see on tegelikult natuke kurb lugu.
inimesest, kes tahtis väga kuuluda gruppi. tahtis olla arengute eesotsas. tahtis pälvida tunnustust. ja pingutas natuke üle.
tegemist on siis koeru kandis 1866. aastal sündinud hans anton schultziga. ta pidas vaheldumisi rätsepa ja rändraamatukaupmehe ametit.
ja kui jakob hurt tuli oma pärimuse kogumise kampaaniaga, siis oli ta üks viljakamaid korrespondente. koguni nii viljakas, et hakkas ise asju välja mõtlema.
sellest veel ei piisanud. ta hakkas ette kujutama, et ta ei ole mitte lihtsalt jakob hurda korrespondent, vaid on ka ise kirjamees.
ta avaldas tuhandeleheküljelise raamatu, mille nimi oli:
"eesti rahva vana usu tembud, nõiduse vigurid, juttud ja vanad arstimese kombed, vanad sõnad, 20-nemast oktoobri kuu päävast sõnni kui 21-ma mai kuu päävani 1893. esimene korjandus"
kuna tal haridust nappis aga tahtmist oli kõvasti, siis teksti muudkui tuli. kirjavahemärgid olid juhuslikud. üldiselt hinnatakse, et raamatu lõpupoole hakkab tal kirjutamine käsitööoskusena paremini välja tulema. üks näide raamatu tekstist:
"kui saa esimest korda, piale kuu loomist, noort kuud nääd, ja juhtub sul midagi assa kääs olema, kas vee ämred, ehk mõni muu asi, (ehk mis tahes muugi asi) siis tähendab see, et soad selle kuu aa sees kingitust, ehk pärandust, mõne inimese kääst. (vana usu punkt.)"
ta võtab endale tekstidesse sisse taarad ja vanemuised. ühtlasi esitab teooria, et vanarahval algas aasta jürikuu ehk mahlakuuga. maikuu oli tal lehe, õie, iie ehk lillekuu.
kui tuli kätte aasta 1905, siis ta ei rahuldunud mõisate põletamisega, vaid asus kohe ka uut ühiskonda ehitama. ta rajas vaali vabariigi. ise hakkas ta vaali vabariigi presidendiks ja mõõtis siis kohalikele külameestele vaali mõisa maade küljest maajuppe.
ta kirjutas vaali vabariigi põhiseaduse, millele nõustus alla kirjutama 9 kohalikku talumeest. põhiseaduses oli kirjas niimoodi:
"tõutame meie, et meie, kui juhtub, et vabariigi mõtte, ja püie, üle eestimaa, välja peaks kuulutatud saama. kohe sõia riistad kätte võttame, ja vabaduse ja vabadus sõiast osa võttame, oma vähematte vendade eest, oma rahva riisujattele ja timmukatele kätte tasuma saame. ja sugurahva vabaduse eest, ennem auga surema saame, kui võera rahva ikke all häbiga elama saame. ja kunni viimase vere tilgani, ise enese ja oma sugu rahva vabaduse eest võitlema saame. püha eesti isade maa võera rahva käest ära peastmiseks ja auks."
see kõik lõppes muidugi nii, et tsaari madrused tuli jõuluks koerusse ja lasid hans anton schultzi koos veel kahe talumehega maha. see mahalaskmine oli siis nii olnud, et kui mehi mahalaskmisele viidi koeru kirikust mööda, siis nende sabad oli kohe hobuvanker koos kolme kirstuga. koeru kirikuõpetaja pastor haller tuli kirikust välja ja pakkus jumalaarmu ning siis kobistasid surmamõistetud edasi.
