stargarder tageblatti viimase numbri kaanelugu

pommeris asus saksa linn nimega stargard. veebruaris 1945 vallutasid punased linna. linnas ilmunud ajaleht stargarder tagblatt jõudis oma viimase numbri avaldada 17. veebruaril ning selle kaanel oli suur pealkiri "adolf hitleri väljakul kõigutab tuul pooduid".

tore ja meeldejääv õhtu

teatavasti läks vananedes zara leanderi hääl järjest madalamaks ning see meeldis väga homoseksuaalsele publikule. zara leanderil sai seetõttu kombeks oma managerilt küsida, et kui palju geisid kontserdile tuleb.
- herr manager, kui palju geisid täna kontserdile tuleb?
- frau leander, 70% publikust on homod
- suurepärane, sellest tuleb üks tore ja meeldejääb kontsert!

ühe suurmehe kirjeldus kümmekond päeva enne enesetappu

ta oli kohutavas olukorras. mees liikus eluruumidest koosolekuruumi aegamisi ja vaevarikkalt. ülakeha ettepoole kookus, jalad taga lohisemas. ta oli kaotanud tasakaalumeele, kui teda 20-30 meetri peal peatati, pidi ta kas istuma mõnele pinkidest, mis seisid selleks otstarbeks mõlemal pool seinaääres, või toetuma vestluskaaslasele. ta ei suutnud enam kontrollida paremat kätt, see värises pidevalt. silmad olid verd täis valgunud, ta suutis lugeda ainult prillidega, kuigi kõik kirjalikud materjalid trükiti tema jaoks spetsiaalsetel "selle mehe kirjutusmasinatel" kolm korda suuremas kirjas kui harilikult. suunurkadest nirises tihti ila - õudusttekitav pilt inimkannatustest.

käisin töötervishoiu arsti juures

muuhlugas pidin ka proovide osakonnas verd andma. seal võeti ka uriiniproove.
järjekorras minu ees oli üks proua, kes tahtis üle anda oma uriiniproovi klaaspurgis.
õde - klaaspurgis me uriiniproove vastu ei võta
proua - mis ma siis nüüd tegema pean, mis mõttes ei võta, mis ajast selline nõue on? kogu aeg on ju klaaspurgis toodud!
õde - ei, selline nõue on. peab plastpurgis olema.
proua - mis ma siis nüüd tegema pean, kallan klaaspurgist plastpurki ümber või?
õde - ei, nii ei või.
proua - mis mõttes, ei või? mis ajast selline nõue on?! kogu aeg on ju kallatud ümber ja nüüd ei või?!
õde - ei, siiski, nii ei või. tahate ma annan teile plastpurgi?
proua - no mis ma selle plastpurgiga teen? mul on ju klaaspurgis!
õde - jah, peab plastpurgis olema.
proua - no hea küll andke see plastpurk siia, kus see wc teil siin on?

vladimir iljašhevitshi maailm

võtsin raamatukogust lugeda vladimir iljashevitshi raamatu "eestimee venelaste saatused".
57-l leheküljel läheb huvitavaks. ta kasutab sakslase walter schubarti teooriat sellest, et pinnavorm kujundab rahvuse omadusi. ja väidab, et baltikumi rahvad on seetõttu andekaid meresõitjaid, diplomaate ja sõjaväelasi. aga ameerikaga on nii, et põhja-ameerika pinnavorm on selline, et ta ei ole suuteline ajusid tootma. vaid ainult tarbib ajusid. meelitab ajud maale, imeb nad tühjaks ja siis jätab vegeteerima. ning seda väidet ameerika kohta tõestab ka see, et enne seda oli seal sajandeid indiaanlaste ajal täielik arengupuudus. aga venemaa tasandikud toodavad suuri kirjanikke.
ja et venemaa õigeusk on maailma kõige tolerantsem usk. ja et venemaa on väga avatud ja et isegi need välismaalased, kes venemaale on elama tulnud, on omandanud selle suure ja laia hinge ja et see on võimaldanud neil enneolematult areneda. ////noh, samahästi võiks ju öelda, et venemaa laiad tasandikud ja tolerantne õigeusk ei ole lasknud vene inimestel areneda ja suuri tegusid teha ja et seetõttu on tulnud välismaalasi importida. ja ota, kuidas see nüüd selle ameerika ajude sissevoolu teooriaga kokku läheb ;)
siis ütleb iljashevitsh, et eesti on tegelikult õigeusklik riik.
ja et tartu ülikool on tegelikult asutatud aleksandr esimese poolt 1802 aastal.
huntingtonil pole muidugi õigus aga tõsi on see, et baltikumi alad on mingisuguses resonantsuses ja pinges nii et kohalike poliitikute otsustest sõltub suuresti sõja ja rahu küsimus nendes piirkondades //// ning see sõja ja rahu küsimus ei sõltu mitte mingil juhul agressiivsest naaberriigist, sest venemaa pole ju omaalgatuslikult kunagi ühtegi euroopa riiki rünnanud. ei poolat, ei soomet, ei ukrainat, ei gruusiat.
lääne-euroopa heaoluühiskond sai aga sündida ainult tänu nõukogude liidule, kes tagas kõigile tasuta arstiabi ja sajaprotsendilise tööhõive. ning lääs pidi sellega konkureerimiseks siis pingutama ja oma rahvale heaolu looma.
ja et kui prantsusmaad seostatakse romantilisusega, inglismaad udususega, saksamaad karge saksa geeniusega, siis venemaal seostatakse pühadusega. sest temas kehastub kõige puhtamal kujul kõlbluse mõiste, algupärane ja moondumatul kujul kristlus, ülemaailmne vastuvõtlikkus ja üldinimlik kaastunne, võime ajaloolisele liikumisele kõrgete tunnete alustel ja motiividel.
ja kuigi mati graf võttis iljashevitshi nõu küll kuulda, ei suutnud ta siiski oma raamatut "estonia i rossija, anatomija rasstavanija" kirjutades hoiduda poliitilisest tellimusest, sest kirjutas sinna sisse väite, et eesti kuulumine lääne kultuuriruumi on normaalne ja vägivaldne liidendamine vene ruumiga ebanormaalne.
ja et rootsi aeg oli eestile nii kurnav, et eesti rahvas oli väljasuremise äärel nii et üksikutel allesjäänud eestlastel oli kombeks suudelda metsas juhuslikult leitud inimese jalajälge. ning ainult tänu peeter esimesele hakkas eesti rahvas taastuma. //// kindlasti aitas taastumisele kaasa tartu linna mahapõletamine ja tühjaksküüditamine.
andke andeks, ma tõesti loen esimest korda iljashevitshi raamatut ja ma olen alles 67. leheküljel.

kirjade kirjutamisest

louis 13. õukonnas aastal 1640 oli kirjutamine moes. nagu õuedaamid ise ütlesid, et "mitte kirjutada, see oleks sama kui armatseda nagu toateenijad".

maulevrieri kiri:

millest mõtlete pärast nii pikka vaikust? kas te siis ei tea, et seesama kuulsus, mis tegi mind tundlikuks teie kunagise kiindumuse suhtes, ei luba mul taluda selle teeskleva ilmingu jätku? te ütlete, et minu kahtlused ning muutlikkus teevad teist maailma kõige õnnetuma inimese. kinnitan teile, et ma ei usu seda sugugi, ehkki ma ei saa eitada, et armastasite mind täiuslikult, nii nagu ka teie peate tunnistama, et minu austus oli teile vääriliseks kompensatsiooniks. seega oleme seadnud õigluse jalule ning ma ei soovi edaspidi muutuda vähem heaks, juhul kui teie käitumine vastab teie kavatsustele. te ei peaks neid nii ebamõistlikuks, kui teie kirg oleks suurem, ning takistused minuga kohtumisel peaksid seda suurendama, mitte vähendama. kannatan sellepärast, et armastan liialt, ning teie sellepärast, et ei armasta piisavalt...

racine kiri:

armastan teid selleks liialt, et lasta teil arvata, nagu oleks muutus, mida minus näete, minu kergemeelsuse tagajärg. teadke, et selle põhjuseks on hoopis teie trrudusetus. uskusin, et tundsite minu vastu palavat kirge ning ei varjanud enam teie eest enda oma. samal ajal, kui mina paljastasin teile kogu oma kire, sain teada, et teie petsite mind, et armastasite kedagi teist ning kõige järgi võib arvata, et tõite mind oma uue armukese ohvriks.
arvasin, et teiega suhteid katkestades ei karista ma teid piisavalt ning lakates teid armastamast põhjustaksin teile üksnes kerget valu, sest teie ei armasta mind enam. uskusin, et kui miski suudaks veel uuesti süüdata teie tundeid minu vastu, juhtuks see siis, kui näitaksin teile, et minu tunded on muutunud, kuid teeseldes seejuures ise, nagu varjaksin neid teie eest ega julgeks neid endale tunnistada. jäin selle otsuse juurde, ehkki mul oli raske seda langetada ning teid uuesti kohates näis selle elluviimine mulle võimatu. olin sada korda valmis tegema etteheiteid ning nutma puhkema.
teie veider süda sundis teid tulema tagasi minu juurde, et te näeksite, kuidas ma teist eemaldun. nautisin kogu rõõmu, mida võib pakkuda kättemaks. mulle näis, et armastate mind enam kui kunagi enne, ning näitasin teile, et ei armasta teid enam. kuid teie tagasitulek ega diskreetsus ei suutnud parandada teie kergemeelsust. teie süda kuulus korraga nii mulle, kui ka kellelegi teisele, te petsite mind ning sellest oli küllalt, et võtta mult minu rõõm olla teie poolt armastatud, mille väärilise arvasin end olevat, ning selleks, et võiksin jääda kindlaks otsuse juurde, mille olen langetanud, et ei kohtu teiega enam kunagi, mille üle olete nii üllatunud.

kuidas aadu hint endale talvepalitu ostis

ükskord sai noor aadu hint endale honorari ja ostis endale karusnahkse kraega talvemantli ja mütsi. "ma olen nüüd nagu mõni rikas ärimees" ütles ta ise selle kohta ja läks rongiga sõitma. hakkas võhivõõraste reisikaaslastega juttu tegema. et kas te aadu hindi viimast romaani olete lugenud? päris põnev, eksole?
reisikaaslasteks sattusid aga olema kunstnikud aino bach ja kaarel liimand. neil oli nägudele hea mälu. küsisid, et aga kas te ei ole mitte ise aadu hint?
aadu hint salgas ja ütles, et ta on aadu hindi vend. ja vaikis ülejäänud tee.

kuidas ma a.i.-ga kohtusin

kohtasin a.i.-d esmakordselt umbes 17 aastat tagasi. pärast seda kohtasin teda veel mõned korrad. viimati kohtusin temaga pärnu teatris umbes 5 aastat tagasi. kuni eilseni. läksin eile h&m-i sest tahtsin endale kaabut osta. järjekorras minu eest oli a.i., kes ostis endale samuti kaabu.

kuidas noor prints albert paavstiga kohtus

paavst gregorius XVI oli õpetatud munk, kes oli muuhulgas korraldanud rooma katakombides väljakaevamisi ja asutanud roomas nii etruski kui ka vana-egiptuse muuseumi.
kui noor prints albert paavstiga kohtus ja tunnikese vestles, siis söendas paavst öelda, et tema arvates võlgneb vana-kreeka kunst palju etruski mõjule. prints albert parandas teda koheselt ja ütles, et tegelikult võlgneb vana-kreeka kunst palju hoopis vana-egiptuse mõjule.

noore prints alberti küsimused oma uue maja kohta

kui vastabiellunud albert ja victoria maja hakkasid ehitama, siis olid albertil järgmised küsimused:
- kas maja juurest või pargist on merd näha?
- kas läbi pargi läheb ka mõni üldkasutatav teerada?
- mis tüüpi majaga on tegu?
- kui palju seal tube on?
- kas metsasalu ulatuv mereni?
- kas talukoht jääb pargist maa või mere poole?
- kas see on new barni talu?
- kas ostusumma eest saab ka bartoni talu?

kuidas hemofiiliku eest hoolitseda

teatavasti hakkas kuninganna victoria pärast oma mehe surma semmima ühe alamast klassist pärit shotlasega, kelle nimi oli john brown. lõpuks oli see brown midagi rasputini-sarnast. kuninganna noorim poeg leopold oli hemofiilik. browni soovitused võttis kuninganna browni venna archie browni tööle lossi leopoldi toapoisi abina. nagu leopold hiljem tunnistas, oli archie selliste kommetega, et peksis aegajalt lõbu pärast hemofiilikust printsi rusikaga näkku.
ps. tõsi on ka see, et leopoldi lapselapselaps on praegune rootsi kuningas.

mida panna kuninganna victoriale hauda kaasa

kui kuninganna victoria tähistas oma valitsemise teemantjuubelit, siis moodustas ta nimekirja asjadest, mida talle hauda kaasa panna:
- sõrme panna lihtne laulatussõrmus, mille john brownile kinkis tema ema 1875. aastal ning mida ma olen john browni surmast alates kandnud
- 1863. aastal surnud kalli sõbra parun stockmari juuksesalk
- medaljon, mis sisaldab kadunud krahvinna blückeri juukseid
- medaljon, mis sisaldab mu armsa sõbra leedi augusta stanley juukseid
- mu ustava browni taskurätik
- ustava sõbra browni nahkümbrises värvifoto
- mõned mälestusesemed mu truult teenijalt annie mcdonaldilt ja kõik mida beatrice tahab lisada
- tükike balmorali kanarbikku
- mu armsa abikaasa profiilfoto
- kalli beatrice ja mu armsa abikaasa värvifotod ning raamitud fotod kõikidest mu kallitest lastest ja nende meestest ja naistest ja mu lastelastest
- üks prints alberti keep
- õlarätt, mille oli valmistanud mu kallis tütar alice

otto von bismarcki tervisest

bismarck ei olnud kunagi haige, aga murdis kord hamba, hammustades jänese tagakoiba.

korruptsiooni vastu võitlemisest

napoleon III roll prantsusmaa moderniseerimisel on pahatihti maha vaikitud. ja kui räägitakse pariisist, et selle tänapäevase ilme on kavandanud parun haussmann, siis on see vaid osaline tõde. napoleon III oli ikka see, kes vastavad tingimused selleks tööks lõi. ning väidetavalt olevat talle andnud selleks mõtte üks hulgus, keda ta kohtas new yorgis. see hulgus olevat talle rääkinud, et linna ei tohi ehitada ühest otsast vaid et linna tuleb ehitada igalt poolt korraga.
no ja kui siis hiljem napoleon III keisriks sai, siis ta hakkaski pariisi (ja tegelikult ka teisi suuremaid linnu) igalt poolt korraga moodsaks ja grandioosseks ehitama. aga sellise ehitamisega kaasnes muidugi korruptsioon. ning see korruptsioon hakkas keisrivõimu alustugesid õõnestama. et korruptsiooni vastu võidelda, tellis keiser muuhulgas ka korruptante pilavaid näidendeid. aga näidendi tellimuse lähteülesandes seisis, et "kritiseerida tuleb kuritarvitusi, sealjuures ilma keisrivõimu kahtluse alla seadmata". üks nendest tellimustööde täitjatest oli eugene labiche, kelle näidendeid pidi tänapäevani mängitama.

arvamusi veteranirockilt

daa, muzõkantõ oni horoshije. no kak vaojennõe, oni gavno.

t4

huvitaval kombel oli hitler siiski teatud olukordades sunnitud arvestama avaliku arvamuse ja õigusriigi printsiipidega. juba 1934. aastal otsis ta võimalusi raha kokku hoida hooldekodude arvelt. lahenduseks oli massimõrv. samal aastal koostati elamisväärtuseta elu hävitamist lubav seaduseelnõu. aga hitler ei kuulutanud seda välja, sest kartis avalikkuse reaktsiooni. ta otsustas sama asja ära teha ilma seadusteta ja ilma avalikkuseta. hitler kirjutas selle asemel ühe kirja reichsleiter bouhlerile ja dr brandtile, et "laiendataks nimetatud arstide pädevust selliselt, et inimliku arusaamise järgi parandamatult haigetele oleks võimalik tagada armuandmissurm". arstide komisjon asus tööle aadressil tiergartenstrasse 4 (ja nii sai aktsiooni nimeks t4). haigete nimekirjas märgiti inimese nime taha kas + või -. asutati transpordiühing miinusega märgitud haigete transportimiseks tapmisasutustesse. seal surid nad väga ruttu loomulikku surma ning lähedastele saadeti koju kahetsev kiri ning urn tuhaga. peredele seletati, et tuhastada tuli taudivastaste meetmete tõttu. tapmisasutuse juurde asutati perekonnaseisuosakonnad, kes väljastasid jooksvalt surmatunnistusi. samal ajal aga kogunes prokuratuuri ja justiitsministeeriumi lähedaste avaldusi. prokuratuur ja justiitsministeerium aga ei teadnud asjast midagi ning tahtsid algatada uurimisi. justiitsminister läks parteilt aru pärima, kuid põrkus vaikimisele. ka kirikud hakkasid huvi tundma, et miks nad nii paljusid inimesi matma peavad. selleks ajaks (august 1941) oli 60 000 inimest juba tapetud. aga pinge mahasaamiseks lasi hitler aktsiooni katkestada.

preili donoghue pärastlõuna

augustis 1928 läks müüjatar preili donoghue koos oma sõbraga kohvikusse lõõgastuma. sõber ostis talle jäätist ja ingveriõlut. preili valas pool ingveriõlut jäätisele. ja sõi isuga. siis valas teise poole ja pudelist volksas välja kõdunenud tigu. preili donoghue sai shoki ja seedehäire. kui ta oli kosunud esitas ta joogitootja stevensoni vastu kahju hüvitamise nõude. kuna kohalikud kaks kohtuastet ei osanud asjaga midagi peale hakata, siis saadeti see asi house of lordsile londonisse. need mõtlesid viis kuud ja jõudsid ainsale ühisele järeldusele, et pretsedenti selles asjas pole varem olnud. keeruline oli see, et preili donoghue ei olnud ju ise ostja ehk tehingu osapool. ja kohvikupidaja oli vaid vahendaja ega saanud kontrollida kinnise pudeli sisu enne müümist. aga joogitootja stevenson ju isiklikult ei tundnud ei preili donoghuet ega tema sõpra. kuna varasemaid lahendeid ei olnud ning kohus oleks selle otsusega uue normi loonud aga kohus ju ei tohtinud ometi parlamendi rolli astuda, siis nad leidsid, et kohus ei tohi selles asjas seisukohta võtta. seejärel leidsid kohtunikud, et kui mitte kusagilt pole norme ega näiteid võimalik leida, siis tuleb minna tagasi loomuõiguse juurde. nad leidsid sobiva näite piiblist, mis ütles, et ligimesele ei tohi liiga teha. ehk et kedagi ei või kahjustada - neminem laedere. siis aga tekkis küsimus, et kas stevensoni õllevabrik on preili donoghue jaoks ligimene. õllevabrik ju ei olnudki teadlik preili stevensoni olemasolus. ning samuti pole õllevabrik üksikisik. lõpuks leidis kohus, et firma stevenson oli olnud hooletu oma kohustuse täitmisel, mis nägi ette, et pudelid pidid olema puhtad ning teod neist eemal hoitud. preili donoghuel oli siiski õigus saada hüvitist.

obsolete

tegelikult ütles charles de gaulle juba 1959. aastal, et nato on iganenud organisatsioon. sama hingetõmbega ütles ta veel, et ameeriklased peaksid kooskõlastama prantslastega oma tuumerelvakasutust ja andma prantslastele vetoõiguse ameeriklaste tuumarelvakasutuse üle. veel ütles ta, et ameeriklased peaksid aitama prantslastel tuumarelv luua ja seejärel loovutama euroopa julgeolek prantslaste hoida. järgmise hingetõmbega ütles ta, et britte ei tohi lubada euroopa ühenduse liikmeks aga et sakslastel ei tohiks euroopa asjade otsustamisel sõnaõigust olla ja et euroopa ühenduse pealinnaks peab saama pariis.

läbi rooside

18. sajandis inglismaa vanglates oli nii, et neid pidasid suvalised tüübid ja muretsesid vangla olme ja iseenda palga eest ainult nendest vahenditest, mis vangide sugulased tõid. ja kui sugulasi ei olnud, siis vangid nälgisid. keegi vanglaid ei pesnud. tekkis mingi vanglapalavik, mis levis nii kergelt, et 1730. aasta ühe kohtuprotsessil olevat järgmiseks päevaks kõik kohtunikud maha surnud. mis viis kokkuvõttes selleni, et kohtunikud hakkasid istungil enda näo eest hoidma roosipuhmast, sest muul kombel ei olnud võimalik hingata.

kuidagi tuttav tuleb ette

ottomani sõdade käigus ründas türgi euroopat igast otsast, siis kutsusid paavst ja keiser kogu euroopat ühinema, et vastu panna ja euroopat kaitsta. 1524. aastal aga kutsus martin luther mitte järgima paavstiga liidus oleva keisri üleskutset. sest kristlane ei tohi osaleda sõjas türgi sultani vastu, kes on "kümme korda targem ja vagam kui meie vürstid".

eul presidendi kõne eesti iluuisutamise 100. aastapäeva vastuvõtul

Head sõbrad,
Nii iluuisutajad, kus me sajandat juubelit tähistame, nii ka kiiruisutamises samamoodi. Ma täna vaatasin seal Tondirabas Ants Antsoni mälestuseks rajatud .... rajatud .... büsti. nii.
Ja ma usun niimoodi, kui me hoiame nüüd pöialt, et see järgmine põlvkond sellel alal teeb samasugust imet, nagu on teinud saja aasta jooksul nende eelkäijad, siis ma usun, et saja aasta pärast võib meil juba olla Eesti, Eestist pärit maailmameister. Ja ma usun, et saja aasta pärast me oleme nii kaugel, et me oleme Euroopa võistlusi siin pidanud aga ma usun, et tulevikus me kunagi räägime ka maailmameistrivõistlustest või olümpiamängudest. Või mida iganes.
Siin Eestis ega tuleb uskuda, tuleb pöialt hoida. Tuleb pöialt hoida kõigile, kes on siin saalis ja kes on siin väljaspool saali. Ma usun, et te kõik tahate kõvad mehed ja naised olla. Ja ma usun, et see läheb ka õnneks.
Head sajandat sünnipäeva. Olge vahvad edasi. Ja nagu ma ülesin, et hoiame pöialt kõigile, kel uisud all. Aitäh.

tung vürtsisaartele

eks vürtsid olid kogu aeg euroopas hinnas. vastavalt merendusalaste teadmiste kasvule püüdsid eurooplased järjest rohkem tuua vürtse otse, et vältida igasugu hindudest, araablastest ja türklastest vahendajaid. ringi liikusid uskumatud kuulujutud saartest, kus kasvab ainult muskaat ja et see muskaat annab igavese elu ja mida kõike veel. ja kuna maakera olemuse kohta oli palju teooriaid, siis püüti näiteks minna otse üle põhjapooluse indiasse, sest nii on otsem. või et kuna maakera põhja- ja lõunapoolus pidid ju olema teineteise peegelpildid, siis eeldati, et ka põhjas on hea lootuse neem, kust saab ümber purjetada ja siis sealtkaudu indiasse. need kes põhjapoole läksid, need said muidugi kõik surma. need, kes ümber aafrika läksid, nendest jäi iga kolmas ellu. tihti tuli tuulevaikuses kuude kaupa loksuda, meremehed põdesid düsenteeriat, skorbuuti, tüüfust ja mida kõike. iga retke kavandamise puhul tuli hullult vaeva näha, et investorid uskuma jääksid. ning kuna asi oli ohtlik, siis nii mõnigi retk sai sponsoritelt raha kätte ja otsustati selle rahaga hoopis teha kusagil palmisaarel omaenda väike kuningriik.
ja üks nendest retkedest anti siis kellegi william keelingi juhtimise alla. retk algas 1. aprillili 1607. tavaliselt oli igal retkel kolm laeva. nii ka sel juhul. keeling ei olnud suurem asi meremees. peagi tüdines ta logiraamatu täitmisest ja kirjutas sinna lihtsalt üldistavalt, et neil on mingid hädad, mida ta ei viitsi enam kirjeldada, sest need on tüüpilised meresõiduga kaasnevad hädad. lisaks avastati, et ta oli salaja oma naise kaasa toonud. kuna meremeeste seadused olid kapteni seadustest ülemad, siis saadeti naine tagasi inglismaale. william keelingu teine suur kirg oli shakespeare. tal olid shakespeare näidendid kaasas ja ta sundis meremehi tekste põhe õppima, näitlema ja kostüüme õmblema. kui nad sierra leonesse jõudsid kolme kuu pärast, siis oli neil hamlet esitlusküps. kui hamlet oli ära esitatud, siis hakkasid nad õppima richard II. selle esietendus toimus septembris. tema märkmetest selgub, et ta sundis meremehi tegema veel kolm või neli näidendit.
nagu keeling ise seletas, siis näitlemine "hoiab mehi eemal logelemisest ja keelatud mängudest või magamisest".
keeling jäi sellel retkel ellu ja tal õnnestus isegi üks laev vürtse täis panna ja see inglismaale tuua. samas avastas ta, et ta on muskaatpähkli tolmule allergiline ja tal silmad jooksid vett terve tagasitee.

tutvusin sauliusega

käisin kaunases uisutamas ja tutvusin muuhulgas ühe tüübiga, kelle nimi oli saulius. ta osales ka võistlustel. kui ma olin oma kava ära esitanud, siis ta ütles mulle: "you are one weird old man!"
https://www.youtube.com/watch?v=phaNyh_LvE8

nemtsovi sild

niinimetatud moskvoretski ehk nemtsovi sillale paigaldati improviseeritud monument ja tuuakse pidevalt lilli, pärgi ja küünlaid. munitsipaalametnikud koristavad kõik selle silmapilkselt ära. argument on, et see ohustab sillal turvalisust.

rakvere lgbt kinofestival

mulle tegelikult see rakvere lgbt kinofestival ikka väga meeldib aga need kuupäevad on ikka väga valed. ja rail balticu vastu ma ka ei ole aga sellisel kujul olen ikka selle vastu küll. sisekaitseakadeemia narva kolimise vastu ma ka ei ole aga mingil hetkeks äraunustatud põhjusel olen selle vastu. haldusreformi poolt olen ma ka aga et see haldusreform ei tohiks olla vallapiiride ümberjoonistamine. kooseluseaduse vastu ma ei ole aga ma leian, et see on meie jaoks praegusel hetkel liiga äkiline areng. pagulaste vastu ma ka ei ole ja rassist ma ei ole aga nad ikka selgelt ohustavad meie keelt ja kultuuri.

peatükke resistance kuulsusrikkast ajaloost

kui sakslased prantsusmaale sisse tungisid ja pariisi jõudsid, siis pages prantsuse valitsus bordeaux'sse. ning küsimus oli valitsuse edasises taandumises ja võimalikus evakueerimises põhja-aafrikasse. selleks läks värske sõjaminister de gaulle londonisse, et inglastelt logistilist abi paluda. inglased aga olid murelikud, et kui prantsuse laevastik sakslaste kätte jääb, siis on inglased merel olulises vähemuses ja kõikidest ühendusteedest ära lõigatud. de gaulle sai ka sellest aru. ainult et kui laevastikule lihtsalt käsk anda, et pagegu inglismaale, siis on see probleemne käsk. ühelt poolt tähendab see saksa invasioonile allaandmist ja teisalt oleks see reeturlik. seega otsis de gaulle koos briti valitsusega lahendusi ja nad jõudsid järeldusele, et lahenduseks on prantsuse-briti liitriik. sest siis poleks vahet, kus prantsuse laevastik parasjagu asub. ja see oleks ka viis hoida prantsusmaad jätkuvalt sõjas. sellel riigil oleks ühine põhiseadus, ühine parlament, üks valitsus ja kodanikkond. peaministriks pidi saama prantsuse tollane peaminister reynaud ja sõjakabineti juhiks pidi saama de gaulle. sellele plaanile püüdis siis de gaulle prantsusmaalt telefoni teel nõusolekut saada. pärast mitut korda prantsusmaaga telefoniühenduse pidamist ja prantsuse valitsuse nõusolekut oodates said pehmod siiski prantsuse valitsuses enamuse ja otsustasid hoopis sakslastele alla anda. peaminister reynaud astus tagasi. siis meenus churchillile, et kuningas george VI ei teadnud sellest plaanist midagi.

no ja kui prantsusmaa andis alla, siis jäi de gaulle inglismaale ja pidas plaani, et mida edasi teha. otsustas paluda bbc raadiost kõne pidamiseks eetriaega. pärast kauplemist talle seda lubatigi. de gaulle ilmus bbc stuudiosse mundris ja läikivate säärsaabastega. tema kõne puudutas vastupanu printsiipide sõnastamist, mis sai kuulsaks kui appel de 18 june. ainult et kui ta oma neljaminutilise kõne lõppu jõudis, siis lubas ta bbc töötajate suureks hämmastuseks, et järgmisel õhtul samal ajal on ta jälle eetris. bbc-l ei jäänudki muud üle, kui talle järgmisel päeval jälle eetriaega anda.

inglased toetasid de gaulle ja ta oli inglaste seas isegi populaarne. ameeriklased aga ei pidanud teda suurt millekski. sest de gaulle tahtis ainult ressursse aga keeldus allumast liitlaste otsustele. ameeriklased ei tahtnud üldse eriti sõdida vaid ainult natuke britte aidata. kui roosevelt casablancas käis, siis tuli jutuks, et ta võiks kohtuda de gaullega. lõpuks otsustatigi seda lubada. de gaulle tuli siis roosevelti villasse ja nad siis rääkisid sellest, kuidas usa aitab taastada prantsuse endist hiilgust. kuna aga de gaulle oli ikkagi täiesti kahtlane ja ettearvamatu tüüp, siis selle vestluse ajal seisid ruumis kardinate taga automaatidega eriüksuslased, et "presidendiga midagi ei juhtuks".

prantsuse kindral giraud (keda hiljem ameeriklased usaldasid sedavõrd, et panid ta oma poolt okupeeritud endiste prantsuse kolooniate kuberneriks), langes 19. mail 1940 põhja-prantsusmaal sakslaste vastu sõdides nende kätte vangi. ta viidi kuhugi poolasse vangi. ta oli ka haavata saanud ja lombakaks jäänud. sellegipoolest põgenes ta sellest vanglast muuhulgas kasutades 45 meetri kõrguseks laskumiseks köit. kui ta jõudis tagasi prantsusmaale, siis läks ta vichy valitsuse territooriumile ja tahtis tagasi teenistusse astuda. vichy valitsus soovitas tal siiski end uuesti sakslastele vabatahtlikult vangi anda.

kui sõjaõnn oli liitlaste poole pöördunud, siis oli osa põhja-aafrika endistest prantsuse kolooniatest liitlaste okupatsiooni all ja osa de gaulle käes. kuna ei liitlased ega ülejäänud prantslased ei tahtnud de gaullele lubada poliitilist ruumi, siis oli tarvis tuua mängu keegi, kes oleks selle ruumi ära võtnud. plaan oli selline, et kõik prantsuse kolooniad põhja-aafrikas antakse ühe uue ajutise prantsuse valitsuse kätte, mida juhib endiselt prantslaste seas populaarne marssal petain. kes oli kogu selle sõjaaja olnud tegelikult vichy valitsuse juht aga kes sellest hoolimata oli säilitanud oma poliitilise kapitali. ainuke asi, mis ei lasknud sellel plaanil teoks saada, oli see, et petain oli väga vana ja kusepidamatusega. tema äratoomiseks prantsusmaalt põhja-aafrikasse oli vaja sellist lennukit, kus oleks kemmerg. aga sellist lennukit tol ajal ei leidunud. ja see ei oleks kõlvanud kuhugi, kui marssal petain oleks saabunud põhja-aafrikasse täiskustud pükstega. nii jäigi see plaan soiku.

inglased küll toetasid de gaulle aga neil oli temast räige kopp ees. de gaulle muudkui jahus prantsuse hiilguse taastamisest ja kui tema nõudmistele järgi ei antud, siis pirtsutas ja jauras. samal ajal ei teatud, et kelleks teda pidada, sest prantsuse ametlik valitsus oli ju ka olemas, keda näiteks ameeriklased olid juba tunnustanud. kuna aga samal ajal oli de gaulle nii briti kui ameerika avalikkuse silmis populaarne ja ameerikas tulid valimised, siis roosevelt temast päris mööda vaadata ei saanud. lõpuks otsustas ta tunnustada de gaulle ja tema rahvuslikku vabastuskomiteed de facto prantsuse valitsusena. see oli aga üllatuseks brittidele, kes olid kogu aeg de gaullega hoidunud liiga lähedastest suhetest, teades et ameeriklastele see ei meeldiks. seega otsustas churchill teha rooma lennates peatuse alžiiris, et de gaullega suhteid soendada. kui ta kohale lendas, siis teatas de gaulle, et "mul ei ole churchillile midagi öelda" ja keeldus kohtumisest. churchill oli selle peale marutige. prantsuse suursaadiku duff cooperi naine lady diana cooper kirjutab oma mälestustes, et sel päeval ta ei saanud churchilliga (keda nad isekeskis kutsusid pardikeseks) üldse jutule, sest "minu nägu tuletab chirchillile silmapilt meelde de gaulle nägu..... püüan pardikesega taas jutule saada, kuid jälle tuletab minu nägu talle meelde de gaulle ja ta hakkab ärrituma. see tegi meie jutuajamise võimatuks".

kui pariis vabastati, siis sai de gaulle pidada kõnet pariisis. see kõne oli gollistliku kõnekunsti tippsaavutus. kuigi see oli täies ulatuses improviseeritud kõne. alguses pööras ta pead siia-sinna ja silmitses ümbritsevat rahvahulka peaaegu kahtlustavalt. kui ta aga hakkas rääkima igavesest prantsusmaast, ajas ta pea kuklasse ja sulges silmad nagu müstik. kõne lõpu poole hakkas ta äkki kätega ägedalt vehklema, püüdes kuulajatele selgeks teha, et võit saavutati kogu prantsusmaa ühiste jõupingutustega.

kui enamus prantsusmaad oli vabastatud, siis püüdsid liitlased juhtida de gaulle sõjalisi operatsioone. aga paljudes asjades ei kuulanud de gaulle liitlasi, nt strasbourgi vabastamisel ei allunud de gaulle liitlaste plaanidele ja tungis ise esimesena linna. sellepeale katkestasid liitlased de gaulle varustamise. de gaulle üritas brittidega suhteid siluda ja meenutas sõja alguses paika pandud liitriigi plaani aga churchill ei tahtnud sellest midagi kuulda enam. selle peale otsustas de gaulle panna panuse stalinile ja läks moskvasse. de gaulle pidas staliniga kokku 15 tundi kõnelusi. stalinil oli temast kopp ees ja kohtumiste ajal istus ta hajameelselt ja kritseldas pliiatsiga. de gaulle tahtis koos staliniga otsustada saksamaa tuleviku üle. stalin ütles, et ilma brittide ja ameeriklasteta ei saa seda otsustada. stalin ütles, et de gaulle võiks toetada tema kommunistlikku lublini nukuvalitsust aga kahjuks olid prantslased kogu aeg tunnustanud ametlikku poola eksiilvalitsust. stalin palus siis, et de gaulle võtaks pariisis vastu lublini nukuvalitsuse delegatsiooni. selle peale küsis de gaulle nõu briti ja usa suursaadikutelt moskvas - need aga arvasid, et de gaulle ei peaks üleüldse moskvas olla. 8. detsembril toimus prantslastele vastuvõtt ja stalin jäi seal ruttu purju. stalin praalis sellega, kuidas ta oma kindraleid maha laseb. vene kindralid kuulasid seda vaikides pealt. de gaullel oli ebamugav olla. siis käskis stalin kõigil koos temaga kinno tulla. de gaullel polnud pääsu. oli juba suur südaöö. pärast esimest filmi läks de gaulle magama. molotov ja prantsuse välisminister bidout vaidlesid samal ajal öö otsa vene-prantsuse koostöölepingu üle ja hommikul kell kuus said sellega valmis. ajasid de gaulle üles (kes oli paar tundi magada saanud), viisid stalini juurde, kes endiselt filme vaatas ja lasid neil alla kirjutada. pärast allakirjutamist käskis stalin kõigil seda tähistada, juua ja süüa. viisakusest punnitas siis de gaulle tund aega seal koos staliniga süüa ja juua. siis ta enam ei jaksanud. ning hakkas lahkuma. stalin jättis temaga hüvasti ja kui de gaulle uksest välja läks, siis nägi ta, et stalin oli jälle lauda istunud ja sööma hakanud.

ja siis tuli ka vichy valitsuse nö reeturite üle kohut mõista. kui marssal petainili mõisteti surmanuhtlus ning de gaulle andis talle kohe armu, siis valitsusjuht pierre laval vaidles kõigele vastu ja kaitses ennast. ka kohtumaterjalid olid kehvasti ette valmistatud. sellegipoolest mõisteti ta pärast nelja päeva kohtupidamist surma. laval suutis pärast seda kuidagi alla neelata tsüaniidipilli aga see ei mõjunud nagu vaja. ta toimetati haiglasse ja talle tehti maoloputus. hukkamise päeval ta endiselt öökis ja vaevles suurte valude käes. politseiülem luizet küsis de gaullelt, et kas sellist valudes vaevlevat inimest ikka võib maha lasta. de gaulle vastas, et tema jaoks pole enam lavali olemas. inimesed panid tähele, et laskmiskomandol oli varustuse puuduse tõttu seljas prantsuse vormid ja peas inglise kiivrid.

nõuanne maximilianilt

see maximilian, keda habsburgidel kuhugi panna polnud ja ta mehhikosse keisriks saatsid. ta ei jõudnud küll palju ära teha, mehhiklased lasid ta liiga ruttu maha. ja lapsi tal ka ei olnud ja naine läks kah liiga varakult hulluks. kui nüüd aga otsida tema jälgi, siis võiks ära tuua tema soovitus reisivale fantaseerijale, sellisele nagu ta ise oli:
reisijad, kas soovite mõne linna kohta otsust langetada, enne kui sellesse astute? kui näete kõrgeid, tumedaid kellatorne ja läikivaid kupleid, minge sisse ja te saate osa kauneist mälestistest ja kunagise suuruse meenutustest. kui te aga ei näe mingeid kõrgele kerkivaid hooneid, siis pöörake ringi, sest te näete ainult üksluiseid tänavaid ja maju, või olgu siis, kui teie jaoks on kõigest muust tähtsamad suhkur ja puuvill. kui te juba kaugelt märkate tohutuid korstnaid, siis põgenege, sest kõigist linnadest kõige eemaletõukavamad on need, kus paiknevad vabrikud. need tapavad annet ja südant ning muudavad inimese masinaks.

uisuplatsi turvanaine

panin tite kärusse ja läksin jalutama. vastu tuli uisuplatsi turvanaine: "oo, sa oled vanaisaks saanud!"

sirbilõige

kui sakslased tungisid prantsusmaale ja prantsusmaa praktiliselt kohe alla andis, siis tankidiivisi komandör de gaulle ei tahtnud sugugi alla anda. lihtsalt põhimõtte pärast tahtis ta sakslastele natuke vastu sõdida. kui ta saatis oma tanke sakslaste vastu sõdima abbeville lähistel, siis karjus ta ühe tankieskadroni komandöri peale, et kui ta lahingust elusana tagasi tuleb, siis ta lastakse maha.

pühendatud punkar otshkovile

pärnus oli kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses igasuguseid kalkareid. mul oli au mitmega neist tutvuda. punkar otshkoviga tutvusin läbi black sabbath'it kuulava hevimees raineri (kes elas pärnu jõe ääres konservivabriku ja leivatehase lähistel). otshkov oli venelane. hüüdnimi oli tal sellepärast selline, et tal olid prillid. ta kandis musti pükse, musta nahkpintsakut ja sõitis jalgrattaga (meestekaga, mille nimi oli "ukraina"). ta elas aia tänaval kohe sõjakomissariaadi kõrval vanas puumajas. selles mõttes oli see kõik omapärane, sest venelased ei olnud tavaliselt punkarid, venelased ei sõitnud jalgratastega ja venelased elasid tavaliselt karpmajades (eestlased elasid vanades puumajades). otshkovil oli suur avara põrandaga elutuba, toa ühe seina ääres oli grammofon ja üle põranda teisel pool diivan. käisin otshkovi juures dead kennedyst kuulamas. tal oli plaat. pani plaadi peale ja me siis istusime diivanil ja kuulasime. ma tol ajal väga palju vene keelt ei rääkinud, tema ei rääkinud eriti ka eesti keelt aga seda kõike kompenseeris otshkovi sõbralikkus. ja loomulikult ei olnudki dead kennedyst kuulates vaja palju rääkida.

lugejakirjad tammsaarele

hr m.d bodez kirjutas 09.07.1931:
palun südamest andeks, et julgen teid tülitada, aga ma ei jõua oma igatsust enam maha rõhuda, ainuke ja palavam soov on mul, et võiksin ühe tunnikese vargamäe talus viibida, ja selleks palun teilt juhatust, kuidas sinna saada, et kus kohas nimelt asub teie isa kodu. olen kuulnud, et albus, aga kus kohas nimelt, ja talu nimi (usun, et vargamäe on varjunimi). tõde ja õigus I on minule seda, mis suure usklikule pühakiri ja nii kui usklikud pühamaale palverännakule rändavad, samasuguses meeleolus tahaksin ma ka kord isiklikult seal maal viibida, kus ma vaimus iga päev viibin....

lugeja hr. a kask kirjutas 29.12.1929:
armas härra hansen. mis puutub II köitesse, siis tüütasid mind selle nautimisel mitmes kohas liig pikad ja mõnigi kord korduvad targutused - vabandage selle sõna tarvitamise eest, kuid midagi paremat ei leia praegu. tahan arvata, et olete seda teinud selleks, et iga targutajat iseloomustab, kuid tundub, et terve teos poleks midagi kaotanud, kui need filosofeerimised oleks olnud lühemad. pean tunnistama, et ma ei suutnud kõiki sarnaseid lehekülgi mitte lugeda ning kardan, et neid lugemata jäänud lehekülgi ka väga paljud teised ei loe. nii oleks see vist paljudele ülearune ja asjatu raiskamine - teil pärlite sigade ette heitmise näol, kirjastusele paberi ja tööjõu näol ning lugejal - peale selle.

lugusid tammsaarest

tammsaare oli paras kuivik. näiteks pani ta terve elu jooksul kirja kõik oma kulud. nii on teada täpselt, et kust ta mida ostis ja kellele laenu andis ja kellelt laenu võttis. eks ta samas käitus ka seisusekohaselt ja saatis oma naist lastega alati puhkama kuhugi ja vahest läks ise ka kaasa. aga kui nt 1937. aastal tema naine lastega narva-jõesuus puhkas, siis tammsaare kaasa ei läinud. küll aga kirjutas eemalt instruktsioone, et narva-jõesuus ei maksvat arvata, et suvitades peab alatasa kuhugi minema ja midagi tegema. puhkamine on ka see, kui niisama olla.

tammsaarel oli teatavasti maolõikus ja tuberkuloos. ta uskus rahvameditsiini tarkusi ja ükskord venna juures koitjärvel viibides oli tal ägedamad valud maos. ta jäi uskuma vanamuttide juttu, et sellisel juhul aitab ihualasti öösel ümber maja ringi silkamine. ja siis tammsaare silkaski.

ta ikka tahtis end füüsiliselt liigutada ja lõhkus ise puid ja aitas oma teenijanna pesu rullimisel. nii oli ta ülikond alatasa pisut kulunud ja räpane. ükskord ta oli oma toom-kooli kodu hoovis midagi toimetanud jälle ja keegi hõikas üle aia: "kas te olete selle maja kojamees?" tammsaare näites käega tänava lõppu ja ütles vastu: "ei, ma olen vaat selle maja kojamees."

seoses tema rustikaalse välimusega juhtus ükskord nii, et kui ta tsaariajal oli ülikoolikaaslase palvadre lapse ristiisaks õigeusu kirikus, siis pidi ta kuhugi alla kirjutama. ta sai enda kätte sulepea ja jõllitas siis seda paberit pikemalt, et kuhu ta täpselt alla kirjutama peab. seepeale võttis papp tema käest sule, ütles "lubage ma aitan" ja kirjutas tammsaare allkirja koha peale kolm risti.

ja ükskord juhtus nii, et tammsaare oli kutsutud tatari tänavale härra buschi juurde koosviibimisele. läks siis kohale ja koputas. teener avas ukse, nägi, et see on mingi hulgus, ütles "härrat ei ole kodus" ja pani ukse kinni.

tammsaarest on loodud legend kui suurest turulkäijast. tegelikult näiteks 1931. aasta juulis käis ta kakskümmend kaheksa korda poes ja ainult kolm korda turul.

tammsaare jõi elus õlut ainult ühe korra. 21.03.1928. jõi ta koos oma sõbra loomaarst arrasega ühe õlu hinnaga 70 krooni. me teame seda, sest ta pani ju kõik oma kulutused kirja.

kui tammsaare sai 50 (29.01.1928), siis korraldati estonias suur kontsert. enne juubeliaktust tuli eduard hubeli auto teda peale võtma aga tammsaaret ei olnud kodus. tegelikult oli ta juba hommikul kell 5 kodunt minema hiilinud. riigitegelased ja valitsuseliikmed teadsid, et tammsaare vigurdab ja olid varasemalt korraldajatele teada andnud, et kui tammsaare on kohal, siis on ka nemad kohal. ja kui tammsaaret kohal ei ole, siis nad ka ei tule. tammsaare ju ei tulnud ja nii oli kontserdisaali esimesed read tühjad, sest kõik tähtsad inimesed ei tulnud kohale. tammsaare tuli tagasi koju öösel kell pool-kaks. ta kõigepealt koputas aknale ja ajas naise üles: "kas õhk on puhas?" naine ütles, et õhk on puhas ja tammsaare saigi koju magama lõpuks.

kehras puhkamise ajal keetis tammsaare koos oma naisega metsmaasikamoosi. see aga kõrbes põhja. tammsaare visanud seepeale poti koos moosiga jõkke ning see hulpis allavoolu minema.

tammsaare kolis oma naisega alguses õuna tänavale, kus olid sellised puubarakid. see asub umbes selles kohas, kus praegu on lauteri tänav, kusagil välisministeeriumi ja olümpsi vahel. 1925. suvel olid aknad lahti ja naabrid kuulsid, kuidas naine karjus tammsaare peale: "anton, su pea on tühi nagu veskikolu"

tammsaare teenis muidugi summa summarum keskmisest ministrist suuremat raha aga kulutas ka muidugi hullult. nii et vaesemal ajal sõi hommikusöögiks ainult silku ja lõunaks ainult kartulit. kui ükskord tuli üks uus tüdruk ennast teenijaks kauplema. vaatas tühjas ja näruses korteris ringi ning nägi singeri õmblusmasinat: "kas herra on rätsep?" tammsaare vastas: "ei, mina olen kirjutaja". teenija küsis seejärel: "kas herra käib väljas kirjutamas?" väljas kirjutamise asemel käis aga tammsaare kuuris puid saagimas ja lõhkumas ning istus muul ajal nohisedes oma laua taga. see ajas teenijat väga segadusse.

kord läks tammsaare koos naisega kuressaarde puhkama. nad ei leidnud ega leidnud korterit ja läksid lõpuks ööbime hotelli "kommerz", mis asus ühes kahekordses kõledas kivimajas. neil ei olnud seal üldse mugav olla. korraga teatati neile rõõmusõnum, et keegi härra sagrits, kuusnõmme mõisavalitseja, kutsuvad härra hansenit enda juurde ca 50 km kaugusele mõisa suvitama. mõne päeva pärast saatnudki sagrits tõlla neile järgi. kui nad kohale jõudsid, siis tegi sagrits suured silmad, sest vaatsa et härra hansen polegi härra hansen. sest tema arvas, et kuressaarde on jõudnud tema vana sõber ooperilaulija benno hansen ja sagrits lootis koos temaga kaarte taguda ja viina võtta. suurest viisakusest aga ei ajanud sagrits tammsaaret minema vaid pakkuski võimalust puhata. kui aga selgus, et tammsaare on igavene kuivik ja ei taha temaga viina juues kaarte taguda, siis hakkas tammsaare toidulaud vaesestuma. tammsaare sai sõnumist aru ja läks ühes oma naisega tagasi kuressaarde. seal kohtus ta vares-barbarusega, kes soovitas talle oma korterit puhkamiseks ja nii lõppeski lugu hästi.

ja seoses naisevõtuga. tegelikult tammsaare ei võtnudki naist. lihtsalt üks noor tüdruk käthe käis hirmsasti peale ja pani ajalehte kuulutuse, et ta on tammsaarega abiellunud ja siis tammsaare pidas sellest taganemist liiga skandaalseks ning soostuski abielluma.

kirillitsa

see võib küll imelikuna kõlada aga viiekümnendatel oli eesti punases ladvikus mõte, et eesti keel võiks üle minna kirillitsale. tõsi küll, osalt oli see põhjustatud sellest, et nõukogude liidus ei toodetud ladina tähestikuga trükimasinaid.

kiviõli inimesed

kahekümnendatel oli kiviõli nagu siberi eest. seal oli tööjõudu vaja ja sinna saadeti poliitiliselt kahtlasi inimesi. neid keda kahtlustati venemeelsuses. või saksameelsuses. nii elas kiviõlis keemik nimega adolf von pistholkors. ja poola arst nimega filomafitski.

sisuturundus

ühiskonnas on diskussioon sisuturunduse teemal. et müüakse raha eest pinda lugudele, mis tegelikult ei olegi lood vaid on reklaam. aga keegi ei räägi nende lugude sisust. mina näiteks lugesin äripäeva sisuturundust. lugesin sealt järgmist:
"Täna teab iga kasahh oma presidendi tarku sõnu: „Abikaasad riidlevad – laguneb pere, juhid riidlevad – laguneb ettevõte, etnosed riidlevad – hukub riik.“ Need Nursultan Nazarbajevi sõnad kasvatavad polüetnilist Kasahstani vastastikuse lugupidamise, tolerantsuse ja multikultuursuse vaimus."

tony judt

kui poleks tony judti raamatut lugenud, siis ei teaks pooli asjugi.
- pärast teist maailmasõda oodati kohe uue sõja puhkemist. seepärast jätsid ameeriklased ka oma väed euroopasse. kui alguses kardeti saksa revanšismi tõusu, siis hiljem kardeti venelasi. ning selles mõttes see eesti metsavendade lootus, et kohe algab sõda ja tuleb vabadus, ei olnudki alusetu.
- kui stalin poleks korea sõda valla päästnud, siis ei oleks ka natot sündinud. eeldati, et koreast see sõda algab ja siis kandub euroopasse üle. kuna eurooplased kartsid euroopas viibivaid vene vägesid, siis mangusid nad, et ameeriklased jääksid siia. ning kui korea sõda algas, siis seda kasutati argumendina, et tõestada ameeriklastele, et ühist kaitsekoostööd on vaja. ameeriklased nägid natot esialgselt vaid eurooplaste rahustamiseks allakirjutatud paberina, eurooplased nägid natot aga ameerika poolt pakutava turvagarantiina.
- antisemitism ei kadunud peale II MS mitte kusagile. seda hakati teadvustama alles 20 aastat hiljem. pigem räägiti sellest, et koonduslaagrites hukati küll miljoneid aga nende rahvust ei rõhutatud. kui üks buchenwaldis ellu jäänud juut naasis oma koju hollandisse, siis naabrid ütlesid talle:"noh, sa tulid nüüd tagasi. sa ei kujuta ette, millist nälga me siin pidime üle elama"
- kommunismivaimustus oli tipus. paljudes lääneeuroopa riikides said parlamenti parteid, kes ametlikult kiitsid stalinit ja leninit. pärast budapesti sündmusi hakati eeskuju otsima maoistlikus kommunismis. et selles mõttes see venemeelsus kusagil prantsusmaal või itaalias ei saa mingi üllatus olla.
- paremäärmuslus ei olnud kuhugi kadunud. see lihtsalt kanaliseerus osaliselt konservatiivsetesse parteidesse ja osaliselt kommunistlikesse. sinikraeliste jaoks ei olnud siis ja ei ole ka praegu mingi probleem vihata ühel ajal kapitaliste ja olla kommunist ning samal ajal vihata kõiki sisserännanuid ning olla paremäärmuslane. niipea, kui kommunistide kõrvale tekkisid parempopulistlikud parteid, jooksis see seltskond sinna üle.
- saksamaa lahutamine ei olnud üldse plaanis. plaanis oli saksamaa ühendamine ja demilitariseerimine ning majanduslik allasurumine. kuna aga ameeriklased ei usaldanud oma vägedega saksamaalt lahkuda (sest venelased ei lahkunud), siis lõpuks hakkasidki need okupatsioonitsoonid tegutsema eraldi riikidena.
- ligi 40% sakslastest arvas veel viiekümnendatel, et kui sõda kõrvale jätta, siis hitler oli hea riigijuht. ja muidugi oli reaalsus ka see, et viiekümnendatel juhtisid läänesaksamaad endised natsid.
- prantslaste käitumine nii nato kui euroopa ühenduse asutamisel oli motiveeritud eelkõige sellest, et vältida saksa mõjukuse kasvu. saksamaad ei nähtud algselt üleüldse mingisuguse euroopa keskse jõuna. pigem oli selleks prantsusmaa. ja selleks, et prantsusmaa liiga mõjukas ei oleks, liitusid ka britid euroopa struktuuridega. et selles mõttes see trumpi jutt, et euroopa liit võiks laguneda, sest on ainult saksamaa projekt endale turu loomiseks, on suures kaares tegelikkusest mööda. euroopa liit on ikka prantsusmaa projekt ning eesmärk oli ikkagi see, et natukenegi säilitada initsiatiivi. sest prantsusmaa kaotas pärast teist ilmasõda kolooniaid ja kaotas oma tähtsust. ning euroopas oli suur oht, et ameeriklased ja britid otsustavad kõik asjad ilma prantslasteta ära. seepärast nägigi prantsusmaa euroopa liidus võimalust ühelt poolt haarata initsiatiiv ning teiselt poolt teha midagi sellist, mis neutraliseeriks saksamaa potentsiaalset tulevast mõjukust.
- kuni viimase hetkeni oli ameeriklaste jaoks lahtine, et kas alustada saksamaa majanduslikku ülesehitamist või mitte. lõpuks võitis see argument, et ameeriklaste jaoks oleks olnud liiga kallis saksamaad kolooniana ülal pidada ja eelistati, et nad saaksid ise hakkama.

mida õpetati kaheksakümnendatel ossidele

õpetati, et teise ilmasõja ajal võitlesid ida-saksa väed koos punaarmeega hitleri vastu.

õigused ja vabadused

tony judt meenutab asju, mida enam hästi ei jaksaks uskudagi. muuhulgas on üks uskumatu asi see hirmus vasakpoolsus. vasakpoolsus küll, aga mis soust see oli. nimelt oli veel kuni kuuekümnendateni paljude lääne vasakpoolsete intellektuaalide jaoks mõistete nagu "vabadus" ja "õigused" kasutamine märk naivismist. nimelt olid kõik sellised asjad nagu humanism, vabadus, õiglus, progress, üldine salajane valimisõigus teadlikult väikekodanlike ideoloogiate poolt naiivsete jaoks välja mõeldud ja ette söödetud selleks, et nende asjade puudumist sotsialismileerile ette heita. sellised väikekodanlikud asjad mõeldi välja selleks, et lääne kodanikke ohjes hoida. et öelda neile, et neil on mingid õigused ja vabadused, et nad ei näeks leninlikku tõde ja suurt hüve, mis tegelikult moskvast paistab.

pravda 12.10.1986

rock-and-rollil on õigus olemasolule, aga ainult siis, kui see on meloodiline, mõtestatud ja hästi esitatud.

1987 a küsitlus

teatavasti oli kogu sotsialismileer läänele räigelt raha võlgu. poola oli näiteks 1987 aastal võlgu 40 miljardit dollarit. et siis kuidagi balansseerides vajaduse vahel laenu tagasi maksta ja samas tagada oma elanikele odavaid kaupu, tegi poola valitsus küsitluse. küsimus oli, et kas eelistate leiva hinna 50% tõusu ja bensiini hinna 100% tõusu või 60% bensiini ja 100% leiva hinna tõusu.

seitsmekümnendatest

tony judti monumentaalne raamat "pärast sõda. euroopa ajalugu alates 1945. aastast" ütleb, et seitsmekümnendad olid närune aeg. usa lasi oma valuuta vabakursile, oli naftakriis ja kuuekümnendad said läbi. kultuuri valdkonnas aga oli eriline madalseis:
subkultuurina esile tõstetud punk oli tegelikult kultuuri peasuunal eksisteeriv parasiitnähtus, mis kasutab jõulisi kujundeid ja radikaalset keelekasutust tihtipeale omakasupüüdlikel eesmärkidel.
ja
siiski oli punkbändide poliitika sama ühemõõtmeline kui nende muusikagi, kusjuures viimane piirdus liigagi tihti ainult kolme akordi ja lihtsa rütmiga ning selle mõju sõltus iseäranis helitugevusest.
ja
ükskõik kui võltsid olid punkarite poliitika ja muusika, siis vähemalt nende põlvkonna künism oli tõeline ja ausal teel päritud. nad moodustasid kibestunud ja enamasti andetuma osa üha kasvavast lugupidamatute massist.
ja
eurovisiooni lauluvõistlus - kus teisejärgulised levilauljad ning täiesti tundmatud suurused üle kogu euroopa esitasid standardseid ja kergesti ununevaid laulukesi, et peaaegu kõikide puhul taanduda peagi tundmatusse, millest nad vaid põgusaks hetkeks olid avalikkuse ette ilmunud - osutus nii kontseptsioonilt kui ka teostuselt sedavõrd banaalseks, et seda oli võimatu parodeerida. ja just seepärast sai sellest millegi täiesti uudse ettekuulutaja.

1968 itaalias

1968 olid rahutused igal pool. kui pariisis keskenduti oma nõudmistes lõbule (seksile, konjakile, peesitamisele jne), siis itaalias olid milano tudengitel järgmised nõudmised:
- kontroll hinnete paneku üle
- hinnete edaspidine kaotamine ja sellega õppurite valiku lõpetamine
- igaühele õigust saada haridust ja õpinguteks stipendiumi
- koosolekute pidamise õigus
- hommikune üldkoosolek
- õppejõudude aruandekohustus üliõpilaste ees
- kõikide reaktsiooniliste ja autoritaarsete õppejõudude vallandamine
- õppekava koostamine alt üles
kuna stalinlik kommunism oli end selleks ajaks täis teinud, siis otsiti eeskuju maoistlikust kommunismist. lisaks hipirõivastele püüti turustada ka maoistlikus stiilis rõivaid aga need ei läinud väga kaubaks. aretati teooriat, et ülikoolid on ka nagu vabrikud, et ülikoolis töötavad inimesed toodavad teadmisi. ja et seega on haritlased samasugused töölised nagu kõik teised töölised ja õigustatud olema proletaarne avangard. õppeained jagati pekingi eeskujul kodanlikule ajale eelnenud jäänukiteks (kreeka ja ladina keel), puhtalt ideoloogilisteks (ajalugu) ja kaudselt ideoloogilisteks (füüsika, keemia, matemaatika).

eesti olukord 1949

monumentaalne tony judti teos "pärast sõda. euroopa ajalugu alates 1945. aastast" on eesti kohta kirjutatud nii:
balti riikides, mis inkorporeeriti täielikult nõukogude liitu, oli olukord veelgi halvem kui mujal ida-euroopas. 1949. aastal hakati põhja-eesti kolhoosidelt nõudma teraviljanormi täitmist juba enne viljakoristuse algust, et pidada sammu 400 kilomeetrit lõuna pool oleva lätiga. 1953. aastaks oli elu seni jõuka eesti põllumajanduses jõudnud seisu, kus tuulest pikali paisatud lehmad ei suutnud enam kõrvalise abita püsti tõsta.

veel peatükke ungari katoliikluse ajaloost

ja kui siis see jozsef mindszenty 1949. aastal vangi pandi, siis tema järglaseks kirikujuhi ametis sai jozsef grosz. tema oli muidugi ka selline mees, et oli natsliku korra ajal natse kiitnud ja koostööd teinud. no ja olgu täpsustatud ka seda, et tema eelkäiija mindszenty oli koos natsidega palveid pidanud, et tema kodupiirkond vezsprem juutidest vabastatud saaks. see selleks.
aga kui siis see grosz oli kirikujuhiks pandud, siis loomulikult pidi teda taga kiusama ja vangi panema. kohus mõistis ta süüdi selles, et ta olevat tahtnud taastada habsburgide keisririigi ja pani ta 1951. aastal 15 aastaks vangi. ta sai vangist välja destaliniseerimise ajal 1956. aastal ja asus taas kiriku heaks tööle ning lasi end koguni valida kommunistliku partei ridades ungari parlamenti. ta suri 1961.

peatükke ungari katoliikluse ajaloost

assangel pole veel häda midagi seal ekuadori saatkonnas. ungari katoliiklasest preester ja kirikujuht jozsef mindszenty elas 15 aastat budapestis usa saatkonnas. teise ilmasõja järel hakkasid kommunistid teda taga kiusama ja panid 1949. aastal vangi, 1956. aastal sai ta korraks välja aga kui asi uuesti hapuks läks, siis põgenes usa saatkonda. 1971. aastal lubati tal puutumatult viini elama asuda. ta suri viinis 1975.

sotsiaalkindlustuse põhimõtetest

marju lauristin meenutab, et kui 92. aastal oli jube rahapuudus ja mitte millestki ei olnud võimalik pensione maksta, et siis oli tiit made teinud ettepaneku, et ärme venelastele pensione maksame.

millise lausega alustada aastalõpu arvamusartiklit

on olnud üle keskmise kirju aasta. mõned hetked on läinud lausa murettekitavalt kirjuks. närviliseks. mõni jäänud õnneks ka südamlikuks ja soojaks.

Head pärnakad, 2016. aastat on jäänud meile vaid mõni tund ja õige pea astub 2107. aasta oma õigustesse. Enne aastavahetust on paras hetk heita pilk lahkuvale aastale. Nagu ennustati, saigi tänavune pööraselt tormiline ja heitlik.

tõejärgne ajastu, millest meil lõppeval aastal nii palju räägiti, ei tähista tegelikkuses tõe surma.

Goethe on öelnud kuldsed sõnad, et inimene eksib, niikaua kui ta püüdleb. Püüdlemine eeldab soovi ja valmisolekut muutusteks. Tahet kogeda ja aktsepteerida midagi tänasest erinevat.

Seega 2017. aastasse vaadates tundub sobivat küsida milankunderalik küsimus, kas meil peaks Eesti ühiskonnana olema rohkem riskijulgust või alalhoidlikku ettevaatlikust?

Lõppeva aasta iseloomustamiseks sobivad hästi Kesknädala tänase juubilari Billi Hicksi sõnad: „See sõit käib üles ja alla, sellel on omad pöörded ja käänakud, omad võpatused ja elevused.“

Vana hea aastavahetuse komme näeb ette, et toad tuleb uueks aastaks koristada. Arvan, et sama võiks öelda ka oma hinge kohta. Oma hinge eest hoolekandmise üks viise on sisemise puhtuse ja rahu poole pürgimine.

Poliitaasta kokkuvõtte ja prognooside lugu tähendab asjatundjale alati valikuid, millede tegemine on valus ainuüksi teadmisest, et tulemus niikuinii ei meeldi paljudele. Tulenevalt asjaolust, et ehkki meil on selles tegu ammu devalveeritud valdkonnaga, on asjadest õigesti arusaajaid alati rohkem kui eeldada oskad.

On aasta kokkuvõtete aeg ning sageli jääb kõlama, et mitmed lõppeva aasta pöördelised sündmused olid paljude vaatlejatele väga ootamatud. Kehvad vaatlejad, mis muud.

2016. aasta võiks jääda me mällu pigem elektriautode ja taastuva energia, mitte läbikukkunud poliitilise ladviku tõttu Paljud kandsid 2016. aasta maha veel enne, kui see ümber oli saanud. 2016 on uus 1984, leidsid George Orwelli austajad mitmel pool maailmas. Tõenäoliselt kõige emotsionaalsema hüvastijätu aastaga pakkus populaarse Ameerika jutusaate „Last Week Tonight” juht John Oliver, kes esmalt lasi inimestel lõppeva aasta läbi sõimata ja seejärel pani sümboolselt kogu aastale pommi alla.

 

oriendi tarkusest

räägitakse, et oriendis planeeritakse asju, sh riigiasju 50 aastat ette. põhja-korea on selle kohta hea näide. nende uskumatu ideoloogia sisaldab muuhulgas seda, et nende rassi ei tohi kellegi teisega segada. ja kuna nad siiski mõnevõrra üle piiri saavad käia hiina poolel ja siis jääb tihti mõni põhja-korea naine rasedaks, siis see naine viiakse vanglasse ja lastakse kaasvangidel tema kõhu peal hüpata. ikka selleks, et põhja-korea veri puhtaks jääks. see ei kuulu nüüd selle teema juurde aga seoses rasedusega on ka nii, et kui mõni sünnitas kolmikud, siis kim il sungi ajal võeti talt need kolmikud ära "riigi hoolitsuse alla". tegelikult oli asi selles, et keegi ennustaja oli kim il sungile ennustanud, et ta sureb kolmiku käe läbi. et sellepärast oli vajalik, et kolmikud kasvaksid riigi hoolitsuse all, nii et nende vanemad nemad enam iialgi ei näeks. see ei kuulu ka nüüd selle teema juurde aga seoses selle rassipuhtusega pidi nii olema, et põhja-korea inimesed pidid lõuna-korea inimestest 8 cm lühemad olema.
aga mis sellesse 50 aastat etteplaneerimisse puutub, siis teatavasti põhja-korea röövib aegajalt teistest riikidest inimesi. ja mõni läheb ka vabatahtlikult põhja-koreasse. nt korea sõja ajal jäi põhja-koreasse kokku neli ameerika sõdurit elama ning mõni nendest oli seda teinud ka vabatahtlikult. kõige rohkem on inimesi röövitud jaapanist (eelkõige naisi). probleemiasetuts on selles, et kui välismaalane röövitakse ja jäetakse põhja-koreasse elama, siis tal ei lubata paari heita põhjakorealasega verepuhtuse säilimise pärast. aga et tal oleks paariline, siis röövitakse teistest riikidest inimesi sobivas soolises proportsioonis, et igal mehel oleks naine ja vastupidi. ja väidetavalt tehakse seda sellepärast, et saada nendelt välismaalase välimusega lapsi. kui sa röövid inimese ja paned põhja-koreasse elama, siis ta ei hakka eluilmaski uskuma ametlikku ideoloogiat. aga kui inimene kasvab üles põhja-koreas algusest saati, siis ta usub ideoloogiat. ja sellist inimest saab ära kasutada riigi hüvanguks, spioneerimiseks näiteks. niimoodi on nende nelja ameerika sõduri lastest üles kasvanud täiesti valge välimusega inimesed, kes aga usuvad kõhklematult ideoloogiat.

vabariigi kodanikud

saatejuht: "tere härrad ja prouad, tere televaatajad. täna räägime haridusest. meil on saates ka külalised. noh, oleme pisa tulemuste järgi tipus aga rahakotis ulub endiselt tuul, mis?"
mailis reps veepudelilt korki ära keerates: "eks ikkagi 2/3 meie üliõpilastest on naised ja seega on tulekul suure kanaema ühiskond. pole midagi parata."
laine randjärv tõstab oma käekoti laua peale: "tõeliselt raudne isiksus ei tunneta, et ahelad oleksid võõrkeha."
marianne mikko kõõlub tooliga: "me peame ikka vaatama seda, et kust me tuleme ja kuhu läheme. me oleme siiski kääbused hiiglaste õlgadel."
saatejuht asetab käed rinnale risti: "minu ema, kes oli ülikoolis õppejõud, ütles alati, et ega ülikool matsi ei riku."
laine randjärv haarab mikrofonist kahe käega kinni ja tõuseb püsti: "üks asi on haridus aga hoopis teine asi on haritus. siin on suur vahe!"
mailis reps puudutab käega laine randjärve õlast: "laine, istu maha. minul on olnud privileeg rääkida ja armatseda neljas keeles. mõtelge vaid, kui igav võis olla armatsemine enne paabeli torni ehitamist"
laine randjärv vaatab repsile sügavalt silma: "ma parem ei alustagi sel teemal, et milline humanitaaride ületootmine meil on. tegelikuks kvalitatiivseks hüppeks on meil oluliselt rohkem reaalteadlasi vaja ning vähem humanitaare, humanitaare ei ole õieti meile üldse vaja."
mailis reps toetab küünarnukid lauale: "ma tahan seda väga selgelt öelda, et tegelikult on asi kutseõppes ja meie väärtushinnangutes. kutseõpe tuleb au sisse tõsta."
marianne mikko aevastab ja paneb ülemise kraenööbi kinni: "jumal on surnud, marksism on kriisis ja minugi käsi käib kehvasti"
saatejuht tõstab laua alt välja uue veepudeli: "siinkohal tuleb nõustuda selle inimesega, kes ütles, et pole kerge olla kirjakirjutaja margikogujate ajastul"
mailis reps laualina kohendades: "rebane teab mitmeid asju aga siil teab ühte suurt asja"

unesco pärandist

lisaks sellele, et põhja-koreas on postmargimuuseum, metrooehitamise muuseum, Ameerika sõjakoleduste muuseum, partei ajaloo muuseum, kimilsungia muuseum, rahvaarmee muuseum, kuulsa isamaa vabastussõja muuseum, kolme revolutsiooni muuseum, rahumuuseum ja rahvusvahelise sõpruse muuseum, on seal ka üks kunstimuuseum ja üks ajaloomuuseum. see ajaloomuuseum on koguni unesco nimekirjas, sest seal on päris vana korea aegsed antiikasjad. kui sinna aga sisse minna, siis on need esemed väga võltsi välimusega. selgituseks on aga ingliskeelses voldikus toodud lause, et paljud väljapandud esemed on koopiad ning originaalid asuvad ühes teises muuseumis, mis on samuti külastajatele avatud.