tõnis lukasega abielus olemisest

eksole, inimene teeb plaane aga jumal naerab. aga kui ongi elus juhtunud nii, et sa oled ühtäkki tõnis lukasega abielus, siis ei tasu veel sellepärast meelt heita.
näiteks liina lukas võttis kätte ja kirjutas 600-leheküljelise baltisaksa kirjanduse antoloogia. no tegelikult nimetab ta seda baltusaksa kirjandusvälja 1890-1918 ülevaateks.
kinnitamist leiab minu poolt tihti esitatud postulaat, et pärnu oli 19. sajandil ikka tõsine kultuurikants. liina lukase raamatust selgub, et see kehtub ka baltisaksa kirjanduse kohta - terve hulk väärikaid kirjamehi ja -naisi olid pärnust pärit.
aga tegelikult tahtsin ma baltisaksa luulest kirjutada. liina lukas kategoriseerib neid luule liike. on olemasbursiluule ehk joogi- ja naljalaulud (ich bin der herr von juchheidi). on salongiluule - see on siis lähiringi publikule kirjutatud luule. on religioosne luule. on emalaulud. on loodusluule. on makarooniline luule - see on siis eesti/saksa keeleline ja kultuuriline segu ning puudutab aristokraatiavälist luulemaailma. st et seal on autoriteks madalama klassi sakslased või siis kadakasekslased. on ka miskit sorti feministlikku luulet. on ka erootiline intiimluule. on ka homoerootiline luule (nt pärnakas guido hermann eckardt ja tallinlane elisar von kupffer).
unikaalne sort luulet on aga nn mõisnikuluule. sellisteks autoriteks on näiteks peter mannteuffel ja nikolai von glehn. siinkohal tsiteerin liina lukase kirjeldust glehni luulest: " istudes üksipäini oma mõisas kõrgepeal (glehni lossis), on luuletajahärra rõõmus igaühe üle, kes tahab astuda üle lävepaku, et jagada temaga üksindust klaasikese veini juures, ning selle tegevuse osaks on mõistagi ka das dichten und das trachten. familiaarses härrandlikus vestlustoonis kõnetab mõisnik kõike, millele tema pilk pidama jääb, registreerib ümbrust ega jäta oma arvamust selle kohta avaldamata. pilgu alla jääb külarahvas; pudelpotti peremees (der puddelpottische bauer), kaval töömees mihkel (michels list), kohtu ette sattunud pagar (pagarikaal - bäckergewicht) või pasunapuhuja peeter (trompeterpeter scheter), aga ka need, kes üksteise rõõmsas seltsis puhkavad külakalmistul. luuletaja ise lubab - nii sajandi või paari pärast - muretult nede juurde minna. samasuguses familiaarses toonis puhub mõisahärra juttu surma endaga (surmale - an den tod)."