selline asi oli täna hommikul kaitseministeeriumi ees

parun le botz

vat kunagi ei tea, kas mõni hull on omast ajast ees olev vabadusvõitleja ja tulevase ühiskonna sõnumitooja või lihtsalt hull.
igatahes oli pariisis kunagi 18. sajandi lõpus üks parun le botz. oli rikas mees aga muidu vaikne. kui aga revolutsioon algas, siis ta tundis, et tema tund on tulnud. kui kätte jõudis louis XVI hukkamine, siis hüppas ta rahva seast välja, tõstis mõõga üles ja karjus: "minu juurde, kes tahab kuningat päästa!"
mitte keegi ei tulnud tema juurde.

jõulutundest

nüüd tuli meelde, et misasi see jõulutunne on. see on see, kui jõuluvana habe ja vuntsikarvad tükivad suhu ja neid peab kogu aeg välja puhuma või sülitama.
aga tegelikult on jõuluvanaks olemisel väga palju dilemmasid.
kõigepealt peab alustama sellest, et tuleb valida, kas võtta kodus krunt alla või mitte. kui võtta krunt alla, siis kõik edasine on juba puhas improvisatsioon. siis võib jõuda välja kuhu iganes. aga selleks peab muidugi julge mees olema. ja on oht, et lapsed ei jää teenusega rahule.
teine dilemma on see, et kas olla traditsiooniline ka-siin-majas-häid-lapsi-on jõuluvana või tahta olla originaalne. viimase puhul tuleb valida stiil. kas rääkida väärtkirjandusest, olla mingi zz top tsiklimees või spordimees või või hakata onu heino nilbeid nalju veeretama.
mõnikord on muidugi nii, et pererahvast mõni tahab ise stiili kujundada. hakkab näiteks nilbeid nalju jõuluvana kulul viskama. sellisele tuleb pakkuda:"ohhohhoo, seda ma just ootasingi, et keegi hakkaks minu kulul nilbeid nalju tegema. sa ei kujuta ettegi, milleks mina võimeline olen!" pärast seda on rahu majas.
uksest sisse tulles tuleb paika panna see, et kes juhib mängu. mõni entusiastlik lapseemme võib tahta ette ja taha kõike jutustada, et mida jõulumees tegi ja kus käis ja kuidas päkapikud teda aitasid ja mis kõik veel. siuksed tuleb paika panna kohe alguses ja initsiatiiv nende käest ära võtta.
siis tuleb otsustada professionaalsuse tase - kas kasutada ära kingisaaja eraelulist informatsiooni või mitte. parem on seda mitte teha. ainult algajad teevad selliseid eraelulisi viiteid.
järgmiseks tuleb valida kingijagamise meetod. kui on palju inimesi ja kui habe kõditab, siis tuleb teha kähku. aga muidu võib minna hirmsaks uinamuinaks. mõni algaja jõulumees arvab, et peab igaltühelt mingi luuletuse välja pigistama. loll mõte. siuke tuleb hakatuseks mõnesse vanadekodusse jõulumeheks saata, las saab oma kooli kätte. paratamatult on kiusatus igale ühele midagi etteaste järgi kommentaariks öelda. siin tuleb hoiduda, et ennast kordama ei hakka.
siis tuleb otsustada ära lati kõrgus. kas anda mingitele halturtshikutele kinke või mitte. teate küll, näärivana punanina hüppas üle laualina. nüüd kipuvad inimesed arvama, et on täitsa okei internetist kähku midagi surfata ja siis telefonist ette lugeda. niukstelt tuleb telefon käest ära võtta.
erilised fruktid on teismelised. need ju ei taha üldse jõulurõõmust osa saada. algaja jõuluvana võib hakata arvama, et peab teismelised koostööle meelitama. sellega ei jõua kuhugi. ainult venitad protseduuri.
üleüldse tempo on tähtis. protsess peab olema jõuluvana juhitud. tempo peab olema peal. intensiivsus peab olema selline, et keegi ei hakka kusagil kapsast sööma samal ajal. muidugi teatud olukorras (nt kui kõik on purjus) oleks mängu ilu selles küll, kui jõuluvana muutub passiivseks ja lõpuks keegi enam ei märkagi, et jõuluvana istub nurgas.
lõpuks on lahkumine. habe ja müts varjavad nähtavust, eks. ja ega mõnikord hästi ei mäleta, et kus see uks oli. tähtis on säilitada väärikus lõpuni. enne mingis suunas liikumist veenduda, et tegemist on ikka õige suunaga.

lambaaasta tuleb saatuslik

et ärkad peale jõulusöömingut üles ja kuidagi katsud ennast tasakaalu saada. teed delfi lahti ja loed, et astroloog taimi uuesoo lubab, et uus aasta tuleb saatusliku tähendusega kõikidele tähtkujudele.

igaks juhuks märgin üles

et teaks, kes ma olen.
Maavägi LOGISTIKA JAGU, MEESKOND VÄLJAÕPETAMATA RIVI PIIRANGUTETA ÜLEM, KOMANDÖR TRANSPORT

sõjaväeline kirjatöö

pidin ühte sõjaväelisesse väljaandesse kirjutama 7000 tähemärgi mahus ühe jutu. kirjutasin 5200 tähemärki teksti, kaks nelja salmiga luuletust, lisasin ühe maali ja ühe foto.
sain majorilt sellise vastuse:
"nõutud oli 7000 tähemärki!
luuletused ei lähe arvesse!
aega on 10 detsembrini!"
mis mul siis muud üle jäi vastata:
"sir yes sir!
kirjutan 7000 tähemärki!"

arenguimmuunne

prof jüri saar on maha saanud hea raamatuga. xxi sajandi väljakutse. tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused. põhimõtteliselt väga hea raamat. ja väga kõva sõna, et Eestis siukseid raamatuid avaldatakse.
ta räägib põhiliselt sellest, mis meid ootab seoses sellega, et läänekristliku tsivilisatsiooni kõrval on slaaviõigeusklik ja islamistlik tsivilisatsioon. ja et teatud alusprintsiipide tõttu on kogu koostöö ja kommunikatsioon määratud nurjuma. räägib, kuidas läänekristliku tsivilisatsiooni ajataju on teistsugune, kuidas suhtumine omandisse on teistsugune, kuidas võimudistants on teistsugune, kuidas suhtumine riigi olemusse on teistsugune, kuidas õigusemõistmine on teistsugune, kuidas faktidesse suhtumine on teistsugune, kuidas pettusesse suhtumine on teistsugune jne. väga kõva ja väga aktuaalne raamat.
raamatus esineb aegajalt sõna arenguimmuunne. et lääne tsivilisatsioon ei ole ja slaaviõigeusklik ja islamistlik on arenguimmuunsed tsivilisatsioonid.
raamatu lõppsõnas aga hakkab omapärast teksti tulema. et multukulti on eliidi projekt, millest võidab eliit ja kulud kannab lai rahvamass. et kiire arengu perioodil 1946-1974 jõuti läänes heaoluühiskondadeni kuid edasine vaimne areng on takerdunud. et lääs on natsionalismi väljajuurimisel välja juurinud ka enda identiteedi.

igori sõnad

see on ikka nii hea, et tuleb siia üles panna. muidu ähvardab oht, et lähevad ajaloo jaoks kaduma:
"
Lùhidalt. Paet on tavaline tartu kaabakas. Rœhutan, et tema läbipeksmises on filosoofiline idee, aga juriidiline probleem. Meil on hàsti ju. Raidmaa on minister, paet ilma pkrsmata eurooplane ja mina... Ma arvan, et Reformierakonna soov, et ma ruttu sureks, pole aluseta.“

meie pere jõulud

kallis jõuluvana
kas sa palun kingiksid mulle jõuludeks montster high, ma mõtlen nendest uutest kõige rohelisema. mu issil pole selleks raha.

kalle leopold

tuleb välja, et kalle muuli nimi on tegelikult kalle-leopold muuli.

kellele panna oma tütar mehele?

eks tuleb juba varakult näppu pulsil hoida, et milliste poistega mu tütar suhtleb. eks see ole üldteada, et ei tohi panust teha nendele poistele, kes koolieas coolid on. pole vaja jalgpalluriga semmida. pole vaja klassi kõige suurema naljamehega semmida. pole vaja nendega sebida, kellel kõige lahedamad riided seljas on. või kellel kõvasti raha on ja kes ostavad iga päev kooli kommiautomaadist komme.
panus tuleb teha nohikutele. need on need, kellel täiskasvanud peast on maja viimsis, kaater Pirital ja lexus maja ees. need on need, kes hakkavad otsustama maailma asjade üle. need on need, kes saavad kuulsaks. need on need, kes teenivad ära ühiskonna lugupidamise.
no umbes nagu minagi.

eneseabigrupp

moostes pidi kohalik aa grupp koos käima mõisa viinaköögis

james ja christian

james stuarti naine oli teadupärast taani kuninga Christian IV õde. 1606. aasta suvel tuli Christian oma õele külla. seda Stuartid ei aimanud, et millised joodikud taanlased on. läks joomaks. kutsuti küll kohale juhtiv näitekirjanik ben jonson, et kõik peod oleksid suurejoonelised ja näitemängulised. kuninglikud kõrgused pidid ka aegajalt näidendites osalema. aga see palju ei aidanud. kohalekutsutud näitlejad asusid ka jooma.
pealtnägija john harrington kirjeldab seeba kuninganna stseeni: daam, kes täitis seeba kuninganna osa, pidi ulatama mõlemale kuningale kallihinnalised kingitused, kuid unustas, et poodiumile viib trepp. vaeseke komistas ja pillas kallihinnalised laekad kuningatele sülle ja taani kuningas kaotas tasakaalu ja kukkus seeba kuningale otse. pärast Christian IV tõusis, et tantised seeba kuningannaga aga kukkus ja jäi kuningannale jalgu. siis viidi ta ära ühte kambrisse ja asetati kuninglikku sängi, mille ta tublisti ära määris andidega, millised seeba kuninganna oli tema rõivastele jätnud: vein, kreem, keedis, limonaad, kook, vürtsid ja teised meeldivad asjad. pidutsemine ja etendused jätkusid. enamik osatäitjaid olid kas laiali jooksnud või vajus jala pealt maha, nii palju oli vein nende ajusid uimastanud. kuid siis ilmusid toredasti riietatud lootus, usk ja headus. lootus püüdis midagi öelda, kuid vein oli teda nii nurgaks teinud, et ta lahkus, väljendades lootust, et kuningad andestab talle tema kõne lühiduse. usk oli nüüd üksi jäänud aga ma olen veendunud, et teda ei hoidnud ülal head teod ning ta lahkus vaarudes saalist. siis langes headus kuninga jalge ette, nagu varjates oma õdede pattusid, pomises kuidagi tervituse ning ulatas kingitused. kui ütles, et läheb ära, sest pole niisugust andi, mida tema kõrgus poleks juba taevalt saanud. pärast seda ühines ta alumises saalis lootuse ja usuga, kes mõlemad, vaesekesed, seal oksendasid.

aasta kunstielamus

asub bristolis. ühe saare peal. paadikuuride ja laevaremondi töökodade taga.

john donne

vanasti oli Londonis st paulsi katedraal üks põhilisi kohti. kirikus ei palutud ainult jumalat vaid tehti kõike bisnessit. westminsteri lossi ei olnud siis ju veel olemas. teiselpool jõge õieti linna ju ei olnudki. st paulsi kõrval oli leiva tänaval üks kõrts nimega "näkineitsi". seal käis boheemlaskond koos. Shakespeare, ben jonson, james burbage jne.
seal käisid koos ka püssirohuvandenõu tegelased. teate küll, guy fawkes.
aga nende boheemlaste seas oli üks rikka kaupmehe poeg nimega john donne. ta oli muidu päritolult katoliiklane. aga 1615 hakkas kuninga survel anglikaaniks ja asus st paulsi kirikus teenima. tema jutlused säilitasid poeesia omadusi.
üks nendest kõlas nii:
ükski inimene ei ole saar. täiesti omaette. iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast. kui meri mullamakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks. samuti ka siis, kui maanina uputab või sinu sõprade või sinu enda lossi purustab. iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulunu inimkonda. ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

originaalis:
No man is an iland, intire of it selfe; every man is a peece of the Continent, a part of the maine; if a clod bee washed away by the Sea, Europe is the lesse, as well as if a Promontorie were, as well as if a Mannor of thy friends or of thine owne were; any mans death diminishes me, because I am involved in Mankinde; And therefore never send to know for whom the bell tolls; It tolls for thee....

dark lady

dark lady'ks nimetavad sheikspiroloogid ühte naist, kes ei olnud Shakespeare naine. kuid kellele ta pühendas lembeluuletusi. üks lembeluuletus on selline:

mu armsal puudub päikse pilk ja jume
ta suul ei näe koralli verevust
kui lumi valge on, tal rind on tume
kui juus on traat, siis peas tal traat on must

tean mitut värvi roose toredaid
ei õheta mu armsam roosipõsi
et lõhnu olen haistnud hõrgumaid
kui tema hingeõhk - ka see on tõsi

mul tema kõnet kuulata on hea
ehk muusika on kaunim küll, ei salga
kuis jumalannad sammuvad, ei tea
mu armsam käies maha toetab jalga

ja siiski teda kallimaks pean muist
noist võrdlustega võltsilt kiidetuist

ps. see oli nüüd puhas kirjanduslugu, minu eraelu ja naissuhetega ei ole siin midagi pistmist.

levy-straussi lääneteooria

kuulsal teksaspükste loojal Claude levy-Straussil on teooria, et linnad arenevad idast läände. ehk et asustus laieneb alati idast läände. kusjuures jõukamad linnaosad tekivad läände ja vaesemad itta.
sisemine loogika on selles, et inimesel on arusaam, et päikese liikumine on liikumine lõpetatuse ja täiuslikkuse poole.

aevastaja

Birminghamis elab mees, kes on alates 2007. aastast blogisse kirja pannud kõik oma aevastused. viimane aevastus oli 03.10., tugevusaste "keskmine", asukoht lidli pood kings heathis. arvult 4059.
mees ei ole sellest blogist oma tuttavatele ja sugulastele rääkinud, sest arvab, et need peaksid teda veidrikuks.
http://sneezecount.joyfeed.com/

suvorovi kirstuteooria

suvorovil on II ms osas kirstuteooria. nimelt kui oleks olnud nõue, et venelased peavad oma hukkunuid matma kirstudes, siis oleks sõda võidetud rutem. asi oli selles, et venelased matsid oma hukkunuid ilma kirstudeta ühishaudades. nn vennashaudades.
siis oleks iga suurema lahingu eelselt pidanud koos kütuse, moona, toidu, sidemete jne asjadega tellima ka kirste. ja kui oleks nt tellitud kurski kaare puhul 78 000 kirstu, stalingradi lahingu puhul 500 000 kirstu, Berliini lahingu puhul 100 000 kirstu, velikije luki puhul 30 000 kirstu jne. sellise hulga kirstude transport oleks võtnud meeletu mahu, võtnud kohutava aja ja tõmmanud ka vastaste luure tähelepanu. samuti oleks pidanud hakkama arvestama kohustusega pärast lahingut laipu kokku koguma. mis oleks tähendanud seda, et rünnakuid oleks hakatud planeerima nii, et hukkunute arv oleks minimaalne. mis oleks tähendanud ka seda, et need nelja aasta jooksul hukkunud 10 000 000  vene sõdurit ei oleks hukkunud vaid oleks suuremas osas elus olnud ning võidelnud.
suvorovi teooria nõrk koht on see, et kõigi nende jaoks ei oleks pruukinud varustust jätkuda ja nad ei oleks saanud nii efektiivselt võidelda.

skopetsid

18. sajandi lõpus veenis üks orioli piirkonna talupoeg andre Ivanov teisi talupoegi selles, et munandite mahalõikamine on hea mõte. et see on väga kristlik ja viib lähemale täiustumisele. Ivanov koos oma jüngritega saadeti siberisse. aga üks jünger nimega selivanov pages minema. elas Peterburis ja värbas endale uusi jüngreid. ta oli nii edukas, et aastatel 1847 kuni 1866 saadeti 515 meest ja 240 naist siberisse enda organite mahalõikamise eest. 1874. aastal oli sektil juba 5444 järgijat. liikmeteks astusid kõik - lisaks talupoegadele ka ohvitserid, preestrid, meremehed. hinnatakse, et 20. sajandi alguseks oli neil 100 000 järgijat.
meestel oli kahte sorti lõikumist. väiksem ja suurem. väiksem oli munade mahavõtt. suurem oli peenise mahavõtt. suurema puhul tekkis küsimus, et kuidas siis mees pissis edaspidi? pissis läbi lehmasarve. lehmasarv oli kogu aeg rinnataskus.

kuule

1869. aastal käis üks Ungari rännumees Eestis rändamas. uuris eestlaste elu. eestlasi kutsuti siis linnades kuuledeks. sakslased leiutasid selle nime. loogika oli selles, et kui tänaval karjatada "kuule!", siis pöörduvad kõik eestlased hüüdja poole arvates, et nende poole pöördutakse.

kuidas mati unt oma poega kõnelema õpetas

kui mati undil sündis poeg Indrek, siis nad elasid vanemuise ühiselamus. ja seal õpetas siis mati unt oma poega rääkima: "Indrek, ütle panso, panso, ütle panso"

kukul külas

täna oli kukul külas toomas lõhmuste.
kui kätte jõudis kuulajate küsimuste esitamise aeg, siis saatejuht küsis, et kas toomas lõhmustele võib kõiki küsimusi esitada. tema vastas, et vaatame õunte pealt.
esimene küsimus oli saatejuhilt endalt (vist): "sa oled nüüd siin raadioeetris ohverdanud kaks tundi oma ajast. kas kaks tundi on sinu jaoks pikk või lühike aeg?"

kuidas furtseva pissil käis

furtseva, eksole, oli hruštšovi lojaalne meeskonnaliige. kohe alguses, kui hruštšov võimule tuli, kaalusid molotov, malenkov ja kaganovitš tema kõrvaldamist. furtseva viibis ruumis. teatas, et tal on pissihäda ja läks ruumist välja. tegelikult aga tormas hruštšovi juurde ja hoiatas teda vandenõust.

intriigid

kus on kõige rohkem intriige? ikka ooperiteatrites. primadonnad jne.
ükskord nägi eri klas moskvas kusagil äärelinna avalikus tualetis koristamas tädikest, kes enne oli töötanud moskva ooperiteatris.
eri klas: kuidas te siia sattusite?
tädike: teate, härra, intriigid, ikka intriigid.

krupskaja otsib leninit

krupskaja läks 1908 aastal prahasse, kus lenin pidi elama hr modraceki nime all. koputas korteri uksele. naine tuli uksele. krupskaja küsis hr modracekki. naine kutsus modraceki. uksele tuli kõhetu tšehhi mees. mees ütles: mina olengi modracek.
krupskaja läks seejärel münhenisse, kus lenin pidi elama rittmeier nime all. maja all oli kõrts. krupskaja läks kõrtsmiku juurde ja küsis, et kus siin elab hr rittmeier. paks kõrtsmik vastas: mina olengi rittmeier.

vargad peredelkinos

kord käisid vargad peredelkinos pasternaki naabermajas vargil. selle peale pani pasternak 600 rubla ümbrikusse ja pani juurde kirja:
"lugupeetud vargad,
panin sellesse ümbrikusse 600 rubla. see on kõik, mis mul praegu on. ärge raha otsimisega vaeva nähke. midagi enamat siit võtta ei ole. võtke raha ja minge oma teed. nõnda on nii teil kui meil rahulikum. raha üle lugeda pole vaja.
boriss pasternak"
ümbrik lebas peeglilaual. päevad tulid ja läksid. pasternaki naine hakkas sellest ümbrikust majapidamiskulude jaoks raha näpistama.
ükskord tuli pasternakil pähe ümbriku kontrollida ja ta avastas, et raha on puudu:
"või nii" karjus ta, "te võtate minu varaste raha! te röövite minu vargaid! mis siis, kui nad äkki täna tulevad? mis olukorda te mind panete? mida ma oma varastele ütlen? et ma olen valetaja? et minu vargaid on röövitud?"

sain 40

et kuidas seda tähistasin. endalegi ootamatult ootamatult elegantselt. olin brüsselis. kuna oli palav, siis jõin kolm õlut ja ladvas hakkas sumisema. läksin ja istusin Luksemburgi platsil john cockerilli kuju jalamile maha päikesevarju. ootasin ja vaatasin, kuidas sumisemine üle läheb.

hüüdlauseid pariisi 1968 üliõpilasrahutustelt

sous les paves, la plage (munakivide all on rand, tänavakivide all on teatavasti liiv)
je jouis dans les paves (ma saan rahulduse munakivide vahel)
soyez exigeant: demandez le cognac hennessy (olge nõudlikud, nõudke hennesy konjakit)
baisez-vous les uns les autres, sinon ils vous baiseront (keppige üksteist, et teid ei kepitaks)
deboutonnez votre cerveau aussi soient que votre braguette (nööpige oma aju sama tihti lahti nagu püksidki)
si tu rencontres un flic, casse-lui le gueule (kui kohtad võmmi, anna talle molli)
ne dites plus: monsieur le professeur: dites: crève, salope! (ärge öelge enam: härra professor: öelge: kärva lita!)
reforme, mon cul! (reform, no mida perset!)

ma tean lahendust

ma tean, mida peab tegema ukraina kriisi lahendamiseks.
putin ei saa kodupubliku ees häbisse jääda. ja see on praeguseks tema tegevuse põhiline motivaator. samuti ei saa ta ka alustada ametlikku sõda ja ukraina vallutamist.
seega peab tekkima mingi kolmas olukord, kus putin saab naasta kodupubliku ette ilma häbita.
see olukord saab olla ainult selles, et porošenko astub tagasi. siis saab putin kodupublikule näidata, et ta saavutas natside ja banderalaste hunta üle võidu. loomulikult viib porošenko ellu olulised reformid ja valmistab ette olukorra stabiilse ukraina edasiseks eluks. ning siis teatab, et ei tule pingelise tööga toime või et ukraina huvides astub tagasi. selle peale saab putin lõpetada sõjategevuse ja võidukalt koju naasta.
seejärel tulevad uued valimised ja valitakse presidendiks porošenko 2.

eesti sõdurid slavjanskis

hüsteeriline krupskaja32 saadab slavjanskist appikarje, et tänavatel kõnnivad Ameerika ja eesti sõdurid ning irvitavad vene inimeste üle. kommentaatorid arutavad, et kuidas krupskaja32 aru saab, et tegu on justnimelt ameeriklaste ja eestlastega. ning jõuavad järeldusele: ameeriklased tunneb ära selle järgi, et nad kõnnivad kiiresti. ning eestlased tunneb ära selle järgi, et eestlased kõnnivad aeglaselt.

laulupeoaegne facebooki sissekanne

Kas kellelgi on keskealisele rinnakale naisterahvale laenata nädalalõpuks korralikke rahvariideid? Maakond pole oluline, kingad ja valged sukkpüksid on endal olemas.

tuhkapäeva kohtunikud

keskajal teatavasti joodi palju õlut. sest vesi ju riknes. keskmiselt kolm liitrit õlut jõi üks linnaelanik päevas. tegelikult kujunes välja kohe selline joomiskultuur, et pidevalt pidi jooma. ja kui ei joonud, siis trahvi maksma pidi õllevaatides.
asi jõudis sinnamaani, et 1540. aastal seati narvas üks kohtuotsus kahtluse alla, kuna see tehti tuhkapäeval. sel päeval aga olid ju kõik linnaelanikud purjus ja seega ei saanud ka kohus kaine olla.

lvivi vanamutt

lvivil on ilmselt maailmas kõige rohkem munakiviteid. ja nende ääres on lahedad kolmekordsed franzjosephiaegsed kivimajad. tõeline rännak ajas, eksole. üks hommik kell seitse läksin ma jalutama nendele tänavatele. ikka selleks, et sisse hingata seda vana galiitsia atmosfääri. ma peaaegu olin juba ajas üle kandumas aga siis juhtus järgmine lugu:
üks punnis silmadega sassis peaga vanamutt vahtis akna peal. esimesel korrusel.
kui ma temani jõudsin, küsis ta: "sigaretõ jest?"
ma vastasin: "net"
ta ütles: "zhal, a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu ja läksin tema akna alt mööda.
tagasiteel jõudsin sama akna alla.
mulle tuli eemalt vastu krimmitatarlase moodi noormees. kui ta akna juurde jõudis, küsis talt vanamutt: "sigaretõ jest?"
krimmitatari noormees vastas: "net"
vanamutt: "zhal. a gde dostat?"
krimmitatari noormes kehitas õlgu.
aga siis jõudsin mina vanamuti akna alla.
vanamutt küsis: "sigaretõ jest"
ma vastasin: "net"
vanamutt sedastas ja küsis: "zhal. a gde dostat?"
ma kehitasin õlgu.

pildike brodski noorusest

brodski lõpetas üppimise juba 15 aastaselt. hakkas tööle. muuhulgas töötas oblasti surnukuuris lahkajana. lõikas kolpasid lahti, võttis valja sisikondasid, õmbles kehasid kinni.
suvel aga tabas leningradis paljusid lapsi surm seedehäirete tõttu. no ja kui tal ükskord olid surnud mustlaskaksikud lahti lõigatud, tuli ruumi nende isa. kui ta nägi oma lapsi lahtilõigatult hakkas ta, nuga käes, brodskit mööda surnukuuri taga ajama. tahtes teda tappa.
brodski jutustab: ma jooksin tema eest laudade vahel, millel lebasid linadega kaetud laibad. vaat see oli sürrealism, millega võrreldes jean cocteau on tatikas! lõpuks sai ta mu kätte, haaras rinnust ja ma mõistsin, et nüüd juhtub midagi hirmsat. siis haarasin ma kättesattunud kirurgihaamri ja, tehes osava liigutuse, lõin seda mustlast vastu randmeluud. ta käte haare lõtvus, ta vajus istuma ja puhkes nutma. mul aga oli väga halb olla.
parast seda läks brodski surnukuurist töölt ara.

kas mu tütrest saab tantsija?

1933. aastal avas george balanchine new yorgis balletikooli. esimene ema, kes oma lapsega sinna tuli, kysis:
will my daughter dance?
balanchine vastas:
la dance, madame, c'est une question morale.

tolstoi 80. synnipaeva puhul

1908. aastal, st tolstoi 80. eluaastal, asutas mihhail gorodetski peterburis ajalehe kopeika. ajaleht maksis ainult ühe kopika. 4-6 lehte oli mahtu, pool sellest olid pealinna uudised, rahvusvahelised sündmused, kurioosumid, kollased uudised jne ja pool sellest olid kuulutused. lehe tiraazh põrutas kohe sadadesse tuhandetesse.
kui siis sügisel tolstoi sünnipaev oli lähenemas, siis tegi ajaleht selle sündmuse tähistamiseks oma juhtkirjas järgmise ettepaneku:
poleks paha, kui kas või tolstoi kaheksakümnenda sünnipaeva auks loobuda sel pidulikul päeval sugulistest läbikäimistest aga sel moel kokku hoitud raha annetada kooperatiivse ettevõtmise arendamiseks.

solomon volkovi nooruspõlv

emigreerunud peterburilane solomon volkov kirjutab oma raamatus, et nooruspõlves puutus ta kokku jossif brodski, anna ahmatova, george balanchine ja dmitri sostakovitšiga. ja et see suhtlemine oli eriti innustav ja et need inimesed mõjutasid tema elu. ma jäin mõtlema selle peale, et kui sa niukste inimestega piisavalt palju kokku oled puutunud, siis sul ilmselt pole enam lootustki, et su enda elust midagi järgi jääks. ja sa oled nagu wittgenstein, et appi ma olen keele pantvang! ma ei saa keele seest välja! appi ma olen ahmatova, brodski, balanchine ja sostakovitši pantvang! ma ei saa neid oma peast enam välja!

kuidas dostojevski kuulsaks sai

dostojevski esimene oluline romaan oli "vaesed inimesed". dostojevski oli siis alles noor.
ta elas ühes korteris keigariga, kelle nimi oli dmitri grigorovitš, kes oli ka ise väikestviisi kirjamees ja avaldanud jutustuse leierkastimeestest.
aga siis see keigar dmitri grigorovitš võttis selle dostojevski käsikirja ja läks nekrassovi juurde. nad lugesid seda öö läbi. kui jõuti viimase leheküljeni, siis nekrassov nuttis. spontaasusehoos otsustati minna dostojevski poole. ka dostojevski polnud öösel maganud vaid oli ringi jalutanud ja istus parajasti akna peal. kui tuppa tungisid nekrassov ja grigorovitš, siis "tekkis erutatud, kõrgendatud meeleolus jutuajamine, hüüatustega, teemalt teemale hüppamisega, ühise ebajumala gogoli rohke tsiteerimisega".
kui nad olid natuke aega dostojevski korteris kilganud, siis krabas nekrassov käsikirja ja jooksis kirjanduskriitik belinski poole ja hüüdis juba ukse peal: "uus gogol on ilmunud!" belinski porises: "teil kasvavad gogolid nagu seened."
kui belinski oli käsikirja sama päeva lõunaks läbi lugenud, süttis temagi põlema ja hüüdis: "tooge, tooge dostojevski kiiremini siia!"
dostojevski toodi sinna, kahvatu, tedretähniline ja hirmus närvis.
aga nagu dostojevski hiljem oma vennale tunnistas, siis sellel hetkel sai ta aru, et "ta on võrratu geenius"

mihhail petraševski habe

1848. aastal juhtus petrerburis selline lugu, et kultuuriinnovaator aadlimees mihhail petraševski läks kaasani katedraali naiseriietes. seisis naiste sekka ja hakkas palvetama. kuna tal oli aga suur must habe, siis tekitas see teistes naistes ebakindlust ja nad kutsusid politsei. politsei tuli ja pöördus petraševski poole: "armuline proua, tundub, et te olete naiseriietes mees?" petraševski vastas viivitamatult: "armuline härra, aga mulle tundub, et te olete meesterõivastes naine". politseinik sattus segadusse ja seda hetke kasutades jooksis petraševski kirikust välja ja kihutas oma tõllaga minema.

suveniiri trummar

see oli siis suveniiri trummari raamat, kus ta kirjeldas seda, kuidas tema vanaisa ükskord tsaariajal soomes rongiga sõitis ja samasse kupeesse tuli mannerheim. ja suveniiri trummari vanaisa vahetas mannerheimiga ühe meeldejääva lause.
et mu lapselaps ka nüüd teaks, mida oma raamatusse kirjutada, siis märgin selle kohe kõik üles täpselt nii nagu see oli. nimelt kohtus vanaisa tema kuningliku kõrguse Walesi prints Harryga. harry ütles algatuseks, et tal on vanaisaga väga meeldiv kohtuda. vanaisa kinnitas samuti, et tal on harruga väga meeldiv kohtuda. siis küsis harry, et kas eesti sõdurid käivad briti haiglas ravi saamas? vanaisa vastas, et jaa, iga teine sõdur siit reast astub vahetevahel briti haiglast läbi. et mõni tuleb juunis ja mõni juulis. sellega jäi harry väga rahule. vanaisa ei unusta seda kunagi.
ja sealsamas juhtus ka see, et vanaisa pani printsiga kohtumiseks uue montoni ülikonna selga. ning siis tuli kohtumisele m.p., kellel oli samasugune montoni ülikond seljas.

ma süüdistan murutari

kuigi tõenäoliselt ei ole murutar selles süüdi. pealegi lugesin tema raamatut viimati vist 20 aastat tagasi. aga põhimõtteliselt ja laias plaanis on tema ja temasugused süüdi.
süüdi selles, et eesti kirjanikud liidavad kujunditele mingi eessõna otsa ja arvavad, et annavad mingi panuse kodumaise kirjanduse arengusse. et vääristavad oma teksti. et näitavad, kui rikka sisemaailmaga inimesed nad on.
no praegu lugesin ühest raamatust enamvähem ühe hingetõmbega selliseid fraase:
"vedas täiega metsseanahka"
"tegi puust ja rubiinpunaseks"
"ei aita nussi- ega püssirohi"
muidu justkui loetav raamat aga sellised nilbused sees.

tuvidebaas

ajalooliselt on sõjaväelise side pidamise üks lollikindlamaid meetodeid olnud tuvid. ka esimese vabariigi ajal oli sidepataljonis tuvidebaas. kõik tuvid olid nummerdatud ja märgistatud. kaitseväelased pidasid päevikut, kus kõigi tuvide kohta olid kirjas väljalennuajad ja saabumisajad. väljaõpet tehti nii, et tuvikorviga kaitseväelane läks rongiga näiteks petserisse ja lasi tuvi lahti. ja siis oodati, et millal ta Tallinnasse sidepataljoni saabub.
aga eks nagu on luure, nii on ka vastuluure. vastase tuvide püüdmiseks ehitati spetsiaalseid võltstuvilaid, lootes et vastase tuvi sinna lendab. samuti oli variant tuvide mahalaskmine.
samas juhtus ka seda, et tuvi eksis ära või väsis ära või murdis mõni röövlind tuvi maha. sellise loomuliku tuvidekao kompenseerimiseks tegelesid sideväelased pidevalt ka uute munade haudumise ja noorte tuvide väljaõpetamisega.

suur reede patmose saarel

patmose saar oli teadupärast see koht, kus evangelist Johannes (nb! mitte segi ajada ristija Johannesega) oma hilisemat elu elas. kirjutas seal ilmutuste raamatu ja tegi mitu imetegu. muutis kohaliku nõia kivikujuks jne.
kohalikud elanikud hoiavad taset. juba pärast uue aasta saabumist poodidesse eriti liha ei tellita. väikestviisi süüakse kõik külmkapid tühjaks. ja kui suur reede kätte tuleb, siis süüa enam midagi ei ole. siis juuakse äädikat, mille sisse segatakse ämblikuvõrke. ikka selleks, et paremini osa saada kristuse kannatustest.

allakäinud linnaplats

ma näen tihti unes ühte allakäinud puitmajadest ümbritsetud linnaväljakut. unes on muidugi majad päris mahajäetud, siin-seal veel mõned elanikud sees. majad on värvimata ja lagunemas. plats on justkui elust tühjaks nõrgumas. viimased tilgad kukuvad veel tilks ja tolks. seal tekib natuke umbes sama tunne, et kui läheks macchupicchule ja seal veel mõni viimane indiaanlane sügaks kõhtu ja pikutaks.
nüüd sellel pildil ei ole puitmaju aga ma tunnen sellel platsil kõndides enamvähem sama tunnet. avastasin selle platsi 2004 aastal ja nüüd käisin jälle seal.

sakslased on kõiges süüdi

tegelikult on ikkagi sakslased kõiges süüdi (sh krimmi kriisis). ferdinand tönnies oma gemeinschaft und gesellschaft teooriaga ja max weber oma protestantliku eetikaga. nende teooriate teaduslikku adekvaatsust kõrvale jättes on need siiski supremistlikud. ning lääs on need teooriad oma identiteedi vundamenti nurgakiviks pannud (nagu pärnits oma telefoni pani).
vahet pole, kas putin neid teooriaid teab või mitte, aga ta saab aru, et kui merkel või obama või cameron temaga räägivad, siis nende sõnade tagant tajub ta hoiakut - meil on gesellschaft aga mis teil seal venemaal on? meil on protestantlik eetika ja kapitalismi vaim aga mis teil seal on?
ja loomulikult ei mahu see putinile hinge. ning loomulikult ei tule läbirääkimistest midagi välja kuni putin tajub, et tal ei ole gesellschafti ega protestantlikku eetikat.

Isidore Auguste Marie François Xavier

auguste comte'd teatakse sotsioloogia isana. aga ei tea, kas ta oligi natuke kaunishing või sattus ta omaenda positivistlikest ideedest hullustusse.
igatahes kui ta oli terve elu ajanud juttu, et ühiskonnaelus kehtivad samasugused loodusseadused nagu looduses ja pühendus nende väljaselgitamisele, siis pärast oma naise luuletaja clotilde surma hakaks ta arvama, et maailm väärib positivistlikku sekulaarset religiooni, mis oleks teaduspõhine ja kummardaks väärtusi, mis ühendavad tervet inimkonda.
ehk et kõigepealt uurime välja kõik ühiskonnas kehtivad loodusseadused ja siis teeme ühiskonna nende seaduste alusel korda nii et kõigil hakkab hea. ja ilmselgelt ühiskond vajab religiooni.
religiooni nimeks sai religion de l'humanite. religiooni juurde kuulusid rituaalid, sakrament, preestrid, uus kalender, uued pühakud jne.
humanismireligiooni kolm sammast olid altruism, kord ja progress.
sakramendid olid introduktsioon (nimepanemine), admissioon (haridustee lõpetamine), destinatsioon (karjäärivalik), abielu, pensileminek (vanuses 63), separatsioon (viimne võidmine) ja inkorporatsioon (3 aastat peale surma imendumine ajalukku).
suur olend, keda kummardada, oli kõikide inimeste üldkogum. sealhulgas ka surnud inimesed kuulusid sellesse. aga mõned destruktiivsed olendid ei kuulunud (nr napoleon ja kristus).
comte ise hakkas loomulikult ülempreestriks.

ma ei unusta seda kunagi

läksin laupäeva hommikul kell 9 regent parki jalutama. seal oli toimumas mingi british heart associationi heategevusjooks. inimesi tuli sinna muudkui juurde.
jalutasin sealt edasi. läksin jalutasin väikse tiiru regent parki inner circle'sse. seal oli purskkaev ja vabaõhuteater (kus mängiti muuhulgas laulurästa tapmise lugu). ja oli ka avalik kemmerg. astusin ka sealt läbi. kemmergus kraanikausi eest ajas üks vanem neegrihärra habet. ma luban, et ma ei unusta seda kunagi.

londoni lahistel linnalahirongis

niisiis soidan londoni lahistel linnalahirongiga.
peale tuleb kamp keskealiseid harrasid. kaks tykki istuvad minu vastu. raagivad suvemajade ostmisest ja veel siit sealt. yks hetk yks kysib teiselt:
- your wife has been alway so serious, does she have a sense of humour?
- oh yes, she does
- that's interesting, i am just asking because i have never seen her smiling
- oh yes, she actually does have a sense of humor
- oh really
- yeah
- wow
- that's right

kuidas berkeley kuulsaks sai

kui hrustsov oli beria maha lasknud, siis saadeti kõigile suure nõukogude entsüklopeedia tellijatele teatis, et kolm beria kohta kirjutatud lehekülge tuleb entsüklopeediast välja lõigata. ning asemele panna järgmised leheküljed:
piiskop berkeley - niiöelda immaterialismi teooria rajaja, kes kirjutas raamatu sellest, et materiaalseid objekte (laudu, toole jne) ei ole tegelikult olemas. et kõik on vaid kujutelm meie meeltes.
friedrich wilhelm von bergholz - oli holstein-gottorpi hertsogi õukondlane, kes saatis hertsogi tema reisil venemaale 1727 aastal.
beringi laht - eksole, see meri või laht kusagil alaska ja tšukotka vahel.