diktaatorite majanduspoliitika

stephen j lee kirjutas huvitava raamatu ilmasõdadevahelise euroopa diktatuuride majanduspoliitikast. kui muidu rahvapäraselt usutakse, et diktatuurid on majanduslikult efektiivsed, siis tuleb välja, et see üleüldse nii ei ole. ei olnud hitler efektiivne ega olnud stalin efektiivne. rääkimata francost, mussolinist, salazarist jne. mõni nendest sai ka aru, et nad ei ole efektiivsed. näiteks franco pidas kõne kus ütles: "me ei soovigi kerget elu. me tahame just rasket, mehise rahva keerukat elu".

hildebrand veckinchusen

me oleme tänamatult vähe tähelepanu pööranud sellele, et kogu euroopa hansauuringute üks alustala on tartus 1365. aastal sündinud hildebrand veckinchusen. mitte ühegi teise hansakaupmehe kohta pole nii palju materjale säilinud. ükski hansauuring ei saa mööda hildebrandi pärandist. või teisitiöeldult - kõik hansauuringud toetuvadki hildebrandi pärandile.
perekond ise oli pärit vestfaalist ja hildebrand saadeti koolipõlveks sugulaste juurde dortmundi. tallinna linnaarhiivis on säilinud 450 talle saadetud kirja. nende alusel oli võimalik rekonstrueerida tüüpilise hansakaupmehe kontaktivõrgustiku tõeline ulatus. see muidugi ulatuski kõikjale - londonist novgorodini, bergenist brüggeni jne.
et no otsige seal tartus see hildebrandi kodumaja üles ja pange mingi tahvel seina peale.

balilla

kui 1746 oli austria pärilussõda ja austerlased, nagu ikka, okupeerisid põhja-itaaliat, siis vedasid austria sõdurid parasjagu ühel päeval mööda genova tänavat ühte suurtükki. suurtükk aga jäi mudasse kinni. austerlased hakkasid siis kohalikke elanikke nüpeldama, et need appi tuleksid. seda asja vaatas pealt üks pisike poiss nimega giovanni battista perasso. legendi järgi küsis ta teiste linnaelanike käest, et "che'l inse?" (et kas mina alustan?), võttis maast kivi ja viskas selle austerlaste pihta. siis hakkasid teised inimesed ka austerlasi kividega loopima.
mussolini kasutas selle legendi muidugi ära. seda giovanni battista perassot kutsuti balillaks, poisikeseks. kui mussolini alustas oma fasistliku nägemuse ja itaalia tõelise suuruse ellukutsumist, siis hakkas ta itaalia noori patriootideks kasvatama ja lõi 8-aastastele poiste organisatsiooni nimega balilla. selle balilla liikmeks astudes pidid poisid vanduma järgmist vannet:
"mina usun igavest roomat, oma kodumaa ema, ja itaaliat, selle vanimat tütart, kes on sündinud tema neitsilikus rüpes jumala armu läbi, kannatanud barbarite rüüsteretki, risti löödud ja maha maetud, astunud alla haua põhja ja üheksateistkümnendal sajandil surnuist üles äratatud, tõusnud 1918. ja 1922. aastal üles taevasse tema hiilgusse ja istub oma ema, rooma paremal käel ning saab kohut mõistma elavate ja surnute üle. mina usun mussolini vaimusuurusesse, meie püha osa fašismi, süütult kannatanute osadusse, itaallaste patust pöördumisse ja impeeriumi ülestõusmisse."

viktoriaanlik-oskariaanlik

rootslased frykman ja löfgren on uurinud rootsi keskklassi arengut läbi aja. nad väidavad, et enne rootsi vagaduse perioodi ehk kuningas oscar II ajastut ehk oskariaanlikku ajastut, oli rootsi keskklassil  üsnagi vabameelne ja lustakas elu. näiteks toovad nad ühe stockholmi kohtuametniku erik af edholmi kirjelduse ühest peost:
"pärast õhtusööki tantsisime pöörast vava vadmali, kus härrased loobivad üksteist vastu seina ja daamid saavad kätele siniseid plekke, higi voolab ja püksid kärisevad, seejärel aga metsikut hambot, et see pea pöörlemine tõmbas lokid sirgu ja seelikud kerkisid põlvini, ning lõpuks tantsu, mille nimi oli vist "kuum saun" või vähemalt niisugust nime see tants küll vääris. kõige viimasena tantsis L. viie mehega ilma muusikata nii elavalt polkat, er bjorkenstamil vajus parukas ninale ja ta pidi kõigi lõbustuseks välja vestibüüli tormama."

charles babbage

charles babbage (1791-1871) on tuntud eelkõige selle poolest, et ta ehitas maailma esimest arvutit. puust ja metallist ja nahkrihmadest. ja pumpas selleks briti parlamendilt raha välja. kuna arvutusvõimekust oli vaja, siis parlament muudkui andis. aga väsis lõpuks andmisest. kahjuks babbage masinat valmis ei saanudki. küll aga ehitati tema jooniste järgi ikkagi hiljem see masin valmis ja see töötaski. asub praegu briti teadusmuuseumis.
babbage aga muidugi ei piirdunud arvutusmasinaga. ta andis välja "imetajate klassi konstantide tabeli" - see tähendas seda, et tal oli üks tabel, kus olid kõigi tähtsamate loomade käitumisaktide sagedused kirjas. aga kuna oli vaja statistilist tõenäosust jooksvalt täpsustada, siis oma tabeli täpsuse suurendamiseks mõõtis ta kogu oma elu jooksul ka hiljem igal võimalusel lehmade ja lammaste hingetõmbeid ja südamelööke.
samuti andis ta välja inglise, prantsuse, itaalia, saksa ja ladina keele kahekohaliste täheühendite suhtelise sageduse tabeli.
sagedused köitsid teda niiväga, et ta tegi mahuka uurimuse, kus tuvastas 464 klaasakende purunemise põhjust. nendest vähemalt 14 olid seotud "purjus meeste, naiste või poistega"

mida tegi lewis carroll pärast raamatukirjutamist

kui lewis carroll oli oma raamatu "alice imedemaal" ära kirjutanud, siis järgmiseks kirjutas ta süllogismi.
sellise:
1. väikelapsed on ebaloogilised
2. ei põlata kedagi, kes saab jagu krokodillist
3. ebaloogilisi inimesi põlatakse
järeldus: väikelapsed ei saa krokodillidest jagu.

reisikiri sellest, millest lonely planet ja tripadvisor sulle ei räägi. rusanivka.

me teame küll kiievit iidse idaslaavi pealinnana ja loeme tema vanuseks üle 1500 aasta. vähem aga teadvustame, et kiiev on enamuse sellest ajast tähendanud ainult dnepri paremkaldal asunud linna (no umbes nii, nagu tartugi on enamuse ajast tähendanud ainult emajõe paremkaldal asunud linna). praeguse kiievi vasakkaldal elanud inimesi loeti kuni aastani 1923. tšernigovi kubermangu alamateks.

nagu tartuski emajõe luhtadel, kippus sellel kiievi vasakkaldal kevaditi suurvesi üle kallaste. vasakkalda asustust tunti mykilska slobodaa nime all, selle elanikud ehitasid oma majad kõrgetele vaiadele ja olid valmis suurvee ajal ümber lülituma paaditranspordile (siinkohal selgituseks, et mykilska ei ole üldse mingi keelt murdev värdnimi, vaid on omastav ukraina nimest mõkola, mille vaste on vene keeles nikolai).

suurvee tõttu tähendas sellises kohas elamine muidugi peletavate tõuketegurite meelevallas olemist ning tõmbetegurite tekitamiseks anti mykilska slobodaa elanikele teatavaid maksusoodustusi. sealkandis elasid seetõttu madalamate tulugruppide esindajad - enamasti käsitöölised, endised sõdurid ja väikekaupmehed. tõmbeteguriks oli loomulikult ka suure kiievi linna lähedus (ainult ca 1,5 km paadisõitu), kuhu slobodaa elanikud said oma teenuseid ja tooteid müüa.

mykilska slobodaas elamise kolmandaks tõmbeteguriks tuleb pidada ka praegust kiievi darniitsia linnaosa, mis tuleneb sõnast "dar" ehk kingitus. see oli siis dnepri vasakkaldast pisut eemal sisemaal asetsev piirkond, kus peatusid suurnikud enne kiievisse sisenemist. kiievi vürstid rõhutasid oma tähtsust sellega, et enne linna sisenemist ja annetuste toomist tuli nendelt luba küsida. nii need suurnikud seal ootasid aga parema elukvaliteedi tagamiseks olid siiski kaldast kaugemal tahkel maal. see suur ootamine tähendas aga tööd ja leiba mykilska slobodaa elanikele.

kiievi vasakkallas muutus ühel hetkel kiievi elanikele mõnusaks väljasõidukohaks. küllap see oli seotud ka esimese statsionaarse sillaga, mis valmis ühe inglase projekti järgi 1853. aastal. kieviidid pidasid küll vasakkalda elanikke väheke räpasteks aga armastasid seal siiski piima joomas käia ning kiitsid sealsete trahterite praekala. muide, kui anna ahmatova kiievis elas, siis otsustasid nad nikolai gumiljoviga abielluda 1910. aastal just mykilska slobodaa kirikus. nikolai gumiljov kirjutas hiljem oma luuletuses, et "madude koobastest, kiievi linnast, võttis ta mitte naise, vaid võluri" (venekeelne "koldun" võib lisaks võlurile tähendada paraku ka nõida. ning maduda koopad ei tähenda, et kiievi elanikud on maod, vaid vihjab legendidele, mille kohaselt 1500 aastat tagasi kiievi asutanud kolm venda ja üks õde pidid võitlema madude või draakonitega).

saabunud nõukogude kord muidugi ei talunud looduse omavoli ja otsustas suurvetele vastu astuda. samas sisaldas kommunismiehitamine ju alati teatavat psühhedeelset elementi. nii nagu meil näiteks ringikujuline õismäe linnaosa, nii otsustasid tollased võimud rajada kiievi vasakkaldale oma nägemuse idüllist ja töölisparadiisist. dnepri vasakkaldale kaevati sisse ca 3 kilomeetri pikkune ning 50 meetri laiune kanal. kanal betoneeriti ning saadud kolmnurkse tehissaare pinnast tõsteti 4-5 meetrit kõrgemale. saarele sai nimeks rusanivka, sest seda maatükki kutsuti nii kuueteistkümnendal sajandil elanud maavaldaja savva rusanovitshi järgi. kuna saarel endal vabrikuid ega muid asutusi ei olnud, siis eeldati, et elanikud hakkavad käima kiievi vabrikutes tööl linnavalitsuse poolt pakutava laevatranspordiga. ning reklaamiti välja, et tegemist on kiievi veneetsiaga.

aeg näitas, et laevatransport ei olnud siiski elujõuline lahendus. selleks ajaks oli aga kogu ülejäänud kiievi ühistransport pandud käima juba muutel marsruutidel. nüüd ongi juhtunud nii, et rusanivka elanikud elavad keset kiievit siiski mõnes mõttes perifeerias. lähimasse metroojaama peaved saareelanikud kõndima ca poolteist kilomeetrit.

samas on aga rusanivka elanikud saanud endale (võrreldes ülejäänud kiieviga) harukordse elukeskkonna, kus autoliiklust peaaegu ei olegi, on vähe müra ning palju ruumi jalakäijatele. tõsi, suurematel ristmikel on küll valgusfoorid aga kuna autosid on nii vähe, siis jalakäijad eriti nendest ei hooli. saare viiest sillast on kaks autovabad. põhiline promeneerimise koht on dnepriäärne rusanivka kaldapealne, kust avaneb vaade ka kiiev-petšerski kloostri tornidele ning ukraina ema monumendile. see pooleteistkilomeetrine kallas on ühtlasi ka suplusrand ning piknikipidamise koht.

kanaliäärne tänav on nime poolest entusiastide tänav. ka see on suurepärane promeneerimiseks. samuti on see betoonkallas hea õngeloopimiseks. saare keskel on veel kolmas suurem tänav - ihor shamo nimeline tänav. ihor shamo on üks kiievi helilooja, kes kirjutas aastal 1962 laulu kiievist ("kiiev, sind on raske mitte armastada"), mis on aastast 2014 kiievi ka hümniks nimetatud. ihor shamo ise küll rusanivkal ei elanud, sest sel ajal oli saar alles rajamata. tema elas kesklinnas kostolna tänaval, üsna lähedal maidanile.

saarel on ka monument gogolile. gogol põhimõtteliselt oli küll tšernigovi kubermangu ehk vasakkalda administratsiooni alam, kuid elas üliõpilasena rusanivkast siiski 130 kilomeetri kaugusel nižni linnas. muudel eluperioodidel elas veel kaugemal.

hoolimata eelkirjeldatud võludest ei pidavat rusanivka kieviitide seas kuigi hinnatud elurajoon olema. autosid pole kusagile parkida ja ühistranspordile jõudmiseks peab pika maa jala maha käima. suvel pole viga aga talvel pidi siiski jube vastik ja külm see jalutuskäik olema.

kuidas tšaikovski oma naist kirjeldas

nüüd räägin lähemalt ka oma naisest, tema nimi on antonina ivanovna. ta on keskmist kasvu, blondiin, mitte eriti ilusa kehaga, kuid näoga, mida võiks nimetada nägusaks. silmad on tal ilusat värvi, kuid ilma igasuguse väljendusrikkuseta, huuled on liiga kitsad, seepärast ei ole ka tema naeratus kuigi meeldiv. näo üldine värv on roosa.
üleüldse, ta on väga nooruslik. ta on 29-aastane, kuid näib 23 või 24. ta on väga edev ning ei ole mitte ühtegi liigutust, mis oleks loomulik... tuleb välja, et minu naisel on tõeline vajadus kõigile meeldida. muide, selle saavutamise püüded kahjustavad teda...
ta on täiesti vaene, keskmise haridusega (teda kasvatati jelizavetski instituudis). hingelt on ta aga nähtavasti väga hea ning suuteline jäädavalt kiinduma.

eduard bliebernichti pärandist

vat ma olen ju juba ka varasemalt kirjutanud, et meil on väga raske teadvustada endale, et pärnu oli kunagi ikkagi vaimsuse, kultuuri ja intelligentsi kants. aga nii tõepoolest oli.
bliebernichti õllevabrikantide perekonda pärnus sündis 1902. aastal poeg eduard. kui ta oli eestlaste poolel vabadussõjas sõdinud, siis võttis ta isalt õllevabriku juhtimise üle.
aga ühtlasi oli ta pärnu muinasuurijate seltsi liige. pärnu jõest aga ammutati tollal kruusa ehituste jaoks ja kruusakaevajad leidsid sealt kruusa seest mingeid vanu esemeid. bliebernicht ostis need esemed ära ja lubas, et tulevikus saavad mehed taolis kiviaegseid asju leides temalt vastutasuks õlut. selle peale hakkasid mehed eriti usinalt kruusa sõeluma.
nii et praeguses pärnu muuseumis on suurem osa kohalikke kiviaja asju just õlle eest soetatud.
kui teine ilmasõda tuli ja bliebernicht lõpuks ikkagi saksamaale ära läks, siis kruusasõelujate meelest oli bliebernichti mantlipärija pärnu muuseum. nii et lagle pareki ema, tollane pärnu muuseumi juhataja elsbet parek, oli püstihädas joodikutega, kes trügisid alatasa muuseumisse sisse, pakkusid elsbet parekile mingit kiviklibu ja nõutasid õlut.

denis fonvizini üleskirjutus aastast 1780

- tühja sa latrad. aga jumalat olemas ei ole!
- aga kes sulle ütles, et jumalat olemas ei ole?
- pjotr petrovitš tšebõšev eile kaubahoovis ütles.

kuidas patriarh gregorius ei julgenud oma majast välja tulla

seitsmendal sajandil oli daphne linna patriarhiks gregorius. see oli siis kusagil türgis. patriarhi aeti muidugi kogu aeg närvi. kõigepealt süüdistas rahvas teda paganlikes riitustes osalemises. siis mõnitati teda tänavatel ja teatris. siis süüdistas üks rahavahetaja teda verepilastuses. seepeale pani patriarh kogu linna kirikuvande alla. aga pärast seda ei julgenud ta üldse oma paleest väljuda.

vanavene hällilaulud

loen praegu boriss uspenski moskva-tartu koolkonna raamatust, et vanaaegsel venemaal olid sellised hällilaulud (andres ehini tõlkes):
äiu-ää äiu-ää
kehasse sul hing ei jää
tee et ruttu maha kärvad...
peielaud siis rõõmsalt lärmab
läbi küla lauluga
kirst läeb kondiauruga
tore on sind maha matta
mullaga sind kinni katta
peiedelt siis iga roju
kõmbib jälle oma koju

no päriselt. või siis selline:
äiu äiu äiulasta
vaja hing sust välja lasta
kui sa hingest lahti saad
tuleb kirstuga su taat
viimast korda rind sul tõmbleb
surisärki memm sul õmbleb
emmel kooki küpseb pannil
sööme nii et kõht on punnil
sööme pidusöögikest
mälestame lapsukest

cromwelli elulugu lühidalt

lugu onuga

cromwell oli küll aadlisoost aga alguses ta rikas ei olnud. kui ta oli 36-aastaselt eriti suurtes raskustes, siis üritas ta oma onu kohtus hulluks kuulutada, et tema varandus endale saada. juhtus aga see, et onu tunnistati terve mõistuse juures olevaks. küll aga sai onu cromwelli peale vihaseks ja jättis cromwelli oma testamendist välja.

lugu hobustega

kui cromwell juba lordprotektor oli, siis sõitis ta oma sekretäri john thurloega hyde pargis tõllaga, mida vedasid kuus halli friisi tõugu hobust. cromwell istus ise kutsaripukki, et sõidust suuremat mõnu tunda aga vehkis piitsaga liiga palju. hobused hakkasid lõhkuma ja cromwell kukkus maha. aga jalg jäi ohjadesse kinni ja ta lohises siis pikalt mööda maad. ja kui ta maha prantsatas, siis läks ka lahti tema taskus olnud püstol. seejärel pidi ta kolm nädalat voodis veetma ja lonkas veel pikka aega.

lugu portreega

kui cromwell sai ametisse, siis temast maaliti pilt. aga teadupärast oli tal lõua otsas räigelt suur soolatüügas. otsa ees veel teine. kuna cromwell oli aus mees, siis ta kirjutas kunstnikule sellise kirja:
"hr lely, minu sooviks on, et kasutaksite kõiki oma oskusi ja maaliksite minust pildi, mis on tõepoolest minusarnane ega tee mind vähimalgi määral ilusamaks. aga (osutades oma näole) pange tähele kõiki neid kortse, vistrikke, soolatüükaid ja muud, mida te siin näete. muidu ei maksa ma selle töö eest veerandit pennigi".

lugu peaga

kui cromwell suri, siis ta maeti westminster abbeysse. kui aga pärast tema surma taas rojalistid võimu võtsid, siis tõsteti cromwelli surnukeha kabelist välja ja lohistati marble archi (tol ajal oli selle koha nimi tyburn). no põhimõtteliselt lohistati jälle läbi hyde pargi. algul riputati mõneks tunniks seal võllasse. siis raiuti pea maha. keha jäi sinna aga pea viidi tagasi westminsteri juurde ja pandi teiba otsa westminster halli ette. see pea siis kõlkus seal 27 aastat, kuni aastani 1688. siis ajas tuul pea teiba otsas maha ja erinevad inimesed hoidsid cromwelli pead oma käes peaaegu kolm sajandit. seda pead osteti, müüdi, kindlustati, näidati muuseumis, kaotati ja taasleiti. viimased sadakond aastat oli pea wilkinsonide perekonna valduses. 1960. aastal viskas wilkonsonide perekonnal kopp ette ja nad matsid pea kuhugi cambridge kabelisse.

insener andree õhupall

belle epohhil ja fin de sieclel tehti hulle tegusid.
rootsi insener salomon august andree ja tema kaks sõpra otsustasid õhupalliga põhjapoolusele lennata. tegid sellest suure meediasündmuse. sidet pidid pidama tuvide ja plekkkarpide abil. st et tuvid pidid sõnumiga rootsi lendama ja plekkkarp pidi hoovusega ka kuidagi inimesteni jõudma. ehitasid õhupalli, panid varustust täis. tõusid lendu ja hakkasid lendama. kohe alguses hakkas õhupall alla vajuma ja mööda merd lohisema. niimoodi lohiseti kolm päeva. kolme päevaga jõudsidki 80 laiuskraadilt 83-dale laiuskraadile. siis enam ei lennanud. hakkasid hoopis jala tagasi tulema. kolm kuud tulid. jõudsid vitö saareni 80-dal laiuskraadil aga surid seal ära siiski.

alfred nobeli isa immanuel nobel

oma elu lõpupoole jäi alfred nobeli isa voodihaigeks. aga kuna ta oli kõva leiutaja, siis leiutas ta haigevoodis edasi. mõtles välja kolm asja
1. vineeri
2. torusüsteemi linnades surnukirstude väljatransportimiseks
3. surnukirstu, mille puhul oleks kogemata maetud varjusurmas oleval inimesel võimalik seestpoolt seda avada ning mis oli ühendatud nööri abil signaalkellaga.

käisin ülikoolis

tahtsin ühte loengut kuulata ja targemaks saada. esireas istus üks kõhetu prillidega poiss, kes muudkui targutas. no oligi tegelt tark poiss. jalg oli üle põlve. sokid olid värvilised ja kumbki erinevast paarist. kangesti mu enda noorpõlv tuli meelde.

la gioconda e trovata!

üks ajastu suurimaid kunstirööve oli 1911. aastal mona lisa vargus. terve maailm oli paanikas. isegi paavst pidas murekoosolekuid sel teemal. ühtegi jälge ei olnud. ühtegi teooriat ei olnud. muuseumikülastajad tõid louvres mona lisa koha peale lilli ja panid küünlaid. murekoorem püsis.
kuni ühel päeval 1913. aastal võttis keegi vincenzo peruggia, kes oli töötanud klaasijana louvres, ühendust firenzes uffizi galerii direktoriga. ütles, et tal on mona lisa ja et tal on hea meel teatada, et mona lisa on kodumaal tagasi. et kuna ta töötas louvres, siis ta lihtsalt üks kord töölt koju minnes võttis selle kaasa. ja et ta annab selle üle teatava vaevatasu eest uffizi galeriisse. galerii direktor teatas sellest politseile ja nad leidsidki vincenzo korterist mona lisa.
üle terve maailma levis uudis, et mona lisa on leitud.
itaalia parlamendis parajasti kaks parlamendisaadikut kaklesid kui keegi astus saali ja hõiskas "la gioconda e trovata!". mehed lõpetasid seepeale momentselt kaklemise ja suudlesid teineteist suurest rõõmust.

kuidas jakobsoni isa kohtusse anti

teatavasti oli jakobsoni isa adam jakobson köster torma kirikus. kellalööjaks oli keegi mees nimega palm. ühel kevadpäeval 1836. aastal laenas jakobson palmilt hobust ja ajas ta liialt ära. seepeale andis palm jakobsoni vallakohtusse ja nõudis hüvitust. väike carl robert oli siis juba 4-aastane.

mõtteid tartu tänavatelt

eks tartlased teavad seda kõike niigi. aga kui mõni võõras tänavatele satub, siis oleks hea meenutada nende tänavate ajalugu no näiteks kasvõi hugo treffneri näitel.

1. meenutus
hugo treffner oli tavaliselt kõndinud mööda tänavaid kiirete lühikeste tibusammudega, mille vahele tuli aegajalt ka paar pikka sammu.

2. meenutus
kord oli hugo treffner näinud kivisillal ühte tekliga poissi õuna söömas. pidas teda oma kooli poisiks ja andis talle kohe ilma pikema jututa vastu kõrvu. et mida sa krants sööd siin õuna, kas sa ei tea, kus su koht on?! poiss kiunus, et ta on tartu ülikooli üliõpilane. hugo treffner karjus, et sunnik ära valeta ja nüpeldas teda edasi. rahvas kogunes tasapisi kivisillale seda pilti vaatama ja lõpuks keegi sõnas, et tegemist on tõesti tartu ülikooli üliõpilasega. treffner võttis info teatavaks, lõpetas poisi nüpeldamise ja jalutas edasi.

3. meenutus
kord ühel vihmasel päeval nägid treffneri kooli poisid, et kahehobusetõld kihutab mööda tänavat. kutsar seisab pukis püsti ja nüpeldab hobust. kõrval aga jookseb hõlmade lehvides hugo treffner. asi oli selles, et treffner oli tõllaga tahtnud kiiresti sõita ja sõimanud siis kutsarit, et ta jookseb ka kiiremini tema aeglastest hobustest. seejärel olid nad kihla vedanud ja võistluse korraldanud. treffner võitis kihlveo.

nikolai petrovitsh sheremetjevi garderoob

nikolai petrovitsh sheremetjev oli teatavasti borodino lahingu kangelase boriss sheremetjevi lapselaps. tema oli ka see, kes võttis ennekuulmatul viisil enda erateatri talunaisest näitlejanna praskovja oma sohinaiseks ja häbenes seda elu lõpuni. aga siiski selle praskovja abiga kandis oma sugu ja krahvitiitlit edasi.
siinkohal tema garderoobi sisu 1806. aastal:
37 õukonna univormi
10 komplekti ühe nööbireaga sabakuubesid
18 komplekti kahe nööbireaga sabakuubesid
54 sõjaväelase pikk-kuube
2 valget karusnahkset kasukat
1 jääkaru nahast kasukas
1 valge hundi nahast kasukas
6 pruuni karusnahkset kasukat
17 villast vammust
119 paari pükse (53 valgeid ja 48 musti)
14 siidist öösärki
2 roosast taftist maskeraadi-doominot
2 mustast taftist atlass-siidiga ääristatud veneetsia kostüümi
39 prantsuse siidkaftanit
8 sametkaftanit
63 vesti
42 kaelasalli
82 paari kindaid
23 kolmnurkset mütsi
9 paari saapaid
üle 60 paari kingi

sigmundi rahamasin

teatavasti võttis sigmund freud igalt patsiendilt vastuvõtu eest 100 krooni. selle eest sai tollases austriungari riigis 150 kg suhkrut. ehk et siis praeguses rahas võibolla 150 eurot. tegelikult maksis ta oma majateenijatele ka samapalju palka kuus, st 100 krooni. samuti oli freudil kombeks gustav mahleriga jalutamas käia.
äkitsi 1911. aastal aga 51-aastane gustav mahler suri. freud pöördus siis gustav mahleri pärandihoidja poole ja nõudis endale iga jalutuskäigu eest tavalise taksi, 100 krooni.

veel meie keelest

mäletatavasti oli prantsuse keel vene aadelkonna suhtluskeel. ja pariis oli paradiis. ning prantslased jumalad.
aga kui 1812 tuli napoleon sõjaga, siis tekkis identieedikriis. lõpetati prantsuse keeles rääkimine. peterburi tänaval võis prantsuse keeles kõnelemise eest nossu saada. salongides hakkasid aadlikud püüdlikult kanges ja puises vene keeles edasi pidama oma elegantseid vestlusõhtuid. ja otsustasid, et kui keegi ei tea venekeelset sõna ja kasutab prantsuskeelset, siis peab maksma panti. aga siis selgus, et vene keeles ei olegi sõna "pant". ja kuna nad teadsid ainult prantsuskeelset sõna "forfait", siis moodustasid sellest venekeelse sõna "forfetura".

meie keelest

"meie keel pole võimeline mitte ainult kõrgelennuliseks ilukõneks, kõlavaks kirjeldavaks luuleks, vaid ka lihtsaks õrnuseks, tundekeelte puudutamiseks. ta on harmooniarikkam kui prantsuse keel, ta sobib paremini hingepalangute kujutamiseks... inimene ja rahvas võivad alustada jäljendamisest, kuid ükskord peavad nad saama iseendaks, et neil oleks õigus öelda "mina olen moraalselt olemas!""
see ei ole kristjan-jaak peterson. see oli tema kaasaegne nikolai karamzin.

kuulsaid pärnu kirjamehi ehk ühe joodiku elulugu

harjumatu mõeldagi aga pärnu oli 19. sajandi keskel ikkagi tõsine vaimuelu keskus. siin oli terve hulk kõvasid kirjamehi (jannsen, rosenplänter jne). ja eestikeelset teatrit tehti pärnus juba 1824. aastal ning selleks oli koguni spetsiaalselt ehitatud teatrihoone eliisabeti kiriku kõrval. eks olud olid siis teised, sest sel ajal mingil hetkel oli pärnu sadam tallinna omast suurem. siis ehitati ka muul jne. ja et siis pärnu kodutud lapsed laevadega saabunud igasugu võõramaalastele halba muljet ei jätaks, asutati pärnu lastekodu. nii et vaimuelu kees ja kirjamehed olid au sees.
berend gildenmann oli siis ka üks nendest. ta oli tegelikult pärit vigala kandist. ta oli koguni nii tähtis kirjamees, et kui mihkel jürgens pani 19. sajandi tähtsamate kirjameeste loetelu kokku, kus gildenmann oli kreutzwaldist eespool, siis kreutzwald solvus hirmsasti.
aga ta sündis siis 1822. aastal. tema isa mihkel oli vanamõisa küla peru talu sulane. kui selle talu peremees peru mihkli jaan suri, siis võttis mihkel peru jaani lese anni endale naiseks 1815. aastal. berend sündis siis 1822. aastal. alguses õppis tõnumaa külakoolis. 1834 toimus perekonnanimede panemine ja siis millegipärast võtsid nad endale gildenmanni nime. vigala kalmistul on ka üks 18. sajandist pärit haud, kus on keegi gildenmanni nimeline naisterahvas maetud. ju seal mingi seos või inspiratsioon siis oli.
hiljem 1837-39 õppis berend tallinnas saksa kreisikoolis. tõenäoliselt hakkas ta ise juba 1839. aastal õpetama. oli oesel õpetaja kuni 1844. aasta kevadeni. 1844. läks jädivere koolmeistrite seminari tööle.
1845. aastal kirjutas koos mõisaomanik von uexkülliga neli numbrit nädalalehte "öppetus vabbadrahwale". ajalehte olevat viidud talust talusse ja loetud ette ka selja ja poti kõrtsis.
1847 võttis endale naiseks kasti talust pärit hans redlichi tütre anna. 1849. aastal avaldas esimese eestikeelse geograafiaõpiku "mailma made õpetus". see õpik on selles mõttes huvitav, et esimest korda defineeris ta seal, et misasi on järv, maakitsus, laht jne. 1851. aastal sai aga jädivere koolist kinga joomise tõttu.
läks siis koos oma naisega pärnusse ja hakkas koolmeistriks sauga kirjutuskoolis. elas esialgu naisega ülejõel (bremerseitel). ja hakkas ka raamatuköitmisega tegelema. kolis teisele poole jõge ja andis lehes teada, et elab nüüd "jaarmargi podide jures endises gräbneri herra maias treppist üllesminna". veebruaris 1859 ostsid gildenmannid 1200 hõberubla eest johann friedrich graebnerilt maja. ning kirjutas siis kohe ka lehte, et asub "jäärmargi podide wasto, pumba lähhedal, ommas maias". sel ajal kirjutas ta ka mitu luulekogu - "lillekesed" ja "waimolik tasko-rahha teekäiattele". on huvitav märkida, et "lillekestega" seoses oli ta tsaaririigi tsensoritel hambus, kuna seal olid mõned read talupoegade õigustest. tõlkis ka mitmeid ajalooraamatuid vene keelest eesti keelde ja toimetas perrno postimehe lisalehte.
1866. aastal tekkisid gildenmannil esimesed maksmata võlad linnakassele. foogtikohus pani tema maja ja puukuurid müüki. 1868. aasta 1. märtsil tehti oksjon, kus pandi müüki tema "meubled, maeariistad ja mitmed muud asjad kohhe maksetawa rahha eest". tema varanatuke oli selleks ajaks napp - toolid, lauad, kapid, pann, plekk-kohvikann, kolm paari vanu nuge-kahvleid, neli supitaldrikut ja pildid. tema naine üritas ka omal käel raamatuköitja tööd teha. aga igatahes suri 1869. aastal närvipalavikku.
1871. pandi gildenmann pärnu vanglasse ning vangipaneku põhjuseks oli joomatõbi. kuna leiti, et ta on ka totaalselt laisk (total arbeitsscheu), siis otsustati prooviks saata ta riiga parandusmajja linna kuludega. siis oli mõnda aega vaikus majas.
1881. aastal saabus ta aga tagasi pärnusse. tal valutasid jalad, rind ja ristluud. vasak käsi oli halvatud. ta pandi pärnus haigemajja. 15.06.1881 sai ta haiglast välja ja kirjutas kohe avalduse pärnu vaestekolleegiumile, et teda kostile võetaks. võetigi. aga 08.04.1884 suri ta rabandusse joomise tagajärjel. maeti 10. aprillil vana-pärnu kalmistule.

raamatuloendusest

on huvitav üles märkida palju asju. et eesti 19. sajandi esimese poole piibliseltsidele oli väga suur mõju briti ja põhja-ameerika piibliseltsidel. ja et olukorra kaardistamiseks viidi läbi raamatuloendusi. nt kaarmas viidi läbi 1845. aastal loendus piiblite, uute testamentide, lauluraamatute, jutluseraamatute ja katekismuste üle. 922. perel oli mõni nendest raamatutest kodus olemas. aga nt 1843 loendati tartumaal ka kooliraamatute olemasolu. aga kui 1845. pärnumaa lõunaosas raamatuid loendati, siis oli 4108 vaadeldud perest kokku 1840-s peres uus testament olemas. 1833. peres aga polnud ühtegi vaimulikku raamatut. ning hinnanguliselt ainult 331. vaadeldud peret olid suutelised ise raamatuid ostma. ja kui vaadata valdade kaupa, siis kõige kristlikum vald oli pärnumaal saarde, kus 869-st perest oli 700-l uus testament olemas.

kuidas dostojevski kaotas ja taasleidis usu inimese headusesse

teatavasti arreteeriti dostojevski 1849. aastal selle eest, et ta petraševski majas luges ette vissarion belinski kirja gogolile, kus belinski kutsus üles isevalitsust kukutama ja mõistis hukka õigeusu. dostojevskile ja tema kamraadidele määrati selle eest surmanuhtlus. kui nad juba mahalaskmist ootasid, siis tuli keisri armuandmiskäsk, mis saatis nad hoopis siberisse.
dostojevski jaoks oli kõige suurem šokk see, et ta nägi seal, millised lurjused teised väljasaadetud kriminaalid on. tal tekkis juba tunne, et kõik tema üllad mõtted ja kirjutised on läinud tühja. pole ju mõtet revolutsiooni või reforme korraldada, kui inimesed jäävad ikka kaabakateks. siis aga meenus talle lapsepõlves kohatud talumees, kellega ta sõbrustas ja kelle kareda olemuse all peitus siiski hea inimene. selle talumehe näitel otsustas ka dostojevski, et need siberis kohatud väljasaadetud kriminaalid on siiski mingi omaduse poolest head. lihtsalt see ei pruugi raskete olude tõttu välja paista.
samas aga jäi dostojevski seisukoha juurde, et poola rahvusest väljasaadetud kriminaalide juures ei ole absoluutselt mitte midagi head.

millest stravinski ja sostakovitsh omavahel rääkisid

teatavasti oli sostakovitsh stravinskist üsnagi palju mõjutatud. stravinski aga oli nõukogude liidus keelatud. kui lõpuks hrustsov lubas stravinskil 1962. aastal venemaale tulla, siis korraldati talle ka sostakovitshiga kohtumina. hatsaturjan oli ka seal juures ja edastab meile, et mis seal toimus:

"nad olid pandud kõrvuti istuma ja istusid täielikus vaikuses. mina istusin nende vastas. lõpuks võttis sostakovitsh julguse kokku ja tegi jutuotsa lahti:
- mida sa puccinist arvad?
- ma ei kannata teda, kostis stravinski.
- oh, ka mina ei kannata teda, ka mina, lausus sostakovitsh."

borororood

amazonase džunglis elab bororoo hõim. neid on kaks tuhat ainult. tegelikult oli neid pool sajandit tagasi ainult 600. see kaks tuhat ei tähenda muidugi, et neil jätkusuutlikkusega enam muret ei oleks. aga nende puhul on tähelepanuväärne see, et nad arvavvad, et nad on punased papahoid. st et ei ole mitte nii, et nad pärast surma saavad papagoideks või et bororood on metamorfoosi läbi teinud papagoid. ei, nad ongi reaalajas täiesti tahkelt omast arust punased papagoid.

kanalisatsiooniluukide vaatlemise tähtsusest

kui uurida, et mida arvatakse, et kust sai pasternak oma živagole nime, siis räägitakse midagi, et see tähendab vene keeles elusat. ja et kirikuslaavi keeles lõõritatakse seda sõna, kui on see koht, et "ärge otsige elavat surnute seast". anna pasternak kirjutab, et tegelikult oli nii, et kui vana pasternak olgaga käima hakkas, siis neil ei olnud kusagile minna, sest vanal pasternakil oli kodus kuri naine zinaida ja olgal oli kodus kaks last, ema ja kasuisa. ja siis nad muudkui jalutasid mööda tverskajat puškini monumendi juurde ja tagasi. aga tsaariajal oli olnud mingi živago metallitööstus, kes tootis muuhulgas kanalisatsiooniluuke ja need luugid olid kasutuses puškini monumendi juures. ning nende luukide peal oli kirjas "živago".

veel tema luulet

see on ikka nii hea. halb mõeldagi, et mitte keegi pole seda varem eesti keelde pannud. ehk siis taaskord saint-john perse lihtsamat luulet saamuel pliuhkami tõlkes:

uksele kirjutatud asjad (1944)

ma armastan ka oma koeri
hõikan oma kõige kenamat hobust
näen sirge avenüü lõpus
oma kassi väljumas majast
saatjaks ahv
nendest piisab et ma ei peaks kadestama
taevasarnasel merel
purjetavate laevade purjeid
mis paistavad mu maja plekkkatuselt

saint-john perse

nobelisti saint-john perse (1887-1975) kergemat luulet saamuel pliuhkami tõlkes.

ekvinoktsiumi laul

issand, maa peremees, näe sajab lund
taevas ei liigu üldse
maa on koormast vaba
seti ja sauluse maa
chi huang-ti ja cheopsi maa

inimeste hääl on inimeste sees
pronksi hääl on pronksi sees
ja kusagil maailmas
kus taevas oli hääletu
ja vanusele ei pööranud keegi tähelepanu

laps sündis maailma
tema rassi ega klassi ei teatud
geenius koputab eksimatu täpsusega
otsmikule otse käärude pihta

jõulumõtisklus

nüüd jõuluajal kirikusse minnes on hea mõtelda sellelegi, et enne trullo kirikukogu ehk kuni siis aastani 692 kujutati ristil kristuse asemel lambatalle. kui trullo kirikukogu lamba kujutamise ära keelas ja käskis kristust kujutada, siis hakati lammast salaja risti tagumisele küljele panema.

einsteinist

1. lugu

kui einstein oma esimeste artiklitega maha sai, siis ta oli kole õnnelik. saatis oma sõbrale conrad habichtile postkaardi, kus oli kirjas ainult üks lause: "kahjuks lamame me mõlemad purupurjus laua all". alla kirjutas sellele postkaardile lisaks einsteinile ka tema esimene abikaasa mileva maric.

2. lugu

kui einstein juba kuulus oli, siis hakkasid kõik teda värbama ja mingil ajal läks ta prahasse. praha ülikoolis einsteini kabineti aknast avanes vaade varjuliste puude ja hoolitsetud aedadega kaunile pargile. hommikuti liikusid pargis ainult naised. pärastlõunasel ajal mehed. einstein pani tähele, et mõni inimene jalutas üksinda nagu sügavais mõtteis, teised aga kogunesid elavalt väitlevatesse gruppidesse. lõpuks einstein küsis, et mis park see on. talle vastati, et see on vaimuhaigla sisehoov.

3. lugu

kui einstein juba päris kuulus oli ja oli vastu võtnud ametikohad berliinis, siis otsustas ta kirjutada rahvapäraselt oma teooriatest raamatu. raamatu nimi oli "relatiivsuse eri- ja üldteooria". veendumaks, et tavainimene sellest aru saab, luges einstein seda raamatut kõva häälega ette oma teise naise elsa einsteini tütrele margotile. ja küsis iga natukese aja tagant, et kas ta saab aru. margot vastas kogu aeg kohusetundlikult "jah albert". tegelikult ei saanud ta midagi aru.

4. lugu

kui einstein sai 50-aastaseks, siis kõik õnnitlesid teda ja saatsid kinke. peegi pesuõmbleja saatis talle luuletuse ja üks töötu mees saatis talle pakikese tubakat. berliini linn otsustas talle maja kinkida. linn ostiski ühe maamaja schwielowi järve ääres. kui proua einstein siis põnevusega majani jõudis, selgus, et seal elab sees üks vanem aristokraatidest abielupaar, kes ei kavatsenudki välja kolida. aristokraadid väitsid, et nad müüsid maja küll linnale aga neile jäi õigus seal sees elada. kontrolliti dokumente ja nii oligi.

pärnu 6. üksik jalaväepolk

21. novembril sai 99 aastat pärnu 6. üksiku jalaväepolgu sünnist. siiamaani on alles üks polgu kasarmu. see asub kalamehe ja suur-jõe tänava nurgal. selle kasarmu küljel asub enamvähem viimane pärnu avalik kaev. ning kasarmu ees on alles enamvähem viimane pärnu algupärane munakivisillutis.

pildikesi antoine lavosierist

antoine lavosier oli hull teadusejünger. tuvastas näiteks selle, et põlemine on aine segunemine hapnikuga, valmistas ette meetermõõdustiku kasutuselevõttu jne. tema oli ka see, kellele prantsuse revolutsiooni timukas ütles, et vabariik ei vaja teadlasi. (täpsemalt nägi see vestlus välja nii, et tapalavale ronides palus lavosier timumat, et ta ellu jäetaks, sest ta on teadlane. ja timukas vastas siis, et vabariik ei vaja teadlasi).
enne giljotineerimist jõudis lavosier ka paluda oma kolleegi, et see loeks kokku, et mitu sõna suudab tema giljotineeritud pea ütelda. teise jutustuse kohaselt palus hoopis lugeda, et mitu korda suudab tema pea silmi pilgitada. väidetavalt pilgutas 15 korda.
umbes sada aastat peale tema surma tehti talle pariisi ausammas. hiljem aga selgus, et ausamba nägu oli tehtud marquis de condorceti järgi, kes oli lavosieri ajal prantsuse teaduste akadeemia liige ja kes ka suri prantsuse revolutsiooni ajal vanglas.

herberts cukurs ja trussikutes mehed

herberts cukurs oli teatavasti läti sõjakurjategija, kes varjas end peale IIMS brasiilias. kui adolf eichmann kinni võeti, siis hakkas tema ka kartma oma elu pärast. sellegipoolest lasi ta mossadi agentidel meelitada end brasiiliast uruguaisse. mossadil oli vaja teda uruguaisse meelitada, sest seal ei olnud surmanuhtlust. kui mossadi agendid oleks brasiilias vahele jäänud, siis halvemal juhul oleks võim saanud neid hukata. uruguais seda ohtu polnud. seega meelitas mossad cukursi uruguaisse. kui cukurs seal siis sisenes ühte majja, ootasid teda majas mossadi agendid trussikute väel. asi oli selles, et nad aimasid, et läheb löömiseks ja verevalamiseks ning ei tahtnud oma üleriideid verega ära määrida. ja nii oligi, et läks ninade viltulöömiseks. kuni üks trussikute väel olev mossadi agent virutas cukursile selja tagant nuiaga vastu pead.

londoni ja aberdeeni tüdrukutest

francis galtoni isa suri, kui ta oli 22-aastane. francis sai päranduse ja ei pidanud enda elatamiseks tööd tegema. hakkas hoopis amatöörteadlaseks. vaatles näiteks erinevate briti linnade tüdrukuid ja pani neile hindeid. tulemuseks sai, et londoni tüdrukud on kõige ilusamad ja aberdeeni omad kõige koledamad. uuris ka kirikumeeste ja riigimeeste eluigasid ning tuvastas, et kirikumehed elasid lühemalt ning seega on palvetamisest vähe abi.

lõuna-aafrika matemaatik

lõuna-aafrika matemaatik john kerrich juhtus olema 1940. aastal taanis. siis kui sakslased taani okupeerisid. millegipärast panid sakslased johni vangi. vangis oli tal palju aega ja ta hakkas kulli ja kirja viskama. kui ta oli 100 korda ära visanud, siis oli tulemuseks. 44 kulli ja 56 kirja. kui ta aga jõudis 10 000 viskeni, siis oli kulle 50.67%

maltat ei ole

türklastega olla juhtunud selline lugu kusagil 19 sajandis keskel. et kui olid suured ottomani sõjad, siis saatis sultan mereväe vahemerre, et nad võtaks ära malta saare. merevägi oli paarutanud jupp aega mööda vahemerd, tulnud siis tagasi ja öelnud sultanile, et maltat ei ole olemas.

kuidas john gray omaenda raamatuid kokku ostis

john gray (1866-1934) on eelkõige kuulus selle poolest, et dorian gray sai nime tema järgi. eks ta hängis oscar wildega tõesti palju ringi. seda luulet, mida tema ja tema sõbrad tol ajal kirjutasid, nimetati dekadentlikuks luuleks. tegelikult räägib see tänapäevase mõõdupuu järgi armastusest, romantikast ja lembehetkedest. no samas on tal päris paljud luuletused pühendatud meestele ja seal on juttu kallikesega kahekesi kõndimisest, südamete heitmisest lillede keskele, silmade sulgemisest (aga mitte uinumiseks), ühtelugu muru peale heitmisest, huulte värvusest, suveõhtu unistustest, sellest, et ta ei tea, kas tema südame paneb leegitsema mees või naine jne.
kui aga oscar wilde vangi pandi, siis hakkas john gray katoliikluse poole kalduma ja alustaski tööd 1901. aastal edinburis katoliku preestrina. mis aga ei seganud tal edasi olemast homoseksuaal (tema partneriks oli luuletaja marc-andre raffalovich). samas aga häbenes ta hirmsasti oma dekadentlikku luulet. ta käis oma elu lõpuni maniakaalselt mööda briti raamatupoode ja ostis kokku oma luuleraamatuid, et teised neid osta ei saaks.

neli jutustust straussi kohta

1. lugu
ega see austria-ungari keisririik ja habsburgide dünastia ei olnud mingi suur ja mõjutamatu koloss. nad sõdisid alatasa nii teiste riikidega kui ka surusid maha iseenda kodanike ülestõuse. kord, kui ungarlased jälle pead tõstsis ja austerlased ei jaksanud neid talitseda, siis kutsuti venelased appi. venelased tulidki appi ja surusid ungarlaste ülestõusu maha. ungarlasi see ei rõõmustanud üldse. 1853. aastal üritas üks ungarlane keisrit pussnoaga tappa. ungarlane aga torkas pussnoaga otse vastu keisri rihmapannalt. ungari patrioot tõmmati simmeringi nõmmel võlla. johann strauss aga kirjutas keisri imelise pääsemise puhul juubeldusmarsi - keiser franz joseph I rettungs-jubelmarsch.

2. lugu
kui ameeriklased tähistasid oma riigi 100. aastapäeva, siis ei leppinud nad vähemaga kui johann straussi endaga. strauss aga ei tahtnud sugugi ameerikasse minna, sest alatasa uppusid ameerikasse sõitvad laevad. lõpuks ta soostus aga kirjutas igaks juhuks siiski ka testamendi ära. ameeriklased ehitasid bostonisse ajutise puithalli 100 000 kuulajale. orkestris pidi olema 20 000 mängijat. straussile nähti ette 100 abidirigenti. mõte oli selles, et need abidirigendid jälgisid ja imiteerisid straussi liigutusi. ja kes straussi ennast ei ulatunud nägema, imiteeris lähima teise abidirigendi liigutusi. esimesena mängiti ilusat sinist doonaud. märguanne asja alustamiseks oli kahuripauk. nagu strauss ise ütles, kordasid sada abidirigenti tema liigutusi väga kiiresti ja kohe peale kahuripauku algas põrgumürgel. selles olukorras keskendus strauss ülekõige sellele, et kõik moosekandid ühel ajal vähemalt selle mürgli ära lõpetaks. ja nii juhtus, nad suutsid selle ühel ja samal hetkel ära lõpetada. ameeriklased olla kiitvalt möiranud.

3. lugu
kuna straussi kontsert ameerikas nii hästi läks ja et ta oli tegelikult ka enne kuulus, siis sai ta rohkelt tähelepanu. ameerika daamid pakkusid straussi teenrile altkäemaksu, et too öösel salaja lõikaks ühe kihara straussi juustest. straussil oli legendaarsed mustad turritavad juuksed. teener võttiski käärid ja lõikas ühelt njuufaundlandi koeralt salgu ja viis selle ameerika daamile.

4. lugu
straussil teatavasti ei vedanud kunagi libretistidega. kui ta kirjutas opereti öö veneetsias, siis oli seal algses versioonis selline salm:
laguuni laine vaikselt liigub
gondel öistel vetel kiigub
vaevalt et sa silmad suled
õnnis unenägu tuleb
öösel hallid kassid aus
öösel kostab õrnalt: miau!

5. lugu
ja ajaloolise ning muusikaloolise tõe huvides tuleb öelda, et doonau ei olnud tol ajal sugugi sinine ja ilus. pigem roheline, veniv ja haisev. kui strauss selle pala kirjutas, siis viini inimesed ei mõistnud seda pealkirja ja viskasid ühtelugu straussi üle nalja.

kuidas oscar wilde ennast ära tahtis tappa

kui oscar wilde oli vanglast välja saanud, siis ta jõi hirmsat moodi. ja tahtis end ära tappa. kui ta kord pariisis oli, otsustas ta, et teebki päriselt enesetapu. läks seine äärde pont neufi sillale ja püüdis vette hüppamiseks julgust koguda. korraga nägi, et keegi teine tüüp seisab ka sillal ja jõllitab jõge. küsis talt siis, et kas sa oled ka enesetapja? noormees vastas, et ei ole, et ta on juuksur.

anarhistlik kunstikriitika

tuntud anarhist ja literaat felix feneon, kes lisaks suletööle ka ühe pommi pani ja sellega kogemata omaenda tuttava anarhistist luuletaja pimedaks tegi, kirjutas anarhistide ajakirjas la pere reinard (vana kaval logard) ka kunstikriitikat. henri de toulouse-lautreci kohta kirjutas ta nii:

see pole minu jaoks - mina ei hakka ennast näitustel lolliks tegema ega vahi, kael kange, musta pesu kuldses raamis.
selle idiootsuse asemel kujuta ette, et oled tänaval: kused vastu seina, longid sõbraga ringi, lähed tööle või töölt koju ning samal ajal silmitsed ilma selle üle pead murdmata plakateid....
see on näitus vabas õhus , mis on tänavatel avatud kogu aasta jooksul.... ning jumala eest, see on tõeline kunst, mis kisendab sulle näkku, see on osa elust. kunst, mis ei püüa sind lolliks teha, ja tõelised mehed suudavad seda vastu võtta.

ja nii:

lautrec on vend, kellel on kuradi moodi närvi ja visadust; ta ei käi oma pliiatsi ja värvidega ringi nagu kass ümber palava pudru. suured valged, mustad ja punased värvilaigud - see on tema stiil. keegi ei ole temaga võrreldav kapitalistlikele sigadele kärssa kargamises, kui need lobisevad lodevate tibidega, kes lakuvad nende molu, et neist raha välja pigistada. la goulue, reine de joie, le divan du japonais ja kaks plakatit bruanti-nimelisest baaripidajast, see on kõik, millega lautrec on maha saanud, kuid need on julged ja karmid pildid, ning sellised idioodid, kes tahavad kõike suhkurdatult, jäävad pika ninaga, nägu moosine.

kuidas victor hugo ja oscar wilde kohtusid

victor hugo elas teatavasti eksiilis, sest oli kritiseerinud napoleon III võimuletulekut. ta elas eksiilis jersey saarel, mis on tegelikult üks omaette moodustis, mis kasutab tänapäeval näiteks briti välisministeeriumi ja briti rahanduse teenuseid aga ei kuulu näiteks euroopa liitu. ja victor hugo elas seal ühe suhteliselt kuulsa kennedyte perekonna majas. no see kennedy nimi oli niiöelda kodanikunimi, sest pereisa oli tegelikult krahv harborough sohilaps. kennedyte ehk siis krahv harborough sohilapse laps oli noor ajakirjandushuviline robert harborough sherard, kes oli saanud pariisis oscar wildega tuttavaks ja kutsus teda siis jersey saarele külla. oscar wildel tekkis nii võimalus tutvuda victor hugoga. tuttavaks jõudsid nad saada aga kui nad pärast õhtusööki edasi jutustada tahtsid, siis jäi victor hugo laua taga magama ja oscar wilde pidi oma vaimukusi ülejäänud õhtul loopima sosistades.

vilde ja gorki

eduard vilde ja maksim gorki olid paljus väga sarnased. nad sündisid aleksander II tsaaririigis paariaastase vahega. mõlemad surid 68. eluaastal. mõlemad olid kriitilised realistid. mõlemad pagesid kodumaalt ning nende tagasitulekust tehti kodumaal suursündmus. kui vilde kirjutas romaani „külmale maale“, siis gorki kirjutas näidendi „põhjas“.

tõsi on aga ka see, et kui vilde oli eestis tagasi ja töötas teataja toimetuses ning elas nunne tänaval, siis ei saanud ta ükskord öö otsa magada, sest allikad rääkisid mahtra sõda maha surunud tsaariarmee kapten bogutski pükste kaotsiminekust teineteisele risti vastu. gorki aga magas suurepäraselt.

viimane duell

duellid läksid 19. sajandil väga moodi. nii et terve hulk preisi kõrgeid aukandjaid käisid ringi armiliste nägudega.
teadaolevalt viimade duell oli aga 1967. aastal. see juhtus nii, et marseille linnapea gaston defferre (57 a vana) pidas prantsuse parlamendis kõnet ja gollist rene ribiere (45 a vana) muudkui segas teda saalist. lõpuks käratas defferre, et "taizes-vous, abrutil", et "hoia suu kinni, lollakas!" selle peale kutsus ribiere ta järgmiseks hommikuks duellile. charles de gaulle üritas vahele segada aga see ei õnnestunud. relvadeks valiti mõõgad. defferre haavas ribiere'd kaks korda kätte. kohal oli ka ajakirjandus ja võttis asja üles:
https://www.youtube.com/watch?v=e68nuAcSuWQ
ribiere võttis järgmisel päeval naise

horace de vere cole

horace oli üks iirimaalt pärit poeet, kes sarnanes välmuselt briti tööpartei juhi ramsay macdonaldiga. ükskord korraldas ta asja nii, et ramsay macdonald ei jõudnud taksoga õigeks ajaks kõnet pidama. horace läks ise kõnepulti ja rääkis töölistele sellest, kuidas nad peaksid tegelikult väiksema palga eest rohkem töötama.

haagi rahukonverents

teatavasti said haagi rahukonverentsid alguse sellest, et vene keisririik luges oma tulud kokku ja leidis, et ta ei suuda brittide ja sakslastega võidurelvastumises võistelda. et siis parem räägime maailmarahust jne.
kui esimene rahukonverents kokku kutsuti 1899, siis kommenteeris saksa delegatsiooni juht krahv münster asja nii: "konverents tõi siia kokku poliitilise rahvarämpsu üle maailma. ajakirjanikud on kõige hullemad. näiteks ristitud juudid nagu bloch ja naisrahufanaatikud nagu madame de suttner. kogu see pööbel, keda toetavad aktiivselt noortürklased, armeenlased ja sotsialistid, tegutseb avalikult venemaa taktikepi all."

noor sigmund freud

tegelikult alustas sigmund freud oma teadlasekarjääri angerja munandite füsioloogiast. tema doktoritöö kösitles aga alamate kalade luuüdi talitlust.

1593. briti parlamendi ülemkoja otsus

ülemkojas otsustati, et tuleb anda heategevuslik panus prantsusmaal, madalmaades ja merel peetud sõdades sandistatud ja vigastatud sõdurite abistamiseks ja toetamiseks. sel eesmärgil peab iga piiskop, markii, krahv ja vikont maksma 40š ja iga parun 20š ja kui mõni vaimulik või ilmalik härra peaks keelduma või maksmisest hoiduma (lootes au nimel, et keegi nii ei toimi), kasutatakse raha kogumiseks tavapäraseid meetodeid.
wilson, derek 2015, 128