veel sotsiaalgümnastikat

1. mul on meeles 1994. aasta kevadest, kui ma tulin remnikult piirivalve peastaapi, kuidas mind siis mu relvavend õpetas kaarli puiesteed ületama. vat seal on tee keskel see puude-allee. kui lähed esimesest valgusfoorist üle, siis teises valgusfooris on selleks ajaks juba punane ees. aga nagu mu kogenud kamraad õpetas: "kui tahad kohe esimese hooga üle saada, siis pead kohe esimese valgusfoori rohelise tule ajal täie pasaga jooksu pistma. siis jõuad ka teisest valgusfoorist üle."

2. pärast seda, kui on täie pasaga paar korda edasi-tagasi joostud, võiks seal ristmikul mõne inimese poole pöörduda: "vabandage, et ma teid segan, aga ma oleksin väga tänulik, kui te ütleksite või vähemalt osutaksite.......    .........ah ei, ma mõtlesin ümber, pole tarvis, ärge laske end häirida"

3. eriti just kopli trammiliinil telliskivi ja salme peatuse vahel on mul tunne, et tegelikult saaks selle vahemaa joostes kiiremini läbitud. selle tõestamiseks peaks siis näiteks jooksuvarustuses tulema trammiga telliskivi peatuseni, esimese ukse kaudu välja hüppama ja täie pasaga jooksu pistma. ning siis salme trammipeatuses haigutades vaatama, kuidas tramm saabub ning siis väärika sammuga trammi peale astuma.

4. aga kui juhtud näiteks linnapea või linnaosavanemaga kokku sattuma, siis tuleks arglikult aga samas suure sisemise veendumusega talle öelda: "teate, vaadake see loterii, mis te läbi viisite. seal oli see auhind, laevareis helsingisse. ma ei ole seda senini kätte saanud."

5. mistahes vestluses, eriti just võõra inimesega, tuleb korraga keset vestlust teatada: "andestage, aga küsimusi küsin siin mina."