nad tööl konkureerida intelligentsete töölistega, kuna neil puudub isegi kasvatus, mis õpetaks neid tundma ühiskondlikke kohustusi. ja kuna nad pole küllalt võimekad, et neid kohustusi mõista ja oma instinktide vastu võidelda, viib neid kurjale teele nende endi võimetus. isolatsioon ainult võimendaks nende tuimust, seepärast peavad nad elama koos aga väikeste rühmadena, mida alati stimuleerib kollektiivne tegevus järelevalve all.

kuidas siim käis ettevõtjatega kohtumas

teatavasti oli siim kallas niiöelda krooni isa ja pensionäride kirsturaha hävitaja, sest igaüks sai vahetada vaid 150 krooni.
no ja kui 1994. aastal siim kallas asutas ettevõtjasõbralikku reformierakonda, siis kutsusid põltsamaa ettevõtjad teda endaga kohtuma. siim kallas võttis põltsamaale kaasa lasnamäe bensiinijaamas töötanud maret maripuu. kui nad kohale jõudsid, siis selgus, et saal oli täis pensionäre, kes karjusid: "kus mu kirsturaha on?"
siim ja maret põgenesid saalist. siiski enne autosse istumist said pensionärid mareti kätte ja rebisid tema palitult varruka ära.

jooksvad hipsterid

gentrifikatsiooniteemadel on üks kirjutamata peatükk. see on see, et gentrifikeerunud asumis hakkavad kõik inimesed jooksma. ja mitte ainult see asum ei täitu jooksjatega vaid nad jooksevad kõikjal piirnevates linnaosades. loogika siin taga on ilmselt see, et vananevad hipsterid tajuvad, et kui nad kohe jooksma ei hakka, siis hakkab neid ähvardama infarkt. 15 aastat pole kalamajas hommikuti keegi jooksnud, nüüd tuleb mulle iga hommik vähemalt kaks jooksvat naisterahvast vastu. üleüldse tundub mulle, et naisterahvad on kangemad jooksjad - rõlge ilmaga jooksevad ainult naised, ilusa ilmaga jooksevad nii naised kui mehed. õhtuste jooksudega on olukord päris ühemõtteline - jooksjaid on täis soo tänav, kopli tänav, Stroomi rand, kolde pst, elavate ja surnute park, kalamaja park, tööstuse tänav jne. kui veel paljassaare poolsaar oli seni jooksjate osas inimtühi, siis pühapäeval tuli mulle seal vastu kaks jooksvat hipsterit ja eile õhtul oli seal üks jalgrattur. on veel üks koht, kuhu jooksvad hipsterid pole jõudnud - kopli liinid. aga küllap nad ka sinna peagi jõuavad.

pime kemmerg

oli üks üritus vanadele meestele. sai seal ka veini juua. kui kolm tundi oli juba veini joodud ja kõik oli juba edukalt uksest välja saadud, siis läksin kemmergusse. kemmerg oli pime. panin tule põlema. ühe pissuaari ees seisis üks vanamees. ma ühmasin midagi tervituseks, et jõudu või miskit. vanamees ütles, et ta pani tule surnuks, sest muidu kemmergu aknast väljastpoolt paistab meeste kemmerg nagu telekast.

klassivennad

sel nädalal on klassivennad kuidagi väga pildil.
teisipäeval helistas s.u. ja kutsus shnelli tiigile uisutama. läksime kell 21.00 uisutama. kõik oli täpselt nii kui vanasti.
eile olin lõpetamas oma õhtujooksu, kui üks volvo mu kõrval sõitis ja klaasi alla lasi. autos oli r.v. küsis, et no sulle kohe meeldib joosta jah?!
ja täna öösel kell 23.30 kui ma olin just magama jäänud, helistas i.p. et temal on napsutuur ja et mina olen telefoniraamatus esimene. ja et ta mäletab, kuidas mu ema nõukaajal austrias käis ja sealt mudelautosid tõi.
täna helistas tagasi päeval ja vabandas öise kõne pärast. kuid oli endiselt purjus. rääkis, et me mõlemad tegeleme logistikas ja peame kokku hoidma.

orkestrijuhi mälestuseks

kuidagi seoses valimistega meenus, kuidas ma ise kampaaniat tegin 2007. aastal. võtsin töölt lahti ja jaurasin pärnus. päeval käisin kusagil valdades ja õhtul kohtusin sõpradega. pärnu oli talvine ja inimtühi. eriti nädala sees. üks õhtu istusin klassivend s.u. ja kadunud margus allmanniga citis. kõrvallauas oli kalev vilgats. täielik pärnu klassika. jaurasime seal palju tunde ja tegime vanale rondole õllekäivet. see oli kaunis. nii kaunis, et kandideeriks veel, et sama tunnet tunda saaks.

pujoli agendivõrgustik

teise ilmasõja ajal oli sakslastel omast arust Suurbritannias agendivõrgustik, mida juhtis kataloonlane juan pujol garcia. tegelikult juhtisid seda muidugi britid ise. lõpuks oli selles võrgustikus 29 inimest. enamust ei olnud reaalselt olemas, mõnel olid prototüübid olemas. nii nagu Iirimaal, nii pidi ka Walesis olema oma rahvuslik liikumine ning see pidi vihkama inglasi. ueilslased olid aga ju keldid ehk aarialased ja seega sellistena sakslastele pidid sobima. otsustati, et Walesis on koguni selline organisatsioon nagu aaria maailmakorra vennaskond ning selle liikmed tegid muidugi heal meelel koostööd saksa agendivõrgustikuga. aaria maailmakorra vennaskonda otsustati liikmeks panna ka üks hindu, sest hindud on ju ka aarialased.

heimar lengi valimisblogi

"Võrus pakuti valjaile suppi. Söödi meeleldi ja kiideti. Hea supp oli."

mis on partei

max weber defineerib, et misasi on partei: parteideks nimetame vabal liitumisel põhinevaid assotsiatsioone, mille eesmärgiks on kindlustada oma juhtidele võim mingi organisatsiooni raames ning tagada selle kaudu aktiivsetele liikmetele ideelisi või materiaalseid eeliseid.