aevastaja

Birminghamis elab mees, kes on alates 2007. aastast blogisse kirja pannud kõik oma aevastused. viimane aevastus oli 03.10., tugevusaste "keskmine", asukoht lidli pood kings heathis. arvult 4059.
mees ei ole sellest blogist oma tuttavatele ja sugulastele rääkinud, sest arvab, et need peaksid teda veidrikuks.
http://sneezecount.joyfeed.com/

suvorovi kirstuteooria

suvorovil on II ms osas kirstuteooria. nimelt kui oleks olnud nõue, et venelased peavad oma hukkunuid matma kirstudes, siis oleks sõda võidetud rutem. asi oli selles, et venelased matsid oma hukkunuid ilma kirstudeta ühishaudades. nn vennashaudades.
siis oleks iga suurema lahingu eelselt pidanud koos kütuse, moona, toidu, sidemete jne asjadega tellima ka kirste. ja kui oleks nt tellitud kurski kaare puhul 78 000 kirstu, stalingradi lahingu puhul 500 000 kirstu, Berliini lahingu puhul 100 000 kirstu, velikije luki puhul 30 000 kirstu jne. sellise hulga kirstude transport oleks võtnud meeletu mahu, võtnud kohutava aja ja tõmmanud ka vastaste luure tähelepanu. samuti oleks pidanud hakkama arvestama kohustusega pärast lahingut laipu kokku koguma. mis oleks tähendanud seda, et rünnakuid oleks hakatud planeerima nii, et hukkunute arv oleks minimaalne. mis oleks tähendanud ka seda, et need nelja aasta jooksul hukkunud 10 000 000  vene sõdurit ei oleks hukkunud vaid oleks suuremas osas elus olnud ning võidelnud.
suvorovi teooria nõrk koht on see, et kõigi nende jaoks ei oleks pruukinud varustust jätkuda ja nad ei oleks saanud nii efektiivselt võidelda.

skopetsid

18. sajandi lõpus veenis üks orioli piirkonna talupoeg andre Ivanov teisi talupoegi selles, et munandite mahalõikamine on hea mõte. et see on väga kristlik ja viib lähemale täiustumisele. Ivanov koos oma jüngritega saadeti siberisse. aga üks jünger nimega selivanov pages minema. elas Peterburis ja värbas endale uusi jüngreid. ta oli nii edukas, et aastatel 1847 kuni 1866 saadeti 515 meest ja 240 naist siberisse enda organite mahalõikamise eest. 1874. aastal oli sektil juba 5444 järgijat. liikmeteks astusid kõik - lisaks talupoegadele ka ohvitserid, preestrid, meremehed. hinnatakse, et 20. sajandi alguseks oli neil 100 000 järgijat.
meestel oli kahte sorti lõikumist. väiksem ja suurem. väiksem oli munade mahavõtt. suurem oli peenise mahavõtt. suurema puhul tekkis küsimus, et kuidas siis mees pissis edaspidi? pissis läbi lehmasarve. lehmasarv oli kogu aeg rinnataskus.

kuule

1869. aastal käis üks Ungari rännumees Eestis rändamas. uuris eestlaste elu. eestlasi kutsuti siis linnades kuuledeks. sakslased leiutasid selle nime. loogika oli selles, et kui tänaval karjatada "kuule!", siis pöörduvad kõik eestlased hüüdja poole arvates, et nende poole pöördutakse.

kuidas mati unt oma poega kõnelema õpetas

kui mati undil sündis poeg Indrek, siis nad elasid vanemuise ühiselamus. ja seal õpetas siis mati unt oma poega rääkima: "Indrek, ütle panso, panso, ütle panso"

kukul külas

täna oli kukul külas toomas lõhmuste.
kui kätte jõudis kuulajate küsimuste esitamise aeg, siis saatejuht küsis, et kas toomas lõhmustele võib kõiki küsimusi esitada. tema vastas, et vaatame õunte pealt.
esimene küsimus oli saatejuhilt endalt (vist): "sa oled nüüd siin raadioeetris ohverdanud kaks tundi oma ajast. kas kaks tundi on sinu jaoks pikk või lühike aeg?"

kuidas furtseva pissil käis

furtseva, eksole, oli hruštšovi lojaalne meeskonnaliige. kohe alguses, kui hruštšov võimule tuli, kaalusid molotov, malenkov ja kaganovitš tema kõrvaldamist. furtseva viibis ruumis. teatas, et tal on pissihäda ja läks ruumist välja. tegelikult aga tormas hruštšovi juurde ja hoiatas teda vandenõust.

intriigid

kus on kõige rohkem intriige? ikka ooperiteatrites. primadonnad jne.
ükskord nägi eri klas moskvas kusagil äärelinna avalikus tualetis koristamas tädikest, kes enne oli töötanud moskva ooperiteatris.
eri klas: kuidas te siia sattusite?
tädike: teate, härra, intriigid, ikka intriigid.

krupskaja otsib leninit

krupskaja läks 1908 aastal prahasse, kus lenin pidi elama hr modraceki nime all. koputas korteri uksele. naine tuli uksele. krupskaja küsis hr modracekki. naine kutsus modraceki. uksele tuli kõhetu tšehhi mees. mees ütles: mina olengi modracek.
krupskaja läks seejärel münhenisse, kus lenin pidi elama rittmeier nime all. maja all oli kõrts. krupskaja läks kõrtsmiku juurde ja küsis, et kus siin elab hr rittmeier. paks kõrtsmik vastas: mina olengi rittmeier.

vargad peredelkinos

kord käisid vargad peredelkinos pasternaki naabermajas vargil. selle peale pani pasternak 600 rubla ümbrikusse ja pani juurde kirja:
"lugupeetud vargad,
panin sellesse ümbrikusse 600 rubla. see on kõik, mis mul praegu on. ärge raha otsimisega vaeva nähke. midagi enamat siit võtta ei ole. võtke raha ja minge oma teed. nõnda on nii teil kui meil rahulikum. raha üle lugeda pole vaja.
boriss pasternak"
ümbrik lebas peeglilaual. päevad tulid ja läksid. pasternaki naine hakkas sellest ümbrikust majapidamiskulude jaoks raha näpistama.
ükskord tuli pasternakil pähe ümbriku kontrollida ja ta avastas, et raha on puudu:
"või nii" karjus ta, "te võtate minu varaste raha! te röövite minu vargaid! mis siis, kui nad äkki täna tulevad? mis olukorda te mind panete? mida ma oma varastele ütlen? et ma olen valetaja? et minu vargaid on röövitud?"

sain 40

et kuidas seda tähistasin. endalegi ootamatult ootamatult elegantselt. olin brüsselis. kuna oli palav, siis jõin kolm õlut ja ladvas hakkas sumisema. läksin ja istusin Luksemburgi platsil john cockerilli kuju jalamile maha päikesevarju. ootasin ja vaatasin, kuidas sumisemine üle läheb.

hüüdlauseid pariisi 1968 üliõpilasrahutustelt

sous les paves, la plage (munakivide all on rand, tänavakivide all on teatavasti liiv)
je jouis dans les paves (ma saan rahulduse munakivide vahel)
soyez exigeant: demandez le cognac hennessy (olge nõudlikud, nõudke hennesy konjakit)
baisez-vous les uns les autres, sinon ils vous baiseront (keppige üksteist, et teid ei kepitaks)
deboutonnez votre cerveau aussi soient que votre braguette (nööpige oma aju sama tihti lahti nagu püksidki)
si tu rencontres un flic, casse-lui le gueule (kui kohtad võmmi, anna talle molli)
ne dites plus: monsieur le professeur: dites: crève, salope! (ärge öelge enam: härra professor: öelge: kärva lita!)
reforme, mon cul! (reform, no mida perset!)

ma tean lahendust

ma tean, mida peab tegema ukraina kriisi lahendamiseks.
putin ei saa kodupubliku ees häbisse jääda. ja see on praeguseks tema tegevuse põhiline motivaator. samuti ei saa ta ka alustada ametlikku sõda ja ukraina vallutamist.
seega peab tekkima mingi kolmas olukord, kus putin saab naasta kodupubliku ette ilma häbita.
see olukord saab olla ainult selles, et porošenko astub tagasi. siis saab putin kodupublikule näidata, et ta saavutas natside ja banderalaste hunta üle võidu. loomulikult viib porošenko ellu olulised reformid ja valmistab ette olukorra stabiilse ukraina edasiseks eluks. ning siis teatab, et ei tule pingelise tööga toime või et ukraina huvides astub tagasi. selle peale saab putin lõpetada sõjategevuse ja võidukalt koju naasta.
seejärel tulevad uued valimised ja valitakse presidendiks porošenko 2.

eesti sõdurid slavjanskis

hüsteeriline krupskaja32 saadab slavjanskist appikarje, et tänavatel kõnnivad Ameerika ja eesti sõdurid ning irvitavad vene inimeste üle. kommentaatorid arutavad, et kuidas krupskaja32 aru saab, et tegu on justnimelt ameeriklaste ja eestlastega. ning jõuavad järeldusele: ameeriklased tunneb ära selle järgi, et nad kõnnivad kiiresti. ning eestlased tunneb ära selle järgi, et eestlased kõnnivad aeglaselt.

laulupeoaegne facebooki sissekanne

Kas kellelgi on keskealisele rinnakale naisterahvale laenata nädalalõpuks korralikke rahvariideid? Maakond pole oluline, kingad ja valged sukkpüksid on endal olemas.

tuhkapäeva kohtunikud

keskajal teatavasti joodi palju õlut. sest vesi ju riknes. keskmiselt kolm liitrit õlut jõi üks linnaelanik päevas. tegelikult kujunes välja kohe selline joomiskultuur, et pidevalt pidi jooma. ja kui ei joonud, siis trahvi maksma pidi õllevaatides.
asi jõudis sinnamaani, et 1540. aastal seati narvas üks kohtuotsus kahtluse alla, kuna see tehti tuhkapäeval. sel päeval aga olid ju kõik linnaelanikud purjus ja seega ei saanud ka kohus kaine olla.

lvivi vanamutt

lvivil on ilmselt maailmas kõige rohkem munakiviteid. ja nende ääres on lahedad kolmekordsed franzjosephiaegsed kivimajad. tõeline rännak ajas, eksole. üks hommik kell seitse läksin ma jalutama nendele tänavatele. ikka selleks, et sisse hingata seda vana galiitsia atmosfääri. ma peaaegu olin juba ajas üle kandumas aga siis juhtus järgmine lugu:
üks punnis silmadega sassis peaga vanamutt vahtis akna peal. esimesel korrusel.
kui ma temani jõudsin, küsis ta: "sigaretõ jest?"
ma vastasin: "net"
ta ütles: "zhal, a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu ja läksin tema akna alt mööda.
tagasiteel jõudsin sama akna alla.
mulle tuli eemalt vastu krimmitatarlase moodi noormees. kui ta akna juurde jõudis, küsis talt vanamutt: "sigaretõ jest?"
krimmitatari noormees vastas: "net"
vanamutt: "zhal. a gde dostat?"
krimmitatari noormes kehitas õlgu.
aga siis jõudsin mina vanamuti akna alla.
vanamutt küsis: "sigaretõ jest"
ma vastasin: "net"
vanamutt sedastas ja küsis: "zhal. a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu.

pildike brodski noorusest

brodski lõpetas üppimise juba 15 aastaselt. hakkas tööle. muuhulgas töötas oblasti surnukuuris lahkajana. lõikas kolpasid lahti, võttis valja sisikondasid, õmbles kehasid kinni.
suvel aga tabas leningradis paljusid lapsi surm seedehäirete tõttu. no ja kui tal ükskord olid surnud mustlaskaksikud lahti lõigatud, tuli ruumi nende isa. kui ta nägi oma lapsi lahtilõigatult hakkas ta, nuga käes, brodskit mööda surnukuuri taga ajama. tahtes teda tappa.
brodski jutustab: ma jooksin tema eest laudade vahel, millel lebasid linadega kaetud laibad. vaat see oli sürrealism, millega võrreldes jean cocteau on tatikas! lõpuks sai ta mu kätte, haaras rinnust ja ma mõistsin, et nüüd juhtub midagi hirmsat. siis haarasin ma kättesattunud kirurgihaamri ja, tehes osava liigutuse, lõin seda mustlast vastu randmeluud. ta käte haare lõtvus, ta vajus istuma ja puhkes nutma. mul aga oli väga halb olla.
parast seda läks brodski surnukuurist töölt ara.

kas mu tütrest saab tantsija?

1933. aastal avas george balanchine new yorgis balletikooli. esimene ema, kes oma lapsega sinna tuli, kysis:
will my daughter dance?
balanchine vastas:
la dance, madame, c'est une question morale.

tolstoi 80. synnipaeva puhul

1908. aastal, st tolstoi 80. eluaastal, asutas mihhail gorodetski peterburis ajalehe kopeika. ajaleht maksis ainult ühe kopika. 4-6 lehte oli mahtu, pool sellest olid pealinna uudised, rahvusvahelised sündmused, kurioosumid, kollased uudised jne ja pool sellest olid kuulutused. lehe tiraazh põrutas kohe sadadesse tuhandetesse.
kui siis sügisel tolstoi sünnipaev oli lähenemas, siis tegi ajaleht selle sündmuse tähistamiseks oma juhtkirjas järgmise ettepaneku:
poleks paha, kui kas või tolstoi kaheksakümnenda sünnipaeva auks loobuda sel pidulikul päeval sugulistest läbikäimistest aga sel moel kokku hoitud raha annetada kooperatiivse ettevõtmise arendamiseks.

solomon volkovi nooruspõlv

emigreerunud peterburilane solomon volkov kirjutab oma raamatus, et nooruspõlves puutus ta kokku jossif brodski, anna ahmatova, george balanchine ja dmitri sostakovitšiga. ja et see suhtlemine oli eriti innustav ja et need inimesed mõjutasid tema elu. ma jäin mõtlema selle peale, et kui sa niukste inimestega piisavalt palju kokku oled puutunud, siis sul ilmselt pole enam lootustki, et su enda elust midagi järgi jääks. ja sa oled nagu wittgenstein, et appi ma olen keele pantvang! ma ei saa keele seest välja! appi ma olen ahmatova, brodski, balanchine ja sostakovitši pantvang! ma ei saa neid oma peast enam välja!

kuidas dostojevski kuulsaks sai

dostojevski esimene oluline romaan oli "vaesed inimesed". dostojevski oli siis alles noor.
ta elas ühes korteris keigariga, kelle nimi oli dmitri grigorovitš, kes oli ka ise väikestviisi kirjamees ja avaldanud jutustuse leierkastimeestest.
aga siis see keigar dmitri grigorovitš võttis selle dostojevski käsikirja ja läks nekrassovi juurde. nad lugesid seda öö läbi. kui jõuti viimase leheküljeni, siis nekrassov nuttis. spontaasusehoos otsustati minna dostojevski poole. ka dostojevski polnud öösel maganud vaid oli ringi jalutanud ja istus parajasti akna peal. kui tuppa tungisid nekrassov ja grigorovitš, siis "tekkis erutatud, kõrgendatud meeleolus jutuajamine, hüüatustega, teemalt teemale hüppamisega, ühise ebajumala gogoli rohke tsiteerimisega".
kui nad olid natuke aega dostojevski korteris kilganud, siis krabas nekrassov käsikirja ja jooksis kirjanduskriitik belinski poole ja hüüdis juba ukse peal: "uus gogol on ilmunud!" belinski porises: "teil kasvavad gogolid nagu seened."
kui belinski oli käsikirja sama päeva lõunaks läbi lugenud, süttis temagi põlema ja hüüdis: "tooge, tooge dostojevski kiiremini siia!"
dostojevski toodi sinna, kahvatu, tedretähniline ja hirmus närvis.
aga nagu dostojevski hiljem oma vennale tunnistas, siis sellel hetkel sai ta aru, et "ta on võrratu geenius"

mihhail petraševski habe

1848. aastal juhtus petrerburis selline lugu, et kultuuriinnovaator aadlimees mihhail petraševski läks kaasani katedraali naiseriietes. seisis naiste sekka ja hakkas palvetama. kuna tal oli aga suur must habe, siis tekitas see teistes naistes ebakindlust ja nad kutsusid politsei. politsei tuli ja pöördus petraševski poole: "armuline proua, tundub, et te olete naiseriietes mees?" petraševski vastas viivitamatult: "armuline härra, aga mulle tundub, et te olete meesterõivastes naine". politseinik sattus segadusse ja seda hetke kasutades jooksis petraševski kirikust välja ja kihutas oma tõllaga minema.

suveniiri trummar

see oli siis suveniiri trummari raamat, kus ta kirjeldas seda, kuidas tema vanaisa ükskord tsaariajal soomes rongiga sõitis ja samasse kupeesse tuli mannerheim. ja suveniiri trummari vanaisa vahetas mannerheimiga ühe meeldejääva lause.
et mu lapselaps ka nüüd teaks, mida oma raamatusse kirjutada, siis märgin selle kohe kõik üles täpselt nii nagu see oli. nimelt kohtus vanaisa tema kuningliku kõrguse Walesi prints Harryga. harry ütles algatuseks, et tal on vanaisaga väga meeldiv kohtuda. vanaisa kinnitas samuti, et tal on harruga väga meeldiv kohtuda. siis küsis harry, et kas eesti sõdurid käivad briti haiglas ravi saamas? vanaisa vastas, et jaa, iga teine sõdur siit reast astub vahetevahel briti haiglast läbi. et mõni tuleb juunis ja mõni juulis. sellega jäi harry väga rahule. vanaisa ei unusta seda kunagi.
ja sealsamas juhtus ka see, et vanaisa pani printsiga kohtumiseks uue montoni ülikonna selga. ning siis tuli kohtumisele m.p., kellel oli samasugune montoni ülikond seljas.

ma süüdistan murutari

kuigi tõenäoliselt ei ole murutar selles süüdi. pealegi lugesin tema raamatut viimati vist 20 aastat tagasi. aga põhimõtteliselt ja laias plaanis on tema ja temasugused süüdi.
süüdi selles, et eesti kirjanikud liidavad kujunditele mingi eessõna otsa ja arvavad, et annavad mingi panuse kodumaise kirjanduse arengusse. et vääristavad oma teksti. et näitavad, kui rikka sisemaailmaga inimesed nad on.
no praegu lugesin ühest raamatust enamvähem ühe hingetõmbega selliseid fraase:
"vedas täiega metsseanahka"
"tegi puust ja rubiinpunaseks"
"ei aita nussi- ega püssirohi"
muidu justkui loetav raamat aga sellised nilbused sees.

tuvidebaas

ajalooliselt on sõjaväelise side pidamise üks lollikindlamaid meetodeid olnud tuvid. ka esimese vabariigi ajal oli sidepataljonis tuvidebaas. kõik tuvid olid nummerdatud ja märgistatud. kaitseväelased pidasid päevikut, kus kõigi tuvide kohta olid kirjas väljalennuajad ja saabumisajad. väljaõpet tehti nii, et tuvikorviga kaitseväelane läks rongiga näiteks petserisse ja lasi tuvi lahti. ja siis oodati, et millal ta Tallinnasse sidepataljoni saabub.
aga eks nagu on luure, nii on ka vastuluure. vastase tuvide püüdmiseks ehitati spetsiaalseid võltstuvilaid, lootes et vastase tuvi sinna lendab. samuti oli variant tuvide mahalaskmine.
samas juhtus ka seda, et tuvi eksis ära või väsis ära või murdis mõni röövlind tuvi maha. sellise loomuliku tuvidekao kompenseerimiseks tegelesid sideväelased pidevalt ka uute munade haudumise ja noorte tuvide väljaõpetamisega.

suur reede patmose saarel

patmose saar oli teadupärast see koht, kus evangelist Johannes (nb! mitte segi ajada ristija Johannesega) oma hilisemat elu elas. kirjutas seal ilmutuste raamatu ja tegi mitu imetegu. muutis kohaliku nõia kivikujuks jne.
kohalikud elanikud hoiavad taset. juba pärast uue aasta saabumist poodidesse eriti liha ei tellita. väikestviisi süüakse kõik külmkapid tühjaks. ja kui suur reede kätte tuleb, siis süüa enam midagi ei ole. siis juuakse äädikat, mille sisse segatakse ämblikuvõrke. ikka selleks, et paremini osa saada kristuse kannatustest.

allakäinud linnaplats

ma näen tihti unes ühte allakäinud puitmajadest ümbritsetud linnaväljakut. unes on muidugi majad päris mahajäetud, siin-seal veel mõned elanikud sees. majad on värvimata ja lagunemas. plats on justkui elust tühjaks nõrgumas. viimased tilgad kukuvad veel tilks ja tolks. seal tekib natuke umbes sama tunne, et kui läheks macchupicchule ja seal veel mõni viimane indiaanlane sügaks kõhtu ja pikutaks.
nüüd sellel pildil ei ole puitmaju aga ma tunnen sellel platsil kõndides enamvähem sama tunnet. avastasin selle platsi 2004 aastal ja nüüd käisin jälle seal.

sakslased on kõiges süüdi

tegelikult on ikkagi sakslased kõiges süüdi (sh krimmi kriisis). ferdinand tönnies oma gemeinschaft und gesellschaft teooriaga ja max weber oma protestantliku eetikaga. nende teooriate teaduslikku adekvaatsust kõrvale jättes on need siiski supremistlikud. ning lääs on need teooriad oma identiteedi vundamenti nurgakiviks pannud (nagu pärnits oma telefoni pani).
vahet pole, kas putin neid teooriaid teab või mitte, aga ta saab aru, et kui merkel või obama või cameron temaga räägivad, siis nende sõnade tagant tajub ta hoiakut - meil on gesellschaft aga mis teil seal venemaal on? meil on protestantlik eetika ja kapitalismi vaim aga mis teil seal on?
ja loomulikult ei mahu see putinile hinge. ning loomulikult ei tule läbirääkimistest midagi välja kuni putin tajub, et tal ei ole gesellschafti ega protestantlikku eetikat.

Isidore Auguste Marie François Xavier

auguste comte'd teatakse sotsioloogia isana. aga ei tea, kas ta oligi natuke kaunishing või sattus ta omaenda positivistlikest ideedest hullustusse.
igatahes kui ta oli terve elu ajanud juttu, et ühiskonnaelus kehtivad samasugused loodusseadused nagu looduses ja pühendus nende väljaselgitamisele, siis pärast oma naise luuletaja clotilde surma hakaks ta arvama, et maailm väärib positivistlikku sekulaarset religiooni, mis oleks teaduspõhine ja kummardaks väärtusi, mis ühendavad tervet inimkonda.
ehk et kõigepealt uurime välja kõik ühiskonnas kehtivad loodusseadused ja siis teeme ühiskonna nende seaduste alusel korda nii et kõigil hakkab hea. ja ilmselgelt ühiskond vajab religiooni.
religiooni nimeks sai religion de l'humanite. religiooni juurde kuulusid rituaalid, sakrament, preestrid, uus kalender, uued pühakud jne.
humanismireligiooni kolm sammast olid altruism, kord ja progress.
sakramendid olid introduktsioon (nimepanemine), admissioon (haridustee lõpetamine), destinatsioon (karjäärivalik), abielu, pensileminek (vanuses 63), separatsioon (viimne võidmine) ja inkorporatsioon (3 aastat peale surma imendumine ajalukku).
suur olend, keda kummardada, oli kõikide inimeste üldkogum. sealhulgas ka surnud inimesed kuulusid sellesse. aga mõned destruktiivsed olendid ei kuulunud (nr napoleon ja kristus).
comte ise hakkas loomulikult ülempreestriks.

ma ei unusta seda kunagi

läksin laupäeva hommikul kell 9 regent parki jalutama. seal oli toimumas mingi british heart associationi heategevusjooks. inimesi tuli sinna muudkui juurde.
jalutasin sealt edasi. läksin jalutasin väikse tiiru regent parki inner circle'sse. seal oli purskkaev ja vabaõhuteater (kus mängiti muuhulgas laulurästa tapmise lugu). ja oli ka avalik kemmerg. astusin ka sealt läbi. kemmergus kraanikausi eest ajas üks vanem neegrihärra habet. ma luban, et ma ei unusta seda kunagi.

londoni lahistel linnalahirongis

niisiis soidan londoni lahistel linnalahirongiga.
peale tuleb kamp keskealiseid harrasid. kaks tykki istuvad minu vastu. raagivad suvemajade ostmisest ja veel siit sealt. yks hetk yks kysib teiselt:
- your wife has been alway so serious, does she have a sense of humour?
- oh yes, she does
- that's interesting, i am just asking because i have never seen her smiling
- oh yes, she actually does have a sense of humor
- oh really
- yeah
- wow
- that's right

kuidas berkeley kuulsaks sai

kui hrustsov oli beria maha lasknud, siis saadeti kõigile suure nõukogude entsüklopeedia tellijatele teatis, et kolm beria kohta kirjutatud lehekülge tuleb entsüklopeediast välja lõigata. ning asemele panna järgmised leheküljed:
piiskop berkeley - niiöelda immaterialismi teooria rajaja, kes kirjutas raamatu sellest, et materiaalseid objekte (laudu, toole jne) ei ole tegelikult olemas. et kõik on vaid kujutelm meie meeltes.
friedrich wilhelm von bergholz - oli holstein-gottorpi hertsogi õukondlane, kes saatis hertsogi tema reisil venemaale 1727 aastal.
beringi laht - eksole, see meri või laht kusagil alaska ja tšukotka vahel.

boleslaw bieruti kurb ots

boleslaw bierut oli vene sõjaväeluure agent ja peale teist ilmasõda poole kommunistide juht ja ka poola peaminister. ja eks ta ikka käis moskvast tõde toomas. ja siis läks ta ka 1956. aastal partei 20. kongressile, kus hrustsov pidas oma legendaarse kõne. see kõne erutas bierutit nii, et ta sai infarkti ja andis otsad.

keisri manifest 17.10.1905

kõigekõrgem manifest
jumala armust, meie, Nikolai teine, kogu venemaa imperaator ja isevalitseja, poola tsaar, soome suurvürst jne jne jne.
segadused ja rahutused pealinnades ja paljudes meie suure impeeriumi kohtades täidavad kurbusega meie südant. venemaa valitseja heaolu on lahutamatult seotud rahva heaoluga, ja rahva mure on tema mure. praeguse aja rahutustest võivad tekkida sügavad ebakõlad ja oht meie riigi terviklikkusele ja ühtsusele.
tsaari vandetõotus käsib meid kõigi mõistuse ja võimu jõududega püüda võimalikult kiiresti lõpetada riigile ohtlik segadus. käskides vastavaid võimuorganeid võtta kasutusele abinõud otseste rahutuste, korratuste ja vägivallatsemise mahasurumiseks, rahulike elanike kaitseks, kes rahumeelselt täidavad igaühel lasuvat kohust, meie, selleks, et kõige edukamalt täita üldisi meie poolt kavandatud meetmeid riikliku elu rahastamiseks, pidasime vajalikuks ühendada kõrgema valitsuse tegevuse.
meie paneme valitsusele kohustuseks meie tahte vääramatu elluviimise:
1. kinkida elanikkonnale kodanikuvabaduste vankumatud alused iskupuutumatuse, südametunnistuse, sõna-, koosolekute ja ühinemise vabaduse alusel.
2. mitte peatades ettemääratud valimisiriigiduumasse, kaasata duumasse, võimaluse korral, arvestades duuma kokkutulekuni jäänud lühikest aega, ka need elanike klassid, kes praegu on täiesti ilma valimisõiguseta, arendades sellega edasi üldise valimisõiguse põhimõtet uues riiklikus korralduses.
3. kehtestada niisugune kõigutamatu reegel, et ükski seadus ei saa jõustuda ilma riigiduuma heakskiiduta, ja et rahva poolt valitutele oleks tagatud võimalus järele valvata meie poolt ametisse pandud võimude tegevuse seaduslikkuse üle.
kutsume kõiki ustavaid venemaa poegi täitma oma kohust kodumaa ees, aitama kaasa selle ennenägematu segaduse lõpetamisele ja koos meiega pingutama kogu jõudu vaikuse ja rahu taastamisele kodumaal.

volta koosolek

taaskord eriti riigikogu kantselei pressi- ja infoosakonnale mõeldes.
ka mul endal läks alatasa segi, et kas Toompea vanglas istus Gustav suits või friedebert tuglas. ja et kas see oli 1917 või 1905.
kõik me teame uue turu veresauna ja niinimetatud taksopeatajate monumenti. see juhtus oktoobris 1905. märkimist väärib, et üks põhilisi organisatsioone nende rahutuste taga oli venemaa sotsiaaldemokraatlik tööpartei. ja et suur hulk tulevasi eesti poliitikasuurusi olid selle liikmed. koosolekuid peeti iga päev. sealhulgas ka volta tehases. 11. detsembri õhtul 1905 peeti taaskord koosolekut volta tehases. kohal oli ca 150 inimest, sealhulgas friedebert tuglas, hans pöögelmann, marta lepp, alma ostra jne. Aleksander kesküla oli koosoleku juhataja. koosolekul arutati, et kuidas ikka seda revolutsiooni edasi viia. et kas tappa mõisnikke või mitte, kas põletada mõisaid või mitte, kas relvastuda või mitte. kuna lätis oli revolutsioonileek eredamalt põlenud, siis pöögelmann kutsus üles ka Eestis "rääkima mõisnikega läti keeles". ohranka agendid olid ka kohal.
no ja kui nad natuke aega olid koosolekut pidanud, siis üks hetk tehti haarang koosolekusaalile ja enamus jooksis laiali. 22 inimest aga vahistati ja viidi Toompea vanglasse, tuglas sealhulgas.

käekirja kujunemisest

20. sajandi alguse helsingisse kogunesid ju kõik eesti poliitpõgenikud ja ka muud kaunishinged. soomlased ise ütlesid, et soome on eestlaste vaimne kodumaa. aga süüa neil midagi ei olnud, raha ka ei olnud. nikolai triik, aleksander tassa ja konrad mägi tahtsid hirmsasti helsingist pariisi minna. aga raha ei olnud.
samal ajal (1907) suri aga jakob hurt. tema kogutud rahvaluulele ei olnud eestis kirjastajat. soome kirjanduse selts otsustas appi tulla. kõigepealt oli aga vaja kogu jakob hurda materjal kopeerida. ning tol ajal kopeeriti käsitsi. soome kirjanduse selts palkas siis helsingis eestlastest kirjutajaid. ning pariisi ihkavad kunstnikud nägid selles võimalust reisiraha koguda. maksti aga neile iga rea pealt. ehk et polnudki tähtis, et mitu sõna ühes reas oli. tähtis oli et ridade arv suureks läheks. seega venitati käekiri kaldu ja tähed pikaks. see seletab ka seda, miks osadel eesti kunstnikel on kaldus käekiri ja ülejäänutel mitte.

suits murrikule

see oli siis 111 aastat tagasi, kui nad mõlemad olid vallalised. murrik oli 17-aastane ja suits oli 20-aastane. siis oli suitsul hirmus valu. kirjutas murrikule sellise kirja:
"olge nii hää ja tulge homme paale kella 5 taaramäele jalutama. ootan teid sel ajal nii tähetorni ümbruses. kui teid sinna ei ilmum silmitsen ma 1/2 6 ajal all-linnas raatuse ja kivisilla vahel teie järele. mul oleks teile mõndagi tähtsat ja midagi õige rutulist teatada ja paale selle ihaldan teid muidugi jälle näha. tulge, tulge!"

luce irigaray

belgia feministlik mõtleja luce irigaray tuli järeldusele, et on olemas tegelikult meeskeel ja naiskeel. see on siis keel, mis on tingitud inimese bioloogilistest iseärasustest. ja loomulikult meeskeel domineerib. kui läänes arvatakse, et keel ongi alus-öeldis-sihitis, siis see on tegelikult lihtsalt meheliku seksuaalsuse väljendus. selline lause meenutab erektsiooni, mis on ühtse ja selge vormi tekkimine määramatusest.
naiskeelel loomulikult mingit sellist valu ei ole selgete vormide tekitamistega. ning naiskeelel ei ole valu jäiga loogika tagaajamisega. naiskeele jaoks võib lause olla ka näiteks sihitis-sihitis-sihitis.

tervisejooksu efekt

50-datel hakati ennustama, et kõik sõidavad autoga ja see mõjutab evolutsiooni käiku. inimesed ei pea enam pikki distantse jalgsi käima, nende jalad atrofeeruvad, muutuvad lühemaks ja nõrgemaks.
selle asemel aga juhtus, et linnad täitusid tervisejooksjatega. inimesed koguni sõidavad autoga kuhugi, et seal jooksma hakata.
sama efekt leiab aset muude innovatsioonidega. vastukaaluks globaliseerumisele ehitatakse koduloo muuseume, mis aitava kohaliku community identiteeti säilitada. vastukaaluks mp3-dele kauplevad osad tegelased ikka endiselt vinüülplaatidega. kui linn ja maa on tööstust täis, siis minnakse lennukiga kuhugi kohta, kus on veel puutumata loodust ja siis vaadatakse seda.

dopinguskandaali analüüs

no ma pean selle kirja panema. sest muidu pärast keegi ei usu, et ma seda kõike läbi nägin.
1. lahvatas eesti suusatamises dopinguskandaal.
2. kurjategijad vallandati ja juhtima toodi puhta mainega inimene (margus hernits)
3. tuli süüteost vabastav kohtuotsus. endised kurjategijad naasid kohtadele ja hernits saadeti minema.
4. tuli uus skandaal (bernatski ja olle, pandi paika uued piirmäärad, mille kohaselt oli tegemist siiski kuriteoga, venelased juba tõsikindlalt räägivad, et oligi torinos positiivne proov eestlastel).
5. ja kui see nüüd tõeks osutub, siis mis nüüd edasi? uuesti tuleb suusaliidu juhtkond kurjategijatest puhtaks teha. ja asemele tuua puhta renomeega inimesed. saab siis näha, kes need uued inimesed on. hernits ilmselt teist korda seda tsirkust kaasa tegema ei hakka.

veel nõukogude diplomaatiast

kui teise ilmasõja ajal jäi vene allveelaev rootsi vetes vahele, siis rootslased protestisid ja kutsusid saadiku välisminister güntheri juurde.
nõukogude diplomaat Vladimir Semjonov vastas: "teie protest, härra minister, see pole välk kõuepilvest, vaid välk sõnnikuhunnikust".
tõlk tõlkis: "härra minister, teie kõuehäälsed ähvardused ei hirmuta meid üldse".

instruktsioonid nõukogude diplomaadile

nõukogude koloonia liikmed ei tohi kokteiliõhtutel või teeõhtutel nõukogude saatkonnas:
1) minna kaetud laudade juurde ja võtta toitu enne külalisi
2) istuda rühmiti ja vestelda, unustades külalised
3) võtta kandikult klaasi ja anda edasi külalistele. kuid ulatada külalisele tühi taldrik tordi või võileibade jaoks on täiesti lubatav
4) jätta pooleldi söödud võileibu otse laudlinale
5) kui klaase ei jätku, tuleb oodata, kuni tuuakse puhtaid, mitte aga valada endale viina või veini tarvitatud klaasi
6) ei tohi sülitada põrandale, köhida teisest kõrvale pöördumata, ei togi kustutada paberossi põrandal talla all. nohuga on parem jätta minemata vastuvõtule või lõunale, sest lauas aevastada või haigutada ei sobi
7) trepil ja majas ei tohi olla paberossisuitsu lõhna. liftis ja trepil ei tohi vedeleda suitsuotsi.
8) enne vastuvõtule või külaskäigule minekut aga ka enne külalise tulekut on soovitav võtta dušši. selle reegli rikkumist märgatakse ja meie maa kultuuri võidakse vääralt hinnata.
9) naised peavad olema rõivastatud korralikult ja ka kohase soenguga
10) mitte unustada, et korterites pesu pestes levitatakse majas niiskust ja seebi lõhna.
11) mitte paugutada uksi, see jätab ebakultuurse mulje

veel mõningaid pildikesi aleksandra kollontai elust

kord oli nii, et kui kollontai oli umbes 40 aastane, siis ta sai öösel infarkti. arsti ta kutsuma ei hakanud. arvas, et saab ise hakkama. saatis toatüdruku ravimite järele. ja ootas voodis valude käes vääneldes "süda rinnust välja hüppamas" poolteist tundi. mis siis toatüdrukuga juhtus? toatüdruk arvas, et läheb kodunt läbi ja kontrollib, et kuidas laps magab. aga mees ärkas üles. nagu ta kollontaile hiljem rääkis: "ja tal tuli isu peale. saate ju minust aru, proua? kohe kuidagi ei lase lahti. siis tuli järele anda ja veel indugi üles näidata". nii ütles teenija punastades ja silmi maha lüües.
samal ajal oli aga kollontail suhe viisteist aastat noorema aleksander shljapnikoviga. kes oli lenini isiklik abi. noormees oli üdini proletaarse päritoluga. suhe tiksus ja lõpuks hakkas ära tüütama. kollontail olid aga süümepiinad seda suhet lõpetades. nagu kollontai ise kirjutas: "sanja polnud minu jaoks lihtsalt sanja vaid mingi ühend. tükike proletariaati, selle kehastus. kuidas ma saan proletariaadile aga haiget teha?"

pr skandaali analüüs

põhimõtteliselt on nii, et mingisugust teravamat asja öeldes on ütleja jaoks alati küsimus selles, et kas suuremad poisid jäävad seda uskuma ja et kas väiksemad poisid kiidavad takka.
kui minister parts ütles, et leedu valitsuskabinetis on jobud, siis on seesama küsimus väga aktuaalne.
nagu me teame, siis suuremad poisid ei jäänud seda uskuma. peaminister ansip ütles, et see on sobimatu. ja leedu välisminister kutsus meie saadiku vilniuses enda juurde selgitusi andma.
väiksemad poisid aga kiitsid ikkagi takka. lootes ilmselt mõjutada suuremate poiste seisukohti või et mitte jätta minister partsi üksinda häbisse. eerik-niiles kross ütles näiteks, et minister parts julges välja öelda õige asja. ja erakonna esimees reinsalu ütles partsi toetuseks, et partneritega tuleb olla lugupidav aga tuleb olla ka aus.
kuna aga suuremad poisid olid juba partsile mööda niplit andnud, siis parts samal ajal juba taandus oma positsioonidelt ja vabandas. selle koha pealt muutus segaseks, et kui parts ei tahtnudki leedu ministreid jobudeks nimetada, siis eerik-niiles kross ja urmas reinsalu küll tahtsid.
järgmisena tekkis diskussioon selle üle, et selle solvanguga kahjustas eesti oma positsioone läbirääkimise laua taga. millele järgnevalt teatas minister parts kuku raadios, et tema sõnakasutus küll kuidagi eesti positsioone ei kahjusta. see viib mõtte kohe sellele, et mis asjad need eesti positsioonid on ja kes või mis on minister, et tema sõna midagi ei muuda.

prokofjevi surnukeha

prokofjev valis suremiseks väga halva aja. ta elas punase väljaku lähedal. ja samal päeval teatati stalini surmast. rahvamass ummistas kogu ümbruse. kolm päeva ei saadud prokofjevi surnukeha kodunt ära viia.
vähe sellest, matustele sai tulla ainult 15 inimest, sest kõik olid stalini matustel.

see on elu

kogu aeg käis eluks ettevalmistumine. lasteaed. kool. kirjaoskus. ajateenistus. ülikool. hirmus näljutamine ja piskuga läbiajamine. lootuses, et kunagi tuleb hea aeg. siis eluasemelaen. jälle üks näljutamine ja virelemine. ikka sihiga, et kunagi hakkab kergem. lapsed. oh jeerum. kisa ja magamatus. jälle ainult usk sellesse, et kunagi läheb paremaks.
kolmapäeval see juhtus. vanaema tuli koju lapsi hoidma. meie läksime naisega kinno vaatama filmi "walter mitty salajane maailm". selleks ma kõik need aastad virelesin. nüüd on see käes. elu.
tõsi küll. film oli paras lastefilm.

vägivaldsed mehed

on ju nii, et teatud hulk mehi kasutab oma naise suhtes vägivalda. nüüd üks ministeerium ja üks ülikool otsustasid selle asjaga tegelemiseks käima panna projekti. projektijuht ülikoolist helistas mulle ja eeldas, et kaitseväelaste seas on ju kindlasti mehi, kes tarvitavad kodus oma naiste suhtes vägivalda. et nüüd nende projekt tuleb appi. et ma võiks nende projekti kohta anda info edasi nendele kaitseväelastele, kes oma naiste suhtes on vägivaldsed. ja et need kaitseväelased siis peaksid temaga ühendust võtma hiljemalt 1. veebruaril.

poliitprognoos

tuleb üles kirjutada. muidu pärast ei saa kuidagi tõestada, et ma neid asju läbi nägin.
nimelt ojuland ei loo uut parteid. ta lööb endale välja lihtsalt mingit ametikohta. ma ei oska öelda, milline prominentne ametikoht vabaneb 2014 aastal. midagi üro-s, el-is? või kodumaal.
omal ajal kui koonderakond lagunenud oli, siis ka mart siimann hakkas looma parteid "mõistuse ja südamega". isegi maimu berg oli seal liige. niikaua nad seda parteid lõid, kuni siimannile pakuti eok presidendi kohta.

millise lausega alustada aastalõpuartiklit

Aasta viimased minutid on tagasi vaatamise aeg. Hetk, mil võtame lahkunud aastast kaasa kõik ilusa ja hea. Ning jätame maha selle, mis oli raske, valus või inetu.

Lõppeval aastal kurvastas mind kõige enam populismi levik Eesti poliitikas.

2013. aastale tagasi mõeldes rõõmustab esmalt kodanikuühiskonna tugevnemine.

Aasta 2014 algab maailmas lootusrikkalt. Keskpangad jätkavad majanduste stimuleerimist, Hiina majanduse väiksem nõudlus alandab toorainehindu ning ekspordib deflatsiooni arenenud maadesse.

Jõule nimetatakse kogu maailmas ka rahupühadeks. Saatuse tahtel on Eesti riigil ja rahval neile rahvusvahelistele rahupühadele lisada üks omapoolnegi - Vabadussõja relvarahu aastapäev 3. jaanuaril ühes vastava rahusõnumiga.

Vana aasta on lõppemas ning kohe algab uus, 2014. aasta.

Olge uuel aastal Eesti üle uhked. Selleks on põhjust küll.

2013. aasta järel hakkab üha selgemaks saama USA rolli muutumine maailmas.

Loetud tundide pärast tormab suur hulk purjus inimesi linnatänavatele ja kultuurimajade ette lõhkeainega mängima.

Aasta lõpus on tööinimesel komme raskelt ohata ja öelda: „Küll lõppenud aasta oli ikka raske ja küllap uus aasta tuleb natukenegi kergem."