kirjade kirjutamisest

louis 13. õukonnas aastal 1640 oli kirjutamine moes. nagu õuedaamid ise ütlesid, et "mitte kirjutada, see oleks sama kui armatseda nagu toateenijad".

maulevrieri kiri:

millest mõtlete pärast nii pikka vaikust? kas te siis ei tea, et seesama kuulsus, mis tegi mind tundlikuks teie kunagise kiindumuse suhtes, ei luba mul taluda selle teeskleva ilmingu jätku? te ütlete, et minu kahtlused ning muutlikkus teevad teist maailma kõige õnnetuma inimese. kinnitan teile, et ma ei usu seda sugugi, ehkki ma ei saa eitada, et armastasite mind täiuslikult, nii nagu ka teie peate tunnistama, et minu austus oli teile vääriliseks kompensatsiooniks. seega oleme seadnud õigluse jalule ning ma ei soovi edaspidi muutuda vähem heaks, juhul kui teie käitumine vastab teie kavatsustele. te ei peaks neid nii ebamõistlikuks, kui teie kirg oleks suurem, ning takistused minuga kohtumisel peaksid seda suurendama, mitte vähendama. kannatan sellepärast, et armastan liialt, ning teie sellepärast, et ei armasta piisavalt...

racine kiri:

armastan teid selleks liialt, et lasta teil arvata, nagu oleks muutus, mida minus näete, minu kergemeelsuse tagajärg. teadke, et selle põhjuseks on hoopis teie trrudusetus. uskusin, et tundsite minu vastu palavat kirge ning ei varjanud enam teie eest enda oma. samal ajal, kui mina paljastasin teile kogu oma kire, sain teada, et teie petsite mind, et armastasite kedagi teist ning kõige järgi võib arvata, et tõite mind oma uue armukese ohvriks.
arvasin, et teiega suhteid katkestades ei karista ma teid piisavalt ning lakates teid armastamast põhjustaksin teile üksnes kerget valu, sest teie ei armasta mind enam. uskusin, et kui miski suudaks veel uuesti süüdata teie tundeid minu vastu, juhtuks see siis, kui näitaksin teile, et minu tunded on muutunud, kuid teeseldes seejuures ise, nagu varjaksin neid teie eest ega julgeks neid endale tunnistada. jäin selle otsuse juurde, ehkki mul oli raske seda langetada ning teid uuesti kohates näis selle elluviimine mulle võimatu. olin sada korda valmis tegema etteheiteid ning nutma puhkema.
teie veider süda sundis teid tulema tagasi minu juurde, et te näeksite, kuidas ma teist eemaldun. nautisin kogu rõõmu, mida võib pakkuda kättemaks. mulle näis, et armastate mind enam kui kunagi enne, ning näitasin teile, et ei armasta teid enam. kuid teie tagasitulek ega diskreetsus ei suutnud parandada teie kergemeelsust. teie süda kuulus korraga nii mulle, kui ka kellelegi teisele, te petsite mind ning sellest oli küllalt, et võtta mult minu rõõm olla teie poolt armastatud, mille väärilise arvasin end olevat, ning selleks, et võiksin jääda kindlaks otsuse juurde, mille olen langetanud, et ei kohtu teiega enam kunagi, mille üle olete nii üllatunud.