regilaul

eks kui inimene tahab südametäiega kõik ära öelda, mis ta maailmast arvab, siis ta kirjutab raamatu. eduard tinn kirjutas raamatu nimega "lääne tsivilisatsioonist ja euroopa tupikseisust".
leheküljel 168 ütleb ta ära selle, mida ta arvab regilaulust:
"mul tekib alati sisemin protest, kui praegu nii populaarset regilaulu peetaksegi mingiks õigeks eesti lauluks. üht ja sama salmirida kümneid kordi korrutama hakkad siis, kui su vabadus ja manööverdamisvõimalused on piiratud. regilaulus on kindlasti palju sotsiaalselt determineeritut, temas on palju pärisorjuses oleva inimese laulumaneeri. las mõni usub, et läbi regilaulu jõuavad kodalaste ürgkodu arhetüübid tänapäeva eestlaseni. vaba isiksuse laul ei saa olla nii monotoonne ja üheplaaniline."
aga selles raamatus on muidu veel ka muid huvitavaid mõtteid. näiteks osutab autor, et aleksander III venestamiskampaania ei olnud niiväga eestlaste vastu suunatud vaid oli baltisakslaste vastu suunatud. ning et tänu venestamiskampaaniale ja sakslaste ahistamisele tekkisid eestlastel võimalused läbi lüüa. eestlased muutusid kolmkeelseks rahvaks ja kasutasid seda ära. ja et tegelikult just tänu sellele avanes eestlastele vene maailm, peterburg jne.

hessi sekeldused

rudolf hess oli ikka täiesti traagiline kuju. mõned episoodid.

1 episood
kui hess lennukiga shotimaa kohale jõudis, siis sai ta aru, et ta ei suuda oma lennukit maandada ja otsustas langevarjuga välja hüpata. jättis lennuki mootorid seisma ja seadis propellerilabade kaldenurga nullile. avas kokpiti ja tahtis välja hüpata aga tuule surve oli liiga suur. sest lennuk liikus ca 400 km h. siis meenus talle komandör robert von greimi õpetus, et väljahüppamiseks on vaja lennuk küljele kallutada ja siis aitab raskusjõud kaasa. talumees david mclean avastas hessi oma põllu peal langevarjuga heitlemas.

mõned bbc naljad:
- hess lasti churchilli juurde. churchill küsis, et "oo, kas teie oletegi see hullumeelne?". hess vastas: "ei, ma olen kõigest tema asetäitja."
- aegajalt lasti eetrisse uudis, et vahepeal ei ole taevast alla sadanud ühtegi saksa valitsuse liiget
- ja et saksa ülemjuhatuse kommünikees väidetakse, et goebbels ja göring on endisels sakslaste käes

2 episood
hess oli kindel, et teda tahetakse inglismaal mürgitada. ta nõudis alati, et briti sõdurid sööksid koos temaga samast potist. kui talle lihalõigud ette pandi, siis ta üritas võtta kõige tagumist. kui talle pirukaid toodi, siis ta keeldus neid võtmast ja küsis muudkui, et kuidas ta kindel saab olla, et need mürgitatud ei ole. kui talle aga kinnitati, et need ei ole mürgitatud, siis virutas hess hunniku pirukaid keresse ja tal läks kohe tuju heaks.

3 episood
ta lasi endale ikka viskit tuua. aga kohe kahtlustas, et see on mürgitatud. ta kleepis pudelile pealuu joonistusega paberi peale ja viis vahisõdurite kätte, et need selle viski ekspertiisi viiksid. briti vahisõdurid aga jõid selle viski kohe ära. hess oli väga nördinud.

4 episood
hess otsustas mitu puhku enesetappu teha. ükskord kui ta seda üritas, siis pani ta endale saksa lennuväevormi selga, viksis saapad ära ja hüppas trepist alla. murdis reieluu.

5 episood
hess oli lugenud ameerika toitumisteadlase dr kellogi tööd, kes oli kindlal arvamusel, et klassikaline roe peab olema pruun ja kõva ega tohi lõhnata rohkem kui soe küpsis. kuna tema roe selline ei olnud, siis ta jälgis väga hoolikalt oma rooja ja üritas mitu puhku erinevate sõdurite kaudu rooja ekspertiisi saata.

6 episood
kui hess oli oma reieluu puruks hüpanud ja tema jalg oli fikseeritud, siis äratati ta üles. ta tundis, et ta ei saa urineerida ja nõudis, et talle pandaks kateeter. kui lõpuks briti arst oli nõus seda tegema, siis nõudis hess, et enne kateetri sissepistmist talle suguti otsa peale kokaiini hõõrutaks.

7 episood
sama hooga juhtus ka see lugu, et hess oli valudes ja nõudis, et talle morfiini süstitaks. lõpuks oli briti arst nõus süstima. aga süstis talle lihtsalt vett. kui hess aru sai, et talle pole morfiini süstitud, siis oli ta taaskord väga nördinud.

8 episood
no see ei ole otseselt nüüd hessi traagika aga dramaatiline lugu ikka. nimelt taheti hessi asukoht maksimaalselt salastatuna hoida. seega selles nn laagris oli ametlikult 14 sõjaväelast ja seetõttu eraldati ka toiduportsjone 14 inimese jagu. viieteistkümnes oli aga hess ja salastatuse mõttes loovutas siis iga mees natuke oma toitu, millest tehti hessile süüa. briti parlamendis tekkis aga kahtlus, et kui hess saab luksuslikult erakoka poolt tehtud roogasid ja seda kõike briti sõjaväelaste ratsioonist, siis järelikult peavad viimased küll näljas olema. selle asja uurimiseks algatati juurdlus, mida juhtis kolonel boulnois. kui boulnois selles laagris ringi käis ja uuris neid kohti, kus hess aias jalutamas käis, siis kukkus ta kraavi.

9 episood
hess taotles briti valitsuselt püstolit "ensekaitseks, et ma saaksin end maha lasta". valitsus vastas, et praegusel ajal on püstoleid väga napilt.

elu jaani seegis

jaani seeki nimetati teadupärast ürikutes esimest korda 1239. aastal.
ja no tegelikult ei olnud ta niiväga leprosoorium ühti. ühelt poolt olid kiriklikud heategevusorganisatsioonid keskajal ühed suuremad laenukassad, kelle jaoks oli pangandus pigem põhitegevuseks ja vaeste eest hoolitsemine kõrvaltegevus. ning teine põhitegevus oli kõrtsipidamine. kusjuures oli selline lugu, et seegieestseisjad olid alatasa hädas, et vaestele aetud õlu varastati vaeste eest hoolitseva personali poolt ära ja müüdi kõrtsis raha eest maha. no tegelikult oli lisaks vaestele seal ka palju selliseid inimesi, kes kasutasid seal niiöelda vanadekodu teenust, kusjuures rikkamatel vanuritel oli võimalik endale reserveerida ka väike majake ja privaatne teenindus.
aga jaani seegis toimuvat elu aitab kõige paremini iseloomustada kodukord aastast 1448:
"see on püha johannese haigete õigus, mida tuleb haigete majas järgida
esiteks ei tohi üksteise peale vihastada. kes teisele kurjasti ütleb, peab andma 4 killingit
samuti, kes ei lähe missa ja vespri ajal kirikusse, kui helistatakse kella - trahv 4 killingit (kes on kõndimisvõimeline)
kes teist lööb, saab trahviks 4 killingit ja kartsa
kes teisele näkku sülitab - trahv 4 killingit
kes dornsesse roojab - trahv üks katel õlut
samuti, kes käimla ära reostab, peab selle uuesti puhtaks tegema ja saab trahvi 4 killingit
samuti kes majja roojab või välja ukse ette - trahv 4 killingit, samapalju siis kui keegi kutsub külalise
kes ukse ette pissib või pissi välja valab - trahv 4 killingit
kes linna läheb - trahv 1 ferding
kes linnas ööbib - trahv 1 vaat õlut
samuti naine või mees, kes koos magavad või ebasündsat asja teevad, need peavad majast ära minema. samuti ei tohi naine või mees tuua kedagi enda juurde magama sama karistuse ähvardusel
samuti kui keegi nii palju joob, et oksendab, on trahv 2 katelt õlut, sama palju kui keegi külalise kutsub
samuti ei tohi haiged enne kirikusse minna, kui lubatud - trahv 4 killingit
mehed ja naise ei tohi koos saunas käia - trahv 4 killingit
see mees või naine, kes katsub teist jalge vahelt, saab trahvi 4 killingit
kes oma häbet näitab ja oma rõivad üles kisub, saab trahvi kaks katelt õlut
kes teise vastu oma noa tõmbab, on trahv 4 veeringut
samuti kui keegi teist vigastab, mõistavad õigust eestseisjad
samuti, kes üleval istub pärast seda, kui kell on kaheksa löönud - 4 killingit
samuti peab vend, kes viimasena sisse tuleb, õhtul väravad sulgema ja hommikul avama ja kui seegihoovis sureb mõni koduloom, peab ta selle nülgima
samuti peab õde, kes viimasena sisse tuleb, leivakorvi varjule panema ja lubama teenijal tule ahju teha
samuti ei tohi keegi pirruga kaugemale minna, kui korsten lubab - trahv 4 killingit
samuti kui jagatakse välja õlut, leiba, liha või kala, mis igaühele järjekorras on ette nähtud, peab igaüks selle meelsasti vastu võtma, ja kui ta selle vastu nuriseb, on trahv 4 killingit
samuti, kes seegis sureb, sellel ei tohi olla voli midagi oma varast ära anda, kes seda saladuses hoiab, see saab nuheldud nii rängalt, et ta ei oska seda ette kujutadagi
samuti kes seisab hoovimeistri ees, see peab vaatama, et ta sellest õigusega kinni peab, ja kui juhtub, et ta õigusest üle astub ja see saab teatavaks eestseisjatele, peab ta nii sageli andma hüvituseks ühe marga
kes aga oma trahvi õigeks ajaks ära ei maksa, seda peetakse ilma toidumoonata seni, kuni ta on oma trahvi ära maksnud
samuti kes on ära teeninud kartsas istumise, see peab seal istuma ilma armuta
samuti antakse püha johannese kirikhärrale aastas pool lasti rukist ja pool lasti rukiseid ja kuus marka raha
samuti kes toob uue haige sisse, see peab haigetele andma ühe vaadi õlut ja ühe lamba ja igale haigele 3 ööri pihku ja igaühele ühe timpsaia, kirikhärrale pool veeringut, õuemeistrile pool veeringut, 8 ööri valgustuseks ja 3 ööri sauna jaoks
samuti kerjajatele, iga 4 riia marka ja paar saapaid
samuti tarvitatakse lihavõtteküünaldeks tavaliselt kuus marknaela vaha
samuti kolmele altarile igaühele kaks küünalt, igaüks neist kaks marknaela vaha"

hinnapakettidest

teadupärast jagunes keskaegne tallinn hingekarjade mõttes kaheks - niguliste ja oleviste kihelkonnaks. ühel hetkel oli teema, et ka pühavaimu kirik võiks olla nagu oma karjaga, sest neil oli ju see jaani seek. aga nendel oli see probleem, et nende hinnakiri oli tavapäraste teenusepakkujate hinnakirjast madalam. ja siis otsustatigi, et jaani seek võib oma madalama hinnakirja juurde jääda aga et nad ei tohi teenindada oleviste ja niguliste kiriku rahvast vaid võivad teenindada vaid oma vaeseid.
ja siis läks see asi õnneks, et pühavaimu kiriku säästupakett ei ohustanud ülejäänud klientuuri. ning nende oleviste ja niguliste kirikute hinnakirjaks jäi siis:
täiskasvanu matus - 3 marka
lapse matus - 1 mark
hauakivi asetamine kirikusse - 10 marka
kõikide kellade helistamine - 4 marka

münnichi lennukas karjäär

kui 1719. aastal riias peetri kiriku torni välk lõi ja see põlema läks, siis peeter esimene nägi seda pealt. peeter esimene tahtis kirikutorni taastada sest seal oli kellamäng jne. aga selgus, et kellelgi ei olnud joonist selle torni kohta. siis meenu kellelegi, et üks sakslane, keegi münnich oli hiljuti joonistanud seda torni. sakslane leiti üles ja torn taastati. peeter esimesele aga hakkas see sakslane meeldima, sest tal olid lennukad ideed.
kui peeter esimene tahtis ehitada 117 km pikkust laadoga kanalit, siis seda projekti hakkaski juhtima münnich. ja ehitaski valmis. ainult, et valmis sai pärast peeter esimese surma.
peeter esimesel oli hull plaan panna paldiski laht kinni ja teha pakri saarte vahelt läbipääs paldiski ehk tol ajal rogerwieki sadamasse. see oleks olnud väga väga suur sadam. aga see projekt jäi õhku rippuma, sest peeter esimene suri.
ja kui mingil hetkel peale peeter esimese surma münnich poliitiliste afääride pärast siberisse saadeti, siis sealt siberist kirjutas ta keisrinna jelizavetale kirja, et lastagu tal ehitada sild eestist rootsi.
pärast tuli münnich siberist tagasi, ta määrati eesti sadamate peainspektoriks ning ta suri 84-aastasena tartus. maeti tartusse.

okupatsioonikahjud

1812. aastal ei jõudnud napoleon kuidagi riia piirist kaugemale.
kui okupatsioon läbi sai, siis üritasid kohalikud vene tsaarile esitada kahjunõudeid. huvitaval kombel üleüldse oli seal kuramaal kuidagi palju eestipäraste nimedega talupoegi. no igatahes peale prantslaste okupatsiooni lõppu esitas jaunjelgava talupoeg hans mattison kahjunõude vene tsaarile:

kahjud, mida prantsuse sõja-riik on teinud ja mida ära raisand.

4 vakka kartulit teeb 40 vakka - 20 rbl
6 vakka rukist teeb 36 vakka - 40 rbl
1 hani, mis on surnuks löödud - 0,5 rbl
2 alusseelikut teeb 1 1/2 - 3 rbl
kapsakahju - 8 rbl
raha, mida nad on raisand - 5 rbl
veis wallhofi veetud - 2 rbl
naine ei tahtnud, pidi aga - 2 rbl
nad lõhkusid sealjuures voodi - 3 rbl
ka muud kahjus sealjuures - 1 rbl
on üleüldse kõik ära rikkunud - 10 rbl
nad on minu tütrele lapse teinud, mis ma olen pidanud ämmaemandale arvestama - 6 rbl
summa summarum: 100,5 rbl

friedrichstadt 18. jaan. 1813.

hans mattison

kogula kaitseliitlane

jälle on nii, et kui ma seda praegu kirja ei paneks, siis vajuks see kõik unustuse hõlma. nimelt oli 1919. aasta veebruaris teatavasti nn saaremaa ülestõus, mis lõppes sadade hukkunute või hukatutega. kui asi halva pöörde võttis, siis läks kogula kaitseliitlane aleksander mihkelson saaremaalt uisutades mandrile abi järele. ja mitte lihtsalt mandrile, vaid haapsallu.

koidula kleptomaania

kõik justkui teavad, et lydia koidula oli oma elu lõpupoole vaimsetes raskustes. et põdenud kleptomaaniat. see info on liikuma hakanud tegelikult ainult ühest allikast - jakob hurda abikaasalt eugenie hurdalt, kes oli koidula sõbranna peterburis. ning eugenie hurt rääkis seda lugu hiljem aino kallasele ja villem reimanile. aino kallas pani selle fakti oma koidula-raamatu ("tähelend") sisse. mille peale hakati teda sajatama, et näe see soome vurhva tuleb meie emajõe ööbikut ja isamaalist laulikut laimama. see ajas teda segadusse ja ta läks uuesti eugenie hurda juurde seda lugu täpsustama. ning eugenie hurt ütles, et tema pole sellist lugu rääkinud. "tähelennu" teises trükis ei olegi enam sees koidula kleptomaaniat.

haabakuk II

mul on jälle tunne, et kui ma seda kirja ei pane, siis väärt mees vajub unustuse hõlma.
nimelt oli saaremaal üks kangur. aleksander toom. 1823-1907. tal oli naine ja lapsed. siis aga hakkas mees prohvetiks. jättis naise ja lapsed maha ja hakkas mööda saaremaad ringi käima. ootas pühapäeviti kiriku juures ja kui ametlik jumalateenistus lõppes ja rahvas hakkas välja tulema, siis seisis kirikuaia peal ja sajatas kõiki ilmalikke ja vaimulikke võime. võimud panid ta vahepeal hullumajja kinni aga siis lasti ta jälle välja. ja tema muudkui sajatas kõiki edasi.
kui ta vanemaks jäi, siis enam ta ei viitsinud saaremaal pikki rännakuid teha ja püsis oma kodukoha kaarma läheduses.
mingil hetkel ei olevat keegi enam viitsinud tema jutlust kuulata. siis oli nii olnud, et ta maksis oma naisele ja lastele, et need teda kuulaksid.
tegi endale ka hauakivi valmis, kuhu pani kirja kõik oma tiitlid "jumala loom", "haabakuk II" ja "saaremaa prohvet". kui ta aga suri, siis poeg ei pannud seda kivi hauale vaid mattis koos kirstuga maha. kusagil kaarma surnuaial aga siis tasub otsuda.

terrakotasõdalastest

lugesin mingit raamatut terrakotasõdalastest. tuleb välja, et kogu see hiina süboolika ja kunst on suunatud päikese kummardamisele. nii nagu ka natside sümboolika ja muistsete indiaanlaste sümboolika ja loomulikult egiptlaste sümboolika ja mis kõik veel.
ja kuidagi on see kõik seotud numbriga üheksa. sest noh, kõiikidel inimestel on kümme sõrme ja kõik saavad seega aru, et kümme sõrme on täiuslikkuse ehk jumala number. aga üheksa on seega jumalale lähima inimliku täiuslikkuse number, kuhu kõik püüdlevad.
ja nii ongi siis nii, et ka need tuhanded terrakotasõdalased esindavad numbrit 9. no näiteks on nad kolmes reas ja igas reas on 98 sõdurit. jah 98 ei ole 99. aga see ei loe midagi, sest üks sõdur on lihtsalt puudu. ja teises kolonnis on sõdurid kolmes reas - ühes reas on 222, teises 231 ja kolmandas 222 sõdurit. ilmselgelt taheti siin õelda, et 222+222+222=666 ehk metsalise number. aga et miks siis ühes reas on 231 ja mitte 222? aga sellepärast, et 231-9=222!

kuidas aino kallast ühtelugu peterburis peteti

teatavasti elasid aino ja oskar kallas 1901-1903 peterburis. põhimõtteliselt on jah nii, et kui tsuhnaad näed, siis hakka teda lüpsma.
nii juhtus, et kui aino kallas poest kümme õuna ostis, siis pani müüja tema silmade all 10 õuna kotti aga pärast viimase õuna kottipanemist võttis käes koos õunaga välja. nii et aino kallas sai vaid 9 õuna.
ja kui aino kallas võid ostis, siis sai ta või asemel kartuliputru, mille ümber oli pandud õhuke kiht võid.
kui ta jõulukuuse ostis, siis sai ta rootsu, millele olid külge kinnitatud kuuseoksad. tõenäoliselt kohalikult kalmistult varastatud kuuseoksad.
ja kui neil pulm oli ja neile kingiti raha pesulaua ostmiseks, siis lasid nad endale tellimise peale teha marmorist plaadiga pesulauda. aga veepaak pandi alla vana ja sellel olid augud sees.

leidsin brexiti tegelikud juured

abiks ja meenutuseks nüüd brittidele, kes tahavad ida-euroopa immigrantidest vabaneda aga kõik muud el vabadused säilitada.
kui henry VIII oli katoliku kloostrid likvideerinud, siis vaestel polnud kusagil olla ja keegi ei hoolitsenud nende eest.
siis tuli 1533. aastal elizabeth I ja kehtestas, et iga kihelkond hoolitsegu ise oma vaeste eest. ja et iga kihelkond peab määrama vaeste eest vastutajad, kes kiriku eestseisjate abiga peavad koguma elanikelt vajalikud summad.
seega omandas tähtsuse küsimus, keda lugeda oma kihelkonna vaeseks. sest maksu ei tahtnud keegi maksta.
siis tuli aastal 1630 charles II ja kehtestas, et 40 päeva elunemist kihelkonnas annab õiguse eluks vastavas kohas ja järelikult ka õiguse sotsiaalteenustele. ent selle aja jooksul on antud õigus kahe rahukohtuniku otsusel (kui vastav kaebus on laekunud) saata uus elanik tagasi kihelkonda, kus ta varem oli elanud. kaebuse tühistamiseks pidi uus elanik käima välja suure hulga raha eluaseme rentimiseks ja nii vältima väljasaatmist. see reegel tõi endaga kaasa rikkumised, kus kihelkond maksis oma vaestele peale, et nendest lahti saada. saatis nad teise kihelkonda ja aitas neil seal end varjata 40 päeva.
siis tuli james II aastal 1633 ja täpustas, et seda 40-päevalist aega tuleb lugema hakata sellest hetkest, mil isik on esitanud kirikueestseisjale kirjaliku teate oma elukoha ja perekonnaliikmete kohta. siis juhtus nii, et mõni kirikueestseisja ei andnud saadud infot edasi sinna kuhu vaja ja lasi sissesõitnul 40 päeva uues kohas täis tiksuda. kihelkonna üldsuse arvates ei olnud selline käitumine (teatise laekumise varjamine) kihelkonna huvides ja et kihelkonna huvides oli koheselt teada saada sisserännanust, et teda oleks võimalik tähtaegselt välja saata.
sellise olukorra vältimiseks andis william III 1650. aastal välja edikti, et neljakümnepäevast resideerumist uues kihelkonnas tuleb arvestama hakata alates teate kirjalikust avaldamisest pühapäevasel jumalateenistusel.
nii siis juhtuski, et lihtsal inimesel oli praktiliselt võimatu teise kihelkonda elama minna. selle teate avaldamine kirikus tähendas koheselt kohaliku kogukonna aktiviseerumist uute inimeste väljasaatmiseks. siit siis tulebki otsida praeguse brexiti ja võõraviha juuri.

proua puhveti vastulöök

nagu mati unt ükskord üheksakümnendatel sirbis kirjutas, et mida te ruulite siin kuradi teismelised? ei ruuli te midagi. hoopis meie, vanemad inimesed, ruulime! kui hästi järgi mõelda, siis nii ka on.
mõni hetk võis küll tekkida tunne, et pärnu - see ongi see, kui riia maanteel endises tiina poes asunud poksiklubi liikmed peksavad rannapargis ühte valgast pärnusse suvitama tulnud pereisa või kui bemmiga nooruk kihutab weekendile 220 kmh.
aga nüüd teeb proua puhvet (raamatu nimi on "pärnu valged majad") üheselt selgeks, et asja tajutakse fundamentaalselt valesti. et need rullnokad on vaid pinnavirvendus. sest pärnu, see on tegelikult funk. ja funk pärnu kastmes langes kokku pätsu eestistamise perioodiga ehk et pärnu fungile oli eestlus sisse kavandatud. mis omakorda tähendas seda, et läbi nõukaaja oli eestiaegne pärnu funk nagu üks hele kiir keset seda halli sovjeetlikku möga. see, et nõukaajal tehtud neofunk oli tegelikult punastele keskmise sõrme näitamine, oli arusaadav vaid vähestele. jah kuulsat funki on pärnu täis, olev siinmaad on pärnu täis. aga kui tahate näha, kuidas punastele sõrme näidati, siis ärge minge pärnu kekki või seedri tänavale vaid minge väike-veski 24.
kirjanduslik mõõde on sellel proua puhveti raamatul muidugi lahja. mis on muidugi hea, sest kui seal oleks olnud martkadastikulikud seksistseenid proua puhveti ja härra fungi vahel, siis oleks tõsine eesti funk ja varjatud vastupanu punavõimudele hoopis tähelepanu alt välja jäänud. teadmiseks, et proua puhvet ja härra funk sõidavad raamatus põhiliselt ratastega mööda pärnut ja vaatavad funkmaju. väga sünnis.
proua puhvet ei hakka isegi seda järeldust raamatus kirja panema aga jällegi - kui lugeja paneb kaks ja kaks kokku, siis ta saab aru, et see bemmiga tüüp tuli pärnusse ja ei pääsenud fungist kuhugi, sest pärnu on funki täis ja ta parkis tõenäoliselt mõne funkmaja ette muru peale. seda haledam see lugu on, kui ta sellest aru ei saanud. ja kui tiina poes kooskäinud poksijad valga pereisa tümitasid, siis see leidis aset funktsionalistliku rannakohviku taga.
ps. ja kui lugejal tekkis küsimus, et mis muusikat fungi teemalise mõtiskluse järel kuulama peaks, siis loomulikult kraftwerki.

jutustus eriväelastele

see oli nii, et oli õunu vaja. läksin õunapuu juurde ja raputasin. ühtegi ei kukkunud alla.

kuulus vabavõitleja

vaatasin ntv pealt uudist, kuidas kuulus vabavõitleja jeffrey monson võttis endale luganski rahvavabariigi kodakondsuse ning lubas luganskis asutada vabavõitluse kooli. nagu ta intervjuus vene ajakirjanikele ütles, siis selleks, et luganski lastel oleks tulevikus lootust.

uus siseneja skeenele

nagu ma juba üks kord tähele panin (vt http://saamuelpliuhkam.blogspot.com.ee/2015/12/prantsuse-keele-tolgi-raamat.html) on lisaks mart kadastiku seksromaanidele tulnud skeenele veel üks uus zanr. nime ei oska ma sellele zanrile pakkuda aga selle zanri olemus on see, et niiöelda tavainimene kirjutab oma elust raamatu. ja see raamat on täis tavalise inimese tavalisi asju. nüüd lugesin ühe endise pedagoogi raamatut sellest, kuidas ta ükskord kohtas eugenia gurin-loovi, kuidas ta ükskord võtme ära kaotas ja lukuvana tema luku lahti muukis, kuidas ta ükskord taanis rongiga sõitis ja kaasreisijad palusid tal vaiksemini kõnelda, kuidas ta mitu korda oma asutuse tippjuhi juurde väärnähtuste üle kaebama läks, kuidas noored mehed on kombed täiesti minetanud ja ei võta muuseumis mütsi peast ära, kuidas tema otsene ülemus on alati jobu olnud jne.

karl sebulke

karl sebulke. 1845-1928. asutas pärnus metallitöökoja 1877. aastal. asukoht oli linavabriku krundil. tootis muuhulgas ka sisepõlemismootoreid. oma ajalehereklaamides lubas, et kirjutab isiklikult oma toodetele "vastutusekirja" kaasa.

pierre de coubertini ideaalidest

siiski meenutaks nüüd seda, mida olümpialiikumise looja tegelikult silmas pidas ja mis tegelikult praegu brasiilias toimub. lembitu kuuse tegi õigesti, et sinna minemata jättis.

harald rajametsa tõlkes:

oo sport, sa oled viljakus!

eesmärgikindlalt vääristad sa inimeste tõugu

lämmatades haigeid idusid ja kustutades plekke

mis ähvardavad mürgitada tema puhtust

jõust pakatades ihaldab atleet

endale sigitada poegi, kes võimelised nagu tema

on kätte võitma kuulsusrikast loorberit

lembit ja nigol

lembit andresen oli teatavasti nigol andreseni vennapoeg. kord ütelnud nigol lembitule, et ega see peda pole ikka õige ülikool. lembit jäänud seepeale kurvaks. siis nigol lohutanud lembitut, et ega kool polegi nii tähtis kui on eneseharimine.

hey baby

singapuri sündimuskordaja on üks maailma väiksemaid - 0,8. ning singapur on üks maailma rikkamaid ja maailma haritumaid riike. kodanikel on väga kõrged nõudmised oma tarbimiseelistuste osas, hariduse osas, karjääri osas ja ka partnerite osas. see seletab ka madalat sündimuskordajat. nüüd võttis singapuri valitsus ette programmi "beautifully imperfect", et tuua kodanike ootused vähemalt partnerite osas maa peale tagasi. ning kuna inimesed ei oska enam abielluda ega partnereid leida, siis asutati koduleht heybaby.sg, mis õpetab, et kuidas abiellumine ja kodu rajamine käib.

suur vene poeet

kui brodsky nobeli sai, siis tema maja peale peterburis liteinõje prospektil kirjutati kodanikualgatuse korras, et "siin elas suur vene poeet jossif brodski". kohe kraabiti see maha ja kirjutati asemele, et "räpane juut - vaat see on teie brodski aga mitte suur vene luuletaja". ja nii siis vaheldumisi neid kirjutisi seal vahetati. kui mihhail lotman ükskord läks sinna maja juurde, siis parasjagu kaks tüüpi kratsisid maha mingi juudivastast kirja et asemele kirjutada, et "siin elas suur poeet jne". lotman pakkus neile, et rahuldaks ühe kirjaga mõlemad pooled ära: "siin elas räpane juut - suur vene poeet jossif brodski"

lahendus birmale

1988. aastaks oli birma jõudnud nii viletsasse seisu, et limiteeriti inimestele müüdavat riisi, polnud ravimeid ja kütust. rahvs protestis. ning valitsev kindral ne win üritas probleemi lahendada korraldades rahareformi. kuna astroloogid ütlesid talle, et tema õnnenumber on 9, siis uued rahatähed olid 45- ja 90- kjatised. selle sammuga kaotas rahvas üleöö oma säästud ja hakkas muidugi veel rohkem mässama.

stercoraria

me kõik teame seda hetke, kui vastvalitud paavst tuleb rõdule. ja et kuidas inimesed üle maailma tulevad seda hetke ootama. küsimus aga on, et mis sünnib enne seda hetke.
vanasti, st enne kui michelangelo selle vatikani peetruse katedraali ehitas, resideerus paavst lateraani basiilikas. ja seal oli kombeks nii, et kui paavst ära valiti, siis ta keeldus sellest ja teised pidid teda siis veenma. kui ta ära veendi, siis lauldi talle laulu, et jumal on teda valinud jne. ja siis pidi ta lateranuse katedraalis sisse võtma teatava sünnitava naise asendi, natuke selili ja puusad ettepoole välja sirutatud ja jalad harkkis. sest ta pidi sümboliseerima kirikut, kes on meie kõigi ema. selleks oli talle valmistatud spetsiaalne pidulik sünnitustool. selline, mille keskel oli auk. kui ta oli sünnitamise ära imiteerinud, siis läks ta alles rõdule rahvast tervitama.
aga teatavasti oli ühel hetkel üks paavst naine. või väidetavasti oli. ja pärast seda piinlikku juhtumit, otsustati, et seda sünnitustooli hakatakse kasutama paavsti soo kindlaks tegemiseks. kleerik läks tooli juurde, pistis käe sisse ja siis kui leidis üles munandid, siis teatas "habet testes!"

rooma pommitamisest

10.07.1943 maabusid ameeriklased sitsiilias. seitse päeva hiljem hakati roomale lendlehti viskama. et näe, mussolini poliitika on toonud teie õuele selle. kahe päeva pärast algas rooma pommitamine. kuna protestantlikud piloodid olid paavstivihkajad, siis nemad lennata ei saanud. et nad vatikani maatasa ei teeks. lennata lubati ainult katoliiklastel. sihtmärkideks olid lennujaamad ja raudteejaamad. mõned pommid kukkusid ka ühe surnuaia ette, kus mitmed lillemüüjad surma said. kokku kestis rooma pommitamine kaks ja pool tundi, alates 11.03 kuni 13.35.
kui hiljem ameeriklased rooma sisse tulid, siis üks ameerika sõdur jäi kolosseumi ette seisma: "mu jumal, me pommitasime isegi seda"

kommunaaluudiseid

tallinna küte läks ka üle kaugloetavate arvestite süsteemile. sellega seoses paigutati majade küttesõlmedesse sellised pikkade antennidega saatjad. nüüd kui küttehooaeg läbi sai, siis tõmbasid korteriühistud süsteemidel pistikud seinast välja ja sealhulgas tõmmati ka seinast välja need pikkade antennidega kauglugemisseadmed. tallinna küte siiski palub, et pandagu nende antennidega seadmete pistikud nüüd pistikupesadesse tagasi. et muidu nagu need lained ei võngu nii hästi

kuidas lewis ja clark üldse magada ei saanud

indiaanlastel oli teatavasti mingi teema nägemustega ja nägemustes nähtud asjadega. iga mees pidi nägemusi nägema ja see kujundas tema identiteeti ja õnne. õnnetud olid need mehed, kes nägemust ei näinud. nad ise tunnistasid seda ja kurtsid seda kõigile aga ühtlasi olid sellega seoses määratud olema alamklass. mõned indiaanlased ajasid end nägemuste nägemiseks muutunud teadvuse seisundisse enesepiinamisega, seente söömisega, kaktustega, alkoholiga jne. mõnedes hõimudes võtsid nägemuste koha hoopis unenäod. nii juhtus, et kui lewis ja clark juhtusid uurima ühte lääne tasandike indiaanihõimu, siis nad ei saanud üldse magada, sest iga kord, kui mõni indiaanlane unes midagi nägi, ärkas ta üles, hakkas trummi taguma ja karjuma, et kõik teaksid, mida ta unes nägi.

mittesõdimine on kuritegelik

antropoloog ruth benedict kirjutas 1934 aastal klassikalise raamatu "patterns of culture". muuhulgas käsitleb ta seal sõda. on hõime, kes peavad sõjaolukorda normaalolukorraks, on selliseid, kes sõdivad aegajalt ja selliseid, kes ei saa üldse aru, et mis on sõda. need on huvitavad, kes peavad sõda normaalseisundiks. nimelt on nende arvates naaberhõimudega mittesõdimine kuritegelik, sest nendega mittesõdimine tähendaks nende tunnistamist inimolendite kategooriasse kuuluvaks. naaberhõimud on aga defineeritud selliselt, et nad ei ole inimolendite hulka kuuluvad.

13.04.1992 ülemnõukogus

ülemnõukogu arutas 13.04.1992. aastal kaitseministeeriumi loomist. rahvasaadikud said valitsuselt küsimusi küsida.
vello pohla küsis järgmist: lugupeetud ettekandja, kas loodavaid kaitsejõude kavatsetakse tulevikus kasutada ka UFO-de ja tulnukate vastu? tänan!
enn tupp vastas: see on hea küsimus. ma loodan, et meie iseseisvumisele on kindlasti aidanud kaasa ka merivälja kivi. hr tamme elab muide seal lähedal. ma arvan, et sellest on tulevikus abi. minu meelest hoiab see maa-alune kivi kindlamini ära UFO-de ründed kui meie kaitsevägi. selle ala spetsialistid arvavad, et on võimalik meie õhuruumi kaitsta ka mainitud viisil.

kuidas kilk ja aasav restorani tegid

see lugu pärineb kohtu poolt keelustatud raamatust.
aga oli nii, et tartu restoranipidaja olga aasav ja rein kilk otsustasid tartu vaksalisse teha slaavi restorani. kilk pidi maja ära remontima ja aasav pidi köögi püsti panema. aasavil oli juba restoranile tegevjuht palgatud, kui ta kuulis linnavalitsusest, et kilk pole isegi veel ehitusluba taotlenud. tahtis siis kilgiga kokku saada, et asja arutada. kilgil oli kogu aeg kiire ja üldse ei saanud kokku saada. no ja lõpuks siis leppisid teatud päeval kokku, et saavad õhtul kell seitse vaksalis kokku. aasav läks igaks juhuks juba mitu tundi varem kohale ja juhtuski nii, et kilk tuli kella seitsme asemel pool seitse kohale. kilk pakkus aasavile, et lähme istume ühte kohta maha, et kusagil lähikonnas peetakse ühe hosteli avamispidu, et lähme sinna. aasav tõrkus, sest ta ei tundnud sealt hostelist mitte kedagi. aga kuna kilk käis peale ja rääkida oli vaja, siis lõpuks läkski. istusid siis kilgiga seal avamispeol suure laua taha maha ja kilk pakkus aasavile, et võtame pitsi viina. no aasav siis võttiski. tahtis hakata restoranist ja täitmata lubadustest rääkima. kilk pakkus, et kuule võtame veel pitsi viina. aasav tõrkus, aga lõpuks võttiski ka teise pitsi. niipea kui ta teise pitsi viina oli ära joonud, tõusis kilk püsti ja ütles, et ta peab nüüd hambaarsti juurde minema ja panigi minema. aasav jäi aga võõraste inimeste keskele istuma, viinapits käes.

rõõmsaid kohtumisi veteranipäevalt

- ou tere meelis, kuidas kõlgub? saabusid ka rokkima, jajaja.
- oi tore sind näha, kuule ma pean korra sinna teiselepoole platsi minema
- jou jou, kristjan, lahe kontsert, mis? kuidas endal läheb? ikka vanaviisi jah? me peame ikka kokku hoidma, onju.
- ei kurda, hästi läheb, jaja, hoiame kokku. tead ma tahtsin just minna sinna putkasse sinilille ostma.
- hei hei viktor, jõudsid ka kohale? mäletad, kui me omal ajal... nii et vähe ei olnud. mäletad jah, mäletad?
- ja, ikka mäletan. olid ajad, olid ajad. tead ma lähen vaatan endale kuskilt tassi kohvi.
- ou jee, kaido, sina ka siin! no kuidas sul vahepeal läinud on? see on sinu pruut, jah? pole paha!
- tere jah, pole ammu näinud. ah tead mis siin ikka, me just hakkasimegi lahkuma.

kalamaja külg facebookis

keegi kirjutas kalamaja küljele facebooki: "Tere, kiire mure, kas kellegil on mutrivõtit 24/26, hakkasin segisti sisu vahetama ja nii suurt pole kodus, Vana-kalamaja ja tööstuse nurgal-"
siis arutati paari postitusega, et kas tellitavad torutangid sobivad või mitte.
ja siis 55 minutit hiljem: "Ah panin hetkel kokku tagasi ja tegin õlle lahti"

loeng sotsiaalmeediast

tartu ülikooli lektor tuli tallinna ülikooli loengut pidama sotsiaalmeediast. info loengu kohta levis kohalike pensionäride ühingud või mingis kolmanda nooruse ülikoolis või kusagil. igatahes esireas olid pensionärid.
kui lektor jõudis kuulajaid tervitada, siis kohe tema järel võttis sõna esimene pensionär:
- aga mis see sotsiaalmeedia üldse on? mida te mõtlete kui te ütlete meedia ja sotsiaalmeedia?
üks vanamees võttis kohe seejärel sõna:
- teate, mul on see pahulaste teem aväga südamel. ma tahaks inimesi harida pagulaste teemadel. kuidas teha nii, et nad kuulaksid mu sõnumit?
kolmas pensionär võttis kohe sõnasabast kinni:
- aga mis see on, kui sotsiaalmeediat kasutatakse, kas see on nagu arvuti kasutamine või võib ka telefoni kasutada?
kuna aga lektor polnud juba jupp aega midagi jõudnud rääkida, siis käratas neljas pensionär:
- olge tasa ja laske lektoril rääkida!

draamateatri lehm

ega see elu saksa okupatsiooni ajal nüüd eriline pillerkaar ei olnud. kunstiinimestel oli eriti raske. nagu ikka. näitlejad näiteks ei saanud ju kõike lavale tuua tsensuuri tõttu. osad eesti näitlejad asutasid koguni saksakeelse eesti teatri, et saksa klientuurilt raha teenida.
no vot ja siis draamateatri majandusjuht karl sahk sebis aga lehma ja tiris selle teatrisse. nagu ta ise ütles, et ega ta ei saa lasta oma näitlejatel nälga surra. tiris siis lehma teatrisse ja hakkas tükkideks raiuma. igaüks läks siis oma känakaga koju. juhan sütistel tegelikult ei lubanud saksa võimud teatris töötada aga ta oli kuidagi selline mittekoosseisuline dramaturg. ja sütiste sai ka siis suure tüki lehma küljest. läks selle tükiga koju kalamajja tööstuse tn 36 oma korterisse teisel korrusel ja tegi neist kotlette. tegi ka sousti kotlettide kõrvale aga kuna elektrit ei olnud, siis pani soola asemel kogemata sousti sisse riidevärvi. ning soust tuli minema visata.

ekp tartu komitee tegevusest

1930. aastaks oli kommunistide tegevus eestis suuresti kokku varisenud. oli näiteks riigikogu liige valter kaaver (eesti tööliste partei), kes põgenes leningradi. et selles mõttes, kui savisaar moskvas käis, siis see küsimus, et kas te tulete ka tagasi, ei olnudki väga kohatu.
aga siis sellel kommunistlikul liikumisel oli ka tartus esindus - ekp tartu komitee. sellel aga oli ainult esimees ja muid liikmeid või töötegijaid ei olnudki. moskvast tulevat raha oli aga vaja kuidagi kulutada. see esimees oli aleksei botin peipsiäärsest nina külast, kes oli tulnud tartusse tööd otsima. ja siis see aleksei botin trükkis salaja lendlehti ja käis neid ise laiali kandmas. üks varahommik nägi üks tartu politseinik, et keegi tüüp sokutab lendlehti majade aknaluukide ja hooviväravate vahele. politseinik asus asja lähemalt uurima ja sattus aleksei botiniga tulevahetusse. ning lasi ta lõpuks maha. sellega lõppes ajutiselt ka ekp tartu komitee tegevus.

seoses sütistega

loen noore sütiste lembeluulet ja meenus, et ma 15-aastasena kirjutasin nii:
vastu pille mulle linnas tulid
ei teinud nägemagi - selge
justkui mingid oleksime sulid
ühelt poolt kott sul kollane
teist ei näidanud sa küge
see võis olla porine või mullane

taas kord riigikogu kantselei pressi- ja infoosakonna peale mõeldes. ning salvestiste säilitamise ja mittesäilitamise üle diskuteerides

vat habermas kirjutab sellest (2001, 116), kuidas järjest rohkem inimesi on kaasatud võimu teemal kaasa rääkima. briti parlamendis 18. sajandi teisel poolel oli inimestel põhimõtteliselt lubatud istungeid kuulata aga märkmeid teha ei tohtinud. kui keegi tegi, siis sai trahvi. william woodfall keda hiljem hakati kutsuma memory woodfalliks asutas tol ajal londonis ajalehe morning chronicle. eks ajalehtede vahel oli kõva konkurents. aga tema konkurentsieelis oli see, et ta suutis meelde jätta 16 poognat parlamendi kõnedes tekste, läks oma kontorisse, pani kõik kirja ja avaldas selle kõik ajalehes. piisas ajalehepoisil vaid tänava peal hõisata, et "värsked diskussioonid westminsterist!" kui rahvas sööstis kui murdu ajalehte ostma. nii viis ta oma ajalehe läbimüügi tippu.

musklihangeldamisest

teatavasti olid avalikud maadlusmatšid ja muud jõunumbrid enne esimest maailmasõda väga populaarsed. oli diskussioon, et kas raha eest maadlemine on ikka õigele spordimehele lubatud või mitte. mitte ainult mehele muidugi, sest ka naised maadlesid hoolsasti. ja siis oli muidugi akordionimängijatel ka pappi nagu putru, sest jõunumbrite ajal kippusid atleedid peeretama, akordionimäng aitas seda summutada ja nõudlus akordionistide järele on suur. õieti peaks ka tänapäeva akordionistid aru saama oma kunsti lätetest ja ajaloost - nad on olemas ainult selleks, et summutada maadlejate peeretamist. aga see selleks.
no vot ja siis selle kolme punase nädala jooksul tartus pandi muidugi postimees kinni. kohalikul saksa ajalehel lasti natuke aega ilmuda ja siis pandi kinni. punast infot levitas eelkõige edasi. hakati avaldama ka venekeelset ajalehte molot kuni üks toimetuse liige toimetuse kassaga jooksu pani.
no vot ja siis see edasi kirjutas 09.01.1919, et ega see "jõuustikusport" ei ole ju midagi muud kui oma musklitega hangeldamine. ja et "kommuuna"-tingimustes on ju kõik hangeldamine keelatud ja keelatagu ka ometi see musklitega hangeldamine ära. või et kui musklitega hangeldamist lubatakse, siis lubatagu ka muud hangeldamist.

31.12.1918 peetri kirikus

teatavasti langes tartu linn 1918. aasta lõpus punaste kätte kolmeks nädalaks. muuhulgas kästi kirikuõpetajatel uttu tõmmata. need kes uttu ei tõmmanud, lasti tartu krediidipanga keldris maha. nagu nt isa platon.
ükspäev saabus narva töörahva kommuunist tartusse endine õpetaja artur vallner, kes on oli nüüd punase kommuuni hariduse rahvakomissar. mõeldi, et ta võiks rahvale esineda. aga et kus. kirikud oli suurimad vabad ruumid. nii pandigi kuulutused üles, et 31.12.1918 toimub kell 18 jumalateenistus, kus jutlustab töörahva jutlustaja õpetaja a.vallner.
rahvas oli liginädal elanud ilma jumalasõnata ja mutikesed tormasid kõik kirikusse. kirik sai rahvast täis ja osa huvilisi ei mahtunudki sisse. kirikusse olid riputatud punased lipud ja algatuseks mängis orkester oreli saatel internatsionaali. vaga publik ei teadnud, mis sellise liturgia puhul peale pidi hakkama ja osad tõusid püsti, osad istusid. inimesed vaheldumisi tõusid ja istusid.
siis asus kantslisse artur vallner. tema jutluse sõnumid olid sellised:
- kõik, mis siit kantslist varem räägitud on, ei ole tõsi
- venemaal ei ole mingit töörahva nälga vaid kõigil on töö ja kõhud täis
- mitte üheski riigis ei ole hariduse andmine jõudnud sinnamaani nagu venemaal
- kohe on meie väed tallinnas ja paneme punalipu lehvima
- kokkuvõtteks tuleb öelda, et praegu on kaks asja olulised. üks on see, et töölistele haridust anda ja teine et püssitikku tuleb teritada
mutikesed kuulasid silmad punnis ja lõid risti ette.

oldenburgi prints ja nihilist

1870-datel soovis oldenburgi prints pjotr georgevitš peterburi gümnaasiumides ringkäigu teha. teda saatis õpperingkonna ülem vürst mihhail volkonski.
ühe gümnaasiumis kummardus prints tunni ajal vürsti poole.
prints: miks sellel õpilasel seal pingis nii pikad juuksed on?
vürst: kasvasid, teie kõrgus.
prints: ega ta nihilist ei ole?
vürst: ei, teie kõrgus.

kuidas vürstinna volkonskaja keila-joale maeti

teatavasti oli elizaveta volkonskaja katoliiklane ja kirjutas kaks raamatut sellest, kuidas ida ja lääne kiriku vahe on kunstlikult suureks aetud ja et kuidas selline lõhe ajamine on vene õigeusu pappide huvides.
kui ta peterburis surema hakkas, siis ei olnud kedagi, kes tuleks vürstinnale viimset salvlmist tegema. lõpuks leiti üks katoliiklik isa lagrange. järgmine küsimus oli see, et lehte tuli panna kuulutus, et millal on jumalateenistused. kuulutust läks panema vürstinna poeg sergei mihhailovits volkonski ja ta pani, et teenistused toimuvad kell 14.00 kell 17.00 ja kell 20.00. kuna aga kell 17 oli katoliiklaste jumalateenistuse aeg, siis õigeusu papid ei lubanud üleüldse jumalateenistust läbi viia. ja kui vana leskvürst volkonski seda kuulutus nägi, siis hakkas ta juukseid peast kiskuma, sest mis siis, kui keisrinna tuleb jumalateenistusele kell 17.00 ja satub katoliiklikule jumalateenistusele?!
järgmine küsimus oli see, et kuhu teda matta. peterburgi ei lubatud teda üldse matta. perekonna järgmine eelistus oli mõis pavlovkas aga õigeusu papid keelasid selle ära, sest seal oli ainult kirikuaed. siis küsis perekonad pappide käest, et aga kas keila-joale võib matta? et seal on mõisa juures perekonna rahula. sinna lubas papp nimega pobedonostsev teda matta. nii siis pidigi peterburi rahvas imestades vaatama, kuidas protsessioon kirstuga mohhovaja tänavalt vales suunas ära keeras ja narva poole edasi loksus.

minu mees

teate, minu mees ei ole üldse mingi napsu- ega naistemees. ta on selline intelligent-tüüpi inimene tegelikult. ta ei ole selline väga praktiline inimene, ma teen ikka kõik kodutööd ise.
ei-ei, ta ei ole joodik, tal on lihtsalt halvad sõbrad.
jah, tal on hetkel väga raske periood. te ei kujuta ette, milline pinge tal praegu on. kõik need mured tööl ja kodus. pole ime, et tal vahest nii juhtub. tegelikult mitte keegi ei mõista teda. ta on sisemuses väga õrn inimene.
eiei, ta ei ole alkohoolik. lihtsalt vahest juhtub.
aga mina? praegu on tema tähtsam. mina ikka toetan teda ja küll me saame koos sellest üle.

seda lugu ilja ehrenburg kirja pole pannud

nimelt juhtus teise ilmasõja lõpus taanis selline lugu, et paber sai otsa. inimesed ei saanud enam endale plotskit keerata. lahendus oli loomulikult selles, et kasutusele võeti piibud. aga harjumatu vaatepilt oli see, et ka kõik taani suitsetavad naised hakkasid piipu popsutama.

presidendi kõne

austatud pingviinid
me oleme kogunenud täna siia siidrit jooma ja tikuvõileibasid sööma, sest me oleme sanitaarkordon. cordon sanitaire. sellise sõna võttis pea sada aastat tagasi kasutusele prantsuse peaminister georges clemenceau. seda mõtteviisi, et bolševistlikku venemaad tuleb tsiviliseeritud maailmast eristada teatava sanitaartsooniga, toetas tollane maailmavõim ühendkuningriik. nad nägid selgelt bolševismi olemuse läbi ja käitusid üsnagi resoluutselt.
admiral sinclairil läks küll üks laev põhja ja ta taganes liepajasse aga teda oli võimalik siiski ümber veenda ja ta saabus soome lahele. ta võttis bolševikelt ära alused, millele sai nimeks vambola ja lennuk. ta blokeeris kroonlinna ja andis eestlastele tuhandeid relvi. erilisteks lemmikuteks kujunesid vabadussõjas eestipäraseks kohandatud hüüdnimega lüüsid ehk automaatrelvad lewised.
tegelikult soovis eesti saada hoopis briti protektoraadiks ja esitas ka vastava taotluse buckinghami majale. aga näe, saime sanitaarkordoniks.
tõsi, sellise nimega meid ei nimetatud. me olime "pays limitrophe" ehk "limitrophe states". seda terminit kasutas ka näiteks hitler oma direktiivis wehrmachtile, kui ta nägi ette, et nende "limitroopriikide" saatuse määravad ära ainult saksamaa sõjalised huvid ja et need "kuramaaga piirnevad" alad tuleb liita reichiga.
nüüd, pea 100 aastat hiljem näeme, kuivõrd adekvaatne oli brittide, sakslaste ja prantslaste hinnang bolševismile. me ei pea silmas mitte ainult tollaseid bolševismi kuritegusid vaid ka seda, milliseks bolševism kujundas enda all olnud rahvaid ja seda, mis sellest kõigest tänaseks päevaks saanud on.
tõsi. nüüd ei ole ammu enam maailmavõim brittide käes. maailmavõim oli vahepeal ameeriklaste käes aga nad kaotasid selle 2014. aasta suvel otsustades süürias sõjaliselt mitte sekkuda (mäletate assadi rünnakut keemiarelvadega oma rahva vastu ja lääneriikide nõutust?). hetkel vedeleb see maas. hiinlased muigavad ja togivad seda varbaga.
meie jaoks on aga küsimus selles, et kuivõrd meid on veel sanitaarkordonina vaja? nüüd ja saja aasta pärast. sest täpselt niikaua me saame siidrit juua. võibolla ei ole tänased briti ja prantsusmaa liidrid oma väljaütlemises enam nii otsekohesed. aga ma usun, et nad mõtlevad täpselt samamoodi nagu 100 aastat tagasi. sanitaarkordonit on vaja.
terviseks.

henry VI kroonimine

teatavasti oli keskajal kuningliku võimu kandmisel kohustus seda kõike teha avalikult. sünnitati nii, et hulk inimesi seisis voodi kõrval. surdi nii, et tunnistajad hingasid kõik õhu ära jne.
ükskord kui krooniti inglise kuningat henry VI 1431. aastal pariisis, siis avati kiriku uksed juba hommikul. juba varahommikul oli pööbel ukse taga ja kui uksed avati, siis tungiti sisse. rahvas näppas lauanõusid ja pistis palukesi suhu. kui kroonimise aeg kätte jõudis, saabusid parlamendi- ja ülikooliisandad, linnaametnikud ja vandekohtunikud. kui need läbi rüsina pidulaua juurde jõudsid, siis istusid igasugu käsitöölised laua taga. neid püüti siis sealt minema kupatada. nagu kroonik kirjutab: "aga kui üks või kaks neist püsti kamandati, istus seitse või kaheksa samal ajal teisele poole maha"

veel olulisi küsimusi burgundia õukonnast

keegi daam saadab vaesele rüütlile oma särgi, et too võitluses kannaks seda relvakuuena ilma soomusrüüta. vaene rüütel ei ole mingi rüütel, kui ta daami soovi ei täida. ja ta läheb turniirile ilma soomusrüüta, selle asemel seljas naise särk. ta saab rindkeresse raskelt haavata aga jääb ellu. särk räbaldub ja on verine. tema ebatavaline vaprus torkab silma ja ta saab peaauhinna - daam kingib talle oma südame. nüüd tekib rüütlil õigus vastuteenele. ta saadab verise särgi daamile tagasi nõudega, et too kannaks seda turniiri lõpetanud pidusöögil oma riiete peal sellisena nagu see on. daam teebki seda.
nüüd küsimus: kumma poolt toodud ohver oli suurem?

shakespeare aasta

nüüd, kus terve maailm tähistab shakespeare aastat, tuleb hea sõnaga meenutada ka sir thomas lucyt. see oli üks kange protestant ja kiusas kõiki katoliiklasi taga. tal oli loss warwicki maakonnas ja lossis oli suur park hirvedega. ja edasi läks lugu nii, et noor shakespeare varastas sealt ühe hirve. sir thomas lucy andis välja käsu shakespeare vahistamiseks. ning nii põgeneski shakespeare londonisse, kus temast sai kuulus näitleja ja näitekirjanik.

kottitoppimine

meil oleks praegu üks traditsioon äärepealt kaduma läinud. see on kottitoppimise traditsioon. räägitakse küll, et 1905. a revolutsiooni käigus põletati rohkelt mõisaid ja tapeti mõisnikke. tegelikult tapeti vaid kaks mõisnikku. aga kotti aeti ikka hulga rohkem mõisnikke. lisaks aeti kotti ka kirikuõpetajaid ja kordnikke. minu isiklik lemmikepisood pärineb loomulikult pärnust. seal oli prostaviks keegi o.h. hahn. ta juba 03.11.1905 ronis tööliste koosolekule ja aeti sealt minema. aga kui ta 09.12.1905 jälle töölistele ette jäi, siis võeti talt mõõk ja revolver ära ja topiti kotti.
toomas karjahärmi värskest raamatust "1905. aasta eestis" saab igaüks otsida enda lemmikut kottitoppimise episoodi.

bayeri kangekaelsed kalad

eksole see friedrich bayer (1825-1880). kui ta alles oli oma töösturikarjääri alguses ja katsetas värvide tootmise kallal, siis lasi ta kõik oma solgi otse jõkke. kohalikud wuppertali elanikud hakkasid kaeblema ja lõpuks kaebasid bayeri kohtusse. bayer rajas oma kaitse kohtus sellele, et tema solk on puhas ja et kalad surevad lihtsalt puhtast kangekaelsusest.

01.11.1956

nlkp presiidiumi istungi päevakord 01.11.1956 oli:
1. komnoorte delegatsiooni lähetamine suurbritanniasse prantsuse-nõukogude liidu sõprusühingu kohtumisele
2. nõukogude tarbija kooperatiivide liidu tehing, 50 autot vahetada põhja-korea õunte ja maapähklite vastu
3. 60 000 sõjaväelase sisseviimine ungari ülestõusu mahasurumiseks

abel eksamil

moskvas oli teatavasti gitises aatsatel 1948-1953 eestlased näitlejaks õppimas. ita ever, kalju karask, kaljo kiisk, virve kiple, ervin abel, grigori kromanov, ben drui jne. ja kuna nad algul vene keelt hästi ei osanud, siis ei mõistetud hukka, kui neil eksamil sõnavarast puudu tuli.
nii läks ervin abel ükskord teadusliku materialismi eksamile. võttis tooli, tõstis selle kõrgele ja ütles "solntse". siis osutas endale ja ütles "zemlja". ja siis hakkas ringiratast ümber tooli jooksma.